Möödunud
nädalavahetusel toimunud Lõuna-Eesti ralli on musternäide
ideaalsest turismiturundusest. Teadmata täpset statistikat, pakun
puusalt, et Otepää ja Tartu hotellid olid pilgeni mahamüüdud,
paljud ralliraja äärde jäärnud toidukohad tegid aasta
rekordkäibeid. Selle turismimagenti keskmes ei olnud mitte undavad
autod ja tolmavad teed (mida siis-seal ka muul ajal kogeda saab) vaid
ennekõike lugu meie oma sangaritest Ott Tänakust ja Marko
Märtinist. Ilma nendeta oleks publiku hulk kümneid kordi
tagasihoidlikum.
Turundusinimesed
teavad, et tõeliselt populaarseks saamiseks on vaja kihvti lugu. Hea
lugu ei ole kunagi läila kiidulaul, vaid eluline ja emotsionaalne
rännak läbi uskumatute kontrastide. Võitlus ellujäämise nimel.
Selline oli Steve Jobsi ja Apple lugu. Ja täpselt selline on olnud
ka Ott Tänaku lugu, mille Urmo Aava Rally Estonia brändile
oskuslikult külge pookis.
Paraku
kestis see selle loo otsene mõju turismisektorile vaid kaks päeva.
Ülejäänud 50 nädalavahetust ja nende vahele jäävad päevad
tuleb hotellidel-toitlustuskohtadel püüda juba omal jõul rahaks
nõiduda. Eksivad need vallajuhid, kes sellest ühest (olgugi
traditsioonilisest) üritusest pikemajalist kasu piirkonna arengule
lootsid. Vara veel! Nüüd peaks alles algama teie panustamine oma
piirkonna tuntusesse!
Kõlagu
see nii kurvalt kui tahes, aga Eestis on saniajani vaid üks lugu,
mida saab turistidele müüa aastaringi. Ei, see pole odav õlu
(olgugi, et ka see legend elab ja õitseb). See on Tallinna vanalinn.
Aga ärge saage valesti aru, see pole mitte pealinna staatus ega
kõrgepalgaliste töökohtade hulk. Ega ka mitte mingid vanad müürid,
mis aastas miljoneid inimesi üle ilma ligi tõmbavad. See on nimelt
muinasjutuline lugu ühest iidsest hästi hoitud, palju erinevaid
valitsusi ja sõdu üle elanud, 50 aastat suletud olnud, kuid nüüd
tänu pool ajast lauldes suhtlevast ja nii ka oma vabaduse
kättevõidelnud rahvast imeliselt korda tehtud minilinnakeses. Meie
õnn, et see lugu on lendu läinud ja masse ligi meelitanud. Selle
ühe loo külge on poogitud sadu majutusasutusi, sadu toidukohti,
sadu poekesi, kümneid muuseume. See üks lugu on teinud turismist
kaugelt Eesti suurima ekspordiartikli, mis toob meile ligi miljardi
eurot käivet.
Küsides
endilt, miks enamus Eestit külastavaid turiste ei jõua endiselt
Tallinnast kaugemale, ei tasuks vastust otsida kehvemates hotellides,
maitsetus toidus ega ka kehvapoolses teeninduses. Lugusid, mis
toidaks linnakesi ja külakesi aastaringi, lihtsalt pole! Rallid,
suurkontsertid, vabariigi aastapäev jpm tänuväärseid ettevõtmisi
annavad loo mõõtme välja küll, kuid see lugu tavaliselt üle 2
päeva ei kesta. Õnneks, turismisektori õnneks, on vähemasti meie
100 poolvihmast suvepäeva kõiksugu üritusi pilgeni täis poogitud.
Kuid jah: üheksa ülejäänud kuud kohutavad aga kogu sektorit. Igal
kevadel, vahetult enne hooaja algust, tuleb müüki mitmeid
turismitalusid ja hotellikesi, kellele veel üks aasta sellist
virelemist väljakannatamatu perspektiivina paistab.
Kui
raha on palju, saab lugusid luua ka tühjale kohale, looduslikult ja
kultuurilooliselt vaesesse paika. Neisse investeerides. Tuntumaid on
kindlasti Hollywoodi filmikompanii käivitamine linnavälisele
tühermaale, mille tulemusena ei kasvanud üksnes California turism
miljoneid kordi, vaid taevassse kihutasid ka kinnisvarahinnad ja kõik
muu. Kui Toivo Kurmeti kunagised plaanid uue Hollywoodi rajamiseks
oleks leidnud rahva ja võimu tuge, võib-olla oleks Rapla täna
Tallinnaga võdselt arenenud turismimeka ja kogu vahepealne 50
põllumaad Eesti kõige kõrgeima hinnaga elamumaa!
Ma
ei tea, kas teie olete külastanud Lõuna-Leedus asuvat sealse
miljonäri Viliumas Malinauskase rajatud nn Grutas-nõukogude parki,
kus kaunisse männimetsa on kümnetele hektaritele kogutud
hiiglaslikud kivistalinid ja kivileninid, keda on metsas rohkem kui
seeni? Mina olen. See projekt on praktiliseks õppematerjaliks,
kuidas luua lugu ühe teenuse ümber. Või õigemini vastupidi. Ja
asjaolu, et pealinn Vilnius jääb 130km kaugusele, pole kedagi
kunagi häirinud. Ei suvel ega talvel. Malinauskase pargi lugu on
lihtne: Siberisse küüditatute lapsena jutustab ta nõukogude
koleduse ja ilu loo kogu suuruses nii veenvalt, et pole turismibussi,
mis tema hiigelparklasse ei keeraks. Vaid 2 miljoni eurose
investeeringuga on ta suutnud panna püsti megaatraktsiooni, mis juba
pea 20 aastat toob talle aastas ligi 30-40 miljonit eurot tulu
aastas.
Üks
huvitavaid lugude loomise õppetunde saabub meile Marokost. Tõis, ka
siinkohal on tegu süllekukkunud looga. Tohutu turistide tähelepanu
selle riigi vastu sai alguse 1942 aastal USAs vändatud filmist
Casablanca, mida peetakse Tuulest Viidud ja Helisev Muusika kõrval
üheks populaarseimaks filmiks kogu tollases läänemaailmas.
Hinnanguliselt on viimase 80 aasta jooksul seda linna just filmist
tiivustatuna külastanud üle 100 miljon inimese. Ja teatud mõttes
toidab see üks film Maroko turismi ilmselt tänaseni juba inimeste
arvelt, kes on vaid kuulnud filmi pealkirja ja tuntud tsitaate, kuid
pole filmi ealeski näinud. Kuigi Casablanka ei ole Maroko pealinn,
on ta tänini teatud mõttes must visit paigaks maailmas.
Selle väljamõeldud ja peamiselt üldsegi Californias vändatud ühes kohvikus hargnenud armastuskolmnurga loo rääkis
maailmale tuntuks filmimeeskond. Olnuks paljukirutud ja -armastatud
Nolani võtted Lasnamäe karjääris kantud mitte Ukraina eluolust,
vaid hoopiski Eesti omast ja kandnuks see film nime Tallinn, saanuks
me UNESCO maailmapärandisse kantud loo kõrvale vee ühe palju
kaasaegsema legendi. Pealkiri maksab, muu on tühitähi.
Aga
nutmiseks pole põhjust! Tegelikkuses on ka terve Eestimaa täis
lugusid! Olen turiminduses
tiirelnud aastaid ja kohtan pidevalt
uskumatuid lugusid. Osad neist on suured nagu küüditamisest
ellujäämine, laulev revolutsioon või saaremaa poisi saamine maailma
kiireimaks rallimeheks. Georg Lurichi ja Baruto lugu näiteks, mille
kaudu saaks maailmale rääkida loo virumaa eestlastest kui terve sajandi maailma kõige tugevamatest meestest, kuid mida keegi senini
pole suutnud turismimootoriks kujundada.
Ja
siis on veel sadu kui mitte kümneid tuhandeid väiksemaid lookesi,
mille igaühe oskuslik turundus tooks toidu lauale kümnetele
peredele. Kuid need lood ei ole tuntub, nii ilmsed. Need tuleb üles
kaevata ja enda jaoks alles tööle panna.
Aru
tuleks saada ühest: kui Tallinn oli juba valmis lugu, mille külge
sai oma teenused pookida, siis muudes piirkondades tuleks esmalt
alustada „oma suure loo“ leidmisest, kujundamisest,
kommunikeerimisest ja maha müümisest. See on väga suur töö, mida
ei suuda üksi teha mitte ükski hotell ega atraktsioon üksipäini.
Kõik on kinni koostöös. Ja soovis oma piirkonda 12 kuul aastas
õitsema panna. Isegi Jõgeva ja Järvamaal saab turismikäivet
mitmekümnekordistada, kui vaid tahta. Kes ei usu, lugegu kindlasti edasi!
Ida-Virumaa
„nautis“ aastaid Eesti peksupoisi ja naerualuse staatust. Mitte
keegi ei soovinud sinna rännata ei üksi, ei perega. Isegi
püssiähvardusel mitte. Saastatus, nõukaaegne koledus, umbkeelsed
inimesed, okupandid, vaesus, narkomaania olid faktideks,
mida me kõik peast teadsime ja uskusime. Lugu ise kõlas meie peades
umbes nii: „Ida-Virumaale minnes saad shoki shoki otsa, süüa pole
kusagil, keegi eesti keeelt ei räägi ja suure tõenäosusega saad
peksa või varastavad naromaanid sul autol rattad alt“.
Ometigi
on Ida-Virumaast 2018 aasta statistikas saanud kõige kiiremini
kasvav turismimajandus Eestis. Tänavu püstitab turism maakonnas
taas uusi rekordeid ja ühtäkki on 20 aastat samal tasemel püsinud
hotellikohtade arv hakanud kerkima. Ootamatult on maakonda avastamas
isegi soomlased, kes siia kunagi kippunud pole! Ühe aastaga
ehitatakse juurde sama palju voodikohti kui seda tehti viimase 20
aasta jooksul. Küsige ükskõik, milliselt oma sõbralt ja te
kuulete, et ta kas just käis või plaanib suvel kindlasti sõita
Ida-Virumaale.
Mis
vahepeal toimus, jäi ehk märkamatuks paljudele. Kogu maakond sai
vaikselt lahti vanast loost ja meile hakati rääkima hoopis uut lugu
hoopis teistsugusest piirkonnast. 2019 aastal kõlab see lugu umbes
nii: „Eesti kõige põnevam ja kiiremini arenev kant imeliste
liivarandade, puutumatu loodusliku mitmekesisuse ja võimsa
kultuuripärandiga, mis on olnud räsitud ja mutta tambitud ning meie
silme eest peidetud 70 aastat, kuid on imeliselt ja kaunilt uuele
elule tärganud.“
Kas
ma eksin? Kui ma ei eksi, siis küsigem see kõige olulisem küsimus:
kuidas selline pööre
võimalikuks sai, ning vaese tuhkatriinu
armetust loost tõusis hittlugu heasüdamlikust ja kaunist
printsessist? Vastus on iseenesest lihte: mingil hetkel, nii 10
aastat tagasi, Jõhvis toimunud presidendi vastuvõtu eel sai
kolmel-neljal kohalikul naisel lihtsalt kõrini, et nende kodu kuvand
nii armetu oli. Nad tulid kokku ja asutasid turismiklastri, kuhu
hakkasid üksteise järel liitma nii valdu, hotelle, toidukohti kui
muid atraktsioone. Kõik panustasid raha oma piskust ega pärinud
jultunult: aga kuidas just mina just sellest reklaamikampaaniast kasu
saan, ah? Selle eduloo nimi on valdade ja erasektori koostöö vana
inetu loo tapmise ja uue uhke ülesäratamise nimel. Ja see lugu
näitab, et kui mitte isetseda ja korraks keskenduda, siis on
võimalik kogu Eestimaa turism õitsele lüüa.
Ja
kui suur lugu on leitud, saab selle külge pookida väiksemaid
lookesi, naudinguid ja peadpööritavaid elamusi nagu Rally Estonia.
Ühtäkki märkame, et tubade hinnad pärapõrgus on hakanud kukkuma,
sest enam ei tule kümne suvise nädalavahetuse tuludest maksta kinni
terve aasta kulusid!