Olen üllatunud kuivõrd lapsekingades on eesti kinnsvaramüük. Siinkohal pean silmas selle müüki ja reklaami. Ilmselt on lugu selles, et hiljutine kinnisvarabuum ei tekitanud tõeste, põnevate ja eristuvate reklaamide järele nõudust. Osteti ju igasugu sitta lennult.
Kuid tänapäeval, mil kinnisvara müükase mitu aastat ja selle aja jooksul jõuab kannatamatu omanik hinda vahest kuni kolm korda langetada, võiks siiski eeldada, et maaklerid professionaliseeruvad. Aga võta näpust, see on vaid tühi lootus!
Toon mõne näite. Hiljuti käisin Otepääl üht kinnistut kaemas. Reklaami järgi otsustades oli koht alla keskmise, seda toetasid ka fotod. Selle asemel, et püüda kinnistu eripärale rõhutada, oli pealinnast pärit maakler, kes nagu selgus, polnud kunagi ise krundil käinud, valinud kiitmiseks Pühajärve ranna, Otepää suusamäe, staadioni ja piirkonna kui perspektiivse puhkamiskoha!! Iseenesest ju tore, kuid vabandage väga, miks ma peaks seda kõike teadma, kui hakkan ostma Otepääst Tallinna suunal asuvat talu, kus tegeldakse loomapidamisega ja mis asub Pühjärvest 4km kaugusel. Tegelikult teab seda kõike Otepääl kinnisvara otsiv inimene niigi, külla aga ei tea ta midagi sellest kinnistust!
Nagu kohapeal selgus, oli omanik seda maja müütanud juba kaks aastat ja mina juhtusin oleme esimene vaataja))). Kuid koht oli seevastu sedavõrd super, et nii mina kui mu poeg ainult õhku ahmisime. Meil oli ainult heameel, et haruldase asukohaga ja imekaunite vaadatega koha hind oli aastaga kaks korda odavamaks muutunud ja omanik oli valmis veel 25% maha viskama. Paratamatult tekkis tunne, et see maakler lihtsalt ei tahtnud seda maja müüa!
Teine näide: vaatasin üht suurt ca 300rm maja Laagris, kus reklaami kohaselt pidi olema elektrikulu 350 krooni kuus, kohaliku kanalisatsiooni kulu 400 krooni kuus, ainuüksi kolmandal korrusel pidi olema kolm magamistuba suurustega 30, 30 ja 36 ruutmeetrit, jne, jne. Kõige all seisis maaklerfirma promolause: „Kas teile meeldib, kuidas meie reklaami teeme?“. Kõva sõna mõtesin, kui uksest sisse asutusin. Minu kurvastuseks oli aga majas ainuüksi kolm 200-liitrist boilerit, lisaks paarkümmend lampi, vannitubades põrandaküte, jne, mis tegi minu hinnagul elktrikuluks vähemasti 2000 krooni ilma muu kütteta. Kanalisatsioonipaak oli sedavõrd pisike, et seda tulnuks tühjendada iga kuu minimaalselt 1200 krooni eest, suurte avarate tubade asemel vaatasid mulle kolmandalt korruselt vastu aga 12, 20 ja 25rm magamistoad! Ma ei hakka üldse lisama muid põnevaid kogemusi, mis mulle seal osaks said. Ei, siiski ühe lisan: meesmaakler palus naismaakleril mulle tutvustada maja küttesüsteemi, sest ta pidi sel alal olema spetsialist. Ja nii siis seisiski naismaakler Larissa kuumavee paagi kõrvale, kust maja soe vesi radiaatoritesse suunati ja teatas, et tegu on bullerjaniga, mis puhub sooja õhku.......))
Selliseid näiteid võikski rääkima jääda! Aga mis on loo moraal?
Minu arvates oleks juba aeg, et maaklerid õpiksid tegema prefessionaalset reklaami või ostaks seda sisse proffidelt. Kolm soovitust julgeks aga anda siikohal tasuta: lõpetage ilustamine ehk valetamine; ärge müüge iga objekti samade lausekonstruktsioonidega; püüdke enne reklaami avaldamist ette kujutada just sellele objektile sobivat kundet, tema huve ja mõttelaadi ja kirjutage see temale.
Ma olen enam kui kindel, et praegusel ajal teenivad teistest kordades rohkem need tüübid, kes reklaamiseadusi tunnevad. Asju lihtalt müüki võtta ja keskpärselt kirjeldada oskab ju iga loll, selleks ei pea olema maakler. Kuid preaguses turusituatsioonis jäävad need keskpärased kahjuks suurema tähelepanuta ja on sunnitud hindu mõne kuu tagant uuesti ja uuesti langetama.
Lõpetuseks soovitan lugeda lugu sellest, kuidas Norras autot müüdi ja see kuulutus tuhandeid klikke kogus. Panin ka blogi algusesse pildi sellest loost pealkirjaga: Nipp, kuidas müüa kasutatud autot!
No comments:
Post a Comment