Parteide rahastamise petujutud

Taas kord hakkas mulle silma kaks üsna samasugust olemuselt silmakirjalikku seadusenõuet. Üks neist on prostitutsiooni vahendamine, teine erakondade ja valimiste rahastamine.

Rääkides kõigepealt aktuaalsemal teemal, ehk valimiste ja erakondade rahastamisest, tahtis mul eile ETV Foorumit vaadates vahepeal nutt ja siis jälle valju naer peale tulla. Tule taevas appi, suurte erakondade liidrid arutavad tõsiste nägudega, kuidas peaks kontrollima nende endi parteide rahastamist! Püüdes ühiskonnale jätta mulje tõsisest murest, püütakse alla suruda sisemist irooniat ja unustatakse hetkeks praktika.

Aga mis on praktika? Lühidalt öeldes: kui ma jään hätta mõne poliitikuga kohtumises, sest minu rikutud nimi peletab neid eemale, siis piisab mul vaid teada mõnda partei rahastajat ja pärast tema telefonikõnet saan ma kandikul kõik vajalikud kohtumised!

Sõbrad, oleks ehk ebatäpne öelda, et kõigi suuremate Eesti erakondade taga seisab sponsoreid, kes ostavad teatud seadusemuudatusi, riigikogu komisjonide seisukohti, mõne olulise protsessi käimalükkamist, vms. Ebatäpne on see väide selles mõttes, et minu hinnagul on selliste sponsorite hulk 20-40% kogu parteide erasektori poolsest rahastamisest. Seda on tehtud terve iseseisvuse aja ja tehakse edasi.

Sageli toimuvad sellised diilid pareteijuhtide ja ärimeeste salajaste kohtumiste tulemusena. Näiteid pole minu eriala tõttu siin nimetada paslik aga arvan isklikult teadvat mitmekümnest sellisest diilist. Kui võtta kokku kõik eesti suhtekorraldusfirmad, siis usun, et meie ühises andmepangas on sadu selliseid diile, kus aastate jooksul on vahendatud poliitikutele kokku sadu miljoneid kroone. Kusjuures mitte ükski põhimõte pole rahvalegendide kohaselt seganud Mart Laaril sõlmida kokkuleppeid vene päritolu sponsorite ega Edgar Savisaarel kauboikapitalismi viljelevate ettevõtetega. Kui mängus raha, siis ei loe muud reeglid ja oleks naiivne arvata, et ükskõik milline seadus annaks võimaluse selliseid varjatud rahastamisi paljastada. Isegi aravõitu ja värisevate kätega Priit Toobal suudab asjad pika pealekäimise järel korda ajada, mitte alati pole vaja külma ja praktilise närviga partei rahakotti Elmar Seppa või tohlakat teeskevat peasponsor Rein Kilki tülitada. Pole midagi lihtsamat kui mõne huvigrupi sponsorluse maksab kassasse sisse kas keegi erakonna liikmetest, mõni töötu erakondlane, tubli ja tuntud Urmas Sõõrumaa või tehakse seda hoopis läbi mingite kulude kinnimaksmise läbi kolmandate (relaami-, pr-, reisi-, vms) firmade. Mäletan vaid ähmaselt üht rahvalegendi, mille kohaselt sai Oliver Kruudast keskerakonna toetaja ning tänutäheks asfalteeriti Tallinna linna poolt ära Tere piimatööstuse ümber asuvad teed ja platsid. Aga see on vaid rahvalegend, millesuguseid on palju, palju ja mitte keegi enam täpselt ei mäleta, kes ja miks ja mida tegelikult tegi!

Ei ma ei ole selle vastu, et ärimehed poliitikuid mõjutavad, pigem vastupidi: mõjutada tuleks rohkem! Aga ma olen selle vastu, et seda avalikkuses taunitakse ja eitatakse, kuid salajas on käsi pikk!

Tulles nüüd teise teema ehk prostitutsiooni vahendamise juurde. Jah, ma olen tundnud kümneid nn kupeldajaid, kes Eestis, Itaalias, Soomes, Rootsis, jne lõdav püksikummiga eluraskustesse sattunud või lihtalt rahamaiaid naisi tööd leida on aidanud. Kes läheb tantsima, kes massaazi tegema, kes lihtsalt keppima. Asja tuum on aga selles, et samal ajal kui prostitutsioon pole üheski neis riikides keelatud, on karistatav nn tööotsa vahendamine. Teada tõde aga milles on point?? Tegu on tavalise oma eripärasusega tööjõuturuga, kus 99% jõuab töötaja töökohta läbi vahendajate, kuna tal endal pole lihtsalt tavaliselt piisvalt kontakte või siis raha, millega reisimist alustada. Või hoopis jääb puudu isesesivast julgusest. Vahendaja annab garantii, maksab reisikulud ja saab oma palga juba naise uuelt tööandjalt. Mis on naistele alternatiiv? Tavapäraselt on selleks mõne eesti ajalehes oleva kuulutuse peale telefoni tõstmine ja mõnes kohalikus kepikontoris töö leidmine. Lääneriikidega võrreldes on siinne oluliselt vähem tasustatud töö, milletõttu tuleb panustada rohkem aega ja närve.

Ma ei saa kuidagi aru, miks on selline välismaale või üldse paremale tööle abistamine kriminaliseeritud, sest ei tee ju need naised midagi kriminaalset vaid leiavad omale sageli esmakordselt elus tasuva töö! Jätke see naiste kauplemisohvriteks olemise möla!

Silmakirjalikkus pole mitte ainult Eesti probleem. Igas riigis käivad asjad kahjuks samamoodi: ullikesi mõistetakse trellide taha mingite ühiskondlike ideaalide vastu eksimise pärast, ässad aga suplevad rahas ja võimus. Silmakirjalikkus on norm.

Miks ma need valdkonnad ühisesse kirjatükki sidusin? Sest kogu maailmas, sealhulgas Eestis, on parteide rahastamine just prostitutsiooni, narkoäri, jms rahadest suht tavaline tegevus. Tõsi, viimastel aastatel on seda meil jäänud vähemaks. Siiski - see pole müüt vaid igapäevane tegelikkus. Jah, sageli ei tea ka parteilased, kust nendele antav raha pärineb ja uskuge, nad ei tahaks ka teada! Kuid nad teevad ka kõik, et jaanalindu jäljendada!

Eestis on kombeks, et nn arvamusliidrid ajavad rahvamassidele tõsiste nägudega sulaselget häma ja politsei nabib kinni kõik need ullikesed, kes arvamusliidrite tegevusi mikrotasandil kopeerida püüavad. Kõik ikka selleks, et ässad saaks rahus edasi mõnuleda.