Õigeksmõistetud, ühinegem!

Mart Viistamme ja Simmo Saare hiljutine õigeksmõistmine pani mind taaskord mõtlema. Et kui palju see kohtuotsus neil meestel ka sisuliselt ühiskonda tagasi tulla lubab.

Mulle tundub, et ühiskonnas leviva juriidilise väärarusaama kohaselt pole inimene süüdi enne kui kohus on ta süüdi mõistnud. Tegelikus elus on aga igaüks, kelle suhtes mõni kriminaalasi algatatakse, juba „asjaga seotud“ ja süüdi. Olenemata sellest, kas kohtul õnnestub süüd tõestada või mitte. Viimasel juhul arvatakse, et advokaadid olid lihtsalt osavamad kui noored naisprokurörid.

See kõik võiks ju olla lõbus lugemine, kuid paraku on fakt see, et Eesti ühiskonnas, kus peaaegu kõik tunnevad kõiki, ei soovita avalikult teha koostööd isikutega, keda on kunagi kriminaalkorras menetletud. Mis siis, et õigeks mõistetud. See lähenemine on igati loogiline: miks riskida omaenda mainega kellegi teise pärast.

Nii jäävadki õigeksmõistetud üldjuhul isepäi ja nende võimalus tööd leida või avalikult kellegi „mitte menetletuga“lähemalt sõbrustada, on edaspidi kaduvväike. Kui ehk nime muutes jne. Aga tundub ju tobe ennast peita, kui oled mõistetud õigeks!

Õigeksmõistetud peaks Eestis looma oma mittetulundusühingu, klubi, kus arutleda võimaluste üle üksteisele toeks olla. Lollakana näiva idee ainus mõte oleks üheskoos oma häält kuuldavale tuua ja saata ühiskonnale selge sõnum: meid ei pea kartma, sest me pole kurjategijad! Riik seda meie eest ei tee, sest nende silmis oleme me lihtsalt „mahavisatud aeg ja raha“.

Kuigi kui järgi mõelda, võiks riigilt nõuda isegi mingit ühiskonnaga taaslepitamise programmi väljatöötamist. Sest iseasi on ühiskonda sobitada neid, kes on toime pannud kuriteo, hoopis teine asi aga neid, kes pole seda toime pannud, kuid peavad siiki elama sellise „taunitava tuntusega“.

Ma ei tea, kuidas on lood Mardil ja Simmol, kuid enda elust tean, et pärast kahtlustuse saamist ja selle avalikuks tulemist meedias kaotasin kolme aasta eest 99% oma klientidest ja tuttavatest. Isegi eksabikaasa võttis ruttu tagasi neiupõlvenime! Enamus neist, kellega käisin varem aastate jooksul läbi igapäevaselt, pole enam helistanud ega kirjutanud. Juba kolm aastat! Kui saadan kellegile ekirja, ükskõik kas vanale tuttavale või võõrale, siis suuremal osal juhtudest isegi ei vastata. Arvan selle põhjuseks googleldamisega kergesti välja tuleva negatiivse info. Lihtsalt ei taheta end siduda inimesega, kellel on kahtlane kuulsus.

Ometigi ei eksinud ma seaduste vastu. Mida kinnitasid ka kõik kohtutasandid. Ma ei keeldunud tunnistustest vaid vastasin küsimustele detailselt. Mul ei olnud kallist advokaati, vaid mind esindas määratud advokaat. Mind ei saanud süüdi mõista, kuna ma polnud eksinud seaduse vastu ei formaalselt ega sisuliselt. Aga keda see huvitab? Mitte kedagi! Usun, et samasugeseid kogemusi on Eestis sadu või isegi tuhandeid – inimesi, kes pole sooritanud kuritegusid, kuid kes ometigi kannatavad tõrjutuse all. Ei, ma ei nuta, ma saan hästi hakkama, kuid kahju on paljudest toredatest suhtest inimestega.

Inimesed, kes pole pidanud suhtlema politseiuurijate ja prokuröridega, ei tea, kuivõrd kitsarinnalised ja vaese maailmakäsitlusega inimestega on tegu. Majandusest ei taipa nad kindlasti midagi, kuid tundub, et ka juriidikast. Kõige vähem aga mõistavad nad inimlikkust. (toon näite: kui keegi kingib kellegile pudeli konjakit, siis peavad nad seda kohe äraostmiskatseks, mõistmata, et juba nõukaajal kingiti arstidele kommikarpe ja pudeleid seetõttu, et neid taheti tänada hea töö eest!)
Uurijate ja prokuröride ajud on kahjuks treenitud mõtlema vaid ühes suunas: märkamaks igal pool kuritegelikku soovi. Inimesi lahterdatakse näo järgi ja varasema kogemuse järgi. Eriti võikalt käitutakse nendega, kes julgelt vastu astuvad, mitte pea norus ei kooguta. Kusjuures – saades hiljem aru oma eksimusest, teevad nad kõik, et oma ohvreid vaikima panna, kinni panna. Tõestamaks kasvõi seda, et „kui me ei saa teda kinni selle asja eest, siis üks pätt on ta nagunii“! Ka minu süüdistaja oli pärast kohtus kaotamist advokaadile öelnud, et ta saab aru, et ta valis lihtsalt vale taktika)). Ja ta ei tundnud vähimaidki südamapiinu, et oli minu kohta kohtus korduvalt valetanud!


Just seepärast oleks põnev saada kokku sadakond õigeksmõistetut ja rääkida üksteisele oma lood ning planeerida ühistegevusi. Meie hulka võiks sobida ka väliseestlane Teet Härm, kes on pidanud vaatamata tõestamata süüle taluma Rootsis laibatükeldaja kuulsust. Paratamatult kipub olema nii, et kes teeb, sel juhtub. Ja sageli on just need inimesed, kes käinud läbi kohtulõugade ja proksihammaste vahelt, palju arukamad partnerid tulevikuks!

Welcome to the Club!