Monday, November 29, 2010

Kes on tegelik EV president?





Meile kõigile on tuttav retooriline küsimus, kes on Venemaa tegelik president. Mõistagi on selleks V.Putin, mis siis, et kõigest peaministri ülesannetes.
Kuid palju vähem on arutletud selle üle, kes on Eesti tegelik president. Meediakajastuste järgi pole kahtlustki, et selleks on Evelin Ilves, tõsi, koduperenaise ülesannetes.

Evelin figureerib meedias sada korda rohkem kui tema kõhnunud (loe: tervislikult kõhnaks näljutatud) mees. Asi polekski nii hull, kui Evelin ainult moodi viljeleks, viiulit harjutaks, rulluiskudel võistleks, koolitoidu menüüsid kavandaks, jms kui ka tema mees..andke andeks, mis ta nimi oligi....Toomas, ka vahest midagi sisukat välja ütleks.

Aga võta näpust, mitte ainult, et Evku kõike teeks ja jõuaks, paraku pärinevad ka ainsad presidendiväärilised mõistlikud ideed ja algatused temalt. Ja ühes võib olla kindel: need proua algatused on ka tegelikult tema omad, presidendi omad pärinevad aga ilmselgelt tema meeskonna, olgu siis teise Toomase või mõne muu kantseleitöötaja ideedepagasist. Ah, jaa, äsja oli tast taas kuulda, kui härra kuulutas välja riigikogu valimised)).

Minule isiklikult tundub, et järgmisel korral poleks mõtet presidenti enam soo järgi valida. Võiks valida energiahulka, ideede rohkuse ja tegutsemisvisaduse järgi. Ja kui ta nimi on koalitsioonis kokkulepitud olema Ilves, siis olgu eesnimeks vähemasti Evelin.

Toidupank on suur mull, kahjuks ei enamat!



Eestis on tuhandeid nälgivaid inmesi, kes vajavad igapäevast abi ja meil on see võimalus neid toita, kui asetame kauplustes asuvatesse kogumispurkidesse mõne ülejääva sendi.... – umbes nii kõlab Toidupanga reklaam kauplustes. Sponsorid on Rimi, G4S, jne. Südamlik. Just selle aktsiooni ellukutsumise eest nimetas Laine Jänes Eesti aasta kodanikuks mündikogumiskampaania käivitaja hollandlane Pieter Boerefijni. Geniaalne! Ilma irooniata!

Tahtmata kuidagi kritiseerida ilusat algatust, julgeksin aga tõstatada siiski küsimuse selle ettevõtmise tulemuslikkuse kohta. Pieter ise märkis Terevisioonis, et kogusmipurke on üle eesti mõnikümmend, ja seni pole olnud põhjust mitte ühtegi neist tühjendada))).

Arvestades tavaeestlase ihnsust ja seda, et tõepoolest on abivajajaid rohkem kui selle pakkujaid, siis võib eeldada, et iga kolmeliitrisesse purki koguneb ca 1000 krooni umbes poole aastaga. Üle Eesti kogutakse siis kokku ca 20-40 000 krooni. Ilus. Aga seda on siiski vaid umbes sama palju kui ühe ETV poliitikasaate helistajate poolt rahvusringhäälingule ja telefonioperaatorile makstav summa, kus hääletatakse nädalast nädalasse teemal a’la “kas poliitikud on tolvanid või päris totud”.

Kui nüüd kujutada ette, kuidas seda mõndakümmet tuhandet mitmele tuhandele nälgivale inimesele jagatakse ja igaüks saab aastas ca 10 krooni lisaks, sest ülejäänu neelab jagamiskulu, saame aru, et tegu pole just kõige läbimõelduma projektiga.

Tekib küsimus, millest selline suur kära ja au, kui tegu pole ju veel ollagi? Minu teada kogutakse kaubanduskeskustes juba aastaid kodututele kassidele raha ja need summad on samas suurusjärgus……

Eesti vajab oma Wikileaksi!



Jah, ma olen veendunud, et ameeriklaste poolt tagaotsitav Wikileaksi asutaja on väärt Nobeli rahupreemiat. Just seetõttu, et ta aitab tõmmata võltsdiplomaatia katte maailma välispoliitika asjajamiselt. Vangilaagrid, demokraatia naeruvääristamine, teiste riikide ja isikute alavääristamine ja sildistamine - see kõik on tänapäeval avalikult tabu, mille eest igaüks meist võiks saada karistada, kuid salajastes võimukoridorides on see endiselt igapäevane domineeriv praktika. Ne poimannoi, ne vor, ütleb vana vene kõnekäänd!

Kui kiskuda maha salastatuse müürid, sunnib see osasid ametnikke tagasi astuma ja hävitab nii mõnegi poliitiku karjääri. Kuid tulemuseks võiks olla uutel, senisest delikaatsematel alustel toimiv välispoliitika. Maailm muutub tänu Wikileaksile kindlasti kokkuvõttes turvalisemaks paigaks, sest väheneb tõenäosus, et keegi su „sõpadest“ on su selja taga sulle sõja kuulutanud võib tegeleb sihikindlalt õõnestustustööga. Olnuks meil juba 1940 aastal Wikileaks, mis avanuks MRP tagamaid, olnuks ehk ka meie riigi okupatsiooni kulg teist nägu.

Ka Eesti vajab oma Wikileaksi. Kahjuks on aga kapo teinud kõik, et innod-irjad, madissonid jt potentsiaalsed lekitajad ühiskonnas naeruvääristada ja ellimineerida. Sest ka meie ühiskonnas on palju räpast, ilgeid kokkuleppeid ja lihtkodanikke võimule ohvrikstoovaid otsuseid. Seega peaks ka meie oma wikileaks asuma Eestist väljaspool, tegema vajadusel kasvõi koostööd mõne teise riigi luurega. Ainult nii on võimalik inetusi päevavalgele kiskuda.

Kas see tõepoolest oleks ohtlik Eesti julgeolekule nagu armastavad enda kohta rääkida praegu pange uppunud jänkid? Ei, see on ohtlik ainult nendele inimestele, kes on võtnud vastu inimsusevastaseid või ebademokraatlikke otsuseid. Ma näiteks loeks sealt huviga, kuidas Paet ja Ansip raporteerivad USA valitsusele, et "Gruusia suunal hoiame kurssi, nii nagu kästud" ja "Abhaaslasi peame vankumatu järjekindlusega maskeerunud venelasteks", sest nii soovitab USA julgeolek ja Briti salaluure topeltagent Kross.

Kes oleks see mees või naine, kes sooviks kandideerida järgmise aasta Eesti aukodaniku tiitlile, aidates lekitada valitsuse, koalitsiooniparteide, kapo, kripo jt salastatud paturegistreid?!

Wednesday, November 24, 2010

Parteide rahastamise petujutud

Taas kord hakkas mulle silma kaks üsna samasugust olemuselt silmakirjalikku seadusenõuet. Üks neist on prostitutsiooni vahendamine, teine erakondade ja valimiste rahastamine.

Rääkides kõigepealt aktuaalsemal teemal, ehk valimiste ja erakondade rahastamisest, tahtis mul eile ETV Foorumit vaadates vahepeal nutt ja siis jälle valju naer peale tulla. Tule taevas appi, suurte erakondade liidrid arutavad tõsiste nägudega, kuidas peaks kontrollima nende endi parteide rahastamist! Püüdes ühiskonnale jätta mulje tõsisest murest, püütakse alla suruda sisemist irooniat ja unustatakse hetkeks praktika.

Aga mis on praktika? Lühidalt öeldes: kui ma jään hätta mõne poliitikuga kohtumises, sest minu rikutud nimi peletab neid eemale, siis piisab mul vaid teada mõnda partei rahastajat ja pärast tema telefonikõnet saan ma kandikul kõik vajalikud kohtumised!

Sõbrad, oleks ehk ebatäpne öelda, et kõigi suuremate Eesti erakondade taga seisab sponsoreid, kes ostavad teatud seadusemuudatusi, riigikogu komisjonide seisukohti, mõne olulise protsessi käimalükkamist, vms. Ebatäpne on see väide selles mõttes, et minu hinnagul on selliste sponsorite hulk 20-40% kogu parteide erasektori poolsest rahastamisest. Seda on tehtud terve iseseisvuse aja ja tehakse edasi.

Sageli toimuvad sellised diilid pareteijuhtide ja ärimeeste salajaste kohtumiste tulemusena. Näiteid pole minu eriala tõttu siin nimetada paslik aga arvan isklikult teadvat mitmekümnest sellisest diilist. Kui võtta kokku kõik eesti suhtekorraldusfirmad, siis usun, et meie ühises andmepangas on sadu selliseid diile, kus aastate jooksul on vahendatud poliitikutele kokku sadu miljoneid kroone. Kusjuures mitte ükski põhimõte pole rahvalegendide kohaselt seganud Mart Laaril sõlmida kokkuleppeid vene päritolu sponsorite ega Edgar Savisaarel kauboikapitalismi viljelevate ettevõtetega. Kui mängus raha, siis ei loe muud reeglid ja oleks naiivne arvata, et ükskõik milline seadus annaks võimaluse selliseid varjatud rahastamisi paljastada. Isegi aravõitu ja värisevate kätega Priit Toobal suudab asjad pika pealekäimise järel korda ajada, mitte alati pole vaja külma ja praktilise närviga partei rahakotti Elmar Seppa või tohlakat teeskevat peasponsor Rein Kilki tülitada. Pole midagi lihtsamat kui mõne huvigrupi sponsorluse maksab kassasse sisse kas keegi erakonna liikmetest, mõni töötu erakondlane, tubli ja tuntud Urmas Sõõrumaa või tehakse seda hoopis läbi mingite kulude kinnimaksmise läbi kolmandate (relaami-, pr-, reisi-, vms) firmade. Mäletan vaid ähmaselt üht rahvalegendi, mille kohaselt sai Oliver Kruudast keskerakonna toetaja ning tänutäheks asfalteeriti Tallinna linna poolt ära Tere piimatööstuse ümber asuvad teed ja platsid. Aga see on vaid rahvalegend, millesuguseid on palju, palju ja mitte keegi enam täpselt ei mäleta, kes ja miks ja mida tegelikult tegi!

Ei ma ei ole selle vastu, et ärimehed poliitikuid mõjutavad, pigem vastupidi: mõjutada tuleks rohkem! Aga ma olen selle vastu, et seda avalikkuses taunitakse ja eitatakse, kuid salajas on käsi pikk!

Tulles nüüd teise teema ehk prostitutsiooni vahendamise juurde. Jah, ma olen tundnud kümneid nn kupeldajaid, kes Eestis, Itaalias, Soomes, Rootsis, jne lõdav püksikummiga eluraskustesse sattunud või lihtalt rahamaiaid naisi tööd leida on aidanud. Kes läheb tantsima, kes massaazi tegema, kes lihtsalt keppima. Asja tuum on aga selles, et samal ajal kui prostitutsioon pole üheski neis riikides keelatud, on karistatav nn tööotsa vahendamine. Teada tõde aga milles on point?? Tegu on tavalise oma eripärasusega tööjõuturuga, kus 99% jõuab töötaja töökohta läbi vahendajate, kuna tal endal pole lihtsalt tavaliselt piisvalt kontakte või siis raha, millega reisimist alustada. Või hoopis jääb puudu isesesivast julgusest. Vahendaja annab garantii, maksab reisikulud ja saab oma palga juba naise uuelt tööandjalt. Mis on naistele alternatiiv? Tavapäraselt on selleks mõne eesti ajalehes oleva kuulutuse peale telefoni tõstmine ja mõnes kohalikus kepikontoris töö leidmine. Lääneriikidega võrreldes on siinne oluliselt vähem tasustatud töö, milletõttu tuleb panustada rohkem aega ja närve.

Ma ei saa kuidagi aru, miks on selline välismaale või üldse paremale tööle abistamine kriminaliseeritud, sest ei tee ju need naised midagi kriminaalset vaid leiavad omale sageli esmakordselt elus tasuva töö! Jätke see naiste kauplemisohvriteks olemise möla!

Silmakirjalikkus pole mitte ainult Eesti probleem. Igas riigis käivad asjad kahjuks samamoodi: ullikesi mõistetakse trellide taha mingite ühiskondlike ideaalide vastu eksimise pärast, ässad aga suplevad rahas ja võimus. Silmakirjalikkus on norm.

Miks ma need valdkonnad ühisesse kirjatükki sidusin? Sest kogu maailmas, sealhulgas Eestis, on parteide rahastamine just prostitutsiooni, narkoäri, jms rahadest suht tavaline tegevus. Tõsi, viimastel aastatel on seda meil jäänud vähemaks. Siiski - see pole müüt vaid igapäevane tegelikkus. Jah, sageli ei tea ka parteilased, kust nendele antav raha pärineb ja uskuge, nad ei tahaks ka teada! Kuid nad teevad ka kõik, et jaanalindu jäljendada!

Eestis on kombeks, et nn arvamusliidrid ajavad rahvamassidele tõsiste nägudega sulaselget häma ja politsei nabib kinni kõik need ullikesed, kes arvamusliidrite tegevusi mikrotasandil kopeerida püüavad. Kõik ikka selleks, et ässad saaks rahus edasi mõnuleda.

Thursday, November 18, 2010

Laine Jänes hematogeeniks!!




Käimasolev kirbutsirkus ERSO juhi vabastamise ümber on muutumas tasuta päristsirkuseks, mida peagi saavad naudinguga vaadata nii reformiparteile konkurentsi pakkuvad erakonnad kui ka välismaised vaatlejad! Jah, ma ei tea sellest loost midagi ja mul pole ka tõeseid andmeid, kes valetab ja kes tõtt räägib. Aga kogu tegevuse sügavust ja kronoloogiat jälgides võin ometigi omaenda järeldusi teha!

PR-meeskondki ei suutnud oma emandat aidada!

Ehk kui mõnele veel tundub, et äkki tõesti on ERSO tüliküsimus kurikuulsas finantsdistsipliini rikkumises, siis minu arvates pole see kunagi nii olnud väga lihtsal põhjusel: siis oleks olnud Jänesel tuhat võimalust selle jubeda rikkumisteahela paljastamiseks, sest töötab ju tema heaks Eesti üks kallemaid PR-mehi.

Kui tõepoolest olnuks tegu suurte ja ilmsete rikkumistega, tulnuks lekitada meediasse kõigepealt paberid rikkumiste kohta, seejärel anda neile kommentaar stiilis: oh kui jube, kuidas küll nii on võimalik. Ja alles seejärel, olles avalikkuse läbi kerge meediamanipulatsiooni enda haardesse võitnud, tulnuks paluda kõigepealt Siitanilt selgitusi tehtule, siis neid pikalt analüüsida ja alles siis teha „kurva südamega raske otsus“ direktori vabastamiseks. Muidugi oleks tulnud samal ajal sama targalt töödelda ka ERSO kollektiivi, kel arusaadavalt oma juhiga parem läbisaamine kui ministriga.

Tartu maffia eripära: Jänes on süüdimatu ja Ansip tema tuhvli all

Siiskohal tahan olla teadlikult õel: arvestades, et proua Jänese PR-mees on selles vallas vägagi kompetentne, oskan ma kogu kaasusest järelda vaid üht. Nimelt seda, et temperamentne tartlanna Laine Jänes siiski otsis võimalusi Andres Siitanist vabanemiseks ilma kaalukate põhjusteta ja just seetõttu polnudki võimalik PR profil peadirektori „suurt süüd“ meediasse müüa. Veelgi enam, miks ei antud avastatud seaduserikkumist politseile uurida, nagu juhtis tähelepanu ka Priit Hõbemägi! Nüüd, järelhüüetes püütakse detaile suureks rääkida, kuid enam ei kõla need veenvalt. Ja Jänese hääl jääb tühjalt kumisema kui turvalisest süüdimatusest pungil parteiküüliku hala.

Nagu Eestile on kombeks, viskus oma truu parteisõduri ja häältemagneti ette ka teine tartlasest Eesti rahva au ja südametunnistuse kandja, venelaste vihkaja härra Ansip, kes sai mäletatavasti tuntuks pronksõduri teisaldamisega kuuldavasti oma teise truu maffiavenna Jürgen Ligi ja viimase lähisugulaste mahitamisel. Arusaadavalt ei tunne see parteimoodustis vajadust dzentelmenlikult oma ministrit läbinähtavalt piinliku intsidendi pärast tagasi kutsuda, sest maffias pole see kombeks. Kes omade vastu üles astub, peab igal juhul taganema! Antud juhul on siis härra Ansipist saanud proua Jänese truu tuhvlialune maffiapere ühiseks hüvanguks!

Aga härra Ansip, saa ometi aru, et Eesti rahvaski vajab verd, mitte sinu õekese tõde! Ja mis võiks olla magusam kui ühe kaua võimu juures ukerdanud poluvernikust ülbe olemisega naisministri veri!! Jänes hematogeeniks ja reform võiks vabalt veel mõne aasta võimul võdiseda!

Tuesday, November 16, 2010

Liis Tappo näide: eesti naine käib alla!




Eesti naine on üha enam avastamas võimalust „sõltumatuks enesemääratluseks“. Minu hea noorpõlvetuttav Liis Tappo jättis maha oma pere, minu endagi naine otsustas kolme aasta eest minna sinilindu püüdma ja usaldas lapsed seniks minu hoolde.... Vabandused on ikka ühesugused: soov ennast leida ja teostada, mehe ja oma enda rollide orjusest pääseda)). Rääkimata jäetakse tavaliselt see, et tegelikult tahaks lihtsalt pidu panna, oma raha üle ainuisikuliselt otsustada, ringi aeleda ja varase abiellumise tõttu nooruses tegemata jäänud lollusi proovida. Jah, see on meie naiste õigus! (Mõistan neid vähemalt selles osa, et tavaliselt on selleks hetkeks suhted juba pingelised ja nende lappimiseks on vaja tugevat eneseületust, mis aga enam uute utoopiliste kõhu alt kõditavate ihaluste tõttu mõistagi kõne alla ei tule)

Aastasadu elatud rollid tubli abikaasa, koduperenaise, ema, köögitüdrukuna, hakkavad paljude jaoks ennast ammendama. Asemele tulevad karjäärinaised, üksikemad, elunautijad. Ma ei tea, kas ja kui palju määras siin kaasa Julia Robertsi mängitud tegelaskuju uues naiste kultusfilmis, kuid kindlasti ammutatakse energiat igast võimalikust kaevust.

Mul on sellest kõigest kahju, sest minu jaoks on ja jäävad naise suurimateks väärtusteks naiseliku energia kandmise ning levitamise võime ja pereeluks ideaalse atmosfääri loomise oskus. Kui pole enam selliseid naisi ja meile jäävad iseteadlikud enesenautlejad, kes püüdlevad sõltumatusesse, siis mööngem, et üha enam ei sõltu ka neist naistest meeste jaoks midagi. Siis võib juba vabalt hakata pedeks.

Minu nägemuses on tegu ameerikast pärit võltsvõrdsuse embamisega umbes nii nagu hakkasime omal ajal ahvivaimustusega õgima hamburgereid. Nüüdseks oleme kummalisel kombel tagasi mahetoidu ja talukauba juures ja ei taha enam transrasvadest kuuldagi. Loodetavasti jõuvad ka meie naised oma enesemääratluse teel kord tagasi pereväärtuse ja kodu rüppe! Kuid mis teha, elama ajal, mil vana (tasuta käes) auto putitamine on häbiväärne ja õiged tegelased sõidavad iga nelja aasta tagant salongist välja uue liisinguautoga - mis siis, et uut ja vana eristab vaid mõni elektriline iluvidin või kiisulikumad tuled!

Uskuge mind, alla on käinud iga Eesti naine, kes arvab, et perest, lastest ja harmoonilisest suhtest mehega on tähtsam mingi arusaamatu eneseteostus, uus kohustustevaba tundepuhang võõrama mehe suhtes ja „sex ja linn“ strereotüüpsuse ihalus. Ja põhjust neid naisi erakordse julguse tõttu imetleda pole mõtet. Vastupidi, nad on kaotajad, keda nende suutmatus olemasolevat elu ilusaks elada, jääb kummitama elu lõpuni. Kuid ka parastada ei maksaks, sest katus võib ju mingil hetkel sõita meil kõigil...

Sõbrad, pole vahet, kas mees jätab naise ja lapse maha kohe pärast lapse sündi, kui ühtäkki taipab, et pole selliseks rolliks veel valmis ja põgeneb nelja tuule poole või kui naine elab mehega 20 aastat kannatlikult ja siis äkki tajub, et seee polegi nagu tema, tema on hoopis leidmata! Lugedes Liis Tappo lahkumineku lugude hulgalisi kommentaare, kipun nõustuma nende paljudega, kes kahtlustavad, et tegu oli tavalise armumisega kellessegi kolmandasse, mis aitas "ennast leida". Seda on juhtunud ja juhtub elus meie kõigiga, iseasi, kas selline eneseleidmine peaks tähendama toimiva ja läbiproovitud armastuse ja pere lõhkumist uue kohustustevabama elu nimel?

Ma tean, et minu mehekeskset vaadet võib kritiseerida, naeruvääristada või isegi põlastada, kuid ma olen ikkagi kindel, et naine saab tegelikult õnnelik olla vaid siis kui tal on mehine ja hea mees, kes teda teda jäägitult armastades suudab pere toita ja tema ise suudab ja tahab pühenduda oma laste ja mehe teenimisele. See ei peaks välistama naise oma tööd, hobisid, jms, kuid kodu ja selles pesitsevad suhted on siiski looduse poolt antud naise kududa. Kaotajad lahkuvad tavaliselt uut õnne proovima tahtmatusest vana auot parandamiseks lahendusi otsida ja soovivad pigem jääda oma egotsentrilistele õigustustele kindlaks. Selliseid iseseisvaid naisi, kes ei sõltu kellestki ja kellest ei sõltu midagi, pole meie rahvale päris kindlasti tarvis. Vabandage mu vanamoelisust!

Friday, November 12, 2010

Savisaar ei oska kaotada, seega ka võita!




Ausalt öeldes olen läbi aegade imetlenud Edgar Savisaart tema terava mõistuse, töövõime ja ennekõike poliitilise manööverdusoskuse ning demagoogilise sõnaseadmiskunsti valdamise tõttu. Olen elus valimaski käinud vaid kahel korral, neist viimati valisin teadlikult Katrin Siskat Keskerakonnast (kõigi nimede seas vähemasti ainus sümpaatse välimusega)). Ikka olen lootnud, et reformiekakonna sotsiaalsel darvinismil põhinev maailmavaade liigset edu ei saaks tunnistada.

Seda kõike positiivset on alati mingil määral varjutanud korrad, kui Edgar telekaamerate ees musta valgeks püüab rääkida, kuid teeb seda kibestunult ja läbikukkunult.

Selliseid kordi lisandub viimasel ajal aga kahjuks iga päev. Keskerakondlastele kahjuks. See vana heatujuline Edgar, kes suutis konkurentide üle naerda ja muhedat ning teravat irooniat pritsida, on ajahambast puretult muutunud nüriks, ennast kordavaks ja mis kõige hullem – ebasümpaatseks teleesinejaks. Ilmselt tajub ta, et langeva reitingu vastu rohtu pole leida, sest vene valijagi on hakanud teda tasapisi läbi nägema, eesti pensionäre, kes aga 500 krooni pärast kesikuid kummardaks, on hauaäärel samuti hõredamaks jäänud. Lühidalt öeldes: eilne populism täna enam ei müü.

Eriti kurvaks teeb aga Edgari kustumise tema ilmselge oskamatus kaotada. Teda võib võrrelda juba Jüri Pihliga, kes sotside liidriks kandideerinult pidi nutt kurgus ja viha varrukas ( kuid mitte kaine mõistus peas) Mikserile õnne soovima. No oli see mees vast kehv kaotaja!!!

Spordis, aga ka üldse elus kipub siiski kehtima kuldne reegel, et kes ei oska kaotada, see ei vääri ka võitu. Nõrganärvilised on konkurentidele kerge saak. Ja tundub, et Edgar, kel veel täna võimalik vana rasva pealt kangelast mängida, on siiski vajumas marginaalseks tegelaseks, keda viib hukatussse ennekõike liigne upsakus ja enese võimete ülehindamine ning tagatipuks sarkasm, kibestumine, künism ja läbinähtav nutuvõru suu ümber. Kusjuurest suustki ei kosta enam ammu võitjatele omast enesekindlust, vaid ikka vaid vana väeti taadi jõuetut pobinat: „kurat, ma teile kõigile veel näitan....ma veel näitan..!“

Thursday, November 11, 2010

Valentine Alvre missioneerib üksi paremini kui kõik kirikud kokku!




Üks tore proua julgeb avalikkuses propageerida kristlikku maailmavaadet. Tema nimi on Valentine Alvre. Tädi on võtnud ette tõelise missionitöö, mida kristlik kirik siin Eestis minuteada sellisel kujul pole kunagi teinud, kuid mida just Jeesus soovitas, kui ta jüngritele ütles: minge kõike maailma....Lihtsalt tavaliselt tõlgendavad kristlikud kirikud seda lauset kui „tulge kõik meie kaitsvate kirikuseinte vahele“.

Olen lugenud tädi Valentine seisukohti ja julgeksin öelda, et need on väga eluterved ja sümpaatsed, kuid kaasajal tõepoolest praktilisest asepektist vaadatuna elukaugetena tunduvad.

Olen lugenud läbi ka hulga inimeste kommentaarid sellele teemale, et abielluda tuleks süütult ja et seks ilma pühendumiseta ja hinge laastav. Nagu ikka, ei mõista kaasaegsed seda sõnumit ja peavad tädi peapeale kukkunuks või lihtsalt veidrikuks. Üksikud julgevad siiski möönda, et päris õige see vist pole, kui tänapäeval võrdub terekäsi võõrale sisuliselt ukse avamisega oma voodisse.

Mul on seda teemat raske kommenteerida, sest minu esimene abikaasa, Jaanika Vilde, kellega olin õnnelikus abielus 13 aastat, oli ka minu esimene suudlus- ja voodipartner. Ma ei kujutanud kunagi ette, et see võinuks olla teisiti ja ma olin selle üle ülimalt uhke. Olen tänagi, sest tean, et kaotasin oma süütuse inimesele, kellele pühendusin kogu eluks...nii muide on paljude kristlastest noortega, see pole mingi erand.

See on ideaal, mida sooovitan ka oma lastele – hoidke oma süütust ja ärge raisake ennast suvaliste peale. Kui püüda veel vaadata Piibli simadega sexile, siis ma usun, et õigus on neil, kes usuvad, et sex on kõige lähem võrdkuju Jumala ja inimese ühekssaamisele (läbi palve või ülistuse), hetkele, kui inimene tunneb endas sõnukirjeldamatut ühtsust armastatuga. Ja just siin on minu arvates põhiprobleem: sex on selliseks mõeldud, kuid kahjuks on selline ühtsus võimalik vaid aastate, sageli aastakümnete pikkuse kooselu tulemusel, mil oskused, soovid ja üksteise austamine on jõudnud vastavale tasemele. Kahjuks aga laguneb enamus suhteid veel enne kui sexist saab sellises valguses üldse rääkima hakata.

Ehk nüüd me tuleme ilusasti tipa tapa all maaapeale ja naaseme praktilise elu juurde. Meil kõigil on füsioloogiline vajadus seksida. Ja me kõik saame sellest suuremal või vähemal määral ka naudingut. Ja me oleme ülimalt rõõmsad, kui meie voodipartner, tema keha ja selle lõhn meile meeldivad ning poosid-asendid vastastikku sobituvad! Kuid sellel füsiloogilisel rahuldamisel pole tõepoolest palju ühist selle sexiga, mida kristlik kirik soovitab: valdavalt on siiski tegu oma egoistliku ihade rahuldamisega.

Praktika on näidanud mullegi, et ilma üksteist mõistva ja uudsusi otsiva seksita ei püsi ka abielu, olgu siis armastust kui tahes palju. Ja see paneb meid inimestena otsima uusi suhteid, kõrvalhüppeid tegema ja lihtsalt masturbeerima. Paratamatult ei anna me alla enne kui leiame kellegi, kes meile rahuldust suudab pakkuda. Iseasi, kas ka õnneikumaks teha!

Ma tegelikult arvan, et mittesobivust sexis annab siluda ka teadlikult. Selleks tuleb teha tööd, õppida üksteist paremini tundma, jne. Vähemasti mul pole kunagi veel olnud seksuaalsuhteid naistega (ja mul on neid suhteid tõepoloolsest ühe käe sõrmedel võimalik üles lugeda), kelle puhul ma peaks tõdema täielikku mittesobivust. Iga inimene on indiviid oma eripära, vajaduste, temperamendi, jms, mis kõik avalduvad ka seksuaalelus. Kui õpid armastama inimest, õpid armastama ka seksi temaga. Seda muidugi mööndusega, et tegu pole egoistiga, kes sinu vajadustega kunagi ei arvesta. Nii arvan vähemasti mina. Teisalt – võib ju minna eluga edasi, luua uusi seksuaalsuhteid, mis esmapilgul paremini klapivad näiteks temperamenditüübi, vms tõttu, kuid inimene ise võib ajapikku osutuda väljaspool voodielu suht tühiseks ja austust mitteväärivaks. Kas siis taas lahkuminek ja uued otsingud??!! Pered laguneva, lapsed ripakil...

Kokkuvõtvalt olen päri, et reaalne maailm meie ümber propageerib ja levitab egole tuginevat isikuvabadust, humanismi, mille ainus tõsine puudus on suhete pealispindsus ja sagedane haavumine. See omakorda viib vaikselt ükskõiksuseni või pideva rahulolematuseni. Sellest ma oma lapsi tahaks küll säästa. Annaks Jumal, et ka nemad seda mõistaksid, sest muidu saavad neist samasugused kurvad ja skisofreenilised isendid nagu nende isa, kes tänini kõige enam kahetseb, et proovis abielu kõrvalt ka teiste puude vilju ja püüdis selleläbi saada nägijaks. Nägijaks sain ja sain ka teda, et minu naine polnudki täiuslik nagu ka mina olin täiusest kaugel. Kuid sain ka aru, et see teadmine mind õnnelikumaks ei teinud, vastupidi. On asju, mida pole vaja võrrelda, sest saadava tagantjärele tarkusega pole suurt midagi peale hakata. Kui sul on kena aed ja maitsvad hapukad tikrid, siis ei pruugi kolimine suuremasse aeda, kus ka suured magusad ploomid, õnnelikkusele midagi juurde anda. Sest õnne alus on rahu ja rahulolu sinus endas, mitte aga välises.

Tädi Valentine räägib õigetest ideaalidest ja õnnelikud on inimesed, kes suudavad nende kohaselt elada. Kuid arvestades üldist mentaliteeti, kus kõik uus ja huvitav kaalub üles vana ja rutiinse või kus lihtsam on solvuda ja ära minna kui probleemid selgeks rääkida, andeks anda ning andeks paluda, saab selline ühe partneriga elu olema üha suurem väljakutse! Seda põnevam oleks seda ju aga proovida!!

Muide, üks asi selle teemaga seonduvalt häirib mind veel. Nimelt see, et meeste kõrvalhüpetesse ja armukese pidamisse suhtutakse palju taunivamat kui sellesse kui naine on voodis apaatne, ei oska või ei taha meest rahuldada, jne. Lihtsalt see ei paista välja! Kui naine läheb mehe juurest ära, kuna „mees oli möku ja ei teeninud piisavalt perele raha“, siis on tegu kangelasnaisega, kes määras ise oma laste ja enda saatused, kui aga mees läheb naise juurest ära, sest viimane ei suuda või ei taha meest voodis rahuldada, siis on tegu litsi mehega! Samas on ju tegu sarnase saamatusega, mida ei tuleks hukka mõista. Kuid kes sedagi näeb!

Seega: ärgem tõtakem ühtegi suhtesse uisapäisa ja hoidkem ikka ideaale kõrgel! Tänud sulle Valentine, julge jutlustamise eest!

Tuesday, November 9, 2010

Kirsikampaania pakub õhku ja kirsikive lihtsameelsetele

Cherry.ee ja teised analoogsed nn kirsikampaaniad peaks teoorias olema tööriistaks neile õhumüüjatele, kelle hinnast vähemasti 80 on puhastulu ja kes siis oma klientuuri reguleerimiseks kuu lõikes võtavad ette nn sooduskampaaniaid. Ja vaadates selle veebisaidi pakkumisi, tundub, et asjad ka üldjoontes nii on. Ometigi on kurku jäänud paar kirsikivi, sest senistest kogemustest rääkides pole ma seal kohanud midagi kvaliteetset ja samal ajal hea hinnaga. Kuid pole ka ausaltöelda kaugeltki kõigega kokku puutunud, seega võivad mu üldistused olla veidi vildakad. Ent see ei muuda hetke üldmuljet. Ega muuda ka juurdunud teadmist, et tasuta lõunaid pole siiski olemas.

Kahest iseloomustavast kogemusest räägiks lähemalt. Cherry.ee pakkus naiste juukselõikust hinnaga 100 krooni, mille letihinnaks oli märgitud 200 krooni. Mu armuke läks ka õnge! Noh, lõikusel polnud ehk väga vigagi, kuid aus olnuks lisada, et alles hiljuti oli sellise lõikuse letihinnaks siiski vaid 0 krooni. Kuidas nii?! Väga lihtsalt: tegu oli juuksuripraktikantidega, kes püüdliku juhendaja näpunäitamisel ilmselt oma esimesi kääripraktikaid läbisid! Jah, ja aega kulus tavapärasest ikka tublisti kauem.
Asja võib vaadata nagu keegi tahab, kas hea turundustriki või lihtlabase poolpettusena.

Järgmine kogemus. Teine mu armuke valis juba pikemat aega puhkuseks mingit Eesti SPAd. Sõelale jäi Viimsi SPA, kus koos protseduuride ja toidukordadega oli päeva hinnaks 1000 krooni. Ühtäkki ilmus Cherry.ee-sse sama SPA kampaania. Ühe öö hinnaks minimaalsete protseduuride ja napima toiduga oli märgitud 1390, soodushinnaks aga 695 krooni. Tore. Hakkasime siis võrdlema. Pika analüüsi, mitmete meilivahetuste ja telefonikõnede tulemusel ei suutnudki ma enam aru saada, kes ja mida hämab. Sedavõrd keeruliselt oli muudetud see hinnakujundus, et mitteproffile oli kahe pakkumise võrdlemine peaaegu võimatuks tehtud. Aga selgeks saime selle, et neljapäevase paketi puhul saime pärast läbirääkimisi 900 kroonise päevahinnaga „mittekampaaniaga“ kolm korda päevas süüa ja ka mitu terviseprotseduuri, selle 695 eest ei saanud ühtki protseduuri. Tõsi, erinevus oli ka ehk see, et „kampaaniapakkumine“ lubas kahesesse tuppa ööbima, hommikusöögile ja ujulasse kaks inimest, meile varem pakutud variandis aga oli armuke kaheses toas ametlikult sisseregistreeritud üksi)))
Vabandan, kui järeldus ennatlik tundub, kuid jäi mulje, et otse SPAga suheldes ja omale paketti kokku panna lastes võidab rahas korralikult, kirsikampaaniaga aga saab soodsana tunduva kerge tünga!

Neid kogemusi vaagides meenud veel üks aastatetagune klassikaline müügipettus ühelt Eesti automüüjalt. Pole vist tarvis isagi lisada, et tegu oli v-tähega automarke müüva esindusega, sest eks samasugust „turundust“ viljelavad enamus automüüjad. Lugu ise järgmine: käisin just autosalongis põhjalikult masinate hindu uurimas. Mingit kampaaniat polnud, tavahinnad. Võtsin kaasa hinnakirjad ja jätsin ka paar hinda meelde. Vähem kui nädala pärast märkasin aga internetis sama margi kampaanireklaami stiilis: nüüd autod 70 000 krooni odavamad! Järgisin reklaami ja jõudsin internetilehele, kus kirjas vana mahatõmmatud hind ja uus soodushind. Vahe oli tõepoolest 70 000!! Kuid kahjuks oli see uus soodushind just seesama hind, millega autosid mõne päeva eest salongis vaatasin, nn vana hind oli aga lambist võetud number, millega keegi kunagi ühtegi autot müünud polnud ega ka seda teha ei kavatsenud! Seda aega peangi enda nägijaks saamise alguseks!

Nüüd aga tagasi kirsikaampaaniate juurde. Olen kuulnud tuttavatelt reklaamiinimestelt, et Cherry.ee töötab imehästi ja täidab kampaania eesmärgid, täites tühja teeninduskoha hoobilt rahvasuminaga! Ma ei imesta, kuid arusaadavalt ei pruugi üheselt mõistetav õnn väljendada kahepoolselt. Samas, mis siin ikka norida, midagi inimene oma raha eest ju saab, päris mahavisatud see ka pole!
Kokkuvõtvalt võiks nentida, et Cherrry.ee tõstab Eesti poolunes turunduselu kindlasti uuele tasemele, iseasi, kas ja kui paljud tarbijaid sellest õnnelikumaks saavad!

Saturday, November 6, 2010

Miks maaklerid ei taha kinnisvara müüa?!



Olen üllatunud kuivõrd lapsekingades on eesti kinnsvaramüük. Siinkohal pean silmas selle müüki ja reklaami. Ilmselt on lugu selles, et hiljutine kinnisvarabuum ei tekitanud tõeste, põnevate ja eristuvate reklaamide järele nõudust. Osteti ju igasugu sitta lennult.

Kuid tänapäeval, mil kinnisvara müükase mitu aastat ja selle aja jooksul jõuab kannatamatu omanik hinda vahest kuni kolm korda langetada, võiks siiski eeldada, et maaklerid professionaliseeruvad. Aga võta näpust, see on vaid tühi lootus!

Toon mõne näite. Hiljuti käisin Otepääl üht kinnistut kaemas. Reklaami järgi otsustades oli koht alla keskmise, seda toetasid ka fotod. Selle asemel, et püüda kinnistu eripärale rõhutada, oli pealinnast pärit maakler, kes nagu selgus, polnud kunagi ise krundil käinud, valinud kiitmiseks Pühajärve ranna, Otepää suusamäe, staadioni ja piirkonna kui perspektiivse puhkamiskoha!! Iseenesest ju tore, kuid vabandage väga, miks ma peaks seda kõike teadma, kui hakkan ostma Otepääst Tallinna suunal asuvat talu, kus tegeldakse loomapidamisega ja mis asub Pühjärvest 4km kaugusel. Tegelikult teab seda kõike Otepääl kinnisvara otsiv inimene niigi, külla aga ei tea ta midagi sellest kinnistust!

Nagu kohapeal selgus, oli omanik seda maja müütanud juba kaks aastat ja mina juhtusin oleme esimene vaataja))). Kuid koht oli seevastu sedavõrd super, et nii mina kui mu poeg ainult õhku ahmisime. Meil oli ainult heameel, et haruldase asukohaga ja imekaunite vaadatega koha hind oli aastaga kaks korda odavamaks muutunud ja omanik oli valmis veel 25% maha viskama. Paratamatult tekkis tunne, et see maakler lihtsalt ei tahtnud seda maja müüa!

Teine näide: vaatasin üht suurt ca 300rm maja Laagris, kus reklaami kohaselt pidi olema elektrikulu 350 krooni kuus, kohaliku kanalisatsiooni kulu 400 krooni kuus, ainuüksi kolmandal korrusel pidi olema kolm magamistuba suurustega 30, 30 ja 36 ruutmeetrit, jne, jne. Kõige all seisis maaklerfirma promolause: „Kas teile meeldib, kuidas meie reklaami teeme?“. Kõva sõna mõtesin, kui uksest sisse asutusin. Minu kurvastuseks oli aga majas ainuüksi kolm 200-liitrist boilerit, lisaks paarkümmend lampi, vannitubades põrandaküte, jne, mis tegi minu hinnagul elktrikuluks vähemasti 2000 krooni ilma muu kütteta. Kanalisatsioonipaak oli sedavõrd pisike, et seda tulnuks tühjendada iga kuu minimaalselt 1200 krooni eest, suurte avarate tubade asemel vaatasid mulle kolmandalt korruselt vastu aga 12, 20 ja 25rm magamistoad! Ma ei hakka üldse lisama muid põnevaid kogemusi, mis mulle seal osaks said. Ei, siiski ühe lisan: meesmaakler palus naismaakleril mulle tutvustada maja küttesüsteemi, sest ta pidi sel alal olema spetsialist. Ja nii siis seisiski naismaakler Larissa kuumavee paagi kõrvale, kust maja soe vesi radiaatoritesse suunati ja teatas, et tegu on bullerjaniga, mis puhub sooja õhku.......))

Selliseid näiteid võikski rääkima jääda! Aga mis on loo moraal?

Minu arvates oleks juba aeg, et maaklerid õpiksid tegema prefessionaalset reklaami või ostaks seda sisse proffidelt. Kolm soovitust julgeks aga anda siikohal tasuta: lõpetage ilustamine ehk valetamine; ärge müüge iga objekti samade lausekonstruktsioonidega; püüdke enne reklaami avaldamist ette kujutada just sellele objektile sobivat kundet, tema huve ja mõttelaadi ja kirjutage see temale.

Ma olen enam kui kindel, et praegusel ajal teenivad teistest kordades rohkem need tüübid, kes reklaamiseadusi tunnevad. Asju lihtalt müüki võtta ja keskpärselt kirjeldada oskab ju iga loll, selleks ei pea olema maakler. Kuid preaguses turusituatsioonis jäävad need keskpärased kahjuks suurema tähelepanuta ja on sunnitud hindu mõne kuu tagant uuesti ja uuesti langetama.

Lõpetuseks soovitan lugeda lugu sellest, kuidas Norras autot müüdi ja see kuulutus tuhandeid klikke kogus. Panin ka blogi algusesse pildi sellest loost pealkirjaga: Nipp, kuidas müüa kasutatud autot!

Sami Lotila, sa ei mõista eestlaste loomust!


Nii nagu iga rahva seas on mõistagi ka eestlaste keskel riiakamaid, kannatlikumaid ja päris apaatseid. Siiski tundub mulle isiklikult, et eestlastesse on sisse kodeeritud teadmine, et meie rahvas on aastatuhandete kestel jäänud püsima ja suutnud kaks korda oma riigigi võõrvõimude kiuste ära oodata ikka vaid sel põhjusel, et oleme olemuselt ellujääjad. Inglise keeles survivers. Esmapilgul kompromisside, pugemise ja jonniga seonduv sõna polegi ehk nii hull, kui rahulikult järele mõelda. Eriti siis kui mõelda sellele, et ellujääja sündroomiga rahvaid kohtab mujalgi, näiteks Siberis, kus temperatuurid aasta vältel pluss 50st miinus 50ni võivad ulatuda.

Ometigi pole mitte kõigil ellujääja instinktiga rahvastel oma riiki. See teeb meist ehk grammi võrra kõvemad tegijad vähemalt meie endi silmis. Mõistagi võime suurte kultuurrahvaste kõrval tunduda könnidena, aga ometigi on ka meie temperamendis ja ellusuhtumises midagi, mille üle uhkust tunda. Ma ei oskagi seda päris hästi sõnadesse panna, kuid eestlasena tundub mulle, et meie rikkuseks on oskus enamasti rahulikuks jääda ja emotsioonide asemel asju kaine talupojamõistusega võtta. Just nimelt mõisnike, kubjaste, seersantide, tobudest keskerakondlaste ja ülbete reformipartei juhtfiguuride ja muude türannide kiuste rahulikuks jääda.

Tean, et samilotilatele, keda on piisavalt ka meie endi rahvakillu seas, tundub eestlus ühe temperamenditu koogutamisena. Muide, üsna kaua oma elust arvasin isegi samamoodi. Mäletan, et tõelise raektsionäärina 1988 ja 1989 aastal oma kaasmaalastelt n-liidu kodakondusest lahtiütlemise allkirju kogudes ei mõistnud ma neid ea poolest mulle vanemateks või vanavanemateks sobinud eestlasi, kes julgesid küll koguneda suure impersonaalse massina lauluväljakule tasapisi vabadusest laulma, kuid ei julgenud ühegi radikaasema dokumendi alla oma varesejalga visata. Meil on Siber alles liiga värselt meeles, vabandasid ühed. Teised aga pugesid töökoha kaotuse hirmu taha. Mulle, kui koolist väljaheidetule, kes ma kuus kuud iga päev Tallinna Draamateatri ees piketeerisin ja mitmeid spioneerivaid kgb-iste nägu ja nimepidi tundsin, tundus selline lömitamine tollal rahvusliku argusena. Aga enam ei tundu.

Nii nagu ei tundu mulle ka pugemise või argusena Sami Lotila esivanemate maa eilne ja tänane poliitika Venemaa suunal. Sest just samavõrra kui suurem osa soomlasi on uhked, et neil on sedavõrd arukas diplomaatia, mis riigile rikkust toodab ka idasuunalt, tunnen mina piinlikkust, et just see on valdkond, kus meie eestlastena veel liiga emotsionaalselt käitume ja oma talupojatarkusele häbi teeme.

Kui Sami Lotila arvab, et teab eestlastest kõike, ehk seda, miks me ühiskondlikus saunas ujumispükstes ja vaikides kannatlikult istume, olgugi kuuma napilt 40 kraadi, siis võib-olla siiski ei tea ta meist kõige tähtsamat. Ta arvab, et me oleme nii mömmid ja vene võimu all kannatades iseloomu kaotanud, kuid ta ei mõista, et just seesugune mittemölisemine on aidanud eestlastel ellu jääda. Paljud nendest eestlastest, kes püüdsid eri võimude all sõnakalt asju ajada, said sootuks tuusiku kaugele maale ja pole oma geene meile edasi andnud.

Viimasel ajal on palju hakatud ka meil Eestis rääkima oskusest meelt avaldada. Näitena tuuakse räuskavaid prantslasi või kreeklasi, kes kasutavad iga võimalust tööleminemise asemel tänaval trampida, autosid lõhkuda ja riiki või suurkorporatsioone oma kehvapoolse elujärje pärast siunata. Elujärje pärast, mis nagu ka Sami Lotila on kokku arvutanud, ületab kordades meie Eesti elatustaseme.

Miks siis meie siin maarjamaal ei räuska? Miks me juba pimedal keskajal aastasadade jooksul vaid mõnel üksikul korral söendasime mõisnike vastu üles astuda? Miks me küll nõukogude okupatsiooni all ägades ei taibanud Ungari või Tsehhi kombel ennastunustavalt vaenlase vastu rusikat viibutada? Miks me täna, mil meie valitsus taaskord nubritega songleerides püüab meid veenda, et oleme Euroopa tublimad tiigrid, ikka veel tänavatele ei tule ega Toompead ei ründa? Miks me küll laseme Savisaarel Tallinna linna oma suvast lähtuva demagoogia ja raiskamisega manipuleerida ega pole isegi üritanud leida mõnda kivi, mis selle arvatava kurjategija elupäevad lõpetaks? Kes tõesti oleme nii mömmid ja arad, nagu arvavad samilotilad?

Mulle nii ei tundu. Ma pole nõus ka Peeter Ojaga, kes samilotilates riigivaenalasi näeb. Mulle tundub, et meie geenidesse asetunud põlvkondade elukogemus on lihtsalt piisavalt ettevaatav. Me anneme endile alateadlikult aru, et kui me töö asemel tänavatel räuskaks, mõjutaks see meie endi maa majandust. Meile tundub, et meie riik ja rahvas on sedavõrd tilluke, et kui hakata kellegi endast tugevamaga rinda pistma, võime kaotada liiga palju oma poegi ja tütreid mõttetule vaenamisele ja arveteklaarimisele. Aga rahvaarv on meile tundlik teema. Just seepärast oleme õppinud kannatama niikaua kuni see meid eluliselt ei häiri ja muutume sõjakaks vaid siis kui näeme, et meie vastas seisev hiiglane on väsinud ja tema ründamiseks on õige aeg. Ja just tänu sellele meile omasele valvsale kannatlikkusele oleme suutnud oodata ära õiged hetked ja kindlustada enda ellujäämise.

Ma ei arva, et Eesti Vabariik oleks parim, demokraatlikum, õiglaseim ja korruptsioonivabam riik Euroopas. Olles ka ise pidanud viimastel aastatel rumalate kuid kohusetundlike ametnike tõttu paaril korral kinnipidamisasutustes süütult aega veetma ja sealt värvikaid kogemusi hankinud, nõustun mõneti Sami Lotila arvamusega, et meie riigikord meenutab tõepoolest rohkem ASi Eesti Vabariik kui tõeliselt demokraatlikku vabariiki. Kuid sarnaselt rahvuskaaslastega ei ole mul sellest suurt häda, sest seni kuni mul endal edasi tegutseda lastakse ja oma pere eest hoolitseda, ei näe ma põhjust riigi ja tema kohati poolearuliste ennast täis juhtide käitumishälbeid liigselt südame lähedale lasta. Ja võrreldes keskaja ja nõukogude ajaga, millest Sami Lotila vaatamata oma kõrgele informeeritusele tegelikult mitte grammigi ei tea, on tänases Eestis ikkagi tuhat korda parem elada. Võib-olla just see tunne ongi see põhjus, miks me liigselt ei räuska ja pindu riigi või naabri silmist kippuma ei otsi. Vahest küll vihastame, kirume riiki saunas õllekõrvale ja elame samamoodi edasi. Ja meid suurt ei huvita, kas meie elatustase on kümme või sada korda muust Euroopast maas, sest meie võrdleme endi heaolu hoopis teiste mõõdupuudega. Meie mõõdupuuks on meie üleaedne naaber ja temale järgi jõudmiseks pole riigikorral ja muul sellisel suurt tähtsust.

Muide, mitmed mu tuttavad on aastate vältel pärinud, miks ma küll kodanikukohust ei täida ja valimas ei armasta käia. Kui veel kümne aasta eest tundus neile mu pragmaatiline vastus: „pole ju vahet, kes on võimul, tehakse ikka samu asju, ainult teistesse taskutesse“, veidi kohatuna, siis tänaseks on samale järeldusele jõunud juba palju rohkemad mu tuttavad. Ma olen kindel, et seda petlikult sarnaselt kõlavat seisukohta ei saa aga samastada meie suure idanaabri juures kehtiva võimu ja rahva sõnatu kokkeppega, mille kohaselt võim ei sekku nende inimeste eludesse, kes ei sekku võimu huvisfääridesse. Palun uskuge, härra Sami Lotila, see pole ka mitte eestlaste apaatsus ega ükskõiksus vaid pigem kannatlik pragmaatilisus, mis ootab valvsalt neid uusi visionääre ja aatelisemaid juhte, kelle poolt kunagi oma hääl anda. Et siis taas oma talu ise edasi ehitada.

Ja muide, Sami, mu alaealised pojad, kes sageli Soome suusakuurortites avalikes saunades on pidanud käima ja seal arglikult ujumispükstes istuvad, ei ole suutnud seniajani mõista, miks nad peavad taluma endaga samas saunas sajaviiekümnekiloseid alasti soomlannade vohavaid kehavõlusid. Või on äkki küsimus palju kaugemale arenenud demokraatiaga, julge rahva väärika enesemääratlusega, mida meiesugused sovietiseerunud tobukesed lihtsalt ei mõista?!