Wednesday, December 29, 2010

Rene Toomse paljastab Kapo analüüsi nõrkused - super!


Asjalik suht loogiline analüüs, mis tõstatas samad küsimused, mis tekkisid ka minul. Siiski, Postimees peaks sellise artikli puhul ka teatam, kas initsitiiv analüüsiks tuli veebiväljandelt või kelleltki teiselt, sest ei saa ju ka välistada, et Kapoga sõjaajalal enist luurajat on võtnud manipuleerida tsentristid...
Olgu kuidas on, on kommentaare lugedes tõsiselt kahju, et enamust Postimehe lugejaist ei huvita tõde, vaid ühe ninasarviku poomine. Ja nii oleme me jätkuvalt mängukannid, FSB, FBI ja Kapo käes..ise aga arvame, et teame kõike)) Oh püha lihtsameelsust!

Muide, juhin tähelepanu ka veel ühele suhtekorralduslikule asjaolule, nimelt E.Savisaare julgusele nõuda Kapolt suuremat avalikustamist. See ei viita mitte mehe nahaalsusele ja ülbusele nagu mõni on arvanud, vaid pigem enesekindlusele, mis saab pärineda vaid veendumusest, et kõnealuses asjas pole Kapol vajalikke fakte (olgu siis seeetõttu, et rahaküsimist erakonnale pole toimunud või seetõttu, et Savisaar teab täpselt, mida ja kus on räägitud-koputatud-lindistatud.) või siis asjaolust, et E.Savisaar on läinud hulluks ja teeb enne kinniminekut hullumeelseid ponnistusi, et veel mõni üksik viimane päev laval särada.... Viimast ma hetkel ei kipu uskuma.

Kuid teoreetiliselt on veel vähemalt üks võimalus: Jakunin ja FSB tegid teadlikult koostööd, ja meelitasid Kapo enda kannule, et saaks segases infost hiljem ise suuri kalu püüda. Ehk teisisõnu pole välistatud, et Savisaar paluski venkudelt abi ja aitas mingid lindistused läbi FSB Kaponi lohistada. Lindid ja koputused, mis midagi ei tõesta, kuid annavad ühiskonnas ja ka erakonnas võimaluse eristada lambad sikkudest ja pärast läbi märtrioreooli valimiste imet taasteha. Sest on ju ilmsele, et Jakunin pole Venmaal mingi tõsine presidendikandidaat, kelle nõrgestamisega peaks Kreml sellise intensiivsusega tegelema - pole ju vahet, kas ta saab 2 või 7% häältest!

Kas ma ise usun sellesse versiooni? Ei. (Mis siis seda versooni toetab ka minu kui vaid kunagi ammu ja vaid väga põgusalt luureorganite tööga tutvunud inimese veendumus, et nii Savisaar kui Jakunin teadsid asju ajades paremini kui keegi teine meist, et seintel on kõrvad ja et sellised rahajutte ei aeta mitte 5-6 inimesega üheagselt, vaid ikka üksnes kahekesi, pargis, lutikatevabas autos, vms kohas.)

Kuid olgem ausad, kui nüüd peaks paari kuuga selguma, et Savisaare vastu rohkem asitõendeid pole, raha pole erakonnale laekunud, Petrov on maksnud kirikule omast kasumist,jne, siis võib juhtuda küll, et lolliks jäävad hoopis ansiplased ja Savisaar saab lisaks venkudele hääli juurde ka eestlastelt. Näiteks minult))

Wednesday, December 22, 2010

Klandorf, Seppik ja ja Laanet reetsid Edgari?



Savisaare Venemaalt rahaküsimise Kapo aruanne annab põhjust tõsiseks spekulatsiooniks, et Edgar on reedetud oma kauaegsete liitlaste poolt. Ja nii kummaline kui see ei tundu, tunduvad need reeturid olevat KGB ja eriteenistuste taustaga!

Tegelikult poleks siin midagi üllatavat, sest jutud Keskerakonna sisesest opositsioonist, kuhu kuuluvad ennekõike Seppik ja Klandorf, on liikunud ringi juba aastakese. Rääkisin sellest suvel isegi Sulev Vedlerile Ekspressist ja veel ehk kellelegi meediast.

On alust arvata, et opositsiooni võib vähemasti passiivselt kuuluda ka Vilja Savisaar, kes just need ülalmainitud mehed oma pulma kutsus. Olgu märgitud, et palju rohkem seal pulmas Edgari lähedasi ka polnud).

Põhjused võimu haaramiseks on arusaadavad, sest vanad ja kogenud olijad on mõistnud, et Edgariga eesotsas jäävad nad alatiseks Toompea võimust ilma. Kuid vähemaga pole ju mõtet rahulduda.

Tõenõoliselt mängiti kokku Reformierakonna ja Kapoga ning hakati otsima võimalusi Edgari liistule tõmbamiseks. Edgari „vabas looduses“ toimunud vestluseid Jakuniniga suure tõenäosusega siiski salvestada ei suudetud, sest sellisel juhul poleks praegust infosõda vaja, piisanuks lintide lekitamisest ja prokuratuuri kaudu süüdistuse esitamisest. Seega võib arvata, et nn aruannete aluseks on Seppiku või kellegi teise ülestähendatud koputused. Pole ju saladus, et Edgaril Seppiku ees saladusi polnud.

Polnud ime, et ka meediale andsid Reformierakondlased salamahti teada, et lekitajateks olid keskerakondlased ise (Anspi väitis sseda isegi kaamerte ees), nende hulgas Seppik. Küllap Seppik juba varsti julgeb seda ka ise tunnistada, ning tema hiljutine otsus Riigikokku enam mitte kandideerida võib vabalt olla seotud Edagri poolse Juudase paljastamisega, kus Ain-koputajale lihtsalt seda võimalust ei antud!

Kui nii, siis on praegused arengud puhtalt ennustatavad selle pealt, kas Edgar jääb rahulikuks ja jätkab koos praeguste liitlastega nn faktide nõudmist, mida aga kapol sellisel kujul esitada pole, kuna konspiraatorid telefonivestlustes tõenäoliselt suuri prohmakaid endale ei lubatud. Kui aga närvid, tervis või umbusk kõigi lähedaste vastu Edgarit alt peaks vedama, siis on võitjad teada. Nendeks on Reformierakond ja keskerakondlastest eriteeenistuse mehed!

Muide, seda spekulatsiooni toetavad ka hiljutised keskparteiga seotud eriteenistusmeeste poolt antud vihjed oma erakonnakaaslastele, kus on julgustatud inimesi jätkama parteis, kuna lähitulevikus võivad erakonna väljavaated sisemiselt muutuda, muutuda palju helgemaks. Sellistest vestlustest olen detailselt kuulnud kahelt eri keskerakondlaselt.

Täna aga, mil Kalle Laanet võttis meedias näiliselt riigimeheliku seisukoha ja nõudis Edgari tagasiastumist, kuid mis tähendab üheselt oma usaldussidemete lahtilõikamist Edgari ja tema pooldajatega, pole kahtlusti, et ka tema on siseopositsiooni ridades pingeid üleskruvida aitamas.

Reformierakonnal pole aga teha muud ja oodata, kuidas kesikud üksteist notivad ja sellega omale võim lähiajal igaveseks kindlustada. Tuletan meelde, et Ansip pole kunagi välistanud koostööd keskerakonnaga vaid üksnes Savisaarega. Kas ei näita ka see tema teadmiste pagasit ja julgust uskuda, et peagi on keskerakonnast võimalik taas rääkida ilma Edgar Savisaart mainimata!?

Tuesday, December 21, 2010

Tohhoh - Ansip jälestab rahaküsimist!




On arusaadav, et kust tuleb raha, sealt võib tulla ka huvi meid valitseda. Või vähemasti mõjutada. Herr Ansip, riigimees nagu Taavi Teplenkovki, teab hästi, et iga senti, millega toetab Eesti sõltumatusepüüdlusi USA, tuleb emmata, Venemaalt pärinevat raha aga jälestada. Esimese näidete hulka kuulub Eesti meeste ennastsalgav võitlus kodumaa eest Iraagis ja Afganistaanis, teise hulka näiteks Vene õigeusu kiriku kerkimine.

Olgu Ansipi puhul pealegi tegu ilmselge silmamoondajaga, kes jätab väljaütlemata vaid vana tõe, et Ameerika vaenlased on ka Eesti vaenlased sel lihtsal põhjusel, et Ameerikalt hakkasime raha võtma varem, võiks teemat siiski edasi arendada. Näiteks ärimaailma suundudes.

Kujutagem ette, et suur vene firma, kelle seosed Kremli juhterakonnaga on ilmsed, hakkab investeerima Eestisse miljardeid eurosid. Ostab üles tööstusi ja kinnisvara. Noh nagu on tehtud seda mitmel pool maailmas (mäletan, et vist oli Gazprom üks suuremaid gaasitootjaid ka USAs), jne. Peagi saab Venemaast Eesti suurim välisinvestor ja nende firmadest meie „aasta ettevõtted“. Ja kujutage ette, läbi Eestisse registreeritud firmade toetatakse muuhulgas ka õigeusukiriku ehitamist ja makstakse ka näiteks kinni mõni Savisaare promoüritus. Nagu on suured Eesti riigifirmadki maksnud läbi aegade kinni eri parteide valmiskampaaniaid. Eesti Telekom näiteks Tunne Kelami kampaaniaid.

No öelge mulle palun, kus on sisuline erinevus Savisaare teo ja minu kirjeldatud teo vahel? Kas tõesti raha haiseb ühel juhul ja teisel juhul on kõik njammi!? No, kamon!

Majandust õppinud inimesed teavad, et rahal ei ole kodumaad, mis ei tähenda, et rahadega ei ostetaks huve, vaid pigem seda, et tänapäeval on idiootsus otsida raha kodumaad, sest hea soovi korral saab asju ju ka täiesti korrektselt korraldada.

Omavahel öeldes pole mul alust arvata, et Anspile see kõik uudisena tuleks, kuid ilmselgelt on alati kasulik ajada lihtrahvale mulli, mis müüb ja klikke toodab! Elagu!!!

Sunday, December 19, 2010

Riigimehed“ pidi reformierakonna käsul lõpetama?

Nagu kuulda, on tänane Riigimeeste sarja osa viimane. Tegelikult oli kõik otsustatud juba eelmisel korral, mil äsja karjääri alustanud minister ootamatult ja elukaugelt ametist taandati. Teame, et päriselus asjad nii lihtsalt ei käi, seega jääb õhku küsimus, miks sai uus, vaatajate ja kriitikute lemmikuks tõusnud seriaal ETVs ekraanil olla napid kaks kuud.

Kummaline on ka see, et sama seltskonna ehk õ-fraktsiooni poolt loodud teised poliitikaga seotud sarjad, nagu Erisaade, on eetris juba mitmendat hooaega, Riigimehed lõpetab aga just siis, kui ta on tõusnud reitingutega üheks tippsaateks Eesti telemaastikul.

Ei tahaks taaskord olla paranoiline, kuid kuidagi ei tundu loogiline, et selline lõpp juba alguses ette oli planeeritud. Seega: kui just keegi põhiosade näitlejaist pole suremas (pole kuulda olnud), sai tegu olla vaid ülemuste sekkumisega loomisprotsessi. Ülemused on aga teatavasti Reformierakonnale liigagi lähedal seisvad isikud. Ju siis leidis erakonna juhatus, et enne valimisi niivõrd staiiriliselt briliantset ja elulähedast sarja näidates võib erakonna maine langeda. Kahju, minu jaoks oli tegu ETV vaadatuima tootega!

Või oskab keegi pakkuda mõnda muud vähegi usutavat stsenaariumi?

Thursday, December 16, 2010

Õigeksmõistetud, ühinegem!

Mart Viistamme ja Simmo Saare hiljutine õigeksmõistmine pani mind taaskord mõtlema. Et kui palju see kohtuotsus neil meestel ka sisuliselt ühiskonda tagasi tulla lubab.

Mulle tundub, et ühiskonnas leviva juriidilise väärarusaama kohaselt pole inimene süüdi enne kui kohus on ta süüdi mõistnud. Tegelikus elus on aga igaüks, kelle suhtes mõni kriminaalasi algatatakse, juba „asjaga seotud“ ja süüdi. Olenemata sellest, kas kohtul õnnestub süüd tõestada või mitte. Viimasel juhul arvatakse, et advokaadid olid lihtsalt osavamad kui noored naisprokurörid.

See kõik võiks ju olla lõbus lugemine, kuid paraku on fakt see, et Eesti ühiskonnas, kus peaaegu kõik tunnevad kõiki, ei soovita avalikult teha koostööd isikutega, keda on kunagi kriminaalkorras menetletud. Mis siis, et õigeks mõistetud. See lähenemine on igati loogiline: miks riskida omaenda mainega kellegi teise pärast.

Nii jäävadki õigeksmõistetud üldjuhul isepäi ja nende võimalus tööd leida või avalikult kellegi „mitte menetletuga“lähemalt sõbrustada, on edaspidi kaduvväike. Kui ehk nime muutes jne. Aga tundub ju tobe ennast peita, kui oled mõistetud õigeks!

Õigeksmõistetud peaks Eestis looma oma mittetulundusühingu, klubi, kus arutleda võimaluste üle üksteisele toeks olla. Lollakana näiva idee ainus mõte oleks üheskoos oma häält kuuldavale tuua ja saata ühiskonnale selge sõnum: meid ei pea kartma, sest me pole kurjategijad! Riik seda meie eest ei tee, sest nende silmis oleme me lihtsalt „mahavisatud aeg ja raha“.

Kuigi kui järgi mõelda, võiks riigilt nõuda isegi mingit ühiskonnaga taaslepitamise programmi väljatöötamist. Sest iseasi on ühiskonda sobitada neid, kes on toime pannud kuriteo, hoopis teine asi aga neid, kes pole seda toime pannud, kuid peavad siiki elama sellise „taunitava tuntusega“.

Ma ei tea, kuidas on lood Mardil ja Simmol, kuid enda elust tean, et pärast kahtlustuse saamist ja selle avalikuks tulemist meedias kaotasin kolme aasta eest 99% oma klientidest ja tuttavatest. Isegi eksabikaasa võttis ruttu tagasi neiupõlvenime! Enamus neist, kellega käisin varem aastate jooksul läbi igapäevaselt, pole enam helistanud ega kirjutanud. Juba kolm aastat! Kui saadan kellegile ekirja, ükskõik kas vanale tuttavale või võõrale, siis suuremal osal juhtudest isegi ei vastata. Arvan selle põhjuseks googleldamisega kergesti välja tuleva negatiivse info. Lihtsalt ei taheta end siduda inimesega, kellel on kahtlane kuulsus.

Ometigi ei eksinud ma seaduste vastu. Mida kinnitasid ka kõik kohtutasandid. Ma ei keeldunud tunnistustest vaid vastasin küsimustele detailselt. Mul ei olnud kallist advokaati, vaid mind esindas määratud advokaat. Mind ei saanud süüdi mõista, kuna ma polnud eksinud seaduse vastu ei formaalselt ega sisuliselt. Aga keda see huvitab? Mitte kedagi! Usun, et samasugeseid kogemusi on Eestis sadu või isegi tuhandeid – inimesi, kes pole sooritanud kuritegusid, kuid kes ometigi kannatavad tõrjutuse all. Ei, ma ei nuta, ma saan hästi hakkama, kuid kahju on paljudest toredatest suhtest inimestega.

Inimesed, kes pole pidanud suhtlema politseiuurijate ja prokuröridega, ei tea, kuivõrd kitsarinnalised ja vaese maailmakäsitlusega inimestega on tegu. Majandusest ei taipa nad kindlasti midagi, kuid tundub, et ka juriidikast. Kõige vähem aga mõistavad nad inimlikkust. (toon näite: kui keegi kingib kellegile pudeli konjakit, siis peavad nad seda kohe äraostmiskatseks, mõistmata, et juba nõukaajal kingiti arstidele kommikarpe ja pudeleid seetõttu, et neid taheti tänada hea töö eest!)
Uurijate ja prokuröride ajud on kahjuks treenitud mõtlema vaid ühes suunas: märkamaks igal pool kuritegelikku soovi. Inimesi lahterdatakse näo järgi ja varasema kogemuse järgi. Eriti võikalt käitutakse nendega, kes julgelt vastu astuvad, mitte pea norus ei kooguta. Kusjuures – saades hiljem aru oma eksimusest, teevad nad kõik, et oma ohvreid vaikima panna, kinni panna. Tõestamaks kasvõi seda, et „kui me ei saa teda kinni selle asja eest, siis üks pätt on ta nagunii“! Ka minu süüdistaja oli pärast kohtus kaotamist advokaadile öelnud, et ta saab aru, et ta valis lihtsalt vale taktika)). Ja ta ei tundnud vähimaidki südamapiinu, et oli minu kohta kohtus korduvalt valetanud!


Just seepärast oleks põnev saada kokku sadakond õigeksmõistetut ja rääkida üksteisele oma lood ning planeerida ühistegevusi. Meie hulka võiks sobida ka väliseestlane Teet Härm, kes on pidanud vaatamata tõestamata süüle taluma Rootsis laibatükeldaja kuulsust. Paratamatult kipub olema nii, et kes teeb, sel juhtub. Ja sageli on just need inimesed, kes käinud läbi kohtulõugade ja proksihammaste vahelt, palju arukamad partnerid tulevikuks!

Welcome to the Club!

Vene foobiast kapofoobiani ehk hüvasti kaine mõistus!


„Kuule, hoia tagasi, ära jumala pärast avalikult Venemaa saatkonnaga suhtle,“ nii hoitas mind üks hea sõber omal ajal. Tema hinnagul tähendaks see koheselt Kapo kõrgendatud huviorbiiti sattumist.

„Jäta ära, see ei vii kaugele,“ andis nõu teine hea tuttav, kui omal ajal venekeelset tasuta nädalalehte üritasin teha. Tema hinnangul satuksin ma kohe sellega Kapo huviorbiiti.

„Sa ära neid venelasi nii avalikult kaitse,“ hoitas mind üks kolleeg, kellega ühist äri ajasime. Ta kartis, et kui kapo saab teada, siis võidakse ka meie äri tuksi keerata.

„Sa ju juba said kaks korda matil vedeleda, kui sulle üritati selgeks teha, et ära tiku asjadesse, kus riigil on omad huvid,“ veenis mind ettevõetust loobuma üks endine poliitik ja erakonnarajaja, kui tahtsin alustada suuremas koguses vene turistide importimist Eestisse.

Nojah, sõbrad, tänan soovituste eest ja tean, et teie headel soovidel on ka tõepõhi all, kuid ma siiski leian, et mida rutem eesti venefoobiatest vabaneb, seda rutem meie riik õitsema hakkab. Miks nii? Sest poliitikas ei loe emotsioonid vaid oskus vastastikuseid huvisid mõlemapoolselt kasulikult ära kasutada. Kui seda aga ei tee, liigub rong endasi ilma sinuta. Nagu ka Soome on liikunud suhetes Venemaaga Eestil tervelt 50 aastat eest ära. Me võime küll kiruda Stalinit ja põlata Putinit, kuid me ei saa üle ega ümber, et läbisaamise taga meie suure idanaabriga on paljuski ka meie endi rikkused ootel.

„Ära ole nii loll, sa käid seal Venemaal ja ükskord lüüakse sind maha, venelane on salakaval ja reetlik,“ hoitab mind mu ema juba 10 aastat järgemööda.

Seni pole löödud, olen hoopis palju häid tuttavaid ja ka sõpru saanud, veidi rahagi teeninud ja kaotanud, kuid mis peamine – õppinud Venemaad võtma nagu ta on. Ilma foobiateta. Ja ka ilma illussioonideta.


NB! Leidsin internetist seda mõttekäiku illustreerima Lenini pildi ajast, kui ta veel Kapos töötas...

Wednesday, December 15, 2010

Savisaar, vastuluure ja venemeelsus ehk miks eestlased on nii lambad?!




Taevane heldus, nüüd siis on koalitsioonipoliitikud meediasse lekitanud järjekordse Savisaare vastase pasa. Ja kahjuks tundub kommentaare lugedes, et see läheb ka mu kaasmaalasetele korda ja ajab neil kõvaks küll!

Tundes natuke nii vastuluure elu kui ka poliitiliste tagatubade mänge, tahaks rõhutada, et antud raport tõestab vaid ühte: vastuluure võiks laiali saata! Sest vaadelda ühe tipp-poliitiku avalikke meedias kajastatud käike ja võimalikke kontakte rahaküsimise teemal Vene Õigeusu kiriku valmisehitamiseks kui riigivastast tegevust, on mitte ainult lapsik vaid lausa nõdrameelne. Iseasi, et tegelikult ma ei usu, et raport nii meeleheitlik oli, kuid ilsmelt otsustas Ansip seda lugedes anda üksikud värvikamad detailid ajakirjanikele närida.

Ei, ma pole Savisaare fänn kui leian endiselt, et mis puudutab Venemaaga suhtlemist, on tegu ainsa Eestile kasu tuua püüdnud poliitikuga. Iseasi, et Ühtse Venemaa ridades sosistatakse juba ammu, et Putin on andnud käsu Savisaar allvett saata, kuna viimane olla hallil ajal kui Putin veel Sobtsaki juhtitud Peterburi linnavalitsuses töötas, tulevasse vene riigijuhti väga üleolevalt suhtunud.

Ma olen kindel, et Savisaar pole ega saa ka kungi olla vene agent ja just seetõttu ei jõuta ka kunagi mingi kahtlustuseni! Ainult lekitatakse suurt muljet loovaid vastuolulisi nüansse! Ennekõike ei saa Savisaar olla Venemaa mõjuisik juba sel põhjusel, et teda ei usalda Venemaa juhtpartei ega ka luure. Ja põhjus taaskord imelihtne: ta on pidevalt luubi all ja ajab asju avalikult. Ükski luure sellise inimesega tõsiselt ei mängiks.

Palju-palju tõenäolisem on, et kui Venemaa kellegagi Eesti tipp-poiitikutest nn agendikoostööd teeb, siis tuleb neid inimesi otsida IRLi ridadest. Mart Laar näiteks on vene äriringkondades tuntud hoopis teistsuguse isikuna kui eestlased teda teavad: koostööalti, venesõbraliku, ratsionaalse ja vene rahadele maiana! Kuid ka siin ei tohiks teha kergemeelseid järeldusi.

Mis puudutab aga raha küsimist, siis siin pole ega saa olla midagi kriminaalset, sest ameerikalt küsivad meie riigijuhid raha juba paarkümmned aastat ja teostavad vastutasuks ka päris edukalt ameerika propagandat Eestis. Nagu siseringis põhjendatakse: Eestil oli 90ndatel valida vaid Venemaa või USA vahel, sõltumatuna poleks meil olnud tulevikku. Kuid valides ühe, oled automaatelt valinud teise vaenamise. Mitte ratsionaalsetel ettekäänetal vaid seetõttu, et nüüd dikteerib meie välispoliitilise käitumise juba Washington ja Kentmanni tänav mitte aga Eesti välisministeerium.

Muide, ka mina olen Venemaalt raha küsida üritanud ja üritan edaspidigi, sest leian, et siinse vene elanikonna toeks tehtav on nende sugulusriigi poolt liiga tagasihoidlik. Samuti võiks Venemaa saatkond olla Eestis sama suurelt pildil kui USA saatkond, toetada lastekodusid, viia läbi iluduskonkursse, jne. Ühesõnaga võiks vene propaganda Eestis olla vähemasti sama hoogne kui USA oma. Küll see aeg ka tuleb, sest Venemaa on oma propagandas liikumas avatuse poole. Kas selleks raha küsimine on kuritegu või riigivastane tegu? Ei, sest tegemist ei ole Eestile vaenuliku riigiga vaid üksnes riigiga, keda Eestis armastatakse näidata vanade aegade ja haavade õigustamiseks vaenlasena. Tegelikkuses on tänane Venemaa samasugune maaimajõud nagu USA või EL, kellega teevad avalikult koostööd kõik maaima juhid peale Eesti võimukoalitsiooni.

Sellest pole raske tuletada, et käesoleval juhul kuulub Savisaar pigem samasse paati Obama ja Merkeliga. Kusjuures olles ainus Eestis, kes seda ka avalikult teeb.

Ma ei saa aru, miks küll on mu kaasmaaalased nii lambad, ja lasevad täielikel udujuttudel enda kõrva kõditada? Kas tõesti oleme lihtsalt nii väiklane rahvas, et kardame Savisaare suurt populaarsust vene valijate seas? Tean, et Reformierakond ja ka IRL on teinud viimastel aastatel suuri jõupingutusi, et saada ka Eesti vene ringkondades populaarseks, kuid Savisaare edumaa on neid tagasi kohutanud. Nüüd loodavad nad vaid vana pahmaka ninasarviku õõnestamisele, sest muu ei paista enam aitavat.....

Ja ma olen kindel, et ka selline peidetud argumentidega poriloopimine suurt edu ei taga, sest vene valija jaoks on sõnum pigem positiivne, need eestlased aga, keda Savisaare Venemaa koostöö juba varem kohutanud on, pole tema poolt häält andnud ka eelnevalt.

Tõnu Samuelil on reklaamifoobia!!!

Pealtnägija saade, millest üldiselt lugu pean, lõbustas mind täna tublisti. Samas tõstatas ka tõsise küsimuse: kas nn spämmimine on okei kommunikatsioonivahend või mitte. Igatahes selgus tublis telereportaazis, et itimees Tõnu Samuel peab firmade poolt eraisikute ja ettevõtete meiliaadressil saadatevat nn meiliturundust millekski nii jubedaks, et võitleb selle vastu suure osa oma ajast siin päikese all.

Jah, olen minagi märganud, et minu ümber on inimesi, kes ei kannata reklaami silmaotsastki. Kord tegi sellest Facebookis vihast juttu ka mu hea tuttav Peeter Koppel, keda minu arust huumorisoon poleks tohtinud maha jätta! Reklaam ja otsepost - on need kui pidalitõbi! Nagu tõdes tubli ja püüdlik, kuid ilmselt ilma suurema ajupagasita Pealtnägija naisreporter Kadi, on argument, et inimesed pole ühte või teist reklaami oma postkasti tellinud, piisavat tugev selleks, et väita nagu tegeleks nende reklaamsõnumite saatjad millegi keelatuga!

Andke andeks, kuid me kõik viibime oma teadlikust päevast sadade tuhandete ja miljonite reklaamide keskel, millest üldjuhul mitte ükski pole meie teel meie soovi või nõusoleku tõttu. See on tavaline turundusmaailm. Kui keegi arvab, et tema firma postkast või emaili postkast on sedavõrd püha ja puutumatu, et sinna midagi saata ei tohi, siis peaks see inimene pigem loobuma arvitikasutusest ja kolima metsa puu otsa. Ma ei tea, mis moodi teeb Tõnu Samuel oma ostuotsuseid, kuid mina ja umbes mõni miljard inimest siin maamunal teeb otsuseid justnimelt reklaami mõjul.

Arvata, et firmad peaks oma reklaamis loobuma võimalusest tegeleda otsepostitusega või tegema seda vaid oma püsiklietidele, kes on selleks eelneva nõusoleku andnud, on isegi nõusolekuturunduse korüfeede jaoks ilmselge liialdus. Sest reklaami eesmärk on üllatada, tõmmata tähelepanu seal, kus sa seda ei ootaks, kuid kus sa ka kaitseasendis poleks. Mitte keegi ei käse Samuelil neid tundmatutelt adressaatidelt saabunud emaile lahti teha kui just uudishimu tagant ei torgi. Kuid firmadele on see üks odavamaid võimalusi oma tooteid müüa ja raha teenida. Müükakse neid aga ju mitte neile, keda see ei huvita, vaid ikka neile, kellel võiks olla antud kauba või teenuse vastu huvi. Ja uskuge, selleks, et saada teada, keda reklaam huvitab, tuleb pommitada ka neid, kellele see otseselt suunatud pole või kes sellest lihtsalt ei huvitu)))

Mina isklikult armastan reklaami. Igasugust. Ja ma tean, et erinen sellepoolest enamusest eestlastest ja sarnanen rohekm venelaste ja ameeriklastega. Mulle meeldib reklaam kahel põhjusel: professinaalsel (et näha, kuidas on suudetud oluline müügisõnum peita mõnesse sõnasse, pilti või lausesse) ja tarbimise (et saada ka ise midagi odavamalt, näha midagi uut, jne) põhjusel. Ei, ma ei ava kaugeltki iga spämmi, kuid kui ikka minu poole jõudmiseks on vaeva nähtud, minu nimi üles leitud või pakub mulle huvi subjectis olev tekst, siis avan selle meeleldi. Muide, ka telekast vaatan reklaame suurema huviga kui igavaid jutusaateid. Miks? Ilmselt on siingi põhjus kontsentreeritud sõnumi suuremas mõjus kui laialivalguvas ibas, kus peab pointi tikutulega taga otsima.

Tõnu Samuelile soovitan tänada Kõigekõrgemat, et Eestis pole veel levinud telefonimüük, ukselt-uksele müük, jne, sest see on ikka palju tüütum kui meilipostkasti sulpsatav pealkiri, mida diliitida on sekundi murdosa küsimus!

Kui aga arendada Tõnu Samueli ja pealtnägijast Kadi Jaanissoo mõttekäiku edasi, võiks ka möönda, et ilma spetsiaalse tellimuseta ei tohiks ma ka tänaval astuda ligi mõnele kenale neiule ja pärida tema huvi kohta tutvuda või restorani minna! Püha teavas, kuid nii saab ju leida omale pruuti, naist, tüdruksõpra või voodikaaslast palju kiiremini ja tõhusamalt kui internetis lollide ja koledatega lobisedes!!!!

Mulle tundub, et reklaamifoobija on ikka vist tõsine haigus, mida põdevad küll ainult põhjamaa külmad rahvad, kus tutvuste sõlmimine võõrastega on tabum teema kui ihuüksi toanurgas häbelikult masturbeerimine. Jõudu sulle, Tõnu!

Tuesday, December 14, 2010

Viisitamme õiguse hind võrdub 10 päästja aastapalgaga




Nüüd siis jõudis ka lugupeetud kohus keerulises Pärnu linna eksjuhtide protsessis sinnamaale, kuhu olid jõudnud kõik kaasust lugenud mõtlevad inimsed juba vähemalt aasta eest: kus ikka süüd pole, seal ei kannata ka süüdi lavastada.

Laseme muidugi prokuratuuril asja riigikohtusse edasi kaevata, kuid seniks kuni kehtib täna väljakuulutatud õigeksmõistev otsus, tuleks möönda, et Mart Viisitamme ja Simmo Saare advokaatidele Glikmanile ja Pilvele riigi kukrust makstav ca miljon krooni olnuks otstarbekam kulutada meie ületundidest ja rahanappusest nõrkenud tublidele päästetöötajatele. Tervelt kümme inimest saanuks täispalga või sada inimest tubli preemia.

Nüüd aga jääb kõigile mulje, et koledasti poliitilise tellimuse järgi haisenud kohtusaaga, mille taga seisid kesikute vihkajad, oli algusest peale määratud vaid energiliste noorpoliitikute nime diskrediteerima ja seda kõike maksumaksja higi ja vaevaga kogutud raha eest. Häbi võiks ju kellelgi olla....

Siiri Sisask nutab, rikkad aga naudivad elu Eestis!


Siiri, Sa kirjutasid nukra artikli. Olen nõus, et põhimõtteliselt on kahjuks tõesti nii, et riik oma kohustusi kodanike ees ei täida või täidab valikuliselt, inimene peab aga oma kohust maksumaksjana ja seadusekuulekana täitma igal hetkel...kahjuks pole võimalik ühe partneri tegematajätmist tasarveldeda teise poole poolt.

Kuid teisalt vaadates on ka selge, et riik elab üle oma võimete isegi Eestis. Isegi IMF soovitab tõsta makse, Ansip on aga kategooriliselt vastu. Kuidas siis hangib riik raha, millega täita oma kohustusi elanike ees? Ei hangigi, selles ongi küsimus. Lumehankged räägivad enda eest. Me võime nutta või naerda, kuid tõde on selles, et senini maksustamata luksuskaubad, kehtestamata astmeline tulumaks, jne on eestist teinud riigi, kus rikkal on hea elada (maksab ise kiirema arstiteenuse eest ja lükkab oma enda dziibiga tänava lahti), kuid vaene ja keskmik (80%) on pidevalt hädas neile õigusega kuuluva kättesaamisega.

Selline poliitika on rahvuse kestmise ja õitsemise seisukohalt lühinägelik kuid lühiajaliselt muidugi teatud huvigrupile äratasuv.

Hiljuti käisin tasuliselt terviseuuringutel riigile kuuluvas haiglas, tasuliselt seetõttu, et ei tahtnud oodata pool aastat ja lasta ennast siis mõttetult jooksutada. 2000 krooniga sain hakkama 5 päevaga, kusjuures jõudsin käia 5 erialaarsti juures, anda teste, jne. Oli kummastav, et mitmed õed ja arstid koogutasid, nagu ma oleks mingi püha lehm...vabandati ette ja taha, et "mina kui tasuline, ega ma ei pahanda, kui pean 2 minutit ootama."kusjuures igal pool võeti ette eelisjärjekorras, jne. See oli küll meeldiv, kuid samas jube kogemus, sest selliselt toimiv riik ei pole meie kellegi unistus....

Saturday, December 11, 2010

Elu on palverännak, kus viimastest saavad esimesed!



Õues on tõeliselt superilus talv! Sel aastal kipub suusakilomeetreid kogunema ilmselt veelgi rohkem kui mullu, vähemasti esimesed sada peaks selle nädalavahetusega kokku saama! Oleks rohkem aega, sõidaks tihemini, sest parimat stressimaandajat kui lumine mets ja suusatamine pole ma enda jaks veel leidnud!

Täna hommikul jäi mulle juhuslikult silma üks ilus mõte kelleltki reikiõpetajalt Kreet Rosinalt, kes väidab, et kogu meie elu on palverännak, kust mõned elukiusatuste tõttu eksiteele kalduvad. Olgu tegu hinduistliku, budistiku või kristliku mõttekatkega, igal juhul kirjutan sellele kahe käega alla!!

Omalt poolt lisaksin vana mõtte, mida olen endas kandnud suurema osa teadlikust elust: nimelt tundub mulle, et igaviku Jumala jaoks üsna ükskõik, kes, kui rikkalt elab, millist ametit peab ehk kõik see, mis on tänapäeva maailmas esmaoluline. Tundub, et Jumalale on palju tähstam meie iseloomu, moraalsuse ja temale kuuletuvuse kasvatamine läbi erinevate eluolukordade ja –takistuste, ja just nende personaalsete õppetundide läbimine saab määravaks sel päeval kui siit ilmast lahkume. Tegelikult saab see muidugi oluliseks ka juba palju varem).

Seega igavikku silmas pidades ei ole elu mitte üks pikk ühiskondlik positsiooniredel, kus pidevalt edasi kõrgemale pressida vaid tegelikult on igaühel meil meie enda isiklik eluredel, mis on teistega paralleelne. Ning võib arvata, et kui keskmiselt on samas vanuses inimesed oma paralleelseid eluredeleid pidi ronides ja õppetunde omandades umbes sama kaugel positsioonile, tuntusele ja rahakotile vaatamata, siis ilmselt võib ka palju tundmatuid koduperenaisi, elektrikuid, talunikke, õpetajaid, jt, olla oma paralleeli pidi ka tublisti ees paljudest prominentidest, kirikuõpetajatest, presidentidest ja miljardäridest.

Kuid mis on siis need redelipulgad, mille alusel hindab meie arengut ja edenemist igaviku Jumal? Tahaks uskuda, et selleks on needsama teada-tuntud asjad, mida me isegi enda ümbert tikutulega taga otsime: pikk meel, armastus, ausus, vihapidamisest loobumine, omakasust loobumine, sõbralikkus, külalislahkus, sõnapidamine, jne, jne. Nagu ka piibis on korduvalt meile meelde tuletatud jumalariigi põhimõtteid, kus paljudes viimastest, keda me sageli endi kõrval ei pea kellekski, sest nad pole edukad, saavad ühel päeval esimesed ja meist, kes me endi populaarsust ja edukust naudime, võivad saada sootuks viimased.

Usun, et just seepärast ongi meie elu palverännak, et nende õppetundide edukaks läbimiseks on vaja olla kontsentreeritud ja otsida oma teekonnal elukiusatuste seljatamiseks jõudu palvetest!

Wednesday, December 8, 2010

Kui sõltumatu on ERR ehk miks vaadata propagandakanalit?




Vahur Kersna on tuntud ETV sõimaja. Teda häirib toodetud saatete kvaliteet, igav formaat ja kehvapoolsed tegijad. Olen kogu aeg arvanud, et eks Kersna-poiss ikka pingutab ka jutuga üle, nii hullult perses need asjad seal majas ju ka olla ei saa. Aga nagu selgub, saavad ikka küll! Kuid Kersna eksib ühes – tegu pole mitte igavapoolse soliidusega, mida ETV viljeleb, vaid sagedase vaimse prostitueerimise tulemusel impotsentsuseni jõudmisega.

Mu hea sõber juhtis hiljuti mu tähelepanu Eesti Rahvusringhäälingu kodulehel asetsevale infole sihtotstarbeliste projektitoetuste kohta. Sealt vaatas mulle vastu mitte just eriti üllatav kuid siiski mõtlemapanev info.

Nimelt selgus, et ERR ei tee oma saadetes tavapärast ajakirjandust, vaid laseb oma saated vähemalt osaliselt kinni maksta sponsoritel. Kaitseväe peastaap on rahastanud Ringvaate filmigrupi hiljutist sõitu Afganistaani, Eesti Pank, Põhjamaaade Ministrite Nõukogu ja EAS toetavad saadet Kapital, Terevisiooni töötajate klipitootmise eelarvesse lisavad tubli süsti Maanteaamet, Sotsiaalministeerium, Majandusministeeerium ja Keskkonnaministeerium. Saadet Tööostija on ligi 750 000 krooniga läbi oma firma toetanud näiteks suhtekorraldusspetsialist Hannes Hamburg, kes sai osa sellest rahast tõenäoliselt töötukassalt või Euroopa sotsiaalfonist, jne, jne jne.

Ja enam ma ei imesta, miks need saated kohati nii igavad ja justkui otsitud teemadega on!

Iseenesest pole ju midagi taunitavat selles, et saateid raha eest tehakse. Isegi kui enamus saated nii tehakse. Kuid kahjuks paneb see vähemasti minul sügavalt kukalt kratsima, sest arusaaavalt pole siis neis saadetes loota ajakirjanduslikku erapoolikust, vaid pigem kellegile või millegile promo tegemist. Ma ei imestaks, kui Afganistaani saade sai üldse alguse USA saatkonnast, kes toetas Kaitseministeeriumi ja see omakorda peastaapi, et viimane saaks teha ETVs promosaate üllatest eesti meestest kaunis Afganistaani kõrbes, kus nagu mäletame polnud jutuks ükski probleem, vaid kõik mehed nagu iseenesest kiitsid olusid ja tööd! Elu nagu paradiisis!

Kui see pole propaganda, siis mis üldse on propaganda? Tekib küsimus, milleks siis veel vaja ETVd riigi eelarvest rahastada kui saab promosaadete eest niigi nutsu. Olgu, kirjutagu siis vähemasti saate alguses hoiatus: selle saate eest on maksnud peastaap või keskkonnaministeerum, seega saates käsitletakse nende organisatsioonide vaateid. Aga ei, vaatajale jäetakse mulje sõltumatust ajakirjandustööst. Ma ei räägi üldse põhimõttest, et ERR ei tohiks reklaamiraha vastu võtta, kuid nagu näeme teeb seda sponsorluse ja sihtotstabeliste annatuste näol sellegi poolest ja väga edukalt.

Sõbrad, nii ei sobi kohe mitte.

Tulles tagasi Vahur Kersna arvamusavalduste juurde, saan ma nüüd imehästi aru, kuhu on kont maetud! Mitte et ei osataks teha häid saateid, vaid ollakse lihtsalt harjunud vaimse prostituudi tööga ja kui vaja oma vaatajat tõeliselt rahuldada, ollakse selleks juba piisavalt täissöönud ja tülpinud, et midagi säravat varrukast tõmmata ja eetrisse paisata!

Monday, December 6, 2010

Eesti võiks pakkuda Julian Assange-le varjupaika


On halenaljakas, et mitte öelda õudne, et üks ajakirjandust praktiseeriv mees on maailma enamuses riikides tagaotsitav, kuna julgeb tuua päevavalgele salajase. Isegi Shveits reetis ta.

Mäletan oma ammusest ajakirjanikuelust, et tavapärane treeningküsimus noorele ajakirjanikule oli selline: kui sa oled kellegi olulise iskiku (näiteks peaministri) kabinetis ja sa tead, et tema sahtlis võib olla dokument, mille paljastamine aitaks ära hoida katastroofi, siis kas sul on ajakirjanikuna õigust selle olulise isiku hetkelist kabinetist väljumist ära kasutada tema sahtlites sorimiseks. Õige vastus, mida ajakirjanikele üle maailma õpetatakse, kõlas nii: põhimõtteliselt seda õigust pole, kuid kui on ikkagi teada, et see nn seaduserikkumine aitab kaasa inimkonna pääsemisele katastroofist, vms, siis on on ajakirjanik õigustatud reegleid rikkuma.

Nüüd vaadelgem Wikileaksi tegevust: ilmselt ei saa seda siiski päriselt klassifitseerida maailma katastroofi eest hoiatamiseks, kuid oma algelised sammud sellel teel on Wikileaks kindlasti teinud. Iseasi on see, et ega me ei tea, et seda infot oleks Wikileaks kusagilt hankinud ebaseaduslikult. Kui aga see info on talle toodud, ükskõik kelle poolt või mis kaalutlustel, siis on ajakirjaniku püha kohus sellest ka lugejale teada anda!!

Paraku elab ja ilmitseb kaasaegne maailm just saladustel. Molotov-Ribbentropi salaprotokollid olid vaid üks sellistest salajastest kokkulepetest suurriikide vahel, mis mõjutasid sadade miljonite inimeste saatust mitmeks põlvkonnaks. Olnuks tol ajal Wikileaks.....

Kaasajal tehakse riikide, poliitikute, jt vahel salakokkuleppeid kogu aeg ja seda nimetatakse diplomaatiaks. Kuid kahjuks nagu ka MRP puhul, käib seegi üle elanike peade ja neile udu puhudes. Meile lähemad näited on Estonia laeval toimunud relvavedu või näiteks USA salavangide laagrid Euroopas.

Ma oleks saja käega poolt, et Eesti astuks välja oma mentori ja bossi mr USA varjust ja saaks maailmakuulsaks ning pääseks kõigi lihtsate inimeste hinge sellega, et pakuks varjupaika Julian Assangele ja miks mitte ka Wikileaksile. Eestis võiks pigem olla Wikileaksi peakontor kui NATO küberkaitse peakontor! Uskuge, see tooks Eestile palju sõpru!

Kuid kahtelmata ei tehta seda ei meil ega mujal. Kõik siin ilmas sõltub USAst. Üha enam isegi Venemaal. Kahjuks. Ja raske on leida ebademokraatilikumat riiki kui USA, seda õpetatati mulle juba Concordia ülikoolis USA professorite poolt! Kuidas nii? Vaadake ja mõelge parem ise.

Sageli püüatakse mulle rääkida, et tegelikult ju on iga riik hea ja USA on kõige parem ja ausam riik, aga võta näpust minu kogemused räägivad siiski muust. Kes usaldab riiki , eriti selle eriteenistusi, võib ennast pidada idioodiks. Toon õpetliku näite meie endi kallilt Maarjamaalt.

2007 aastal pronksmäsu ajal sain ka mina politseilt kõvasti peksa ja alandada. Olen sellest ka kirjutanud meedias. Asja tuum oli selles, et teiste hulgas peksti ja alandati mind Kapo maja ees Tõnismäel paari tunni vältel eesti mees- ja naispolitseinike poolt. Kui andsin pärast sündmusi asja arutada politsei sisekontrollile, siis muuhulgas palus sisekontroll Kapolt turvalintide salvestusi tollest ööst. Kapo ametlik vastus oli, et neid salvestusi pole säilinud! Põnev, eksju! Asi võinuks ju ehk nii ka jääda, kuid hiljuti sain tuttavaks ühe isikuga, kelle sõber töötab Kapos arvutiasjatundjana ja oli neil öödel just ametis erinevate lindistuste tegemisega, jne. Tollelt uuelt tuttavalt kuulsin, et kõik salvestused on säilinud ja ta olla neid ka isegi näinud ja ku ma tahaks, siis saaks ehk ka mulle näidata...... Aga ma ei tahtnud enam, sest olin 11 000 krooni näol juba oma õiguse kätte saanud ja ei pidanud enam vajalikuks ennast ega seda tuttavat selle valelike ajusantide organisatsiooniga kokku viia. Nii ma siis ei saagi väita, et tean surmkindlalt, et kapo valetas ka politsei sisekontrollile, kuid olen üsna kindel, et minu uuel tuttval oli palju vähem põhjust mulle valetada kui kaitsepolitseil.

Just selliste lugude väljatoomiseks vajame Wikileaksi!!

Monday, November 29, 2010

Kes on tegelik EV president?





Meile kõigile on tuttav retooriline küsimus, kes on Venemaa tegelik president. Mõistagi on selleks V.Putin, mis siis, et kõigest peaministri ülesannetes.
Kuid palju vähem on arutletud selle üle, kes on Eesti tegelik president. Meediakajastuste järgi pole kahtlustki, et selleks on Evelin Ilves, tõsi, koduperenaise ülesannetes.

Evelin figureerib meedias sada korda rohkem kui tema kõhnunud (loe: tervislikult kõhnaks näljutatud) mees. Asi polekski nii hull, kui Evelin ainult moodi viljeleks, viiulit harjutaks, rulluiskudel võistleks, koolitoidu menüüsid kavandaks, jms kui ka tema mees..andke andeks, mis ta nimi oligi....Toomas, ka vahest midagi sisukat välja ütleks.

Aga võta näpust, mitte ainult, et Evku kõike teeks ja jõuaks, paraku pärinevad ka ainsad presidendiväärilised mõistlikud ideed ja algatused temalt. Ja ühes võib olla kindel: need proua algatused on ka tegelikult tema omad, presidendi omad pärinevad aga ilmselgelt tema meeskonna, olgu siis teise Toomase või mõne muu kantseleitöötaja ideedepagasist. Ah, jaa, äsja oli tast taas kuulda, kui härra kuulutas välja riigikogu valimised)).

Minule isiklikult tundub, et järgmisel korral poleks mõtet presidenti enam soo järgi valida. Võiks valida energiahulka, ideede rohkuse ja tegutsemisvisaduse järgi. Ja kui ta nimi on koalitsioonis kokkulepitud olema Ilves, siis olgu eesnimeks vähemasti Evelin.

Toidupank on suur mull, kahjuks ei enamat!



Eestis on tuhandeid nälgivaid inmesi, kes vajavad igapäevast abi ja meil on see võimalus neid toita, kui asetame kauplustes asuvatesse kogumispurkidesse mõne ülejääva sendi.... – umbes nii kõlab Toidupanga reklaam kauplustes. Sponsorid on Rimi, G4S, jne. Südamlik. Just selle aktsiooni ellukutsumise eest nimetas Laine Jänes Eesti aasta kodanikuks mündikogumiskampaania käivitaja hollandlane Pieter Boerefijni. Geniaalne! Ilma irooniata!

Tahtmata kuidagi kritiseerida ilusat algatust, julgeksin aga tõstatada siiski küsimuse selle ettevõtmise tulemuslikkuse kohta. Pieter ise märkis Terevisioonis, et kogusmipurke on üle eesti mõnikümmend, ja seni pole olnud põhjust mitte ühtegi neist tühjendada))).

Arvestades tavaeestlase ihnsust ja seda, et tõepoolest on abivajajaid rohkem kui selle pakkujaid, siis võib eeldada, et iga kolmeliitrisesse purki koguneb ca 1000 krooni umbes poole aastaga. Üle Eesti kogutakse siis kokku ca 20-40 000 krooni. Ilus. Aga seda on siiski vaid umbes sama palju kui ühe ETV poliitikasaate helistajate poolt rahvusringhäälingule ja telefonioperaatorile makstav summa, kus hääletatakse nädalast nädalasse teemal a’la “kas poliitikud on tolvanid või päris totud”.

Kui nüüd kujutada ette, kuidas seda mõndakümmet tuhandet mitmele tuhandele nälgivale inimesele jagatakse ja igaüks saab aastas ca 10 krooni lisaks, sest ülejäänu neelab jagamiskulu, saame aru, et tegu pole just kõige läbimõelduma projektiga.

Tekib küsimus, millest selline suur kära ja au, kui tegu pole ju veel ollagi? Minu teada kogutakse kaubanduskeskustes juba aastaid kodututele kassidele raha ja need summad on samas suurusjärgus……

Eesti vajab oma Wikileaksi!



Jah, ma olen veendunud, et ameeriklaste poolt tagaotsitav Wikileaksi asutaja on väärt Nobeli rahupreemiat. Just seetõttu, et ta aitab tõmmata võltsdiplomaatia katte maailma välispoliitika asjajamiselt. Vangilaagrid, demokraatia naeruvääristamine, teiste riikide ja isikute alavääristamine ja sildistamine - see kõik on tänapäeval avalikult tabu, mille eest igaüks meist võiks saada karistada, kuid salajastes võimukoridorides on see endiselt igapäevane domineeriv praktika. Ne poimannoi, ne vor, ütleb vana vene kõnekäänd!

Kui kiskuda maha salastatuse müürid, sunnib see osasid ametnikke tagasi astuma ja hävitab nii mõnegi poliitiku karjääri. Kuid tulemuseks võiks olla uutel, senisest delikaatsematel alustel toimiv välispoliitika. Maailm muutub tänu Wikileaksile kindlasti kokkuvõttes turvalisemaks paigaks, sest väheneb tõenäosus, et keegi su „sõpadest“ on su selja taga sulle sõja kuulutanud võib tegeleb sihikindlalt õõnestustustööga. Olnuks meil juba 1940 aastal Wikileaks, mis avanuks MRP tagamaid, olnuks ehk ka meie riigi okupatsiooni kulg teist nägu.

Ka Eesti vajab oma Wikileaksi. Kahjuks on aga kapo teinud kõik, et innod-irjad, madissonid jt potentsiaalsed lekitajad ühiskonnas naeruvääristada ja ellimineerida. Sest ka meie ühiskonnas on palju räpast, ilgeid kokkuleppeid ja lihtkodanikke võimule ohvrikstoovaid otsuseid. Seega peaks ka meie oma wikileaks asuma Eestist väljaspool, tegema vajadusel kasvõi koostööd mõne teise riigi luurega. Ainult nii on võimalik inetusi päevavalgele kiskuda.

Kas see tõepoolest oleks ohtlik Eesti julgeolekule nagu armastavad enda kohta rääkida praegu pange uppunud jänkid? Ei, see on ohtlik ainult nendele inimestele, kes on võtnud vastu inimsusevastaseid või ebademokraatlikke otsuseid. Ma näiteks loeks sealt huviga, kuidas Paet ja Ansip raporteerivad USA valitsusele, et "Gruusia suunal hoiame kurssi, nii nagu kästud" ja "Abhaaslasi peame vankumatu järjekindlusega maskeerunud venelasteks", sest nii soovitab USA julgeolek ja Briti salaluure topeltagent Kross.

Kes oleks see mees või naine, kes sooviks kandideerida järgmise aasta Eesti aukodaniku tiitlile, aidates lekitada valitsuse, koalitsiooniparteide, kapo, kripo jt salastatud paturegistreid?!

Wednesday, November 24, 2010

Parteide rahastamise petujutud

Taas kord hakkas mulle silma kaks üsna samasugust olemuselt silmakirjalikku seadusenõuet. Üks neist on prostitutsiooni vahendamine, teine erakondade ja valimiste rahastamine.

Rääkides kõigepealt aktuaalsemal teemal, ehk valimiste ja erakondade rahastamisest, tahtis mul eile ETV Foorumit vaadates vahepeal nutt ja siis jälle valju naer peale tulla. Tule taevas appi, suurte erakondade liidrid arutavad tõsiste nägudega, kuidas peaks kontrollima nende endi parteide rahastamist! Püüdes ühiskonnale jätta mulje tõsisest murest, püütakse alla suruda sisemist irooniat ja unustatakse hetkeks praktika.

Aga mis on praktika? Lühidalt öeldes: kui ma jään hätta mõne poliitikuga kohtumises, sest minu rikutud nimi peletab neid eemale, siis piisab mul vaid teada mõnda partei rahastajat ja pärast tema telefonikõnet saan ma kandikul kõik vajalikud kohtumised!

Sõbrad, oleks ehk ebatäpne öelda, et kõigi suuremate Eesti erakondade taga seisab sponsoreid, kes ostavad teatud seadusemuudatusi, riigikogu komisjonide seisukohti, mõne olulise protsessi käimalükkamist, vms. Ebatäpne on see väide selles mõttes, et minu hinnagul on selliste sponsorite hulk 20-40% kogu parteide erasektori poolsest rahastamisest. Seda on tehtud terve iseseisvuse aja ja tehakse edasi.

Sageli toimuvad sellised diilid pareteijuhtide ja ärimeeste salajaste kohtumiste tulemusena. Näiteid pole minu eriala tõttu siin nimetada paslik aga arvan isklikult teadvat mitmekümnest sellisest diilist. Kui võtta kokku kõik eesti suhtekorraldusfirmad, siis usun, et meie ühises andmepangas on sadu selliseid diile, kus aastate jooksul on vahendatud poliitikutele kokku sadu miljoneid kroone. Kusjuures mitte ükski põhimõte pole rahvalegendide kohaselt seganud Mart Laaril sõlmida kokkuleppeid vene päritolu sponsorite ega Edgar Savisaarel kauboikapitalismi viljelevate ettevõtetega. Kui mängus raha, siis ei loe muud reeglid ja oleks naiivne arvata, et ükskõik milline seadus annaks võimaluse selliseid varjatud rahastamisi paljastada. Isegi aravõitu ja värisevate kätega Priit Toobal suudab asjad pika pealekäimise järel korda ajada, mitte alati pole vaja külma ja praktilise närviga partei rahakotti Elmar Seppa või tohlakat teeskevat peasponsor Rein Kilki tülitada. Pole midagi lihtsamat kui mõne huvigrupi sponsorluse maksab kassasse sisse kas keegi erakonna liikmetest, mõni töötu erakondlane, tubli ja tuntud Urmas Sõõrumaa või tehakse seda hoopis läbi mingite kulude kinnimaksmise läbi kolmandate (relaami-, pr-, reisi-, vms) firmade. Mäletan vaid ähmaselt üht rahvalegendi, mille kohaselt sai Oliver Kruudast keskerakonna toetaja ning tänutäheks asfalteeriti Tallinna linna poolt ära Tere piimatööstuse ümber asuvad teed ja platsid. Aga see on vaid rahvalegend, millesuguseid on palju, palju ja mitte keegi enam täpselt ei mäleta, kes ja miks ja mida tegelikult tegi!

Ei ma ei ole selle vastu, et ärimehed poliitikuid mõjutavad, pigem vastupidi: mõjutada tuleks rohkem! Aga ma olen selle vastu, et seda avalikkuses taunitakse ja eitatakse, kuid salajas on käsi pikk!

Tulles nüüd teise teema ehk prostitutsiooni vahendamise juurde. Jah, ma olen tundnud kümneid nn kupeldajaid, kes Eestis, Itaalias, Soomes, Rootsis, jne lõdav püksikummiga eluraskustesse sattunud või lihtalt rahamaiaid naisi tööd leida on aidanud. Kes läheb tantsima, kes massaazi tegema, kes lihtsalt keppima. Asja tuum on aga selles, et samal ajal kui prostitutsioon pole üheski neis riikides keelatud, on karistatav nn tööotsa vahendamine. Teada tõde aga milles on point?? Tegu on tavalise oma eripärasusega tööjõuturuga, kus 99% jõuab töötaja töökohta läbi vahendajate, kuna tal endal pole lihtsalt tavaliselt piisvalt kontakte või siis raha, millega reisimist alustada. Või hoopis jääb puudu isesesivast julgusest. Vahendaja annab garantii, maksab reisikulud ja saab oma palga juba naise uuelt tööandjalt. Mis on naistele alternatiiv? Tavapäraselt on selleks mõne eesti ajalehes oleva kuulutuse peale telefoni tõstmine ja mõnes kohalikus kepikontoris töö leidmine. Lääneriikidega võrreldes on siinne oluliselt vähem tasustatud töö, milletõttu tuleb panustada rohkem aega ja närve.

Ma ei saa kuidagi aru, miks on selline välismaale või üldse paremale tööle abistamine kriminaliseeritud, sest ei tee ju need naised midagi kriminaalset vaid leiavad omale sageli esmakordselt elus tasuva töö! Jätke see naiste kauplemisohvriteks olemise möla!

Silmakirjalikkus pole mitte ainult Eesti probleem. Igas riigis käivad asjad kahjuks samamoodi: ullikesi mõistetakse trellide taha mingite ühiskondlike ideaalide vastu eksimise pärast, ässad aga suplevad rahas ja võimus. Silmakirjalikkus on norm.

Miks ma need valdkonnad ühisesse kirjatükki sidusin? Sest kogu maailmas, sealhulgas Eestis, on parteide rahastamine just prostitutsiooni, narkoäri, jms rahadest suht tavaline tegevus. Tõsi, viimastel aastatel on seda meil jäänud vähemaks. Siiski - see pole müüt vaid igapäevane tegelikkus. Jah, sageli ei tea ka parteilased, kust nendele antav raha pärineb ja uskuge, nad ei tahaks ka teada! Kuid nad teevad ka kõik, et jaanalindu jäljendada!

Eestis on kombeks, et nn arvamusliidrid ajavad rahvamassidele tõsiste nägudega sulaselget häma ja politsei nabib kinni kõik need ullikesed, kes arvamusliidrite tegevusi mikrotasandil kopeerida püüavad. Kõik ikka selleks, et ässad saaks rahus edasi mõnuleda.

Thursday, November 18, 2010

Laine Jänes hematogeeniks!!




Käimasolev kirbutsirkus ERSO juhi vabastamise ümber on muutumas tasuta päristsirkuseks, mida peagi saavad naudinguga vaadata nii reformiparteile konkurentsi pakkuvad erakonnad kui ka välismaised vaatlejad! Jah, ma ei tea sellest loost midagi ja mul pole ka tõeseid andmeid, kes valetab ja kes tõtt räägib. Aga kogu tegevuse sügavust ja kronoloogiat jälgides võin ometigi omaenda järeldusi teha!

PR-meeskondki ei suutnud oma emandat aidada!

Ehk kui mõnele veel tundub, et äkki tõesti on ERSO tüliküsimus kurikuulsas finantsdistsipliini rikkumises, siis minu arvates pole see kunagi nii olnud väga lihtsal põhjusel: siis oleks olnud Jänesel tuhat võimalust selle jubeda rikkumisteahela paljastamiseks, sest töötab ju tema heaks Eesti üks kallemaid PR-mehi.

Kui tõepoolest olnuks tegu suurte ja ilmsete rikkumistega, tulnuks lekitada meediasse kõigepealt paberid rikkumiste kohta, seejärel anda neile kommentaar stiilis: oh kui jube, kuidas küll nii on võimalik. Ja alles seejärel, olles avalikkuse läbi kerge meediamanipulatsiooni enda haardesse võitnud, tulnuks paluda kõigepealt Siitanilt selgitusi tehtule, siis neid pikalt analüüsida ja alles siis teha „kurva südamega raske otsus“ direktori vabastamiseks. Muidugi oleks tulnud samal ajal sama targalt töödelda ka ERSO kollektiivi, kel arusaadavalt oma juhiga parem läbisaamine kui ministriga.

Tartu maffia eripära: Jänes on süüdimatu ja Ansip tema tuhvli all

Siiskohal tahan olla teadlikult õel: arvestades, et proua Jänese PR-mees on selles vallas vägagi kompetentne, oskan ma kogu kaasusest järelda vaid üht. Nimelt seda, et temperamentne tartlanna Laine Jänes siiski otsis võimalusi Andres Siitanist vabanemiseks ilma kaalukate põhjusteta ja just seetõttu polnudki võimalik PR profil peadirektori „suurt süüd“ meediasse müüa. Veelgi enam, miks ei antud avastatud seaduserikkumist politseile uurida, nagu juhtis tähelepanu ka Priit Hõbemägi! Nüüd, järelhüüetes püütakse detaile suureks rääkida, kuid enam ei kõla need veenvalt. Ja Jänese hääl jääb tühjalt kumisema kui turvalisest süüdimatusest pungil parteiküüliku hala.

Nagu Eestile on kombeks, viskus oma truu parteisõduri ja häältemagneti ette ka teine tartlasest Eesti rahva au ja südametunnistuse kandja, venelaste vihkaja härra Ansip, kes sai mäletatavasti tuntuks pronksõduri teisaldamisega kuuldavasti oma teise truu maffiavenna Jürgen Ligi ja viimase lähisugulaste mahitamisel. Arusaadavalt ei tunne see parteimoodustis vajadust dzentelmenlikult oma ministrit läbinähtavalt piinliku intsidendi pärast tagasi kutsuda, sest maffias pole see kombeks. Kes omade vastu üles astub, peab igal juhul taganema! Antud juhul on siis härra Ansipist saanud proua Jänese truu tuhvlialune maffiapere ühiseks hüvanguks!

Aga härra Ansip, saa ometi aru, et Eesti rahvaski vajab verd, mitte sinu õekese tõde! Ja mis võiks olla magusam kui ühe kaua võimu juures ukerdanud poluvernikust ülbe olemisega naisministri veri!! Jänes hematogeeniks ja reform võiks vabalt veel mõne aasta võimul võdiseda!

Tuesday, November 16, 2010

Liis Tappo näide: eesti naine käib alla!




Eesti naine on üha enam avastamas võimalust „sõltumatuks enesemääratluseks“. Minu hea noorpõlvetuttav Liis Tappo jättis maha oma pere, minu endagi naine otsustas kolme aasta eest minna sinilindu püüdma ja usaldas lapsed seniks minu hoolde.... Vabandused on ikka ühesugused: soov ennast leida ja teostada, mehe ja oma enda rollide orjusest pääseda)). Rääkimata jäetakse tavaliselt see, et tegelikult tahaks lihtsalt pidu panna, oma raha üle ainuisikuliselt otsustada, ringi aeleda ja varase abiellumise tõttu nooruses tegemata jäänud lollusi proovida. Jah, see on meie naiste õigus! (Mõistan neid vähemalt selles osa, et tavaliselt on selleks hetkeks suhted juba pingelised ja nende lappimiseks on vaja tugevat eneseületust, mis aga enam uute utoopiliste kõhu alt kõditavate ihaluste tõttu mõistagi kõne alla ei tule)

Aastasadu elatud rollid tubli abikaasa, koduperenaise, ema, köögitüdrukuna, hakkavad paljude jaoks ennast ammendama. Asemele tulevad karjäärinaised, üksikemad, elunautijad. Ma ei tea, kas ja kui palju määras siin kaasa Julia Robertsi mängitud tegelaskuju uues naiste kultusfilmis, kuid kindlasti ammutatakse energiat igast võimalikust kaevust.

Mul on sellest kõigest kahju, sest minu jaoks on ja jäävad naise suurimateks väärtusteks naiseliku energia kandmise ning levitamise võime ja pereeluks ideaalse atmosfääri loomise oskus. Kui pole enam selliseid naisi ja meile jäävad iseteadlikud enesenautlejad, kes püüdlevad sõltumatusesse, siis mööngem, et üha enam ei sõltu ka neist naistest meeste jaoks midagi. Siis võib juba vabalt hakata pedeks.

Minu nägemuses on tegu ameerikast pärit võltsvõrdsuse embamisega umbes nii nagu hakkasime omal ajal ahvivaimustusega õgima hamburgereid. Nüüdseks oleme kummalisel kombel tagasi mahetoidu ja talukauba juures ja ei taha enam transrasvadest kuuldagi. Loodetavasti jõuvad ka meie naised oma enesemääratluse teel kord tagasi pereväärtuse ja kodu rüppe! Kuid mis teha, elama ajal, mil vana (tasuta käes) auto putitamine on häbiväärne ja õiged tegelased sõidavad iga nelja aasta tagant salongist välja uue liisinguautoga - mis siis, et uut ja vana eristab vaid mõni elektriline iluvidin või kiisulikumad tuled!

Uskuge mind, alla on käinud iga Eesti naine, kes arvab, et perest, lastest ja harmoonilisest suhtest mehega on tähtsam mingi arusaamatu eneseteostus, uus kohustustevaba tundepuhang võõrama mehe suhtes ja „sex ja linn“ strereotüüpsuse ihalus. Ja põhjust neid naisi erakordse julguse tõttu imetleda pole mõtet. Vastupidi, nad on kaotajad, keda nende suutmatus olemasolevat elu ilusaks elada, jääb kummitama elu lõpuni. Kuid ka parastada ei maksaks, sest katus võib ju mingil hetkel sõita meil kõigil...

Sõbrad, pole vahet, kas mees jätab naise ja lapse maha kohe pärast lapse sündi, kui ühtäkki taipab, et pole selliseks rolliks veel valmis ja põgeneb nelja tuule poole või kui naine elab mehega 20 aastat kannatlikult ja siis äkki tajub, et seee polegi nagu tema, tema on hoopis leidmata! Lugedes Liis Tappo lahkumineku lugude hulgalisi kommentaare, kipun nõustuma nende paljudega, kes kahtlustavad, et tegu oli tavalise armumisega kellessegi kolmandasse, mis aitas "ennast leida". Seda on juhtunud ja juhtub elus meie kõigiga, iseasi, kas selline eneseleidmine peaks tähendama toimiva ja läbiproovitud armastuse ja pere lõhkumist uue kohustustevabama elu nimel?

Ma tean, et minu mehekeskset vaadet võib kritiseerida, naeruvääristada või isegi põlastada, kuid ma olen ikkagi kindel, et naine saab tegelikult õnnelik olla vaid siis kui tal on mehine ja hea mees, kes teda teda jäägitult armastades suudab pere toita ja tema ise suudab ja tahab pühenduda oma laste ja mehe teenimisele. See ei peaks välistama naise oma tööd, hobisid, jms, kuid kodu ja selles pesitsevad suhted on siiski looduse poolt antud naise kududa. Kaotajad lahkuvad tavaliselt uut õnne proovima tahtmatusest vana auot parandamiseks lahendusi otsida ja soovivad pigem jääda oma egotsentrilistele õigustustele kindlaks. Selliseid iseseisvaid naisi, kes ei sõltu kellestki ja kellest ei sõltu midagi, pole meie rahvale päris kindlasti tarvis. Vabandage mu vanamoelisust!

Friday, November 12, 2010

Savisaar ei oska kaotada, seega ka võita!




Ausalt öeldes olen läbi aegade imetlenud Edgar Savisaart tema terava mõistuse, töövõime ja ennekõike poliitilise manööverdusoskuse ning demagoogilise sõnaseadmiskunsti valdamise tõttu. Olen elus valimaski käinud vaid kahel korral, neist viimati valisin teadlikult Katrin Siskat Keskerakonnast (kõigi nimede seas vähemasti ainus sümpaatse välimusega)). Ikka olen lootnud, et reformiekakonna sotsiaalsel darvinismil põhinev maailmavaade liigset edu ei saaks tunnistada.

Seda kõike positiivset on alati mingil määral varjutanud korrad, kui Edgar telekaamerate ees musta valgeks püüab rääkida, kuid teeb seda kibestunult ja läbikukkunult.

Selliseid kordi lisandub viimasel ajal aga kahjuks iga päev. Keskerakondlastele kahjuks. See vana heatujuline Edgar, kes suutis konkurentide üle naerda ja muhedat ning teravat irooniat pritsida, on ajahambast puretult muutunud nüriks, ennast kordavaks ja mis kõige hullem – ebasümpaatseks teleesinejaks. Ilmselt tajub ta, et langeva reitingu vastu rohtu pole leida, sest vene valijagi on hakanud teda tasapisi läbi nägema, eesti pensionäre, kes aga 500 krooni pärast kesikuid kummardaks, on hauaäärel samuti hõredamaks jäänud. Lühidalt öeldes: eilne populism täna enam ei müü.

Eriti kurvaks teeb aga Edgari kustumise tema ilmselge oskamatus kaotada. Teda võib võrrelda juba Jüri Pihliga, kes sotside liidriks kandideerinult pidi nutt kurgus ja viha varrukas ( kuid mitte kaine mõistus peas) Mikserile õnne soovima. No oli see mees vast kehv kaotaja!!!

Spordis, aga ka üldse elus kipub siiski kehtima kuldne reegel, et kes ei oska kaotada, see ei vääri ka võitu. Nõrganärvilised on konkurentidele kerge saak. Ja tundub, et Edgar, kel veel täna võimalik vana rasva pealt kangelast mängida, on siiski vajumas marginaalseks tegelaseks, keda viib hukatussse ennekõike liigne upsakus ja enese võimete ülehindamine ning tagatipuks sarkasm, kibestumine, künism ja läbinähtav nutuvõru suu ümber. Kusjuurest suustki ei kosta enam ammu võitjatele omast enesekindlust, vaid ikka vaid vana väeti taadi jõuetut pobinat: „kurat, ma teile kõigile veel näitan....ma veel näitan..!“

Thursday, November 11, 2010

Valentine Alvre missioneerib üksi paremini kui kõik kirikud kokku!




Üks tore proua julgeb avalikkuses propageerida kristlikku maailmavaadet. Tema nimi on Valentine Alvre. Tädi on võtnud ette tõelise missionitöö, mida kristlik kirik siin Eestis minuteada sellisel kujul pole kunagi teinud, kuid mida just Jeesus soovitas, kui ta jüngritele ütles: minge kõike maailma....Lihtsalt tavaliselt tõlgendavad kristlikud kirikud seda lauset kui „tulge kõik meie kaitsvate kirikuseinte vahele“.

Olen lugenud tädi Valentine seisukohti ja julgeksin öelda, et need on väga eluterved ja sümpaatsed, kuid kaasajal tõepoolest praktilisest asepektist vaadatuna elukaugetena tunduvad.

Olen lugenud läbi ka hulga inimeste kommentaarid sellele teemale, et abielluda tuleks süütult ja et seks ilma pühendumiseta ja hinge laastav. Nagu ikka, ei mõista kaasaegsed seda sõnumit ja peavad tädi peapeale kukkunuks või lihtsalt veidrikuks. Üksikud julgevad siiski möönda, et päris õige see vist pole, kui tänapäeval võrdub terekäsi võõrale sisuliselt ukse avamisega oma voodisse.

Mul on seda teemat raske kommenteerida, sest minu esimene abikaasa, Jaanika Vilde, kellega olin õnnelikus abielus 13 aastat, oli ka minu esimene suudlus- ja voodipartner. Ma ei kujutanud kunagi ette, et see võinuks olla teisiti ja ma olin selle üle ülimalt uhke. Olen tänagi, sest tean, et kaotasin oma süütuse inimesele, kellele pühendusin kogu eluks...nii muide on paljude kristlastest noortega, see pole mingi erand.

See on ideaal, mida sooovitan ka oma lastele – hoidke oma süütust ja ärge raisake ennast suvaliste peale. Kui püüda veel vaadata Piibli simadega sexile, siis ma usun, et õigus on neil, kes usuvad, et sex on kõige lähem võrdkuju Jumala ja inimese ühekssaamisele (läbi palve või ülistuse), hetkele, kui inimene tunneb endas sõnukirjeldamatut ühtsust armastatuga. Ja just siin on minu arvates põhiprobleem: sex on selliseks mõeldud, kuid kahjuks on selline ühtsus võimalik vaid aastate, sageli aastakümnete pikkuse kooselu tulemusel, mil oskused, soovid ja üksteise austamine on jõudnud vastavale tasemele. Kahjuks aga laguneb enamus suhteid veel enne kui sexist saab sellises valguses üldse rääkima hakata.

Ehk nüüd me tuleme ilusasti tipa tapa all maaapeale ja naaseme praktilise elu juurde. Meil kõigil on füsioloogiline vajadus seksida. Ja me kõik saame sellest suuremal või vähemal määral ka naudingut. Ja me oleme ülimalt rõõmsad, kui meie voodipartner, tema keha ja selle lõhn meile meeldivad ning poosid-asendid vastastikku sobituvad! Kuid sellel füsiloogilisel rahuldamisel pole tõepoolest palju ühist selle sexiga, mida kristlik kirik soovitab: valdavalt on siiski tegu oma egoistliku ihade rahuldamisega.

Praktika on näidanud mullegi, et ilma üksteist mõistva ja uudsusi otsiva seksita ei püsi ka abielu, olgu siis armastust kui tahes palju. Ja see paneb meid inimestena otsima uusi suhteid, kõrvalhüppeid tegema ja lihtsalt masturbeerima. Paratamatult ei anna me alla enne kui leiame kellegi, kes meile rahuldust suudab pakkuda. Iseasi, kas ka õnneikumaks teha!

Ma tegelikult arvan, et mittesobivust sexis annab siluda ka teadlikult. Selleks tuleb teha tööd, õppida üksteist paremini tundma, jne. Vähemasti mul pole kunagi veel olnud seksuaalsuhteid naistega (ja mul on neid suhteid tõepoloolsest ühe käe sõrmedel võimalik üles lugeda), kelle puhul ma peaks tõdema täielikku mittesobivust. Iga inimene on indiviid oma eripära, vajaduste, temperamendi, jms, mis kõik avalduvad ka seksuaalelus. Kui õpid armastama inimest, õpid armastama ka seksi temaga. Seda muidugi mööndusega, et tegu pole egoistiga, kes sinu vajadustega kunagi ei arvesta. Nii arvan vähemasti mina. Teisalt – võib ju minna eluga edasi, luua uusi seksuaalsuhteid, mis esmapilgul paremini klapivad näiteks temperamenditüübi, vms tõttu, kuid inimene ise võib ajapikku osutuda väljaspool voodielu suht tühiseks ja austust mitteväärivaks. Kas siis taas lahkuminek ja uued otsingud??!! Pered laguneva, lapsed ripakil...

Kokkuvõtvalt olen päri, et reaalne maailm meie ümber propageerib ja levitab egole tuginevat isikuvabadust, humanismi, mille ainus tõsine puudus on suhete pealispindsus ja sagedane haavumine. See omakorda viib vaikselt ükskõiksuseni või pideva rahulolematuseni. Sellest ma oma lapsi tahaks küll säästa. Annaks Jumal, et ka nemad seda mõistaksid, sest muidu saavad neist samasugused kurvad ja skisofreenilised isendid nagu nende isa, kes tänini kõige enam kahetseb, et proovis abielu kõrvalt ka teiste puude vilju ja püüdis selleläbi saada nägijaks. Nägijaks sain ja sain ka teda, et minu naine polnudki täiuslik nagu ka mina olin täiusest kaugel. Kuid sain ka aru, et see teadmine mind õnnelikumaks ei teinud, vastupidi. On asju, mida pole vaja võrrelda, sest saadava tagantjärele tarkusega pole suurt midagi peale hakata. Kui sul on kena aed ja maitsvad hapukad tikrid, siis ei pruugi kolimine suuremasse aeda, kus ka suured magusad ploomid, õnnelikkusele midagi juurde anda. Sest õnne alus on rahu ja rahulolu sinus endas, mitte aga välises.

Tädi Valentine räägib õigetest ideaalidest ja õnnelikud on inimesed, kes suudavad nende kohaselt elada. Kuid arvestades üldist mentaliteeti, kus kõik uus ja huvitav kaalub üles vana ja rutiinse või kus lihtsam on solvuda ja ära minna kui probleemid selgeks rääkida, andeks anda ning andeks paluda, saab selline ühe partneriga elu olema üha suurem väljakutse! Seda põnevam oleks seda ju aga proovida!!

Muide, üks asi selle teemaga seonduvalt häirib mind veel. Nimelt see, et meeste kõrvalhüpetesse ja armukese pidamisse suhtutakse palju taunivamat kui sellesse kui naine on voodis apaatne, ei oska või ei taha meest rahuldada, jne. Lihtsalt see ei paista välja! Kui naine läheb mehe juurest ära, kuna „mees oli möku ja ei teeninud piisavalt perele raha“, siis on tegu kangelasnaisega, kes määras ise oma laste ja enda saatused, kui aga mees läheb naise juurest ära, sest viimane ei suuda või ei taha meest voodis rahuldada, siis on tegu litsi mehega! Samas on ju tegu sarnase saamatusega, mida ei tuleks hukka mõista. Kuid kes sedagi näeb!

Seega: ärgem tõtakem ühtegi suhtesse uisapäisa ja hoidkem ikka ideaale kõrgel! Tänud sulle Valentine, julge jutlustamise eest!

Tuesday, November 9, 2010

Kirsikampaania pakub õhku ja kirsikive lihtsameelsetele

Cherry.ee ja teised analoogsed nn kirsikampaaniad peaks teoorias olema tööriistaks neile õhumüüjatele, kelle hinnast vähemasti 80 on puhastulu ja kes siis oma klientuuri reguleerimiseks kuu lõikes võtavad ette nn sooduskampaaniaid. Ja vaadates selle veebisaidi pakkumisi, tundub, et asjad ka üldjoontes nii on. Ometigi on kurku jäänud paar kirsikivi, sest senistest kogemustest rääkides pole ma seal kohanud midagi kvaliteetset ja samal ajal hea hinnaga. Kuid pole ka ausaltöelda kaugeltki kõigega kokku puutunud, seega võivad mu üldistused olla veidi vildakad. Ent see ei muuda hetke üldmuljet. Ega muuda ka juurdunud teadmist, et tasuta lõunaid pole siiski olemas.

Kahest iseloomustavast kogemusest räägiks lähemalt. Cherry.ee pakkus naiste juukselõikust hinnaga 100 krooni, mille letihinnaks oli märgitud 200 krooni. Mu armuke läks ka õnge! Noh, lõikusel polnud ehk väga vigagi, kuid aus olnuks lisada, et alles hiljuti oli sellise lõikuse letihinnaks siiski vaid 0 krooni. Kuidas nii?! Väga lihtsalt: tegu oli juuksuripraktikantidega, kes püüdliku juhendaja näpunäitamisel ilmselt oma esimesi kääripraktikaid läbisid! Jah, ja aega kulus tavapärasest ikka tublisti kauem.
Asja võib vaadata nagu keegi tahab, kas hea turundustriki või lihtlabase poolpettusena.

Järgmine kogemus. Teine mu armuke valis juba pikemat aega puhkuseks mingit Eesti SPAd. Sõelale jäi Viimsi SPA, kus koos protseduuride ja toidukordadega oli päeva hinnaks 1000 krooni. Ühtäkki ilmus Cherry.ee-sse sama SPA kampaania. Ühe öö hinnaks minimaalsete protseduuride ja napima toiduga oli märgitud 1390, soodushinnaks aga 695 krooni. Tore. Hakkasime siis võrdlema. Pika analüüsi, mitmete meilivahetuste ja telefonikõnede tulemusel ei suutnudki ma enam aru saada, kes ja mida hämab. Sedavõrd keeruliselt oli muudetud see hinnakujundus, et mitteproffile oli kahe pakkumise võrdlemine peaaegu võimatuks tehtud. Aga selgeks saime selle, et neljapäevase paketi puhul saime pärast läbirääkimisi 900 kroonise päevahinnaga „mittekampaaniaga“ kolm korda päevas süüa ja ka mitu terviseprotseduuri, selle 695 eest ei saanud ühtki protseduuri. Tõsi, erinevus oli ka ehk see, et „kampaaniapakkumine“ lubas kahesesse tuppa ööbima, hommikusöögile ja ujulasse kaks inimest, meile varem pakutud variandis aga oli armuke kaheses toas ametlikult sisseregistreeritud üksi)))
Vabandan, kui järeldus ennatlik tundub, kuid jäi mulje, et otse SPAga suheldes ja omale paketti kokku panna lastes võidab rahas korralikult, kirsikampaaniaga aga saab soodsana tunduva kerge tünga!

Neid kogemusi vaagides meenud veel üks aastatetagune klassikaline müügipettus ühelt Eesti automüüjalt. Pole vist tarvis isagi lisada, et tegu oli v-tähega automarke müüva esindusega, sest eks samasugust „turundust“ viljelavad enamus automüüjad. Lugu ise järgmine: käisin just autosalongis põhjalikult masinate hindu uurimas. Mingit kampaaniat polnud, tavahinnad. Võtsin kaasa hinnakirjad ja jätsin ka paar hinda meelde. Vähem kui nädala pärast märkasin aga internetis sama margi kampaanireklaami stiilis: nüüd autod 70 000 krooni odavamad! Järgisin reklaami ja jõudsin internetilehele, kus kirjas vana mahatõmmatud hind ja uus soodushind. Vahe oli tõepoolest 70 000!! Kuid kahjuks oli see uus soodushind just seesama hind, millega autosid mõne päeva eest salongis vaatasin, nn vana hind oli aga lambist võetud number, millega keegi kunagi ühtegi autot müünud polnud ega ka seda teha ei kavatsenud! Seda aega peangi enda nägijaks saamise alguseks!

Nüüd aga tagasi kirsikaampaaniate juurde. Olen kuulnud tuttavatelt reklaamiinimestelt, et Cherry.ee töötab imehästi ja täidab kampaania eesmärgid, täites tühja teeninduskoha hoobilt rahvasuminaga! Ma ei imesta, kuid arusaadavalt ei pruugi üheselt mõistetav õnn väljendada kahepoolselt. Samas, mis siin ikka norida, midagi inimene oma raha eest ju saab, päris mahavisatud see ka pole!
Kokkuvõtvalt võiks nentida, et Cherrry.ee tõstab Eesti poolunes turunduselu kindlasti uuele tasemele, iseasi, kas ja kui paljud tarbijaid sellest õnnelikumaks saavad!

Saturday, November 6, 2010

Miks maaklerid ei taha kinnisvara müüa?!



Olen üllatunud kuivõrd lapsekingades on eesti kinnsvaramüük. Siinkohal pean silmas selle müüki ja reklaami. Ilmselt on lugu selles, et hiljutine kinnisvarabuum ei tekitanud tõeste, põnevate ja eristuvate reklaamide järele nõudust. Osteti ju igasugu sitta lennult.

Kuid tänapäeval, mil kinnisvara müükase mitu aastat ja selle aja jooksul jõuab kannatamatu omanik hinda vahest kuni kolm korda langetada, võiks siiski eeldada, et maaklerid professionaliseeruvad. Aga võta näpust, see on vaid tühi lootus!

Toon mõne näite. Hiljuti käisin Otepääl üht kinnistut kaemas. Reklaami järgi otsustades oli koht alla keskmise, seda toetasid ka fotod. Selle asemel, et püüda kinnistu eripärale rõhutada, oli pealinnast pärit maakler, kes nagu selgus, polnud kunagi ise krundil käinud, valinud kiitmiseks Pühajärve ranna, Otepää suusamäe, staadioni ja piirkonna kui perspektiivse puhkamiskoha!! Iseenesest ju tore, kuid vabandage väga, miks ma peaks seda kõike teadma, kui hakkan ostma Otepääst Tallinna suunal asuvat talu, kus tegeldakse loomapidamisega ja mis asub Pühjärvest 4km kaugusel. Tegelikult teab seda kõike Otepääl kinnisvara otsiv inimene niigi, külla aga ei tea ta midagi sellest kinnistust!

Nagu kohapeal selgus, oli omanik seda maja müütanud juba kaks aastat ja mina juhtusin oleme esimene vaataja))). Kuid koht oli seevastu sedavõrd super, et nii mina kui mu poeg ainult õhku ahmisime. Meil oli ainult heameel, et haruldase asukohaga ja imekaunite vaadatega koha hind oli aastaga kaks korda odavamaks muutunud ja omanik oli valmis veel 25% maha viskama. Paratamatult tekkis tunne, et see maakler lihtsalt ei tahtnud seda maja müüa!

Teine näide: vaatasin üht suurt ca 300rm maja Laagris, kus reklaami kohaselt pidi olema elektrikulu 350 krooni kuus, kohaliku kanalisatsiooni kulu 400 krooni kuus, ainuüksi kolmandal korrusel pidi olema kolm magamistuba suurustega 30, 30 ja 36 ruutmeetrit, jne, jne. Kõige all seisis maaklerfirma promolause: „Kas teile meeldib, kuidas meie reklaami teeme?“. Kõva sõna mõtesin, kui uksest sisse asutusin. Minu kurvastuseks oli aga majas ainuüksi kolm 200-liitrist boilerit, lisaks paarkümmend lampi, vannitubades põrandaküte, jne, mis tegi minu hinnagul elktrikuluks vähemasti 2000 krooni ilma muu kütteta. Kanalisatsioonipaak oli sedavõrd pisike, et seda tulnuks tühjendada iga kuu minimaalselt 1200 krooni eest, suurte avarate tubade asemel vaatasid mulle kolmandalt korruselt vastu aga 12, 20 ja 25rm magamistoad! Ma ei hakka üldse lisama muid põnevaid kogemusi, mis mulle seal osaks said. Ei, siiski ühe lisan: meesmaakler palus naismaakleril mulle tutvustada maja küttesüsteemi, sest ta pidi sel alal olema spetsialist. Ja nii siis seisiski naismaakler Larissa kuumavee paagi kõrvale, kust maja soe vesi radiaatoritesse suunati ja teatas, et tegu on bullerjaniga, mis puhub sooja õhku.......))

Selliseid näiteid võikski rääkima jääda! Aga mis on loo moraal?

Minu arvates oleks juba aeg, et maaklerid õpiksid tegema prefessionaalset reklaami või ostaks seda sisse proffidelt. Kolm soovitust julgeks aga anda siikohal tasuta: lõpetage ilustamine ehk valetamine; ärge müüge iga objekti samade lausekonstruktsioonidega; püüdke enne reklaami avaldamist ette kujutada just sellele objektile sobivat kundet, tema huve ja mõttelaadi ja kirjutage see temale.

Ma olen enam kui kindel, et praegusel ajal teenivad teistest kordades rohkem need tüübid, kes reklaamiseadusi tunnevad. Asju lihtalt müüki võtta ja keskpärselt kirjeldada oskab ju iga loll, selleks ei pea olema maakler. Kuid preaguses turusituatsioonis jäävad need keskpärased kahjuks suurema tähelepanuta ja on sunnitud hindu mõne kuu tagant uuesti ja uuesti langetama.

Lõpetuseks soovitan lugeda lugu sellest, kuidas Norras autot müüdi ja see kuulutus tuhandeid klikke kogus. Panin ka blogi algusesse pildi sellest loost pealkirjaga: Nipp, kuidas müüa kasutatud autot!

Sami Lotila, sa ei mõista eestlaste loomust!


Nii nagu iga rahva seas on mõistagi ka eestlaste keskel riiakamaid, kannatlikumaid ja päris apaatseid. Siiski tundub mulle isiklikult, et eestlastesse on sisse kodeeritud teadmine, et meie rahvas on aastatuhandete kestel jäänud püsima ja suutnud kaks korda oma riigigi võõrvõimude kiuste ära oodata ikka vaid sel põhjusel, et oleme olemuselt ellujääjad. Inglise keeles survivers. Esmapilgul kompromisside, pugemise ja jonniga seonduv sõna polegi ehk nii hull, kui rahulikult järele mõelda. Eriti siis kui mõelda sellele, et ellujääja sündroomiga rahvaid kohtab mujalgi, näiteks Siberis, kus temperatuurid aasta vältel pluss 50st miinus 50ni võivad ulatuda.

Ometigi pole mitte kõigil ellujääja instinktiga rahvastel oma riiki. See teeb meist ehk grammi võrra kõvemad tegijad vähemalt meie endi silmis. Mõistagi võime suurte kultuurrahvaste kõrval tunduda könnidena, aga ometigi on ka meie temperamendis ja ellusuhtumises midagi, mille üle uhkust tunda. Ma ei oskagi seda päris hästi sõnadesse panna, kuid eestlasena tundub mulle, et meie rikkuseks on oskus enamasti rahulikuks jääda ja emotsioonide asemel asju kaine talupojamõistusega võtta. Just nimelt mõisnike, kubjaste, seersantide, tobudest keskerakondlaste ja ülbete reformipartei juhtfiguuride ja muude türannide kiuste rahulikuks jääda.

Tean, et samilotilatele, keda on piisavalt ka meie endi rahvakillu seas, tundub eestlus ühe temperamenditu koogutamisena. Muide, üsna kaua oma elust arvasin isegi samamoodi. Mäletan, et tõelise raektsionäärina 1988 ja 1989 aastal oma kaasmaalastelt n-liidu kodakondusest lahtiütlemise allkirju kogudes ei mõistnud ma neid ea poolest mulle vanemateks või vanavanemateks sobinud eestlasi, kes julgesid küll koguneda suure impersonaalse massina lauluväljakule tasapisi vabadusest laulma, kuid ei julgenud ühegi radikaasema dokumendi alla oma varesejalga visata. Meil on Siber alles liiga värselt meeles, vabandasid ühed. Teised aga pugesid töökoha kaotuse hirmu taha. Mulle, kui koolist väljaheidetule, kes ma kuus kuud iga päev Tallinna Draamateatri ees piketeerisin ja mitmeid spioneerivaid kgb-iste nägu ja nimepidi tundsin, tundus selline lömitamine tollal rahvusliku argusena. Aga enam ei tundu.

Nii nagu ei tundu mulle ka pugemise või argusena Sami Lotila esivanemate maa eilne ja tänane poliitika Venemaa suunal. Sest just samavõrra kui suurem osa soomlasi on uhked, et neil on sedavõrd arukas diplomaatia, mis riigile rikkust toodab ka idasuunalt, tunnen mina piinlikkust, et just see on valdkond, kus meie eestlastena veel liiga emotsionaalselt käitume ja oma talupojatarkusele häbi teeme.

Kui Sami Lotila arvab, et teab eestlastest kõike, ehk seda, miks me ühiskondlikus saunas ujumispükstes ja vaikides kannatlikult istume, olgugi kuuma napilt 40 kraadi, siis võib-olla siiski ei tea ta meist kõige tähtsamat. Ta arvab, et me oleme nii mömmid ja vene võimu all kannatades iseloomu kaotanud, kuid ta ei mõista, et just seesugune mittemölisemine on aidanud eestlastel ellu jääda. Paljud nendest eestlastest, kes püüdsid eri võimude all sõnakalt asju ajada, said sootuks tuusiku kaugele maale ja pole oma geene meile edasi andnud.

Viimasel ajal on palju hakatud ka meil Eestis rääkima oskusest meelt avaldada. Näitena tuuakse räuskavaid prantslasi või kreeklasi, kes kasutavad iga võimalust tööleminemise asemel tänaval trampida, autosid lõhkuda ja riiki või suurkorporatsioone oma kehvapoolse elujärje pärast siunata. Elujärje pärast, mis nagu ka Sami Lotila on kokku arvutanud, ületab kordades meie Eesti elatustaseme.

Miks siis meie siin maarjamaal ei räuska? Miks me juba pimedal keskajal aastasadade jooksul vaid mõnel üksikul korral söendasime mõisnike vastu üles astuda? Miks me küll nõukogude okupatsiooni all ägades ei taibanud Ungari või Tsehhi kombel ennastunustavalt vaenlase vastu rusikat viibutada? Miks me täna, mil meie valitsus taaskord nubritega songleerides püüab meid veenda, et oleme Euroopa tublimad tiigrid, ikka veel tänavatele ei tule ega Toompead ei ründa? Miks me küll laseme Savisaarel Tallinna linna oma suvast lähtuva demagoogia ja raiskamisega manipuleerida ega pole isegi üritanud leida mõnda kivi, mis selle arvatava kurjategija elupäevad lõpetaks? Kes tõesti oleme nii mömmid ja arad, nagu arvavad samilotilad?

Mulle nii ei tundu. Ma pole nõus ka Peeter Ojaga, kes samilotilates riigivaenalasi näeb. Mulle tundub, et meie geenidesse asetunud põlvkondade elukogemus on lihtsalt piisavalt ettevaatav. Me anneme endile alateadlikult aru, et kui me töö asemel tänavatel räuskaks, mõjutaks see meie endi maa majandust. Meile tundub, et meie riik ja rahvas on sedavõrd tilluke, et kui hakata kellegi endast tugevamaga rinda pistma, võime kaotada liiga palju oma poegi ja tütreid mõttetule vaenamisele ja arveteklaarimisele. Aga rahvaarv on meile tundlik teema. Just seepärast oleme õppinud kannatama niikaua kuni see meid eluliselt ei häiri ja muutume sõjakaks vaid siis kui näeme, et meie vastas seisev hiiglane on väsinud ja tema ründamiseks on õige aeg. Ja just tänu sellele meile omasele valvsale kannatlikkusele oleme suutnud oodata ära õiged hetked ja kindlustada enda ellujäämise.

Ma ei arva, et Eesti Vabariik oleks parim, demokraatlikum, õiglaseim ja korruptsioonivabam riik Euroopas. Olles ka ise pidanud viimastel aastatel rumalate kuid kohusetundlike ametnike tõttu paaril korral kinnipidamisasutustes süütult aega veetma ja sealt värvikaid kogemusi hankinud, nõustun mõneti Sami Lotila arvamusega, et meie riigikord meenutab tõepoolest rohkem ASi Eesti Vabariik kui tõeliselt demokraatlikku vabariiki. Kuid sarnaselt rahvuskaaslastega ei ole mul sellest suurt häda, sest seni kuni mul endal edasi tegutseda lastakse ja oma pere eest hoolitseda, ei näe ma põhjust riigi ja tema kohati poolearuliste ennast täis juhtide käitumishälbeid liigselt südame lähedale lasta. Ja võrreldes keskaja ja nõukogude ajaga, millest Sami Lotila vaatamata oma kõrgele informeeritusele tegelikult mitte grammigi ei tea, on tänases Eestis ikkagi tuhat korda parem elada. Võib-olla just see tunne ongi see põhjus, miks me liigselt ei räuska ja pindu riigi või naabri silmist kippuma ei otsi. Vahest küll vihastame, kirume riiki saunas õllekõrvale ja elame samamoodi edasi. Ja meid suurt ei huvita, kas meie elatustase on kümme või sada korda muust Euroopast maas, sest meie võrdleme endi heaolu hoopis teiste mõõdupuudega. Meie mõõdupuuks on meie üleaedne naaber ja temale järgi jõudmiseks pole riigikorral ja muul sellisel suurt tähtsust.

Muide, mitmed mu tuttavad on aastate vältel pärinud, miks ma küll kodanikukohust ei täida ja valimas ei armasta käia. Kui veel kümne aasta eest tundus neile mu pragmaatiline vastus: „pole ju vahet, kes on võimul, tehakse ikka samu asju, ainult teistesse taskutesse“, veidi kohatuna, siis tänaseks on samale järeldusele jõunud juba palju rohkemad mu tuttavad. Ma olen kindel, et seda petlikult sarnaselt kõlavat seisukohta ei saa aga samastada meie suure idanaabri juures kehtiva võimu ja rahva sõnatu kokkeppega, mille kohaselt võim ei sekku nende inimeste eludesse, kes ei sekku võimu huvisfääridesse. Palun uskuge, härra Sami Lotila, see pole ka mitte eestlaste apaatsus ega ükskõiksus vaid pigem kannatlik pragmaatilisus, mis ootab valvsalt neid uusi visionääre ja aatelisemaid juhte, kelle poolt kunagi oma hääl anda. Et siis taas oma talu ise edasi ehitada.

Ja muide, Sami, mu alaealised pojad, kes sageli Soome suusakuurortites avalikes saunades on pidanud käima ja seal arglikult ujumispükstes istuvad, ei ole suutnud seniajani mõista, miks nad peavad taluma endaga samas saunas sajaviiekümnekiloseid alasti soomlannade vohavaid kehavõlusid. Või on äkki küsimus palju kaugemale arenenud demokraatiaga, julge rahva väärika enesemääratlusega, mida meiesugused sovietiseerunud tobukesed lihtsalt ei mõista?!

Tuesday, October 12, 2010

Hurraa - geikristlased tulid kapist välja ka Eestis!



Hurraa! Olen kogu elu imestanud, kuidas küll USAs kristased saavad olla peded, nüüd siis oleme samasse punkti jõudnud ka meil. Nagu lugeda Valgamaalasest, on loodud terve ühing, kuhu võivad siis ilmselt astuda kõik, kes ööklubi Angel hingusele mineku pärast südant valutavad.

Inimesena ma muidugi mõistan, et seksuaalseid orientatsioone on erinevaid: mõni mees tahab sadat naist korraga panna, mõni naine tahab dogiga miiluskleda, mõnele on tõeliseks õnneks vaja keppida kristlasi. Uskliku inimesena ma aga ei arva, et selliseid liite ja suhteid tolereerima peaks, sest hormoonid on hormoonid aga igale ühele on ikka ka antud omajagu mõistust oma lihalike himude ohjeldamiseks. Liiatigi peaks kristlasi aitama nende vaimne tasand.

Huvitav, kui Jumal lõi inimese meheks ja naiseks, võttis naise mehe küljeluust ja hiljem tõi kristuse ja koguduse võrdkujuks mehe ja naise armustuse ja pühendumise ning keelas kristlastel uskmatutega ühte heitmast, siis kas praeguses kontekstis võiks see tähendada, et pedekristlased armastavad üksteist nagu Kristus armastas kogudust ja hoiduvad samuti uskmatutega keppimast?!

Sunday, September 12, 2010

Legend Kalev Raave vinguvatest mantlipärijatest ehk kust peaks kirikuõpetaja saama oma palga

Elas kord tubli parteielu edendaja ja kolhoosiesimees, rahvamees ja riigimees ja nagu hiljem välja tuli ka eeskujulik vaimulik. Tema nimi oli Kalev Raave ja tänu tema suhtustalendile sai varemetes seisinud Halliste Püha Anna kirikust üheksakümnendate aastate lõpus lausa Eesti rahvuskirik, kuhu tuldi imemeest ja tema saavutusi (mmuhulgas Jüri Arrakult tellitud tontlikku altarimaali) imetlema üle kogu vabariigi.

Juhtus aga nii nagu ikka juhtub, et Kalev Raave ühel päeval kõrvad pea alla pani ja Püha Anna kogudus uut hingekarjast pidi otsima hakkama. Leiti Enri Pahapill, mees nagu kompu. Ainult, et aasta pärast jättis Enri kiriku teadetetahvlile sedelikese, et teda järgmisest Issanda päevast enam kirkut teenima ei ole mõtet oodata. Räägitakse, et mehele käis ülejõu Raave saabastes käia, sest koos Raave kadumisega olla lahkunud ka ontlikumad kirikuliikmed-toetajad ja ning uut pastorit hakanud kummitama nälg.

Veel mõned aastad hiljem, nagu teavad meenutada meie kaasaegsed, nii 2010 aasta paiku meie Issanda sünnnist lugedes, pani Halliste Püha Anna kiriku ees üleöö ameti maha juba järgmine jumalasulane – Kalle Gaston. Taaskord memmekeste sõnul kiiduväärt hingehoidja, kuid....jah kiriku katuse ja muude maiste asjade toimetamisega hakkama ei saanud. Ja palk olnud niru mis niru, nutma ajas lausa.

Mis siis lahti seal kuulsal Mulgimaal? Kas tõesti on Hallistes mõni needus lahti päästetud, mis noori jumalamehi kollitab ja lõppeks tagurpidi metsa ajab? Või on asi sootuks muus? Milles siis? Kirikuvalitsus kogunes, meedia pasundas aga tõde välja selgitada ei jõutud. Miks on küll meie luterikirikul sedavõrd vähe koguduseliikmeid? Ja miks neistki vähestest vaid üksikud oma kümnise kirikule toovad? Ja miks on see kümnis nii pisuke kui vaese lese and Jeesusele? Ja kes siis ikkagi peaks meie kirikuid renoveerima ja külamemmedele õnduse teed kätte juhatama seal karmis Hallistes?

Mööda metsa lonkis aga halli habemega vana pagan (seenekorv pungil käeotsas rippumas), kes kõike seda virinat ja vesistamist pealt kuulis ning muiates isekeskis lausus: jah, on teised seal paksude müüride taga ärahellitatud, ei mõista isegi inimestega suhelda, muudkui Jumalaga vaid. Aga Jumala jaoks on nende jutlused igavavõitu, ajavad une peale. Temalt neil enne selle ilmaelu lõppu palka oodata pole. Rahakest veereb ju nende kivimürakast mööda iga päev, aga kes siis kukrut seal kergitab, kus surmvaikus ja nutt maad võtnud. Inimesed on kord juba sellised, et viivad oma säästud meeleldi sinna, kus neile rõõmusõnumit räägitakse või hookuspookust näidatakse.


Ka mulle tulevad seda hala kuulates meelde mõned pildikesed hiljutisest minevikust. Ühel pildid on Luterikiriku valitsus, kes pidanud suuri lahinguid riigiga, et saada kõik nõukogu ajal võõrandatud maad ja varad enda kätta. Teisel pildil on langev ja väljasurev koguduseliste kari. Kolmandal pildikesel lagunevad hooned ja maksmata palgad. Neljandal pildil on Jeesus, kes kinnitas, et Jumal ei jäta omi hätta, kui need vaid tema tahet teevad.

Pildid vaadatud, tekib paratamatult küsimus: äkki ei tegele meie kallis luterikirik enam päriselt sellega, milleks Jumal nad seadnud on ja peavad nüüd endid ise äratoidetud saama?! Kui nii, siis mina nende asemel alustaksin sellest, et pakuks ultimaatumi korras riigil kõik muinsusväärtusega kirikud oma bilanssi võtta ja sinna mõni europrojekt peale tuua. Tehtagu katused korda, pakkugu puuetega inimestele kaugtöö kohti, tehku, mis iganes. Uskuge, küllap leidub igas külas ka neid inimesi, kes oma rahakurkud avavad kui head tööd märkavad! Jumalateenistusi võib aga esilagu vabalt pidada ka nn talvekirikutes ehk mõne kirikulise elutoas, sest nagunii mahuvad ka sinna kõik puuduse käes kannatava koguduse kuulajad ära!

Lõpetuseks möönaksin, et alates apostlite päevist on kogudused olnud isemajandavad üksused ja nende pastorite palk sõltunud alati sellest, et kuivõrd kirikulised nende jutust ja tegudest tegelikku abi tajuvad. Pole imestada, et Ameerika evangeelse kiriku tradistiooniks on korjanduskarbi läbi saali saatmine koos sinnajuurde kuuluvate manitsuste ja julgustustega. Tihti võtab „raha“ jutlustamine kolmandiku kogu jumalateenistusest. Miks? Eks ikka selleks, et pastori Cadillacile bensiini osta! Võib-olla tasuks ka meie kriitkahvatutel ja nutumaigulistel kirikuteenritel oma pühapäevast fookust muuta?! Isiklikult arvan aga, et ka Kalev Raavelt on palju õppida!