Sunday, September 12, 2010

Legend Kalev Raave vinguvatest mantlipärijatest ehk kust peaks kirikuõpetaja saama oma palga

Elas kord tubli parteielu edendaja ja kolhoosiesimees, rahvamees ja riigimees ja nagu hiljem välja tuli ka eeskujulik vaimulik. Tema nimi oli Kalev Raave ja tänu tema suhtustalendile sai varemetes seisinud Halliste Püha Anna kirikust üheksakümnendate aastate lõpus lausa Eesti rahvuskirik, kuhu tuldi imemeest ja tema saavutusi (mmuhulgas Jüri Arrakult tellitud tontlikku altarimaali) imetlema üle kogu vabariigi.

Juhtus aga nii nagu ikka juhtub, et Kalev Raave ühel päeval kõrvad pea alla pani ja Püha Anna kogudus uut hingekarjast pidi otsima hakkama. Leiti Enri Pahapill, mees nagu kompu. Ainult, et aasta pärast jättis Enri kiriku teadetetahvlile sedelikese, et teda järgmisest Issanda päevast enam kirkut teenima ei ole mõtet oodata. Räägitakse, et mehele käis ülejõu Raave saabastes käia, sest koos Raave kadumisega olla lahkunud ka ontlikumad kirikuliikmed-toetajad ja ning uut pastorit hakanud kummitama nälg.

Veel mõned aastad hiljem, nagu teavad meenutada meie kaasaegsed, nii 2010 aasta paiku meie Issanda sünnnist lugedes, pani Halliste Püha Anna kiriku ees üleöö ameti maha juba järgmine jumalasulane – Kalle Gaston. Taaskord memmekeste sõnul kiiduväärt hingehoidja, kuid....jah kiriku katuse ja muude maiste asjade toimetamisega hakkama ei saanud. Ja palk olnud niru mis niru, nutma ajas lausa.

Mis siis lahti seal kuulsal Mulgimaal? Kas tõesti on Hallistes mõni needus lahti päästetud, mis noori jumalamehi kollitab ja lõppeks tagurpidi metsa ajab? Või on asi sootuks muus? Milles siis? Kirikuvalitsus kogunes, meedia pasundas aga tõde välja selgitada ei jõutud. Miks on küll meie luterikirikul sedavõrd vähe koguduseliikmeid? Ja miks neistki vähestest vaid üksikud oma kümnise kirikule toovad? Ja miks on see kümnis nii pisuke kui vaese lese and Jeesusele? Ja kes siis ikkagi peaks meie kirikuid renoveerima ja külamemmedele õnduse teed kätte juhatama seal karmis Hallistes?

Mööda metsa lonkis aga halli habemega vana pagan (seenekorv pungil käeotsas rippumas), kes kõike seda virinat ja vesistamist pealt kuulis ning muiates isekeskis lausus: jah, on teised seal paksude müüride taga ärahellitatud, ei mõista isegi inimestega suhelda, muudkui Jumalaga vaid. Aga Jumala jaoks on nende jutlused igavavõitu, ajavad une peale. Temalt neil enne selle ilmaelu lõppu palka oodata pole. Rahakest veereb ju nende kivimürakast mööda iga päev, aga kes siis kukrut seal kergitab, kus surmvaikus ja nutt maad võtnud. Inimesed on kord juba sellised, et viivad oma säästud meeleldi sinna, kus neile rõõmusõnumit räägitakse või hookuspookust näidatakse.


Ka mulle tulevad seda hala kuulates meelde mõned pildikesed hiljutisest minevikust. Ühel pildid on Luterikiriku valitsus, kes pidanud suuri lahinguid riigiga, et saada kõik nõukogu ajal võõrandatud maad ja varad enda kätta. Teisel pildil on langev ja väljasurev koguduseliste kari. Kolmandal pildikesel lagunevad hooned ja maksmata palgad. Neljandal pildil on Jeesus, kes kinnitas, et Jumal ei jäta omi hätta, kui need vaid tema tahet teevad.

Pildid vaadatud, tekib paratamatult küsimus: äkki ei tegele meie kallis luterikirik enam päriselt sellega, milleks Jumal nad seadnud on ja peavad nüüd endid ise äratoidetud saama?! Kui nii, siis mina nende asemel alustaksin sellest, et pakuks ultimaatumi korras riigil kõik muinsusväärtusega kirikud oma bilanssi võtta ja sinna mõni europrojekt peale tuua. Tehtagu katused korda, pakkugu puuetega inimestele kaugtöö kohti, tehku, mis iganes. Uskuge, küllap leidub igas külas ka neid inimesi, kes oma rahakurkud avavad kui head tööd märkavad! Jumalateenistusi võib aga esilagu vabalt pidada ka nn talvekirikutes ehk mõne kirikulise elutoas, sest nagunii mahuvad ka sinna kõik puuduse käes kannatava koguduse kuulajad ära!

Lõpetuseks möönaksin, et alates apostlite päevist on kogudused olnud isemajandavad üksused ja nende pastorite palk sõltunud alati sellest, et kuivõrd kirikulised nende jutust ja tegudest tegelikku abi tajuvad. Pole imestada, et Ameerika evangeelse kiriku tradistiooniks on korjanduskarbi läbi saali saatmine koos sinnajuurde kuuluvate manitsuste ja julgustustega. Tihti võtab „raha“ jutlustamine kolmandiku kogu jumalateenistusest. Miks? Eks ikka selleks, et pastori Cadillacile bensiini osta! Võib-olla tasuks ka meie kriitkahvatutel ja nutumaigulistel kirikuteenritel oma pühapäevast fookust muuta?! Isiklikult arvan aga, et ka Kalev Raavelt on palju õppida!

Monday, September 6, 2010

Euroraha surmab teeninduskvaliteedi

Sai käidud Võrumaal Seto Tsaimajas. Jube oli. Ei, mitte koht vaid see, mida on euroraha teinud teeninduskvaliteediga. Putru sai 40 minutilise ootamisega (lubati kohe), sest teistele praadidele ei võetud tellimusi üldse (ootasid gruppi). Tee oli lahjem kui vesi. WC ja köök olid kaugel setomaa traditsioonidest ja meenutasid pigem Solarise keskust.
Teenindajad kriitikat ei kannatanud ja kippusid haukuma stiilis, et kannata ära kui nii kaugele oled sõitnud. Kannatasingi. Tee eest tegin külma arve. Enam kunagi ei lähe ja teistele ei soovita. Isekeskis mõtlesin, et poleks olnud eurorahadele ehitatud muuseumit, olnuks ehk eraomanik veidi püüdlikum klientide eest hoolitsemisel....

Kes arvab, et ma olen mingi õiendaja igas toidukohas, see eksib. Aga kui ikka hind on krõbe ja ootused suureks köetud, siis ootaks enamat kui kohalikud kahjuks pakkuda suutsid. Aga võrokeste lohutuseks peab ütlema, et see on üldiselt paljudes kohtades Eestis nii, et majad on uhked ja idee ka, kuid parem ära suhtlema mine....
Kas on asi tööjõu kvaliteedis või läbimõtlematuses...mine võta kinni!

Friday, September 3, 2010

Kes nahistab Eesti kroonid?

See küsimus on mind vaevanud juba pikka aega. On ju valitsus teatanud, et need vahetatakse eurodeks ja kroonid lähevad utiliseerimisse. Aga ikkagi, mis saab siis kui prügiks läheb ainult osa kroone? Kes hakkab neid rahapakke üle lugema ja järelvalvet teostama?

Ma pigem pakuks oma rikutuse tasemelt, et suur osa kroone rändab utiili asemel Neinar Seli vms võimu rahakoti hoidja kätte, sealt vahetakse need aja jooksul ringiga veel paar-kolm ringi järjest eurodeks (saab ju kroone eurodeks vahetada veel palju aastaid) ja nii rikastuvad tänased võimurid veel mõnesaja miljardi võrra.

Kui asi nii poleks, tahaks küll hirmsasti teada, mil moel see kroonide ülelugemine ja utiliseerimine toimuma hakkab. Kas keegi teab?

Riik ja linn võiksid koha vahetada!

Nüüd siis valimised ukse ees peagi ja ka mul mõtted taas peas jaheda ilma tõttu liikuma hakanud. Nimelt olen oma peakeses vaaginud pikalt, kas Eestile tuleb kasuks Savisaare- Reformi jätkuv (igvene?) vastasseis ja ühine Eesti jagamine või hoopiski see kui ükssama erakod saaks võimu nii pealinnas kui riigis.

Ja vaagisin mis ma vaagisin, ikkagi tundub, et vastaseis on parem. See tagaks lihtsalt rohkemate inimeste huvide esindatuse poliitikas. Sest populistid on mõlemad parteid, ahned samuti. Seega pole vahet. Ja põhimõtteliselt on nende erakondade vaated ka aastate jooksul oluliselt üksteisele lähenenud. Ei ole enam vasak- ja parempoolseid vaid kaks suurt keskparteid. Lihtsalt ajalooliste nimedega.

Kuid vahelduse mõttes võiks eelseisvaid valimisi silmas pidades soovida, et need kaks suurpartied kohad vahetaks. Keskerakond võik saada moodustada valitsuse (koos sotsidega) ja Reform võiks tulla võimule pealinnas (mõne aja pärast). Eks siis oleks nii siiin ku seal värskeid tuuli oodata ja lõpeks oleks ka näha, mida üks või teine lisaks suurtele sõnadele esimese asemel ära teha suudab!