Tuesday, January 26, 2010

Vene foobia on Kapost jõudnud ka meediasse

Või kuidas teisiti tõlgendada artiklitesadu, mis vallandus pärast Eesti ajakirjanike Moskvas konverentsil käiku (http://www.postimees.ee/?id=216404).

Mis siis ikkagi juhtus, et asi sellist lärmi väärt on? Kas tõesti on tegu hinnaliste kingitustega, mida ei sobiks vastu võtta? Kas see kingitus kuidagi mõjutab meediat Venemaast kirjutamisel? Kas üldse Venemaa on huvitatud, et temast Eestis hästi kirjutataks või peab seda vähemasti realistlikuks eesmärgiks odavaid lauaarvuteid kinkides????

Mulle tundub, et siinkohal on tegu varasemate Kapo foobiate ärakasutamisega kadedate konkureerivate meediakanalite poolt. Sest no nii puuduliku ajutegevusega nagu on seda AK allikad või kogu teema ülespuhujad, annab ikka tahta!

Olen Venemaal pidev külaline, tunnen ka sealseid ajakirjanikke ja PR-inimesi. Ka Putini ihuajakirjanikke. Ja seepärast tundub mulle kogu see jutt naeruväärne. Kui Venemaal üldse selle meediakonverentsi korraldamisega mingi salaeesmärk oli, siis pigem oli see ette teadmine, et need kingitused Balti riikides sisemisi pingeid loovad)). Aga ma siiski arvan, et neis arvuteis pole ei nuhktarkvara ega ka muud sõjakunsti, sest ka konverentsi korraldamine oli ennekõike suur raha korraldajatele ja kontaktid ning lisaks on Medvedevi kabinet asunud Venemaast veidi avatumat muljet jätma kui Putin seda tahtis ja suutis.

Huvitav on ka see, et RIA Novostit nimetatakse Eesti meedias "kohati" Eesti vaenulikuks kanaliks. Tekib paratametult küsimus, miline on siis "laus" Eesti vaenulku ja "kohati" Eesti vaenuliku kanali määratlus? Ja mis on üldse Eesti vaenulikkus? Mulle isiklikult tundub, et Eesti vaenulikkuseks võiks pidada ka enamust seadusega tagatud sõnavabadust praktiseerivaid Eesti väljaandeid, kus ikka ja jälle meie riigi või valitsuse aadressil on kriitikat tehtud!! Sealhulgas ka Postimees ja isegi AK ehk ETV!

On veel üks oluline aspekt, mida suheldes Venemaaga tasuks silmas pidada: altkäemaksud ja meelehea on sealses kultuuris sama loomulikud kui meil viisakus uksel kätt anda. Ja ükski endast lugupidav PR-firma ei tee Venemaal ühtegi üritust ei poliitilisel, ettevõtete ega muul tasandil kui meelehea jagamine poleks eelnevalt hästi läbi mõeldud. Nii nagu ka õige venelane tuleb alalti külla koos kingitustega. See on tava, millesse paranoiliselt suhtumine näitab vaid meie endi piiratust.

Sõbrad, võite need lapakad mulle tuua!!

Kasiinode uus tulek toimub läbi pokkeri!

Alles see oli, kui kogu Eesti meedia aastaid nuttis kasiinonduse kahjulikkuse üle. Hasart, Viiol, enesetapud, suured peretragöödiad, hasartmängu sõltlaste tugikeskus, Max Kaur - need oli viimase kümnendi kasiinonduse märgusõnad. Kõik teadsid, et kasiinod on pahad ja ka kasiinoettevõtjad olid võimetud protsessi läbi PRi enda kasuks pöörama.

Nüüd aga üle öö on kõik teisiti, sest leitud on uus kaval turundusnõks: inimesi õpetatakse mängima pokkerit. Süütu mäng, mida võib ka kodus köögilaua taga mängida või internetis, meelitab meid igas telekanalis taas kasiinode võlumaailma kiikama. Justkui juhuslikult. Ringvaade ja Pealtnägijagi ei hooli enam oma kanali sotsiaalsest hoiakust vaid kiidavad pokkerit täiega. Meedia näitab Müürseppa jt staare pokkerilaua taga, me juba elame neile kaasa….

Pole midagi öelda: seda, mida ei suutnud eesti kasiinod ja nende PR-abimehed aastatega, tegi suur pokkeriportaal oma PR-iga vaid mõne kuuga! Ja eksivad need, kes arvavad, et pokkeril pole kasiinodesse suhtumisega midagi ühist – kui armastad pokkerit, siis on sul ikka väga raske pidada ka kasiinosid ja hasartmänge saatana sigitisteks!!

Tuesday, January 19, 2010

Mida arvata: kas Eestis on stalinism?

Vähemasti väidavad juba mõnda aega nii meie esimõtlejad Inno ja Irja. Ma ei julgeks siiski nii radikaalne olla, sest ometigi on meil ju olemas sõnavabadus ja valimisvabadus – kaks peamist demokraatias olulist tegurit, mida stalinismil polnud.

Kuid mida siis arvata neist kümnetest inimestest, kes on Eestis sattunud KAPO ja muude politiseeritud represseerimisasutuste hammasrataste alla? Kas nad on tõesti süütud teisitimõtlejad või on nad ehk ka läinud milleski ise üle piiri? Või kust see piir siis demokraatlike isikuvabaduste ja ühiskonna kahjustamise vahelt siiski läheb? Või mida arvata neist keskerakondlastest, kes pistiseskandaalidega meediat rõõmustavad – kas on see tõesti vaid valitseva klanni domineerimine oma vastaste üle?

Mulle tundub, et teisitimõtlemine ja valitsusvastasus on eestlastel palju enam veres kui riigikuulelikkus, seda on tinginud meie ajalugu. Ja seda kasutatakse ka ära poliitpropagandas. See võiks tähendada, et neid, kes näevad Reformierakonnas, Savisaares, Kapos, Kripos jne endale vaenulikku elementi, jagub tõenäoliselt igasse perre. Mõistagi on hirmud, põlgus jm sellega kaasnev, suunatud veidi abstraktsemalt ja ehk vaid ühe asutuse või isiku suhtes korraga.

Sestap pole imestada, et üha sagedamini kostavad riigivaenulikud avaldused ka üle ühiskonna. Nende väljahõikajateks siiski enamasti elu hammasrataste vahele jäänud inimesed või lihtsalt intrigandid. Nimesid täna isegi nimetada ei tahaks.

Kuid kas saame panna siis diagnoosi, et Eestis on kõik korras teisitimõtlejatesse suhtumisega? Ei usu, kuid ma ei usu kas seda, et siin palju teistmoodi oleks kui mujal arenenud riikides. Sageli ajavad teisitimõtlejad ka sassi poliitilised repressioonid ja isikliku antipaatia või seadustest üleastumise, millest lähtuvalt neid nahutatakse.

Paistab, et kõik on siiski lihtsamast lihtsam – mõelda teisiti ja oma arvamust avaldada võib igaüks, kuid kutsuda inimesi kellegi vaenamisele või vihkamisele, olgu see siis isik või partei või riik, pole sünnis ega ka normaalsele inimesele kohane. Kuid enamus teisitimõtlejaid on kahjuks kas skisofreenikud või psühhopaadid või koguni mõlemat, see annabki neile enneolematu julguse ja kisub neid samas ka muudesse pahandustesse.

Seega – kuniks Inno ja Irja pole veel vangis, võib öelda, et Eestis on igasuguseid piiride ületamisi tolereeriv sõnavabadus. Kui nad aga juba mõne paragrahviga trellide taha peaks minema, siis tõenäoliselt käsitseks rahvahulgad seda stalinismi jõhkra pealetungina! Ning vähemasti üks suurpartei näeks selles magusat propagandavõimalust. Ja polegi ju tegelikult oluline, milline paragrahv leitaks.

Nii juhtus Madissoniga, nii on juhtunud Öise Vahtkonnaga, nii on juhtunud ka minuga ja ilmselt juhtub varem või hiljem ka Tähismaadega. Siiski on oluline näha erinevaid põhjusi: Madisson oli ohtlik poliitilistele oponentidele; Öine Vahtkond mängis endale ise süü, kui kutsus kokku rahvahulki ja kinkis oma lollusest valitsusele võimaluse lavastada kähmlus; Juhan Saul Grossi kimbutavad võlad ja oskamatus oma eksi üle mängida. Tähismaade lõksuks paistab saavat samuti Ingrid ja tema advokaadid ehk soovimatus eluga edasi minna.

Neil kõigil on kindlasti olemas oma poliitiline dimensioon ja sõnum, mis valitsevatele peadele ei pruugi passida, kuid vangi minnakse siiski oma TEISTE SEADUSERIKKUMISTE või lolluse tõttu.

Mul on seda hea kirjutada, sest olen ka ise patoloogiline võimuvihkaja ja tean, et seda enam on mul põhjust hoiduda kiiruseületamisest ja kellegi avalikust mõnitamisest. Kuigi ka mina seda vaid vahetevahel suudan)). Minu eriliseks nõrkuseks on politsei närvidel mängimine, sest mulle lihtsalt see juhmidest käsutäitjatest ametkond ei meeldi. Nagu ka mina neile. Ja see on toonud mulle massiliselt probleeme, nii väärteolisi kui kriminaalseid. Kuid poliitilisteks repressioonideks ma neid küll ei peaks, lihtsalt poliitikud ja politseiülemused peavad oma alamaid pärast kaitsma minusuguste provokaatorite eest.

Vaadeldes eestlase kui rahvuse identiteeti ja ajalugu, peaks olema ilmselge, et suur hulk rahvast on passiivsed valitsusvastased, olgu võim missugune tahes. Kuid meile on omane argus ja oma naha hoidmine, seetõttu me karjume vaid siis kui püss kuklas või präänik käeulatuses. Muul ajal elame avalikele teisitimõtlejatele kaasa vaid oma mõtetes ja hoiame neile pöialt, et nad kaua kestaksid. Et oleks tsirkust ja leiba.

Mäletan, et 1988 aastal, mil ma 15 aastasena kuus kuud iga päev draamateatri ees piketeerisin, Nõukogude Liidu kodakondsusest loobusin, sõjaväest kõrvale hoidsin, KGBlastest jälitajate eest põgenesin ja ka teistelt eestlastelt n-liidu kodakondsusest lahtiütlemiseks allkirju kogusin, oli enamus inimeste hinnang järgmine: ütle sina jah lahti, pojuke, aga meie enam teist korda Siberisse sõita ei taha, püüame vaikselt oma meelt avaldada, südames. Muide, need olid inimesed, kes olid tulnud Laulvale Revolutsioonile…..

Jah, juba siis sai mulle selgeks see, et eestlased on ja jäävad oma südames võimu vastasteks ja etendavad kuni surmani seejuures rahulolija rolli. Sest nii on pragmaatilisem. Kes seda aga ei suuda, need varem või hiljem siiski ära kurnatakse. Eriti kui nad ise oma käitumises vigu lubavad.

Seega, ei mingit stalinismi, tavaline võimudele vastuhakkamise ja oma lolluse sümbioos, mis meid, provokaatoreid, kraavi kisub. Või vangi! Kaasaitajaks meie alalhoidlikud kaasmaalased, kel oma elunatuke tähtsam kui pidev teisitimõtlemine ja provokatsioonid ja kes mitte kunagi teisitimõtlejate eest avalikult välja ei astu.

Thursday, January 14, 2010

Nõukogude okupatsioon – müüt või tegelikkus?

Inno ja Irja blogis on läinud päris kõvaks andmiseks. Minu rõõmuks ei anta seekord pihta Ingrid Tähismaa-Veidenbergile vaid sootuks tugevamale pähklile. Selleks on ca 70 aastat õndsalt püsinud müüt, et Vene väed okupeerisid Eesti.
Ma ei ole kahjuks ei ajaloolane ega ka jurist, seetõttu ei oska ma hinnata adekvaatselt kummagi seltskonna seisukohti, kuid pigem tundub mulle, et sisuline okupeerimine viidi siiski lääneriikide vaikimisel läbi kaunite siidkinnastega ehk juriidilist okupeerimist sellises mõistes, mida nägid ette tollased arusaamad, ei toimunud. Kui see oleks toimunud, oleks tõepoolest ka sunduslik nõukogude armees teenimine käsiteldav repressioonina. Kuid nagu leidis Eesti kohus, seda see siiski polnud.

Ilmselt on veel aastakümneid ees tuliseid vaidlusi teemal, mis asi see nõukogude võim Eestis ikkagi oli ja omamoodi on õigus kõigil. Nii kremlimeelsetel ajaloolastel, juristidel kui ka eesti natsionalistlikel ajaloolastel. Kõik sõltub ju vaatenurgast. Eks toetas meid endise vabariigina ka USA mitte seetõttu, et see olnuks juriidiliselt õige vaid ikka seetõttu, et avaldada survet oma külma sõja vastasele.

Minu jaoks polegi aga okupatsioon de jure eriti oluline, sest sisuliselt sai Eesti riigi allakäik alguse ülbusest. Nii valitseva klanni (Päts, Laidoner) kui ka neid toetava rahva ülbusest. 1930 aastatel kaugenes EV oma põhiväärtustest kiiresti, sealhulgas usust. Edasi tuli juba vapsidele ärategemine ja vaikne aeg. Baaside sissetoomine viidi läbi juba nende juhtide poolt, kes olid endale ise võimu võtnud, mitte aga seda rahvalt saanud.

Seega olid sisuliselt tühised ka Eesti ja Venemaa vahelised kokkulepped, sest neid sõlmis klann, kes oma enda rahvast pettis ja oli võimul vaid sõnavabaduse piiramise ja sõjaväe toel. Juriidiliselt neil siiski ilmselt need volid olid, sest kõik oli JOKK. Seesama JOKK viiski meid N-Liitu. See polnud ei rahva valik ega ka sõjaväeline riigi okupeerimine. See oli sisuline okupeerimine Pätsi ja Laidoneri abiga. Selles mõttes tuleb Inno ja Irja blogiga nõus olla, et Päts oli ilmselt suurem riigireetur kui vaene Simm Herman.

Monday, January 4, 2010

Edwardsi ateismi pöördumise uudis hilines 2,5 aastat

Huvitav-huvitav, et Eesti meedia on ka 2,5 aastase hilinemisega leidnud uudise kuulsa kolmikhüppaja Jonathan Edwardsi hakkamisest ateistiks. Teatavasti tegi Edawards selliseid avaldusi juba 2007 aasta suvel, esinedes nii teles kui andes lehtedele intervjuusid. Viimased 2,5 aastat on Edwardsi käekäik olnud paljude kristlaste ja ateistide jututeemaks eri veebifoorumites. Aga see selleks, uue aasta alul ju vaja uudiseid leida.

Palju põnevam tundub taaskord küsida, miks ikkagi sai paduusklikust Edwardsist, kes kõik oma kullad saanud tänu usule ja kes loobus olümpiafinaalist vaid seetõttu, et see toimus hingamispäeval, pärast spordiga lõppearve tegemist jumalaeitaja.

Nagu teame kolmikmehe intervjuudest, polnud tal sporti tehes lihtsalt aega mõelda eksistentsiaalsetele küsimustele ning ta uskus seda, mida talle lapsest peale oli õpetatud. Suurbritannia kõige prominentsem kristlane sai enda sõnul ateistiks, kuna tal tekkis palju aega elu ja oma spordisaavutuste üle järele mõelda ja neid loogikaga seletada. Selgus, et Jumalat olla ei sa jaa tema enda usk oli vaid psühholoogiline abi, usk millessegi endast võimsamasse, mis asendas ideaalselt spordipsühholoogi.

Minu hinnangul on Edwards väärt austust, sest julges esitada küsimusi asjade kohta, mida varem pidas enesest mõistetavaks. Ometigi ei anna mulle rahu maast madalast hangitud teadmine, et Piibli kohaselt ei ole võimalik mõistuse ja loogikaga Jumalat mõista ega tabada, sest meie mõistus on poolik, nagu tajugi, pealegi patuse loomuse osa. Kas meie elul on eesmärk ja kas me elame edasi ka pärast maist surma, sellele küsimusele ei oska Edward siiani vastata. Kuid kas pole ka see loogiline – seda saab vaid südamega uskuda, sest meie mõistus lihtsalt keeldub vastuvõtmast kõike seda, mida ei paku talle viis meelt!

Pean enesesse vaadates siiski tunnistama, et usun Jumala olemasolusse ja Kristuse lunastustöösse, sest kuigi mul pole mingeid tõendeid selle kohta, tundub mulle elu ilma selle usuta hoopis mõttetu ja ka mu süda kaotab rahu. Ma tean, et südant saab petta ja treenida uskuma mida iganes, kuid veelgi ebetõenäolisem tundub mulle, et maakera juhusliku plahvatuse ja evolutsiooni tahtel vaid tekkis. Pole ju saladus, et ka Darwin ise oma evolutsiooniteooriast vanaduses lahti ütles. See ei tähenda veel, et evolutsiooni pole olemas, kuid see ei tähenda ka seda, et me puhtalt juhuste kokkulangevuse tõttu siia ilma oleks tekkinud.

Nagu vastavad loogikutele omakorda kristlased: kui me ahvidest arenesime, kes tasapisi tööd tegema õppisid, siis miks ei näe me praegu tööd tegevaid ahve? Ikkagi kipun arvama, et evolutsioon toimub siiski vaid ühe liigi piires ja iga liigi piirid on paika pannud mitte pauk vaid Looja. Arvaku teised mis tahavad.

Küllap ka Edwards kunagi taas südame kaudu asju vaatama hakkab!