Wednesday, April 7, 2010

Hoiatus: „Ühtse Eesti“ tagant paistavad IRLi kõrvad!

Meedias on teatrimaigulise uue erakonna „Ühtne Eesti“ meediakampaania saanud nn ekspertidelt palju kiita kui paremini läbimõeldum kui proff-parteide omad. Osalt võib see ju nii olla, kuid tegelikult on suure menu taga mitte hea kampaania vaid apoliitilisus ja poliitiline rikkumatus. Olgem ausad, mitte ükski poliitiline partei poleks ei samasuguse ega ka parema poliitilise kampaania korral suuteline saama samavõrra meediapinda kui seda saavad teatritegelased.

Kuid just siin peitub ka üks suuremaid ohtusid – juhul kui siiski pole tegu teatritükiga vaid sootuks palju kaugemale läbimõeldud etendusega, on tegemist läbi ajaloo suurima meediapettusega, mida tavakodanik tõenäoliselt mitte kunagi ei andesta ja mis võib viia igasuguste sotsiaalkampaaniate luhtumiseni tulevikus.

Minule isiklikult tundub, et kogu kampaania taga võiks olla IRL, kellel täna puuduvad võimalused oma positsiooni avaliku arvamuse uuringute kohaselt oluliselt tõsta. IRL on jäänud väikeparteiks, kes peab leppima peksupoisi staatusega kui ei Laar ega ka ResPublica kinnimaksutud mehepojad poleks ju sellise stsenaariumiga leppinud?! Mida ette võtta?

Poliitikas, sealhulgas Eesti kohalikus poliitikas pole midagi uut selles, et enne valimis tuuakse häältemagnetina varjust välja nn sõltumatu kolonn. Tavaliselt on see valimisnimekiri, mis koondab enamikus uusi nägusid ja üritab kaugeneda ühe või teise dikteeriva partei mainest. See kolonn peab võtma ära need 30% valijahäältest, kes ühelgi juhul ei vali olemasolevaid poliitikuid vaid otsivad alternatiivi. Pärast valimisi aga liidetakse soodsatel asjaoludel justkui mõttekaaslasteks osutunud „sõltumatud“ kogu üritust dikteerinud toonorerakonnaga. Või jäetakse ka liitmata ning etendatakse teatud aeg „koostööd“ edasi.

Mida aeg edasi ja mida rohkem saabub sõnumeid Ühtse Eesti tegevuste kohta, seda enam paistavad mulle sealt tagant IRLi sarved. Miks? Väga lihtsatel mulle kahtluseusse tekitavatel põhjustel:
1. IRLil on sellist sõltumatut kolonni kõige enam vaja.
2. Ühtne Eesti on ennast määratlenud ennekõike eestimeelse erakonnana, mis kattub ainult rahvuslaste ja IRLi kuvandiga.
3. Ühtsel Eesti puudub liider ja ka selge sõnum peale selle, et „otsitakse alternatiivi“, mistõttu ei saa neid iseseisva tõhusa parteistruktuurina ette kujutada.
4. Nn sotsiaalne meediakampaania on juba ületanud mõistlikkuse piiri, seda enam, et rahaliselt pole täna ühelgi erakonnal piisavalt toetajaid vaid on vaid võlad. Veel vähem on realistlik uskuda, et üks teatriprojekt suudab masule vastu naeratada ja koguda annetusi miljonite eest, et viia läbi sedasorti suurt ettevõtmist.
5. Kui isegi Ühtne Eesti on saanud sotsiaalreklaami egiidi all endale suured meediapinnad kasutada, siis omatigi tuleb neil maksta trükiste disaini ja tootmise eest, mis pole odav.
6. Vahetult enne Ühtse Eesti projekti algust lahkus vabatahtlikult riigikogust IRL ja kunagi ResPublika üks kampaaniameistroied Ott Lumi, kes väitis, et hakkab leiba teenima PR-valdkonnas!! See pidi olema nali või siis midagi väga suurt, sest masu ajal teenitakse PR valdkonnas kordades vähem raha kui riigikogus istudes.
7. Viimaseks – nii Semper kui ka tema kaaslased on minu mälu järgi olnud alati pigem Isamaaliidu kui teiste parteide toetajad. Selline mulje on mulle jäänud kuid muidugi võib see olla ekslik.

Mida öelda kokkuvõttes järjekordset vandenõuteooriat lendu lastes? Ilmselt vaid seda, et kui peaks sündima uus erakond, siis kindlasti on ta vaid kellegi teise salajane häältekogujast kolonn, mis varem või hiljem maandub sinna kuhu on suubunud kõik varasemadki ideelised ja uuenduslikud üllatajad Eesti poliitmaastikul!

Annaks Jumal, et seda parteid ei sünniks, sest vähemasti mina pean IRLi üheks kõige ilgemaks Eesti erakonnaks, kelle ilgus seisneb just selles, et püha nägu tehes valetatakse ja vassitakse omakasu eesmärgil palju enam kui need, kes püha näo tegemisele aega ei kuluta!!

Saturday, April 3, 2010

Pulleritsu kiituseks: lähenevad soorollid viivadki katastroofini

Täna oli üle pika aja hää meel lugeda Priit Pulleritsu sulest arvamust Eesti meeste üha jobumaks muutumisest feminiinsemaks kuivamise tulemusel ning samas naiste üha maskuliinsemaks sirgumisest. Ma küll ei riskiks arvata kui paljusid see probleem puudutab, kuid selget tendentsi olen märganud minagi.

Olen alati arvanud, et õnneliku peremudeli ja seega ühiskonnamudeli vundamendiks on meeste ja naiste selged, kokkulepitud rollid. Niisamuti nagu riigi ja üksikindiviidi omavaheline suhtestumine, lapse ja vanema suhe, jne. Laias laastus pole ju niivõrd tähtis, millest mingi roll on välja kujunenud, kas on see Looja poolt nii määratud või pika aja jooksul iseeneslikult olude sunnil tekkinud, kuid ikkagi on mulle selge, et kõige suurem õudus tabab meid siis, kui partnerlusele suunatud rollid hägunevad, hakkavad kattuma ja mis veel hullem – muutuvad konkureerivateks. Jah, mina isiklikult usun, et Jumal lõi inimese ja andis mehele tema ülesanded ja naisele TEISTSUGUSED üleasanded ja varustas meid ka seetõttu erineva komplektsiooniga. Umbes nagu tänavamaastur (SUV) ja maastikumaastur, mis võivad küll suht sarnased välja näha ja mõlemaga kõlbab sõita nii asfaldil kui kruusateel, kuid ometigi saame parima sõiduelamuse siiski vaid juhul kui kasutame neid targalt ja sihipäraselt.

Humanismi teene meie kaasajale on paljuski karuteene. Humanism asetab kõige kõrgemale astmele inimese vajadused ja muudab need eesmärkideks omaette. Nii juhtuski, et võrdsuse ettekäänel hakati endale valima mugavamat rolli. Pole ju saladus, et loodus on loonud mehed füüsiliselt tugevamaks ja naised vaimselt tugevamaks. Piisas vaid sellest, et mehel jäi üha vähemaks neid töid ja peretoitmise viise, kus tema füüsilisi eeliseid vaja oli, kui naised said aru, et meestest polegi enam tolku oma mugavuse nautimiseks. Naised ei tundnud enam ennast mehe selja taga kui kivimüüri taga kaitstuna ning nii võtsidki nad ise oma saatust kujundada ja vaimseid võimeid maksma panna.

Õnnelikku peremudelit ei suuda ma aga kuidagi näha väljaspool tarditsioonilisi rolle. Kaasaegne euroopa või skandinaavia pere elab nn kokkuleppe abielu, kus üks ei kaitse ega toida peret ja teine ei tee süüa aga kasvata lapsi. Võrdsus on viinud aga paraku selleni, et üha rohkemad mehed unistavad idamaistest (vene, tai, aseri, türgi, hiina, jaapani, jne) naistest, kes tänapäevases arusaamises alles kiviajas elavad ja mehe igakülgset ümmardamist loomulikuks peavad. Kaasaegsed naised aga ei otsi enam ammu meheideaali, sest on veendunud, et seda polegi olemas. Või kui on, siis vaid rikka ärimehe näol, kellega kokkuelades tuleb leppida mehe jagamisega armukestega.

Mehelikkuse teema eeskõnelejaks kristlikus maailmas oli Ed Cole, pastor, kelle elutöö oli suunatud meestest meeste tegemisele. Ja mul ei lähe iialgi meelest juba puberteedieas temalt kuuldud sõnad: naised ja saa muutuda naiseks ega võtta oma tradistioonilist looduse poolt neile antud rolli kuniks mees pole võtnud sisse oma positsiooni ja muutunud selles usaldusväärseks. Jah, seda arvan ma ka täna.
Seetõttu ma ei süüdista naisi nende maskuliinsuses, sest olen märganud, et suurem osa ka neist ISESEISVATEST ja JÕULISETEST naistüüpidest muutuvad koheselt pehmeks, piisab nende ellu tulla vaid veidigi mehemal mehel.

Ei, ma ei räägi, et naine ei peaks käima tööl ja peaks vaid kodus leemekulpi liigutama, kuid ma räägin pigem sellest, et mehed suudaks naisi panna ennast tundma kindlana homse ja ka ülehomse päeva ees. Tean, et mõnigi mees vaidleks vastu, öeldes, et igaüks elagu oma elu ikka ise, kuid mulle tundub ikkagi, et palju mõnusam on koos elada naisega, kes sind usladab ja austab kui kellegagi, kellele sa vaid seksuaalpartneriks või sobiva geenikombinatsiooniga spermadooriks oled. Või muidu kena vaadata! Sest nagu ütleb hea vene kõnekäänd: naised on iseenesestki tugevad, mehi läheb neil vaja selleks, et lubada endale võimalust tunda ennast nõrgemana.
Veelgi enam - minu arvates saab mees ennast tõelise mehena tunda vaid siis, kui suudab oma naise ja pere panna enda selja taga kui paksu kivimüüri taha varju. Ohh, suudaks seda isegi)))

Just seepärast nõustun ma psühholoogide, seksoloogide, pedagoogide ja sotsiaalteadlastega, kes kõik Priit Pulleritsu artiklis leiavad, et meile oleks vaja soolist kasvatust. Kasvatust ja õpetust, mis välistaks edasise meeste naiselikustumise, degradeerumise ja igas mõttes võrdsustumise nendega, kes meilt sisemas hoopiski teisi rolle eeldavad.

Kuid olgem ausad, ka geimeest ja metroseksuaali on mõnus vaadata kui just temaga ühiseid lapsi inimesteks kasvatama ei pea!!