Lugude kriisist ehk kuidas majutushinnad Maarjamaal alla lüüa

Möödunud nädalavahetusel toimunud Lõuna-Eesti ralli on musternäide ideaalsest turismiturundusest. Teadmata täpset statistikat, pakun puusalt, et Otepää ja Tartu hotellid olid pilgeni mahamüüdud, paljud ralliraja äärde jäärnud toidukohad tegid aasta rekordkäibeid. Selle turismimagenti keskmes ei olnud mitte undavad autod ja tolmavad teed (mida siis-seal ka muul ajal kogeda saab) vaid ennekõike lugu meie oma sangaritest Ott Tänakust ja Marko Märtinist. Ilma nendeta oleks publiku hulk kümneid kordi tagasihoidlikum.

Turundusinimesed teavad, et tõeliselt populaarseks saamiseks on vaja kihvti lugu. Hea lugu ei ole kunagi läila kiidulaul, vaid eluline ja emotsionaalne rännak läbi uskumatute kontrastide. Võitlus ellujäämise nimel. Selline oli Steve Jobsi ja Apple lugu. Ja täpselt selline on olnud ka Ott Tänaku lugu, mille Urmo Aava Rally Estonia brändile oskuslikult külge pookis.

Paraku kestis see selle loo otsene mõju turismisektorile vaid kaks päeva. Ülejäänud 50 nädalavahetust ja nende vahele jäävad päevad tuleb hotellidel-toitlustuskohtadel püüda juba omal jõul rahaks nõiduda. Eksivad need vallajuhid, kes sellest ühest (olgugi traditsioonilisest) üritusest pikemajalist kasu piirkonna arengule lootsid. Vara veel! Nüüd peaks alles algama teie panustamine oma piirkonna tuntusesse!

Kõlagu see nii kurvalt kui tahes, aga Eestis on saniajani vaid üks lugu, mida saab turistidele müüa aastaringi. Ei, see pole odav õlu (olgugi, et ka see legend elab ja õitseb). See on Tallinna vanalinn. Aga ärge saage valesti aru, see pole mitte pealinna staatus ega kõrgepalgaliste töökohtade hulk. Ega ka mitte mingid vanad müürid, mis aastas miljoneid inimesi üle ilma ligi tõmbavad. See on nimelt muinasjutuline lugu ühest iidsest hästi hoitud, palju erinevaid valitsusi ja sõdu üle elanud, 50 aastat suletud olnud, kuid nüüd tänu pool ajast lauldes suhtlevast ja nii ka oma vabaduse kättevõidelnud rahvast imeliselt korda tehtud minilinnakeses. Meie õnn, et see lugu on lendu läinud ja masse ligi meelitanud. Selle ühe loo külge on poogitud sadu majutusasutusi, sadu toidukohti, sadu poekesi, kümneid muuseume. See üks lugu on teinud turismist kaugelt Eesti suurima ekspordiartikli, mis toob meile ligi miljardi eurot käivet.

Küsides endilt, miks enamus Eestit külastavaid turiste ei jõua endiselt Tallinnast kaugemale, ei tasuks vastust otsida kehvemates hotellides, maitsetus toidus ega ka kehvapoolses teeninduses. Lugusid, mis toidaks linnakesi ja külakesi aastaringi, lihtsalt pole! Rallid, suurkontsertid, vabariigi aastapäev jpm tänuväärseid ettevõtmisi annavad loo mõõtme välja küll, kuid see lugu tavaliselt üle 2 päeva ei kesta. Õnneks, turismisektori õnneks, on vähemasti meie 100 poolvihmast suvepäeva kõiksugu üritusi pilgeni täis poogitud. Kuid jah: üheksa ülejäänud kuud kohutavad aga kogu sektorit. Igal kevadel, vahetult enne hooaja algust, tuleb müüki mitmeid turismitalusid ja hotellikesi, kellele veel üks aasta sellist virelemist väljakannatamatu perspektiivina paistab.

Kui raha on palju, saab lugusid luua ka tühjale kohale, looduslikult ja kultuurilooliselt vaesesse paika. Neisse investeerides. Tuntumaid on kindlasti Hollywoodi filmikompanii käivitamine linnavälisele tühermaale, mille tulemusena ei kasvanud üksnes California turism miljoneid kordi, vaid taevassse kihutasid ka kinnisvarahinnad ja kõik muu. Kui Toivo Kurmeti kunagised plaanid uue Hollywoodi rajamiseks oleks leidnud rahva ja võimu tuge, võib-olla oleks Rapla täna Tallinnaga võdselt arenenud turismimeka ja kogu vahepealne 50 põllumaad Eesti kõige kõrgeima hinnaga elamumaa!

Ma ei tea, kas teie olete külastanud Lõuna-Leedus asuvat sealse miljonäri Viliumas Malinauskase rajatud nn Grutas-nõukogude parki, kus kaunisse männimetsa on kümnetele hektaritele kogutud hiiglaslikud kivistalinid ja kivileninid, keda on metsas rohkem kui seeni? Mina olen. See projekt on praktiliseks õppematerjaliks, kuidas luua lugu ühe teenuse ümber. Või õigemini vastupidi. Ja asjaolu, et pealinn Vilnius jääb 130km kaugusele, pole kedagi kunagi häirinud. Ei suvel ega talvel. Malinauskase pargi lugu on lihtne: Siberisse küüditatute lapsena jutustab ta nõukogude koleduse ja ilu loo kogu suuruses nii veenvalt, et pole turismibussi, mis tema hiigelparklasse ei keeraks. Vaid 2 miljoni eurose investeeringuga on ta suutnud panna püsti megaatraktsiooni, mis juba pea 20 aastat toob talle aastas ligi 30-40 miljonit eurot tulu aastas.

Üks huvitavaid lugude loomise õppetunde saabub meile Marokost. Tõis, ka siinkohal on tegu süllekukkunud looga. Tohutu turistide tähelepanu selle riigi vastu sai alguse 1942 aastal USAs vändatud filmist Casablanca, mida peetakse Tuulest Viidud ja Helisev Muusika kõrval üheks populaarseimaks filmiks kogu tollases läänemaailmas. Hinnanguliselt on viimase 80 aasta jooksul seda linna just filmist tiivustatuna külastanud üle 100 miljon inimese. Ja teatud mõttes toidab see üks film Maroko turismi ilmselt tänaseni juba inimeste arvelt, kes on vaid kuulnud filmi pealkirja ja tuntud tsitaate, kuid pole filmi ealeski näinud. Kuigi Casablanka ei ole Maroko pealinn, on ta tänini teatud mõttes must visit paigaks maailmas. Selle väljamõeldud ja peamiselt üldsegi Californias vändatud ühes kohvikus hargnenud armastuskolmnurga loo rääkis maailmale tuntuks filmimeeskond. Olnuks paljukirutud ja -armastatud Nolani võtted Lasnamäe karjääris kantud mitte Ukraina eluolust, vaid hoopiski Eesti omast ja kandnuks see film nime Tallinn, saanuks me UNESCO maailmapärandisse kantud loo kõrvale vee ühe palju kaasaegsema legendi. Pealkiri maksab, muu on tühitähi.

Aga nutmiseks pole põhjust! Tegelikkuses on ka terve Eestimaa täis lugusid! Olen turiminduses

tiirelnud aastaid ja kohtan pidevalt uskumatuid lugusid. Osad neist on suured nagu küüditamisest ellujäämine, laulev revolutsioon või saaremaa poisi saamine maailma kiireimaks rallimeheks. Georg Lurichi ja Baruto lugu näiteks, mille kaudu saaks maailmale rääkida loo virumaa eestlastest kui terve sajandi maailma kõige tugevamatest meestest, kuid mida keegi senini pole suutnud turismimootoriks kujundada.

Ja siis on veel sadu kui mitte kümneid tuhandeid väiksemaid lookesi, mille igaühe oskuslik turundus tooks toidu lauale kümnetele peredele. Kuid need lood ei ole tuntub, nii ilmsed. Need tuleb üles kaevata ja enda jaoks alles tööle panna.

Aru tuleks saada ühest: kui Tallinn oli juba valmis lugu, mille külge sai oma teenused pookida, siis muudes piirkondades tuleks esmalt alustada „oma suure loo“ leidmisest, kujundamisest, kommunikeerimisest ja maha müümisest. See on väga suur töö, mida ei suuda üksi teha mitte ükski hotell ega atraktsioon üksipäini. Kõik on kinni koostöös. Ja soovis oma piirkonda 12 kuul aastas õitsema panna. Isegi Jõgeva ja Järvamaal saab turismikäivet mitmekümnekordistada, kui vaid tahta. Kes ei usu, lugegu kindlasti edasi!

Ida-Virumaa „nautis“ aastaid Eesti peksupoisi ja naerualuse staatust. Mitte keegi ei soovinud sinna rännata ei üksi, ei perega. Isegi püssiähvardusel mitte. Saastatus, nõukaaegne koledus, umbkeelsed inimesed, okupandid, vaesus, narkomaania olid faktideks, mida me kõik peast teadsime ja uskusime. Lugu ise kõlas meie peades umbes nii: „Ida-Virumaale minnes saad shoki shoki otsa, süüa pole kusagil, keegi eesti keeelt ei räägi ja suure tõenäosusega saad peksa või varastavad naromaanid sul autol rattad alt“.

Ometigi on Ida-Virumaast 2018 aasta statistikas saanud kõige kiiremini kasvav turismimajandus Eestis. Tänavu püstitab turism maakonnas taas uusi rekordeid ja ühtäkki on 20 aastat samal tasemel püsinud hotellikohtade arv hakanud kerkima. Ootamatult on maakonda avastamas isegi soomlased, kes siia kunagi kippunud pole! Ühe aastaga ehitatakse juurde sama palju voodikohti kui seda tehti viimase 20 aasta jooksul. Küsige ükskõik, milliselt oma sõbralt ja te kuulete, et ta kas just käis või plaanib suvel kindlasti sõita Ida-Virumaale.

Mis vahepeal toimus, jäi ehk märkamatuks paljudele. Kogu maakond sai vaikselt lahti vanast loost ja meile hakati rääkima hoopis uut lugu hoopis teistsugusest piirkonnast. 2019 aastal kõlab see lugu umbes nii: „Eesti kõige põnevam ja kiiremini arenev kant imeliste liivarandade, puutumatu loodusliku mitmekesisuse ja võimsa kultuuripärandiga, mis on olnud räsitud ja mutta tambitud ning meie silme eest peidetud 70 aastat, kuid on imeliselt ja kaunilt uuele elule tärganud.“

Kas ma eksin? Kui ma ei eksi, siis küsigem see kõige olulisem küsimus: kuidas selline pööre

võimalikuks sai, ning vaese tuhkatriinu armetust loost tõusis hittlugu heasüdamlikust ja kaunist printsessist? Vastus on iseenesest lihte: mingil hetkel, nii 10 aastat tagasi, Jõhvis toimunud presidendi vastuvõtu eel sai kolmel-neljal kohalikul naisel lihtsalt kõrini, et nende kodu kuvand nii armetu oli. Nad tulid kokku ja asutasid turismiklastri, kuhu hakkasid üksteise järel liitma nii valdu, hotelle, toidukohti kui muid atraktsioone. Kõik panustasid raha oma piskust ega pärinud jultunult: aga kuidas just mina just sellest reklaamikampaaniast kasu saan, ah? Selle eduloo nimi on valdade ja erasektori koostöö vana inetu loo tapmise ja uue uhke ülesäratamise nimel. Ja see lugu näitab, et kui mitte isetseda ja korraks keskenduda, siis on võimalik kogu Eestimaa turism õitsele lüüa.

Ja kui suur lugu on leitud, saab selle külge pookida väiksemaid lookesi, naudinguid ja peadpööritavaid elamusi nagu Rally Estonia. Ühtäkki märkame, et tubade hinnad pärapõrgus on hakanud kukkuma, sest enam ei tule kümne suvise nädalavahetuse tuludest maksta kinni terve aasta kulusid!

Kuidas genereerida rohkem turgasme?!

Me kõik, kes oleme tegevad turimisäris, sooviksime, et meie täituvus oleks sajaprotsendine, et tagasiside oleks maksimaalselne, et iga turist soovitaks meid sõpradele ja tuleks ka ise kindlasti tagasi. Ja ülekõige sooviks, et iga meie külaline jätaks meie juurde kõik oma säästud!

Paraku on elu teistsugune. Olles nii turismiteenuste loojana kui giidina teenindanud tuhandeid välisturiste Eestis, olen süsteemselt kogunud ka tagasisidet sellest, mis neid on vaimustanud, ootusi ületanud, rahakotti spontaanselt avama sundinud või hämmastanud, olen jõudnud üsna veenvalt järelduseni, et keskmine turistide poolt Eestisse jäetav rahasumma võiks olla vähemasti topeltsuurem. Oleks vaid rohkem infot rohkematest kohtadest, et planeerida siinmail pikemat puhkust. Ja oskaks vaid kohalikud pakkuda oma rikkalikust maailmast rohkemat, põnevamat.

Kuigi aasta-aastalt oleme arengumaast jõudnud välja täiesti huvitavate, omanäoliste ja konkurentsivõimeliste teenusteni, kaunite ja omanäolitse disainhotellideni ja erakordselt tuumakate toidukohtadeni, napib meil senimaani oskust seda kõike kommunikeerida. Kui oskaksime, oleks meie ukse taga pikk järjekord!

Kommunikatsiooni ja turunduskonsultandina julgen välja tuue põhjuse, miks potentsiaalne“meie raha” turistidega koos Eestist taas välja rändab. Me ei oska turiste viia “turgasmini” – see on protsess, mis sarnaselt meie füsioloogilsele kõrgpunktile vajab sageli nii sundimatut spontaanust kui pikemat eelmängu, tugevamat vastastikust atraktiivsust, väga erilist emotsionaalset suhet, romantilist keskkonda, üksteise vajaduste põhjalikku tundmist ja samm-sammulist rahuldamist.

Sest igal turistil on mitte üksnes vajadused magada ja süüa, vaid ka unistused. Ta tahab külastada kohti, mille lood on huvitavad, magamisase pehme, toad romantilised, et saaks proovida kaasahaaravaid pisarateni naerutavaid tegevusi. Või tahab ta kogeda hoopiski erilist vaikust ja metsamüha. Ja ta tahab, et meie lood ja tegevused haakuks tema huvide ja seostega, tekitaks äratundmist ja paneks kujutlusvõime mühama. Kindel on üks: ta tahab tunda ennast sel päeval teie juures tõeliselt vaimustunult. Jah, kui tal pole probleemi sõita ka Tallinnast 200km kaugusele, kui tema peas ja ihus tekivad suuremat mõnu lubavad eelaistingud! Jah, ta on valmis panema veel 500 eurot selle kõige jaoks kõrvale.

Kuid kas suudame seda eelaimdust luua?

Lubage, ma selgitan veelkord. Liiga tihti pakume me vaimustust ja emotsioone otsivale turistile hoopiski majutust, süüa, renditehnikat ja võimalust ise ringi vaadata. Vaadates ringi visitestonia ja puhkaeesti lehtedel, paljude meie turismist elatuvate ettevõtjate kodulehtedel, märkan korduvaid sõnu nagu “unikaalne” ja “eriline”. Samas ei räägi need lehed ühtegi huvitavat lugu, mis oma põnevuses tähelepanu haaraks. Me ei oska kirjeldada seda emotsiooni, mis turiste hulluks ajaks. Ja me ei kipu garanteerima midagi. Sest me pole endas isegi kindlad.

Sageli võtab meie pakutava kõige paremini kokku sõnaühend “keskmine, normaalne hinna kvaliteedi suhe”. Ei, sellele järeldusele ei jõua turist mitte meie ülivõrdes sõnadevahus veebilehti sirvides ja värvirikkaid emotsioonituid fotosid vaadates, vaid pigem läbi elementaarse kogemusepõhise välistamisfiltri nende sõnade tagant sisu otsides.

Iga turismisbrändi keskmes peaks olema lugu. Miski, mis köidab tähelepanu ja hakkab kummitama. Ja lisaks lubadus, olla milleski kõige parem. See peab kõlama mitte enesekiitmise, vaid ridade vahelt väljaloetava veendumusena. Eestis on sadu maagilisi paikasid, kuid pea ühegi turismiedendaja lehelt me maagilist puudust ei saa.

Ma räägin teile ühe loo. Seda räägin turistidele tihti.

Kunagi ammu, 15 sajandil, rändas Tallinnasse Transilvaania noor tõmmu verega kõrgharitud farmatseut Johann Burchart de Belavary. See oli aeg, mil eestlaste nime mainimiseni ajalooürikutes kulus veel 4 ja nende asumiseni Tallinna 5 sajandit. Burchartite näol oli tegu ühe iidse Ungari kuningliku suguvõsa ühe haruga, mille juured ulatuvad tagasi 9 sajandissse ja kellele kuulusid tänase Ungarid, Horvaatias, Sloveenia ja Serbia territooriumil palju losse ja kindlusi. Johann Burchart ostis oma äri jaoks väikese maja Tallinna raadi ehk tänase raekoja vastas. See oli parim starteegiline valik. Kümme põlvkonda järjest pärandati selles apteegis peaapteekri amet järgmisele esikpojale. Nad kõik olid traditsiooni järgi Johannid. Tänaseni on just seesama maja Euroopa vanimaks järjepidevalt avatud apteegiks. Soovitan proovida vana retsepti järgi valminud klaretti, et rüübata end korraks tagasi neisse aegadesse.

Apteegi ja linnavalitsuse vahel oleval platsil asuval turul toimus sisuliselt kogu linna elu, siin asub senini isegi kivi, mille kohal riputati võlla nõidu, kes kristlikke tavasid ei tunnistanud. Apeegimajas võõrustasid Burchartid ka Liivimaa vanimat kroonikakirjutajat Baltasar Russowit, kes just siinsamas oma kroonika kirjutas. Ja Burchartitest ispireerituna kirjutas omakorda kaasaja Eesti kuulsamaid kirjanikke Indrek Hargla oma parima ajaloolis- krimiromaani “Apeeker Melchiorist”. Et apteeker oli keskaegses Tallinnas, kus elas pea 6000 inimest, linnapea kõrval üks tähtsamaid isikuid, abiellusid ka Burchartid mõistagi teiste kõrgaadlitega ja omasid rolle raadi liikmetest suur-gildi (kaupmeeste tsunft) ja väike-gildi (käsitööliste tsunft) vanemateni. Burchartid olid suguluses nii kuulsa vene poeedi Aleksander Puskiniga, nende järetulijate seas on näiteks kuulsa Lutheri vineerivabriku omanikud. Ja kuulsa Nõmme linnaosa rajaja Nikolai von Glehni isa Peter von Glehn oli abielus lausa kahe apteeker Johann Burcharti tütrega, Sophie ja Augustega. Johann Burcharti kuulsus oli teada üle terve tsaariimpeeriumi, mistõttu ka juba surev tsaar Peeter Suur lasi viimases hädas just Johann Burcharti enda juurde kutsuda. Paraku suri tsaar enne kui Johann peetrilinna jõudis. Apteeker Burchartite rohuaia kohal asuvad praegu Viru tänava lillemüüjad – kaasegse Eesti tuntuim lillemüügi koht. Johann Burchartist maha jäänud unikaasest tuhandete esemetega erakogust Mon Faible sai 19 sajanil alguse Tallinna Ajaloomuuseum. Burchartite suvekodu kohal laiub täna Tallinna Lauluväljak - tuntuimaid rahvarajatisi Eestis, kust sai alguse Eesti nõukogude ikkest vabanemiseni viinud Laulev Revolutsioon.Kui teil eestist käies üldse mõni nimi meelda tasuks jätta, on see Burchat Belevary de Sycava.

Pea iga kolmas maja keskaegses Tallinnas oli kuidagi seotud Burchartite või nende aadlikest hõimlastega.

Nende seas on õnnelikke ja kurbi lugusid. Üks lugu näiteks ulatub ka tänapäeva vägagi erilisel kombel. Et nõukogude ajal ei olnud kombeks oma põlvnemisest rääkida, seda tuli hoida saladuses, ei teadnud ka mina oma esivanematest midagi muud, kui et nad olid apteekrid. Apteekrid olid nii mu vanatädid Nina, Lidia kui Flora kui kaugel Vladivastokis sündinud vanaisa Paul-Artur-Ernst. Ńing vanavanaisa, kes töötas 30 aasta jooksul apteekrina nii Odessas, Moskva vanimas apteegis kui veel kümnekonnas tsaaririigi apteegis. Hiljem, juba esimese Eesti vabariigi ajal panid minu vanaisa ja vanavanaisa alguse Eesti edukaima mineraalvee tootmisele Värskas, mida nad algselt müüsid imerohuna apteegist. (Soovite proovida?! Jah, see on õudsalt soolane! Aga selline on ka olnud ajalugu!) Alles nende surma järel ürikuid uurides mõistsin, et tegelikult pärinen sellestsamast apteekrite suguvõsast minagi. 15 sajandil siiamaale rännanud ja 10 põlvkonda kestnud apteekrite dünastiale aluse pannud Johann Burchat oli minu 11 põlve vanaisa. Nagu aru saate, on mul Tallinna vanalinnaga ja iga siinse majaga oma isiklik seos kaugest ajast. Olen ka elanud siinsamas vanalinnas ja olen palju aastaid oma noorusest pühendanud kümnete vanalinna majade puhastamisele ja renoveerimisele. Tollal tegin seda intuitiivselt, oma põlvenemislugu teadmata. Usun, et kui keegi üldse, siis suudan olla teile parimaks giidiks Tallinnas.

See on lugu, mille olen teadlikult kujundanud selleks, et olla turistidele huvitav, mõjuda isiklikuna, veenda neid just minuga tuurile tulema ja minu soovitusi kuulama. Lood jäävad meelde. Sageli aastateks. Neid saab rääkida lühemalt ja pikemalt. Sageli saadetakse minu juurde oma sõpru ja tuttavaid: palun kas teeksid ka neile Tallinnas oma huvitava tuuri.

Lisaks suutmatusele rääkida oma lugu, on meie turismiettevõtete väheses atraktiivsuses süüdi soovimatus või oskamatus ennast selgelt brändida ja kommunikeerida. Soovides olla kõigi jaoks midagi, oleme sageli kõigile mittemiski. Me ei mõista, et turistid ei otsi mitte juhuslikke emotsioone ja vaheldust, vaid otsivad seda enda taustsüsteemist lähtuvalt. Kui hollandlased ihaldavad metsi ja marju, sest neil need puuduvad, siis lätlasele on see “tavaline” . Kui gurmeerestoranides regulaaselt toitujad ostivad veelgi erilisemaid maitseelamusi, võib lumises metsas sütel valmiv kala või seen olla neile tuhat korda suuremaks laenguks kui suvisel hotelli verandal nauditav keskpärasest lihast valminud grillpraad. Kui mehele võib Aidu karjääris pakutav jeepisafari karjääri serval “õhus rippudes” tunduda elu adrenaalinilaksuna, siis tema naine võib samast seiklusest saada shoki, eluaegse paranoia ja elu halvima mälestuse. Kui saksa turist on harjunud, et tema riigi linnades on paljud lõbustusteenused kõigile tasuta, siis on temas raske tekitada vaimustust tasuliste teenuste pakkumisega. Venelane on aga harjunud, et kõige eest tuleb igal sammul maksta ja kahtleb kvaliteedis kuin midagi muidu saab.

Liiga paljude Eesti turismikohtade reklaam on suunatud suvekuudel nende juures ja ümber toimuvale, kuid ¾ aastast on turisti jaoks olukord lubatust erinev. Ilusad liivarannad ja mõnus välisterass on lahedad vaid suvel, turismi tipphooajal, kuid kuhu ja miks minna puhkama ja vau-elamusi püüdma ülejäänud 9 kuu jooksul, mil hotellid ja sööklad tühjusest kummitavad, jääb tihti selgusetuks.

Teadlsed on ammu kindlaks teinud, et palju mõistlikum on arendada tugevamaks oma tugevusi, kui püüda higipull otsaees oma nõrkusi järele aidata. Turismikeelde tõlkides võiks see kõlada nii: kui te olete leidnud üles oma sügavaima emotsionaalse loo, siis ehitage kogu kommunikatsioon ja muud teenused selle külge, mitte ärge püüdke kopeerida natuke siit ja sealt ilma selgeid ükneses teile ainuomaseid seoseid loomata.

Turgasmideni jõudmine eeldab head inimpsühholoogia tundmist nagu iga turundus. Näiliselt kaks sarnast tegevust võivad atraktiivsuse seisukohast erineda nagu öö ja päev. Kui ma 2007 aastal Tallinnas Toompeal keskaegse vibukooliga alustasin, ei ennustanud mulle mitte ükski kogenud turismitegija mingit edu. Sest eks ennegi oli proovitud. Kuid ma ei müünud turistidele niivõrd noolega märkalaua tabamise elamust, vaid võimalust 20-50 aastastel vene ja ameerika “cawboydel” suhelda silmipimestavalt kaunites keskaegsetes rõivastes atraktiivsete ja seksikate tundmatute amatsoonidega. Ja võimalust koos nendega Tallinna iidse linnamüüri taustal kostümeeritult ja vibu või ambu käes hoides pilti teha. Kuue aastaga teenindasin ainuüksi Tallinnas selle atraktsiooniga üle 150 000 turisti.

Turgasmiga on nii nagu ka orgasmiga: komistades selleni ei jõua. Eestimaa on täis tuhendeid maagilisi paiku, sadu ja sadu lugusid, mis ootavad üleskorjamist ja ülesäratamist. Ning meie turismivankri ette rakendamist viisil, et neid lugusid on võimalik kogeda mentaalselt turismiettevõtete ja -sündmuste tutvustusi lugedes ja füüsiliselt kohapeal seotud rituaale, mänge või kujundeid järgi aimates.

Elu on nagu pidevalt eestlibisev muinasjutt. Ja paljud meie seast loodavad oma muinasjutulisi kogemusi läbi elada just võõrastesse kohtadesse reisides. Uskuge, see on teie teenimata raha, mille turgasmini jõudmata kliendid nukralt koju kaasa viivad.

Kas julgeme Danske kriisi abil kogu pangandust reformida?

Energiline Jaanus Karilaid tundub olevat hetkel kõigil nende lootus, kes tahavad kommertspangandust reformida. Isegi Mart Laar panustab just temale tulevas Eesti Panga nõukogus. Kuid kas Karilaid aga Danskest kaugemale pankade kullatud kandadele riskib astuda?

Kuigi paljude eestlaste jaoks jäid ehk ebameeldivad pangandusteemad 2018 aastasse ja uue kalendri seinale riputamisega need ka unusid, on Eestis piisavalt inimesi, keda need ka pärast kuuse põletamist endiselt magada ei lase. Sõltuvalt oma positisoonist nad kas ootavad või kardavad ühe veelgi suurema üsna pika süütenööriga pommi lõhkemist. Küsimus on kogu Eesti kommertspanganduse üle suurema kontrolli rakendamises. Või siis mitte.

Danske rahapesuskandaali eredat kärgatust pole mõtet enam ümber rääkida. Kuigi rahapesu on käesirutus kriminaalmaailmale, terroristidele, inimkauplejatele jpm ning ohustab kaudselt meie riigi julgeolekut, ei puuduta need sajad miljonid eurod tegelikult karvavõrkdi tavalist inimest. Mis meil enam täna kasu teadmisest, et kui pangad oleks kahtlastest rahakannetest rahapesu andmebürood õigeaegselt informeerinud ja kui finantsinspektsioon oleks pankade veresoontel püüdnud ka tegelikku pulssi tabada, võinuks meie riik avastatud ja rahapesuga seotud sajad miljardid oma eelarvesse konfiskeerida. Aga mis lännu, see lännu. Ja ega meie isklikud kontod sellest ikka puudutatud poleks saanud!

Aga pole halba ilma ilma heata. Danske panganduskriisile peame olema tänulikud pigem seetõttu, et see näitas meile kandikul kätte nõrkused valdkonnas, mida olime ekslikult pidanud oma auks ja uhkuseks. Ühtäkki mõistsime, et pankadele kehtivad ühiskonnas topeltstandardid. Samuti lähtuvad topeltmoraalist ametnikud ja poliitikud, kes pankade tegevust mitte kummardama, vaid valvama olid usaldatud. Mitmed ajakirjanikud ja poliitikud arvasid endid isegi nägevat aastatepikkust juurdunud vähkkasvajalikku korruptsioonikolli, mis on pankade miljardite eurode suurusele kasumijahi pidamise eripäradele allutanud nii erakondi kui võtmeametnikke.

Investeerimiskelmuste ohvritel uus lootus

Kuigi see võib tunduda krotsesksena, rõõmustas Ameerika juudi järjekindluse abil käima lükatud rahapesuskandaal vähemasti sadu Eesti inimesi. Võib-olla isegi tuhandeid! Esmalt inimesi, kes juba mitu aastat ilma piisava avaliku toe ja tähelepanuta on püüdnud pankade suvale tähelepanu juhtida. Neid inimesi ühendavaks jooneks on asjaolu, et nad on olnud ühe või teise kommertspanga klientideks ning neile osaks saanud ülekohtu tõttu pettunud. Need inimesed usaldasid meie pankadele oma säästud perioodil 2007-2015, paljud neist olid pankade VIP kliendid ega teadnud sellest, kuhu nende varahaldurid nende vara suunavad, midagi. Olles Bill Browderi tegutsemist meenutava iseseisva juurdluse käigus kogunud piisavalt infot mitme Eesti panga poolt piiritagustesse võlakirjadesse investeeeritud otsuste kohta, on pankade kliendid pisitasa kosunud veendumuses, et nendega on tehtud sulaselget rehepappi: pangad on nende sääste investeerides kogunud kopsakaid, miljonitesse eurodesse ulatuvaid preemiaid küll vahendus-, küll juhtimistasudena, ometigi on nemad oma rahast imselt igavesti ilma. Sest pangahärrade hoolsus võõra raha ümberkäimisel oli samavõrra nõrk, kuivõrd tugev oli nende tegude konfidentsiaalsus. Me räägime kümnetest miljonitest eurodest ja Armeenia, Aserbadzaani, Bulgaaria ja Rumeenia fondidest, mida erinevad pangad eri perioodidel vahendasid, müüsid ja ka juhtisid. See oli tublide Eesti inimeste raha, nende säästud. Ja seda raha ei viinud mitte majanduslangus ega vääramatu jõud, vaid pankade endi küsitavad otsused. Et kõigil juhtudel oli tegemist just pankade kelmustega, pole kohtud kinnitanud. Ega saanudki kinnitada, sest paljudel juhtudel saadi konfidentsiaalsusega kaetud dokumentidele iseseisvalt jälile alles liiga hilja – sellised kuriteod aeguvad peaaegu sama kiiresti kui on võlakirjade lunastamiseks aastaid ette nähtud! 

Siiski on märgilise tähtsusega neist esimene, Gild investeermispangas 13 miljoni euro haihtumine, mis kõigis kohtuastmetes ka panga häbiväärse lüüsaamisega lõppes. Swedbanki Rumeenia fondide kaasused tiirlevad veel seniajani kohtumajades. Enamus rahakaotanuist (suurem osa kümnenditagusustest Eesti ettevõtlikematest inimestest) loodab, et Danske juhtumi arengud pakuvad leevendust ka nende õiglustunde riivele. Raha, seda ilmselt ei looda enam keegi kunagi näha.

Pensionifondid vajavad hoolsamat kätt

Lisaks eelpoolnimetatud sadadele rahakaotanutele on Danske kriisist

kaudselt oma võimalust haistmas mitmed kriitilisema mõtlemisega homsed Eesti pensionärid. Kuidas nii? Teame ju kõik kurba tabelit, mis kuvab nagu rikkiläinud kell juba pikemat aega teise samba pensionifondide negatiivset tootlust. Selle taustal ei kipu aga nutikamatel meie seas ununema, et pensioniraha hoidjatel pole mitte üksnes õnn nende miljardite eurode pealt kopsakat automaattulu teenida, vaid neil peaks lasuma ka kohustus nendele usaldatud varaga hoolsalt läbi käia. Inimesed üle Eesti arutavad juba ammu selle üle, kuivõrd tark on oma pensionid usaldada nn spetsalistidele, kelle investeerimisotsuste pädevus kipub võrduma Soodetaga kooli ajalooõpetaja kompetentsiga. Äkki on pangal peidetud huvid? Äkki pole kontoll nende tegevuse üle piisavalt läbipaistev ja järelvalve piisavalt tugev? Miks LHV-l paremini läheb kui nn vanadel rasvunud pankadel? Miks on välisriikide pangad leidnud üles tulusamaid investeermisobjekte? Need küsimused on saunalavadel visad jahtuma.

Reformierakonnale hautakse kabelimatsu

Kolmandana võiks Danske kriisi üle rõõmustamas näha kõiki neid erakondi ja poliitikuid, kes on oma eesmärkideks eelseisvate valmiste eel seadnud Reformierakonna tuhastamise. Ja mitte asjata! Kipub olema paratamatu tõsiasi, et sama sagedusega, kui Lääne ja Ida uurimispartnerid meie prokuratuurile rahapesu kohta aasattel 2009-2015 vihjeid saatsid, pühkisid pangad, finantsinspektsioon ja prokuratuur neid sama osavalt töölaualt sahtlisse. Suuremas osas ajast oli Eestis sel ajal võimuliider Reformierakond.

Kuigi seadus kohustab igast kuriteokahtlusest teatama ja prokuratuuri seda kahtlust ka menetluse käigus põhjalikult kontrollima, levis sel perioodil Eestis pigem vastupidine praktika. Nagu tollased asjapulgad meile täna südant puistavad, siis oli tollal nii maa külmand kui kärss kärnas. Polnud

oskustega inimesi, seadused ei võimaldanud rahapesu kahtlusi lõpuni menetleda, kaheldi Venemaa organite koostöövalmiduses, ei liikunud info, polnud asja mastaapsusest piisavat ülevaadet. Sellest, et rahapesu vastu võitlemiseks loodud valitsuskomisoni esimees, Finantsinspektsiooni nõukogu esimees ning rahandusminister reformierakondlane Jürgen Ligi sisuliselt mitte kunagi valitsuskomisjonis nende teemade arutamise juures ei viibinud ja kuidas ta oma „kaudset kohaolu“ põhjendas, on saanud juba rahvafolkloor. Lekkinud nõukogu protokollid tõestavad, et infot ja kahtlusi oli ja seda ka spetsialistide poolt poliitikutele jagati, kuid see „ei häirinud“ võimutäiust! Olgu siis tegu poliitilise lintsimise, ülla sooviga lahendada Eestile häbiväärne probleem sisuliselt ja lõplikult, või mõlemaga samaaegselt, tuleks igal juhul tunnustada Riigikogu Õiguskomisjoni eesotsas seisva läänemaa mehe Jaanus Karilaiu printsipiaalsust ja vastuvoolu ujumise julgust. Ning ka esimesi lahinguvõite.

Konfidentsiaalsus, stabiilsus ja hoolsuskohustus

Kõigi ülalmainitud gruppide õnn pole aga veel saabunud. Sest nende vastasleer kaitseb ennast visalt ega lase nii kergesti ümberdefineerida kolme märgililist võlusõna. Mis asi on konfidentsiaalsus, mis ei luba meil ega ka mitte Riigikogu komsjonidel piiluda kommertspankades kontrollmenetlusi läbi viima pidanud Finantsinspektsiooni töölauale? Mis asi on turu stabiilsus, mille tagamise nimel on Riigikogu Õiguskomisjoni „haiglasest huvist“ hirmunud suurpangad oma lobimeeskonnaga käinud isegi peaministri, presidendi ja kaitsepolitsei jutul? Ja mis asi on ikkagi hoolsuskohustus, mida pangad pole ilmselt sageli piisava kohusetundega täitnud ei arvatavast rahapesust raporteerimisel ega ka oma enda klientide säästudega ümberkäimisel? Just nende kolme sõna taha tundub olevat maetud koer: kas me suudame Danske panga kriisi poolt meile ulatatud võtmed kätte võtta? Ja seejärel lahti keerata ka nende salakambrite uksed, mida panagandussektor nii kiivalt seni vaid enda teada on hoidnud. Või siis ikkagi mitte?

Stabiilsus ei tähenda pankadele pugemist!

Pakun, et näiteks ühte ust avades võib ilmneda, et rahandusministeerium, Eesti Pank, Finantsinspektsioon, prokuratuur, pikalt Eesti rahandust poliitiliselt suunanud Reformierakond, Kaitsepolitsei, hulk erinevate erakondade juhtivpoliitikuid jpt lugupeetud isikuid ja asutusi on aastaid kergekäeliselt kõrgetele konfidentsiaalsusnõuetele hosiannat hüüdes tegelikkuses pangandusturu stabiilsuse tagamise vajadust sootuks valesti tõlgendanud. Et seaduste mõte ei seisnegi mitte vajaduses kaitsta panku turulainetuste eest, vaid hoopis vajaduses nõuda pankadelt karmikäeliselt palju suuremat läbipaistvust. Kõiges peale isikuandmete. Nii mõnelegi võib siis tulla üllatusena, kuidas defineerib Finantsinspektsiooni seaduse kolmas paragrahv selle pehemelt öeldes ülekullatud palkadega mugavusasutuse rolli: „Finantsjärelevalvet teostatakse finantssektori stabiilsuse, usaldusväärsuse ja läbipaistvuse... kaasaaitamise eesmärgil, et kaitsta klientide ja investorite huve nende vahendite säilimisel.

Kas võime siit järeldada, et kui pangaklientide rahad on lännu ja suurte pankade usaldusväärsus aastaid viljeletud rahapesuga seoses alla kriitilise taseme vajunud, ei peaks ka Finantsinspektisooni juhtide käsi kõige rõõmsamini käima? Kamoon, me kõik teame ju, et Vene raha ligimeelitamisega tegelenud nn kinnised osakonnad olid pea kõigi pankades ja „dansket tehti“ siinmail hoogsalt ja segamatult palju aastaid kõigi võimuorganite silme all. Kusjuures ma tõesti ei tea, kas rahapesu andmebüroo ühe endise juhtkonna liikme poolt antud tunnistus, et „pangad jagasid aastaid poliitikutele ka nummerdamata krediitkaarte“, kuulub müstifikatsioonide valdkonda või oli see tegelik igapäevane praktika, mille vilju tänaseni nopime?

Liiga suur isikute seotus

Nende inimeste rindejoont, kes oleks Danske kriisi hea meelega pigem maha vaikinud, kuna see nende hinnangul kahjustab Eesti riigi mainet, saab vaadelda ka teisest küljest. Kuigi meil on kombeks mõeldagi Eestist kui korporatiivsest ühiskonnast, kus kohtusaalis sama kaasust arutavad advokaat, prokurör ja kohtunik on klassikaaslased, näitab pankades aastaid toimunud suva selgelt, et me oleme teatud suhteliine pidi korruptsiooni sissehiilimise vastu hambutud. Konkreetsed näited kõnelevad meile samadest isikutest, kes veel eile vastutasid suures kommertspangas investorite varaga tehtud tehingute eest ning juhivad täna uuel töökohal järelvalveasutuses menetlusi sama panga tehingutes rikkumiste tuvastamiseks. Isik, kes juhtis varem Rahapesu Andmebürood, asus tööle suure kommertspanga rahapesu takistamise valdkonna juhina. Paratamatult ei saa me üle ega ümber kahtlusest, et pangad on eluliselt vajanud nii oskusteavet, siseinfot kui ka häid inimlikke suhteid oma positsiooni kindlustamiseks. Kui siia lisada veel läbianalüüsimata rahastuse mõju ehk asjaolu, et meie pankade läbipaistvuse üle järelvalve teostaja eelarve ja Eesti vaieldmatult kõige tipumasse tippu kuuluvad palgad ei sõltu mitte grammigi ei nende töö efektiivsusest, menetlustuelmusest ega seadsuega pandud riigi prioriteetidest, vaid üksnes kommertspankade endi iga-aastatest sissemaksetest, saame kokku intrigeeriva filmistsenaariumi. Paraku pole see film, vaid meie Eesti elu.

Ma ei imesta, et kogu 2018 vältel on pangandust tabanud kriisi ja selle võimalike järellainetuste osas kõige kidakeelsemaks osutunud pangad ise. Korportaiivse vastutustunde kõige reklaamimaiamatest gladiaatoritest on järel vaid lipsustatud hiirekesed. Mul oli hea meel aasta viimasel nädalal lugeda ühe vähese ja põhimõttekindla pankade suva vastu võitleva H.H. Luige üleskutset argusele lõpp teha. Kas ja kes aga suudab seda argust halvustada olukorras, kus me kõik suuremal või vähemal määral sõltume headest laenusuhtest pankadega? Kus on need jõud, mis isegi meediaäride arakslöömise järel panku Eesti huvidele allutada suudaks?

Hetkel ei näe ma selles õnnetooja rollis suurt mitte kedagi peale Haapsalust pärit energilise poliitiku Jaanus Karilaiu. Karilaid, endine KAPO juht Raivo Aeg ja laulja Hardi Volmer on tänases Riigikogus olnud tulisemad võitlejad panganduse suurte saladuste ilmsiksaamise nimel. Asjaolu, et samal ajal on Valitsuse pressibüroo seismas kõigi riigiasutuste koordineeritud seisukohtade poliitkorrektse sõnastasmie eest ning et õiguskomisjoni “jonnipunnidele on „võtke hoogu maha“ stiilis sõnumeid saadetud nii kaitsepolitsei, presidendi kantselei kui peaministri büroo ridadest, ei anna just suurt lootust kriisiõppetundide käigus kättevõidetu maksimaalseks ellurakendamiseks. Aga äkki keegi veel julgeb toetada kogu panganduse reformimist?