Wednesday, February 24, 2010

Palju õnne, Eesti Vabariik!

Tänasel riigi sünnipäeval ei tahaks ma mõelda sellest, mida mõtlen pea igal teisel päeval. Ei taha mõelda sellest, et sõna eestlane sai meie rahvuse nimeks alles 150 aastat tagasi ja et veel 100 aastat tagasi polnud meil oma riikigi. Ei taha mõelda sellest, et eestlane on olnud maarahvas ja orirahvas aastasadu ja sellest tuleneb ka meie mõttelaad....Ei taha mõeldagi sellest, et meid on vaid üks miljon eksemplari ja üha rohkemad kipuvad elama ja töötama välismaale...

Ei taha mõelda sellele, et meie riigi sünd sai teoks vaid tänu sellele, et me võtsime enda rinnale madu soojendada – tunnustasime esimese riigina Nõukogude Venemaad.

Täna ei taha ma mõelda ka sellele, et esimese Eesti Vabriigi viimased seitse aastat olid kaval poliitiline Pätsi-Laidoneri diktatuur ja tsensuur, kus mängiti demokraatiat ja mis kõige hullem – mida eesti rahvas armastas siis ja on kiitnud ka järgmised 60 aastat. Ei taha mõeldagi, et seesama Päts pidas nõdrameelseks turuprohvet Karl Reitsi, kes juba aastaid varem riigi hukku ette kuulutas ja ka Pätsi õnnetut lõppu ette nägi. Et seesama ülbeks muutunud diktatuur meid nõukogude venemaale maha müüs.

Ma ei taha mõeldagi sellest, et orirahvana on meile ennekõike omane oskus ellu jääda. Kannatada, pugeda ja ellu jääda. Ja et me suudame oma arvamuse välja öelda vaid siis, kui keegi seda ei kuule.

Ja ma ei taha mõeldagi sellest, et me pole seniajani suutnud mõista, et meie riigi identiteedi osaks on teised meiega külg külje kõrval elavad rahvad ja kultuurid, kellele kuuluvad sellel maal täpselt samad õigused kui meile, kes me ise siin aastasadu orjadena põlde oleme kündnud.

Tänasel päeval ei taha ma mõelda ka sellele, et uus Eesti Vabriik on taaskord ennast maha müünud, sedapuhku Ameerika huvidele ja Brüsseli magusatele töökohatadele. Ma ei taha mõelda sellest, et meie riigil pole ühtegi muud arengustrateegiat kui vaid ajast ja arust sõjalis-poliitiline kaitsedoktriin.

Me ei taha mõelda sellele, et meie riik on pankrotiäärel ja meie elanikud pankade orjad. Ma ei taha täna mõeldagi sellele külmale talvele, mis kasvatab meie energiakulusid üle igasuguse mõistlikkuse. Ja et sellest teenib vaid riigile kuuluv ülikõrgepalgaliste töötajatega monopoolne ettevõte, kes tõstab vaid hindu ja keeldub avaldamast oma kasumiprognoose (sest on noteeritud Londoni börsi lisanimekirjas).

Ma ei taha täna sellestki mõelda, millise Eesti me jätame oma lastele ja lastelastele kui jätkame kunagi kättevõidutud vabaduse nautimise ja kindlustamise asemel vaid demokraatia mängimist ja teisitimõtlejate tagakiusamist. Tehes seda juba praegu peaaegu sama innukalt kui seda tehti Esimeses Eesti Vabariigis vapse kottides.

Täna tahan mõelda vaid sellele, et minu sünnimaal on sünnipäev. Tahan mõelda sellest, et minu kodumaa on saanud taaskord aastakese vanemaks ja ehk targemakski. Ja ma tahan talle soovida palju õnne, et ta on suutnud püsida selle kõige kurvastava kiuste, milest mõtlen teistel päevadel.

Wednesday, February 17, 2010

Kuidas saada olümpiavõitjaks?

Niisiis olen lahtinööpimiseks võtnud teema, millest pole suurt aimu pea ühegi riigi spordijuhtidel. Õigemini, kõik arvavad enda tõe leidnud olevat, kuid määravaks saab üks pisiasi...inimfaktor. Kui Veerpalu oleks masin, siis saaks enam-vähem 95% tagada, et ta ka olümpial oma soorituse teeb. Kuid kahjuks või õnneks pole meie suusatajad ega kettaheitjadki masinad, seetõttu, on võiduvõimalus ehk parimal juhul 1/20 vastu.

Kuid kas on siis tõesti asi nii määramatu, või on olemas siiki ka nippe, mis suuremat edu annavad?

Tundub, et Eesti on need nipid üles leidnud ja ka talvealade suurfavoriitidel Norral ja Venemaal pole suurt midagi vastu pana. Selle nipi nimi on...ärge nüüd toolilt maha kukkuge – sotsialistlik plaanimajandus.

Asi ise on ju väga lihtne: igas riigis on olemas suurem või väiksem hulk sportlasi, kes sama edu nimel treenivad päevast päeva. Kes rahulikumalt, kes intensiivsemalt, kes nõrkemiseni, kes kella järgi. Ühtedel on eelised ühtedes lihastes, teistel teistes lihastes, ühtede hapnikutarbivus on suurem, teistel jälle on tahtejõud ägedam. Teeningplaanid on suht samasugused kõikjal, erandid on vaid nüanssides. Põhline erinevus, miks olümpial võidavad aga suhteliselt sagedamini väikeste riikide esindajad, peitub selles, et väiksel riigil puudub liiga suur hulk häid sportlasi, kes peaks pidevalt oma headust ja koondisesse pääsemist tõestama. Samal ajal kui Norras ja Venemaa koputab korraga koondise ühele kohale 4-5 enam-vähem sama head sportlast, kel kõigil ette näidata ka pjedestaalikohad MK arvestuses, koguvad Eesti ja Slovakkia sportlased rahulikult pekki. On ju teada, et ühel hooajal üle kahe korra vormi tippu ajastada pole võimalik ning sedagi on võimalik saavutada vaid juhul kui vaheapel uuesti intensiivsed treeningud aeroobsete ja rahulikega asendatakse.

Suurte riikide häda on aga selles, et sealne turumajandusest maha kopeeritud põhimõte: „kes on parem, see sõidab olümpiale“, ei võimalda väga tugevatelgi sportlastel hinge tagasi tõmmata ja oma vormi õigesti ajastada. Korralik ajastamine võtab ikka mitu kuud, mitte aga 3-4 nädalat, mis jääb Tur de Ski ja olümpia vahele.
Eesti eelis on meie väiksus: meil on paar-kolm sportlast, kes vaid oma parimal päeval (lisaks siis kui konkurentidel pole nende parim päev) suudavad suusatada ennast esikolmikusse. Kuid meil on see eest palju suurem trump: me saame seda hetke rahulikult tervelt 4 aastat ajastada!!!

Teisisõnu kasutame me teistega konkureerimiseks vaid oma parimaid tooteid vaid nende parimal ajal, otsustades mitte pideva võrdlemise teel, kes on parem, vaid lastes selle otsustada parteil! Juhul kui Marit Björgen või Peter Northug tuleks elama Eestisse, siis läheks meil juba ilmselt alla ka sooritusvõime, kui nad aga läheksid elama Lätti, siis võib garanteerida neilegi hulga kuldseid medaleid järgmistelt tiitlivõistlustelt!

Just seepärast usun, et Eesti võib seekordsel olümpial võita veel medaleid, samal ajal kui norrakad ja venelased peavad meie ületamiseks hakkama saama mitu korda suuremate vägitegudega!

Muide, vägisi tundub, et sedasama plaanimajanduse põhimõtet, mis meile juba korduvalt on spordis edu toonud, võiks vahelduseks katsetada ka reaalmajanduses!!! Võib-olla siiski tasuks määratleda riiklikud prioriteetsed ekspordivaldkonnad ja anda oma parim, et neis valdkondades tegutsevad ettevõtted suudaks konkureerida muu maailma parimatega kui võrdne võrdsega nii arenduseelarve, turunduseelarve kui juhtimiseelarve juures.

Thursday, February 11, 2010

Miks mehed siis petavad?

Sattus mulle ette üle pika aja asjalik artikkel sellest, miks mehed naisi petavad. Lookest ennast saab lugeda siit: http://www.elu24.ee/?id=223500.

Tundub, et leidub siiski inimesi, kes saavad aru asjade tegelikest põhjustest ning julgevad ühiskonnas normiks peetavaid müüte rünnata. Olen 100% nõus, et peamine ja valdav põhjus, miks abielud lagunevad nn meeste süül, johtub ennekõike nende emotsionaalsest rahuldamatusest mitte aga seksinäljast vms. Jah, tihti võib näiliseks põhjuseks olla petmine, kuid nagu teadsid juba meie esivanemad, eriti aga idapool elavate rahvaste esindajad, on hea suhte ja õnneliku abielu tagatiseks naise loodav emotsionaalne keskkond. Peredes, kus naine oma meest imetleb, austab, kiidab ja tema eest arhailiste ja iganenud tavade järgi hoolt kannab, õitseb ka õnn. Naised võivad ju arvata, et tõeline mees peab olema piisavalt enesekindel ega vaja emotsionaalset tuge, kuid nagu näitab praktika, kipume me mehed sel juhul varem või hiljem sulama mõne teise „targema“ naisterahva komplimentide ja kiituste all.

Seksi ületähtsustamist olen täheldanud isiklikult mitte vaid abielusuhtes vaid ka näiteks põhjuste seas, miks mehed külastavad prostituute. Minu küllaltki pikaaegne selle valdkonna kompamine näitas suhteliselt selgelt, et minnes prostituudi juurde, otsivad vähemalt 50% meestest ennekõike emotsionaalset naise hellust ja tähelepanu, soovivad, et neid silitataks ja lubataks neil ennast oma hinges „alasti võtta“ ning võõrale naisele oma mured kurta. See on ka põhjus, miks küllaltki hästi müüvad ennast nn erootilise massaaži salongid, kus klassikalist sexteenust üldse ei pakuta. Mõelda, et mees maksab 500-800 krooni selle eest, et prostituut teda vaid käega rahuldaks, oleks tsipa naiivne!

Olen omal ajal eksperimenteerinud erinevate seksteenusele viitavate reklaamidega internetis ja jälginud meeste reaktsiooni. Tulemus oli suhteliselt selge: vaid väga vähesed mehed reageerisid kuulutustele, kus olid kirjas sõnad „lits“, „anaalsex“, „prostituut“, jne. Seevastu kutsus mehi hoopis rohkem reklaam, kus oli märgitud, et neiu on "hea kuulaja“, „seltskondlik“, „lahke“, „arukas“, "musikaalne" jne. Üldistades võiks ka lisada, et mida vulgaarsem on sexiteenuse kuulutus, seda vähem alla lisatud telefoninumbrile helistatakse.

Olen varem sel teemal vaielnud paljude nn asjatundjatega, sealhulgas politseiuurijatega, kes püüavad ohjata prostitutsiooni levikut. Nad on olnud kindlad, et prostitutsioon on ainult sexuaalsete kirgede rahuldamiseks. Kuid minu seisukoht on siiski teine: mitu aastat kümnete selle ala tegijate elukäiku ja kliendikäitumist jälgides võin kinnitada, et umbes 10-20% prostituudi teenuste tarbijatest on seksuaalsete hälvetega, umbes 20-30% on tavalised seksinäljas ja tihti ka purjus isendid, kuid ca 50% on neid mehi, kes lihtsalt vajavad, et naine neid kuulaks, neid mõistaks ja miks ka mitte nende seksuaalsust erutaks. Muide, viimastest omakorda viiendik käib prostituudi juures lihtsalt rääkimas, teine viiendik piirdub vaid jutuajamise ja massaaziga. Mõistagi – tüdrukute nõrka haridustaset arvestades tuleb neil aga ka tihti pettuda ja uut aseainet otsima asuda.

Kui lugeda meeste foorumeid ja seal antud hinnanguid naistest sexitöötajatele, siis vaieldamatus edetabeli tipus on need naised, kes on head suhtlejad ja oskavad meest kiita, hea figuuriga kuid kidakeelsed pelgalt seksielamuse pakkujad on alles teisel kohal.

Mida siis sellest kõigest järeldada? Mõtlen, et kui naised saaksid aru, et meestel on õnneks vaja üsna vähe, vaid tuntavat austust, siis päästaks see paljud pered petmistest ja lahutustest. Ma tean, et nii mõnigi naisisend vaidleks siinkohal vastu ja kinnitaks, et kui mees pole piisavalt mees (ei teeni piisavalt, ei tegele piisavalt lastega, kipub purjutama, jns), siis polegi võimalik teda austada ja kiitmine oleks juba lausa kurjast. Jah, kuid nagu teavad need, kes psühholoogiast mõikavad, ei sünni ükski tõsine muudatus paremuse poole stressirikkas olukorras vaid ikka siis, kui sa tunned, et sinusse usutakse ja sind ümbritsev emotsionaalne keskkond on sind toetav ja mõistev.

Tean mitut sõpra ja tuttavat meest, kes on aastaid pidanud taluma oma naise näägutamise all ja see on üldjuhul viinud ka abielude purunemiseni. Mõned peavad veel imekombel vastu, kaua, näitab aeg. Või on neil juba armuke!

Ma ei tea, kas see tundub vaid mulle nii, kuid eesti ja soome naised on vist kõige laisemad oma mehi emotsionaalselt toetama, samas kui slaavi rahvaste seas on see lausa normiks? Kas tuleb see meie temperamendist või kultuuritavades, ei tea. Kes vaidleks vastu?