Monday, November 9, 2015

Lyonessist ja soovitusturundusest laiemalt ehk kuidas vältida pettumist


Paari nädala eest telesaates Radar plahvatanud lugu sellest, kuidas grupp kuulmispuudega inimesi pettus soovitusturunduse abil levivas maailma suurimas ostukogukonnas Lyoness, on hea õpikunäide ükskõik millise soovitusturunduse firmaga lävimiseks.  Loodan, et aitan paari näitega tulevikus ära hoida suuremaid apsakaid kui seekordne kurtidepoolne  ca 2000-2500 euroga altminek. Olen aastate jooksul puutunud kokku mitmete soovitusturundusel baseeruvate  firmaga
turunduskommunikatsiooni nõustajana, teiste seas ka Lyonessiga. Ühegi soovitusturunduse firma klient ega edasimüüja ma pole, seega isiklik huvi udu ajamiseks puudub. Küll aga olen pidanud end nende firmade hingeeluga üsna hästi kurssi viima. Siiski, siinkirjutatu on minu subjektiivne arvamus.

Kas soovitusturundus on kahtlane äri?
See on enim mulle kõrvu kostunud küsimus. Kui üks koolitusfirma eelmisel aastal selleteemalist konverentsi soovis korraldada, et soovitusturundusest ja telefonimüügist kui normaalsetest ja teatud ärimudeli puhul otstarbekatest nähtustest rääkida soovis, ei julgenud enamik selle valdkonnaga tegelevaid inimesi isegi mitte esinema tulla – ilmselt tunnetavad, et neid ei armastata.

Siiski on maailmas sadu soovitusturundusel baseeruvat firmat, kes müüvad tublide ja vähemtublide agentide vahendusel lilledest pesuvahenditeni, kööginõudest tolmuimejate ja mahladeni, toidulisanditest raamatute ja prusskatõrjevahenditeni. 
Avon, tuntud kosmeetikafirma, on ehk enimtuntud. Paljude nende firmadega käib kaasas hulk müüte ja vandenõu teooriaid nende kahjulikkusest, ülespuhutud hinnast, agressiivsusest, jne.  Tegelikkuses on see tavaline alternatiiv poe-või turumüügile, kus ei ole võimalik või ei taheta toote reklaami ja turundusega võtta liiga suuri riske või tähelepanu.

Lisaks kaine majanduslik arvestus: poed võtavad tavaliselt suurema vahendusprotsendi kui üksikud agendid, samuti pole vaja suurt reklaamieelarvet. Soovitusturunduse kaudu võib põhimõtteliselt müüa, mida iganes. Fakt, et mõni tuttav sulle seda väikese omakasu nimel soovitab, ei muuda ühtki müüdavat kaupa ega teenust kahtlaseks. Minu kogemus mitme tervisetoote, näiteks Foreveri ketis
müüdava puhul, on pigem vastupidised: need tooted on tegelikult  päris head ja kvaliteetsed.
Samal ajal on soovitusturunduse üks nõrkadest kohtadest asjaolu, et meile pakuvad kaupa/teenust meile emotsionaalselt lähedased isikud. Ja teevad seda tavaliselt ajal, mil me pole ennast „poodiminekuks“ häälestanud. Ja see võib olla ebameeldiv kogemus.  Mõnigi vähem delikaatne agent on sedaviisi kaotanud suurema osa sõpru.

Teine miinus on võrreldava hinna puudumine, mistõttu võivad soovitusturunduse kaudu müüdavad tooted olla oluliselt kallimad poeriiulitel lebavatest analoogidest. Võivad, aga ei pruugi. Sest inimesi saab reeglina vaid petta ühe korra.

Kolmas selle müügistiili miinus on aeg-ajalt asjaolu, et soovitusturunduses tegutsevad meie tuttavatest agendid pole enamasti firma ametlikud palgalised esindajad, mistõttu sõltub nende tulu otseselt kas müüdud kogustest ja viimane kaudselt ka liitujate arvust ning just seetõttu võivad nad toote tegelikkusest atraktiivsemaks rääkida. Selle vastu aitab ISESEISEV firma ametliku veebilehe ja toodet tutvustavate materjalidega tutvumine. Siiski - tavaliselt on soovitusturunduse agentide puhul tegu palju teadlikumate ja professionaalsemate müüjatega kui suvalises tavapoes töötavad müüjad seda on. Kui suudad olla tähelepanelik ja kontrollida, kas müüdaval tootel on olemas ametlikud sertifikaadid, mida on tunnustanud Eesti riik (tarbijakaitse, toiduamet, tehnilise järelvalve, ravimiameti, jt), siis võid ka rahus neid tarbida.


Kas Lyoness on püramiidskeem?
Nüüd siis lähemalt Lyonessist, kuigi sama analüüs kehtib ka teiste firmade puhul, kes soovivad teid kaasata mitte vaid tarbija, vaid ka edasisoovitajana. Kas ta on püramiidskeem? Püramiidskeemiks peetakse sellist ärimudelit, millega liitumisel eeldatakse liitujalt rahalist panust, tavaliselt suuremat investeeringut. Samuti on skeemi tunnuseks asjaolu, et inimese teenistus hakkab kasvama uute inimeste liitmisega (kes kõik samuti maksavad liitumistasu). Sellise skeemi puhul on ilmne risk, et sissepandud raha ei pruugi inimene enam kunagi tagasi saada. Sest liitujate hulk võib pidurduda, omanikud võivad kogutud rahaga jalga lasta, vms.

Erinevalt Herbalifeist või Avonist ei tooda Lyoness midagi, vaid üksnes vahendab tarbijaid ettevõtetele. Samuti olen korduvalt kontrollinud, et Lyoness ei küsi ka liitujatelt raha liitumise eest. Seetõttu pole ka midagi kaotada, pole millegagi riskida. Järeldan, et tegu ei saa olla ohtliku püramiidskeemiga, kus investeeritud eurod võivad ühel hetkel haihtuda. Samuti ei teeni Lyonessi soovitajad mingit raha teiste inimeste liitmiselt. Kui see oleks teisiti, poleks tänaseks juba 12 aastat kokku 46 riigis ja mitutkümmend tuhandet ettevõtet kaasaval firmal avalik tegutsemine võimalik. Nad istuks trellide taga.

Kust siis tuleb raha Lyonessi süsteemi, mis motiveerib soovitajaid-agente selles äris tegutsema? Süvenedes saab selgeks, et see on vaatmata keerukale pealispinnale üsna lihtne: Lyoness ostab tänu suurele klientide arvule (üle 5 miljoni inimese) ettevõtetelt nende tooteid ja teenuseid hulgikliendi soodustusega ja suunab saadud raha omakorda klientidele pakutavatesse soodustustesse, soovitajate vahendustasuks ning heategevusse. 100% Lyonessi süsteemis keerlevast rahast saabub sinna ettevõtetelt, kes annavad ära teatud protsendi igalt Lyonessi kaardiga sooritatud ostult. Näiteks kui keegi ostab Sportlandi kinkekaarte 100 euro eest Lyonessi kaardiga, siis annab Sportland ( näites kasutan suvalisi numbreid, sest Sportlandi lepingu detile ei valda) selle eest ära 10% ehk 10 eurot, millest 3 eur läheb kohe tagasi ostjale, 2 eurot läheb Lyonessile ja osa heategevusfondi, veel 0,5 eurot kaardi soovitanud isikule ja sama palju ka tolle soovitajale ning ülejäänud 4 eurot muundub punktideks.Need aktiveeruvad uute lisasoodustustena ostumahu kasvades klinetidele ja ka lisateenistuseks usinamatele soovitajatele. Lühidalt: mida rohkem Lyonessis on inimesi, kes kasutavad soodustuste ja hüvede saamiseks elektroonilist kaarti, seda suurem on nende ühine käive (2014 aastal ca 3 miljardit eurot) ja seda rohkem raha liigub kõikidele süsteemi osapooltele.

Kas Lyonessi võib usaldada?

Seda küsimust küsitakse samuti pea iga soovitusturundaja kohta. Minu väide on, et alati tuleb kõiki ärilisi lubadusi korrutada tõepärasuse koefitsendiga. See kehtib nii tarbimise kui edasisoovitamise osas. Lyonessi puhul on hea asi, et 99% nendega seotud ettevõtetest saab koheselt 2%- 5% raha tagasi. See laekub automaatselt kliendi Lyonessi kontole ja lisab kindlust. See on maast leitud raha. Kui summa jõuab 5 euroni, siis edastatakse see kliendi pangakontole. See on kindel kaup.
Keerulisemaks läheb see osa, mis puudutab nn Shopping Pointide kogumist. Olen aru saanud, et kokkuvõttes on aja jooksul tarbimist kasvatades võimalik jõuda välja oluliselt suuremate
soodustusteni. Kuid see on lubadus neile, kes viitsivad rohkem kaasa mõelda. Kaotada pole aga taas võimalik, kuna raha tuleb mitte inimeselt ega ka mitte Lyonessilt, vaid siiski tavalistelt partnerettevõtetelt. Nagu näiteks Sportland. Selle eest, et olete sealt midagi ostnud.
Kuna Lyonessi puhul on tegu juba 12 aastat Euroopas ja maailmas tegutsenud firmaga, siis võib järeldada, et nende ärimudel ei ole suunatud kiirele kasumile ja sellega jalga laskmisele! Samuti räägib Lyonessi elujõulisuse kasuks asjaolu et nad ise midagi ei oma ega tooda, vaid valivad vaid uusi ja üha usaldusväärsemaid partnerkauplusi. Seega on riskid hajutatud.
Kuid nagu ikka, tuleb teatud ulatuses alati olla valmis selleks, et üks või teine ettevõte pankrotistub. Kui see peaks juhtuma Lyonessiga, siis tuleb olla valmis, et sinna jääb kinni teatud hulk sooduspunkte ja kuni 5 eurot.

Kuidas oleks kurdid saanud vältida pettumist?
Nüüd siis kõige delikaatsema teema juurde. Väidetavalt pakkus Lyoness kurtide kogukonna esindajatele liitumist 2300 ja 2500 euro eest. Varem on ajakirjanduses räägitud ka  500 ja koguni  5000 eurost, mida liitujatelt küsitakse.  Näidati ka videolõiku vastavast koolitusest, kus koolitaja selliste numbritega (2500 eur) opereeris. Kas kurte peteti?

Väidan, et ei petetud. Nii Lyonessil kui ka mitmed teised soovitusturunduse firmad motiveerivad oma liikmeid rohkem tarbima ja pakuvad selle pealt suuremaid soodustusi. Samuti motiveeritakse soovitamisest huvitunud eraettevõtjaid, kes üldjuhul on ka ise tarbijad, kaasama süsteemi uusi inimesi. See on iga äritegevuse alus. Nii oli ka Lyonessis mõeldud välja nn kuldkliendi staatus, kuhu on võimalik tõusta vaid läbi suurema ja sagedasema tarbimise partnerkaupluste juures.  No käid näiteks piima-leiba ostmas iga kord Maximas, mitte pooltel kordadel Maximas ja pooltel Selveris.
Samuti liidetakse esmapilgul keerukasse konstruktsiooni soovitajate (kes soovitas kedagi teist Lyonessiga liituma) alla reastunud klientide käive. Kuigi esmapilgul keeruline, pole see siiski kõrgem matemaatika:  kui ostad ise“ õigetest“ poodidest ja ostavad need, kellele kaarti soovitasid, siis kasvab kaupluste läbimüük ja koos sellega ka kaupustelt ümberjagamiseks saadav hulgisoodustuse maht. Kõik osapooled saavad rikkamaks.
Eraettevõtjatel-soovitajatel, kes ihkavad kiirendada enda jõudmist kuldkliendi hüvedeni ja teenida soovituste pealt juba korralikumalt, piisvab vaid tormata poodi oma sääste kulutama ja naabrite juurde tasuta liitumist pakkuma. Kes aga ei malda oodata või kellel pole võimalik kohe poest nii palju asju koju tassida, saab osta poodide kinkekaarte. Seesama detail , mis omane samuti paljudele soovitusturunduse firmadele (osta ise rohkem, tarbi ise või kingi edasi) on olnud ilmselt ka mitmete Lyonessiga liitunud inimeste komistuskiviks: nad on valmis kohe välja käima mitu tuhat eurot kinkekaartidele kohustudes hiljem rohkem tarbima, et saada suuremaid soodustusi ja hüvesid rutem! Me võime seda nimetada ahnuseks või ärivaistuks või kuidas iganes, kuid ühelgi juhul ei investeerita seda raha kuhugi. Ei, selle eest saadakse vastu kinkekaarte või kulutatakse see jupi kaupa „õigetes“ kohtades ostes. Kes on õppinud finantse, see teab, et tegu on raha ja kauba ekvivalendiga, mida saab iga kell kaupmehe juures kauba vastu vahetada.Või ka kellelegi edasi müüa.
Ma isiklikult kahtlustan, et valdav enamus sellele „etteostetud diilile“ läinud inimesi on seda teinud väga hoolikalt kaalutledes. Pettumust saab vältida vaid siis, kui ennast mitte ülehinnata. Ei enda ostuvõimet ega ka suutlikkust kedagi teist klubisse värvata.

Kas kurtide kaasamine oli eetiline?
Sellele küsimusele ei saa anda ühest vastust. Igasuguse kaubandusliku tehingu puhul on olemas risk, et ostsime toote, mida me päriselt ei vajanud või saime teenuse, mille puhul oleksime eeldanud midagi muud. Teatud puhkudel pakub seadus kaitset taganeda tehingutest, kus lubatu ja tegelikkus selgelt vastuolus on. Ilmselt nõustub enamus minuga, et iga toote/teenuse puhul peaks saadav toode/teenus olema võimalikult detailselt lahti kirjutatud, et inimese ratsionaalsel ajupoolusel ei tekiks vääritimõistmise võimalust. Kuid kas on ebaeetiline oma toodet/teenust kiita, tuua positiivseid näited elust ja mõjutada sellega ostjat vasakus ajupoolkeras tärkavaid emotsioone rohkem usaldama kui ilmseid fakte? Mina arvan, et kui see oleks ebaeetiline, oleks kogu kapitalism ebaeetiline.
Tean, et pea kõik soovitusturundusel baseeruvad firmad annavad oma edasimüüjatele-soovijatajatele kaasa mahukad juhised, kus täpselt puust ja punaseks tehtud skeemid selle kohta, mis ja kuidas toimub. See pole 100 leheküljeline pisiskeses kirjas juriidiline jutt, mida toódavad pangad ja juristid ja millele armastavad viidata vandenõuteoreetikud. Olen näinud ka Lyonessi juhendeid ja võin kinnitada, et kõik on mustvalgelt ja suurte tähtedega kirjas. Värvilised skeemid, jne. Kui kurdid lugeda oskavad, siis ei ole võimalik, et nad aru ei saanud, kuhu astusid ja mida ostsid. Iseasi, kas nad pärast seda endile tunnistada soovisid.

Sageli on tarbijad ebaeetilisemad kui kaupmees. See juhtub siis, kui selgub, et raha mujale rohkem tarvis olnuks aga „ups, enam põle“. Raha magab mingi kauba alla ja on kinni. Kahjuks armastab ajakirjandus liigselt selliseid lugusid võimendada, püüdes jätta mulje petetud inimesest ja kavalast firmast. Hoolimata sellest, et tegemist on absuluutselt igas eluvaldkonnas meile vastuvaatava ärilise paratamatusega: kui tahad soodsamalt, osta rohkem; kui tahad edasimüümisega kasumit teenida, pead saama toote kätte parema hinnaga; parema hinnani jõutakse vaid suuremate mahtude puhul.
Põhjus, miks ajakirjandus neid nõretavaid lugusid võimendab, seisneb minu arvates sellest, et nende lugude peategelased pole keskmisest suurema empaatiavõimega ajakirjanike arvates käsiteldavad tõsiseltvõetavate ettevõtjatena. Pigem õnnetute inimestena, kelle puhul oleks pidanud neile äriprojekti pakkunud shaakalid kohe läbi nägema, et nad põruvad. Selline käsitlus tundub mulle täiesti erapoolik, sest samal ajal võimendab meedia meeleldi lugusid õnnetutest eluheidikutest, kes leidsid sihikindla tööga miljonäristaatuse. Kui äris õnnestuvad, siis oli süüdi nende töökus. Kui äris ei õnnestu, oli süüdi nende ärisse kaasaja. Kas nii tuleks meediat mõista?

Lyoness kinnitas nii telesaates kui hiljem pressiteates, et nad tagastasid osadele nende poolde pöördunud kurtidele suurema osa rahast juba mitu kuud enne teleklipi sündi. Veebruaris. Tagastasid vaatamata sellele, et juriidiliselt polnud neil selleks põhjust. Ju hakkas neil kurtidest ilmselt hale ja suuremat kisa ei soovitud. Mul pole selles väites alust kahelda. See oli dzentelmenlik, kuid siiski arvan, et see oli ülereageerimine. Kui kõik, kes ostavad Kaubamajast emotsioonide ajel  50 euroseid kinkekaarte, saaks need pärast sama lihtsalt samas kassas 50 euro vastu vahetada, kaoks kaubanduslikul inimeste emotsioonide mõjutamise kunstil, mida õpetatakse sadades ülikoolides üle maailma, igasugune mõte.

Kahjuks aga ei kippunud mitte kõik „massipettusesse“ (huvitaval kombel ei olnud keegi 14st kurdist lugenud neile antud materjale ega firma kodulehte, kuid oli valmis kinkekaartide eest välja laduma müstilisi summasid, mis võrduvad kurtide poole aasta keskmise palgaga) kaasatud kurdid pöörduma Lyonessi poole, vaid arvasid, et juristide ja televisooni abiga on neil rohkem lootust oma juba kulutatud raha tagasi trikitada. Neil oli see õigus, mis meil kõigil. Kas see ka aitas, näitab juba aeg.
Kokkuvõttes: kui keegi pakub teile võimalust saada talvepuid 50% soodsamalt kui ostate korraga puud ära kolmeks talveks korraga nii endale kui kümnele naabrile, siis mõelge enne tehingut kolm korda. Lootus, et saate puud naabritele 50%-100% kasuga edasi müüa on ju tore, kuid enne võiks naabritelt uurida, ega neil juhuslikult oma metsa pole.  Kui ostate küttepuud oma vabast rahast, siis olete saanud hea kauba 30 aastaks ette, kui aga võtate selleks laenu, siis pole teist viisakas laenu ja intresside tasumise päeval kedagi kolmandat süüdistada.

See on ka peamine reegel, mida ükskõik millise soovitusturunduse süsteemiga ennast sidudes järgida tasuks! Siiski, need, kes on nutikad, teenivad soovitusturundusega varandusi! Warren Buffet ja Donald Trump on ideaalsed näited selle võimalikkusest. Kuid vaja on teha väga palju karmi tööd!


Monday, May 18, 2015

Kommunikatsiooniprobleem või vastutustundetu valetamine?



Meil oli kommunikatsiooniprobleem, teatas endine peaminister Andrus Ansip pärast seda, kui rahvas oli Reformierakonna eestveetava valitsuskoalitsiooni nimel käinud välja soovi rahastada oma perede  ja väiksesepalgalise rahvaenamuse heaolu kasvatamist lubanud valmislubadust läbi alkoholi ja kütuseaktsiisi tõstmise läbi pilvede. Sama kordas ka istuv peamister usinasti järgmisel päeval juba ametlikult. Ja rahvas ilmutaski rahunemise märke: kui kommunikatsiooniprobleem, siis kommunikatsiooniprobleem. Hea tunne, et vähemasti ei midagi hullemat!

See seik pani mind taaskord endalt küsima, mis asi on õieti see kommunikastiooniprobleem, millega viimasel ajal nõnda sagedasti erinevaid avalikke äpardusi õigustatakse. Või vähemasti välja vabandada püütakse. Seda kõike olukorras, kus antud parteid ümbritseb kümmekond professionaalset kommunikatsiooninõustajat nii erakonnas, Valitsuse kommunikatsioonibüroos, Riigikogu kantseleis ja lisaks veel nende käsituses olevad erafirmadest pärit spinndoktorid. Ja omamoodi huvitav on ka arutleda, kust pärineb selle sõna maagia, et teda üle huulte libistades õnnestub hullunud rahvahulke  suhteliselt kergesti rahustada.

Ehk tuleb kellelegi meelde koolides õpitud kommunikatsioonimudel, mille ühes ääres on sõna lendulaskja ja teises servas sõnumi vastuvõtja, kelle ülesandeks jäi selle dekodeerimine. Sellise mudeli pealt on lihtne näidata, et kommunikatsiooniprobleemi peamine olemus saab seisneda vaid selles, kui keeruliselt, asjatundmatult  või väheusutuvalt on sõnum formuleeritud konkreetse adressaadi jaoks. Ja sellist probleemi saab küllalt lihtsalt ravida, kui kujutada endale vaid paremini ette, mida kuulaja ootab, kuidas mõtleb ja mil moel kuuldut tõlgendab.  Või millised sammud peaks koos sõnumiga välja käidama, et jutt usaldust ärataks. Mõistagi on olulised ka aeg ja koht, kommunikatsioonikanali õige valimine ja sõnumi kordumiste piisav arv.

Nagu näiteks targad suhteajakirjad õpetavad, ei piisa abielumehepoolse armastuseavaldusena hommikust õhtuni töörabamisest, abiks on ka hellad sõnad, lilled ja naisele võimaldatav vaba aeg.  Neid kõiki asju annab aga kommunikatsiooni parendamisega lihvida senikaua, kuni mees armukesega vahele jääb. Pärast seda pole probleemi keskmeks enam kommunikatsioon, mida üleselgitamistega parandada annaks. Pigem muudab nn kommunikatsiooniprobleemi ravimine, mille käigus mees soovib naisele „kõik ära selgitada“ sageli asja vaid hullemaks. Abi ei pruugi olla isegi suurele ringristmikule paigaldatud ahastust väljendavatest „ma armastan sind, Maria“ stiilis hiigelplakatitest.

Olen kommunikasiooni alal nõustanud nii erakondi, ettevõtteid kui eraisikuid, kokku ligi 20 aastat. Ja ma pole olnud üksi: suhtekorraldajaid, kommunikatsioonieksperte, õppejõude jm sellel alal higipull otsaees kündnud asjatundjaid on Eestis kümneid ja isegi sadu! Kahetsusega tuleb tunnistada, et meie töö on olnud siiski väheviljakas, sest nn diagnoosipanemisega on meil ikkagi veel essisti. Kui aga panna vale diagnoos, siis pole ka võimalik patsienti ravida.

Kuigi laiemalt mõeldes on kommunikatsioonil ju oma osa täita igasuguste probleemide lahendamisel, on oluline mõista, et kui üks asi on diagnoositud kommunikatsiooniprobleemina, viitab see otseselt ja primaarselt vajadusele seda läbi oskuslikuma suhtlemise ravida.  Tuleb mõista, et igat negatiivset sõnumit (näiteks õllehinna tõusu) pole võimalik muuta masside seas positiivseks. Või vähemasti pole seda võimalik lühikese aja ja olematu rahalise eelarvega. Ja päris kindlasti pole seda võimalik teha läbi usaldamatust sisendava isikuteringi.

Kommunikatsiooniprobleemiks ei saa minu hinnagul pidada näiteks olukorda, kus üks või teine poliitik, hambapasta või juuksuritöökoda ei suuda oma tuntust või populaarsust valmisvändatud reklaamklipiga karvavõrdki suurendada, kuna meediaostuks pole lihtsalt raha. Kaks –kolm raadioreklaami ja 2-3 lehekuulutust on ilmselgelt mahavisatud raha, mida ei märka peaaegu mitte keegi. Kahjuks ei piisa ka 2-3 kolmest näitamisest teles nn praimtaimis. Nende juhtumite diagnoos on rahapuudus, mida saab ravida vaid laenu võttes või rohkem teenides. Kuio kas te teate kui paljud ettevõtjad arvavad ise, et neil on just nimelt kommunikatsiooniprobleem. Ja nad teevad uue ja huvitavama klipi......

On selge, et diagnoosipanemise oskamatuse all ei kannata vaid Reformierakond või erakonnad laiemalt. Minu praktikas on mul tulnud sageli tegemist teha ettevõtetega, kes arvavad, et reklaam ja suhtekorraldus on piltlikult öeldes sitast saia tegemine. Mida rohkem antud arusaam inimestes levib, seda enam kipuvad nad siiralt uskuma, et nad võivad toota ja genereerida ükskõik mida, sest kusagil elavad kommunikatsioonivõlurid, kes selle ikka aitavad atraktiivseks muuta ja maha müüa. Ja sellise mõtlemise pahupoolele tuleb kanda kindlasti ka tema mõju üldisele mõtete kvaliteedile – kui sa usud, et sul on olemas oma geniaalne musta valgeks rääkiv suhtekorraldaja, siis kipud ka arvama, et võid ilma suurema pingutuseta seljatada kasvõi vanakuradi enda.  Rumalavõitu tarbijast rääkimata. Ja eriti täbar lugu on nende ettevõtjatega, kes pärast mitmekordset läbikukkumist bisnisis asuvad samu veendumusi katsetama riigitüüri etteotsa pürgides.

Veel näiteid elust enesest. Näiteks tuleb Eesti ettevõte turule uudse mobiiltelefoni prototüübiga, millega unistab vallutada kogu maailma. Ta panustab maailma ühes tihedamaima konkurentsiga valdkonnas tootearendusse 25 000 eurot, lisaks null eurot turuanalüüsile ja 500 eurot reklaamile ning saab oma kõigile arusaamatu vidinatüki omahinnaks turuhinnast umbes  seitse korda suurema arvu. Kuid start-up arendaja  arvates pole see ju probleem, sest ta teab lahendust:  kui pakkuda pr-mehele 1500 eurot, küllap siis too lahendab suurest unistusest ainsana eraldava kommunikatsiooniprobleemi. No tee midagi, et rahvas meie telefonidele tormi hakkaks jooksma, lahenda see kommunikatsiooniprobleem!

Aga vat ei lahenda, sest asi pole kommunikatsioonis, vaid konkurentsitult mõttetus tootes!
Tulles tagasi küsimuse juurde, kas siis tänase valituskoalitsiooni puhul vastumeelsust tekitanud aktsiisitõusude näol oli tegemist kommunikatsiooniprobleemiga või mitte, tuleks astuda mõned sammud tagasi ja küsida, kas ja mida oleks parem selgitamine andnud. Ma kipun arvama, et kui mitte intellektuaalselt, siis vähemasti tunnetuslikult pole rahvas valdavas enamuses loll. Nn aktsiisiprobleem sai ju alguse sellest, et valimistel kandideerinud parteidel oli vaja eristuda suurte ja kõlavate lubadustega, nii mindigi kergema vastupanu teed: kuna midagi paremat lubada ei osatud, lubati eri valijagruppidele anda raha. Nende endi raha. Samas hoiduti valmisdebattide ajal igati selgitustest, millisest valija taskust see raha võetakse. See ei olnud kommunikatsiooniline viga, vaid teadlik ja valimisvõidu nimel rakendatud kommunikatsioonitaktika. Mõni võis seda pidada ka teadlikuks valetamiseks. Edasi nägi taktika ilmselt ette, et katteallikate detailset arutelu pole hea rahva ette tuua, sest siis tapetaks peamised katteallikad avaliku kriitika kaudu juba liiga varases etapis sootuks ja see muudaks koalitsioonil oma „ülioluliste valmislubaduste elluviimise“ ilmvõimatuks. Kui siis lõpuks aktsiisitõusudest teatati, püüti neist jätta mulje kui kõigi partnerite ühisest kaalutletud otsustest, et vahendada rahva pahameelenoolte lendumist üksnes juhterakonna pehmesse kohta. Ja selleks, et ka otsuses oleks väike ventiil, käidi algul välja utoopilised maksimumaktsiisid, mida seejärel varem kokkulepitud kommunikatsioonitaktika osana osavalt ajatati.

Kui nüüd küsida, kas tegu oli kommunikatsiooniprobleemiga, mida oleks päästnud rahva pahameeletormist oskuslikum selgitamine, siis on vastus kindel ei. Probleem on hoopiski peidus meie valimistes, kus paratamatusena tuleb püünele pääsemise nimel olla valmis suurte riskide võtmiseks ehk rahvale puru silma ajamisest. Kuna see on korduvalt läbiproovitud mehhanism, siis on ka eelnevalt teada, mil moel hilisemad vastuolud ületada. Parem kommunikatsioon antud valdkonnas ei saa kunagi tähendama ausamat, läbipaistvamat ja vastutustundelisemat rahvast kaasavat kommunikatsiooni. Viimasel juhul tuleks juba alguses tunnistada, et valimistele minnakse kaotama.
Seega paneksin mina sellele pahameeletormi vallandanud probleemile sootuks teistsuguse diagnoosi: võimulepürgijate puudulikud või sootuks puuduvad ideed, mida jätkuvalt kompenseeritakse ilma piisava analüüsita maksumaksjate taskute segipööramisega ning mida omakorda toetab meie  valimissüsteemi puudulikkus, mis võimaldab avalikult ja ilma vastutuseta rahvale valetada.


Kes veel aru ei saanud, neile selgitan veel ühe maalähedast paralleeli kasutades: kui isa lubab lastele, et kui nad lõpetavad õppeaasta heade hinnetega, siis sõidetakse reisile Legolandi, siis on see tore ja motiveeriv lubadus. Kui aga isa jätab ütlemata, et selle sõidu hinnaks on kõigi laste mänguasjade, ja jalgrataste hilisem mahamüümine, et reisiks võetud sms-laenu tagasi maksta, siis ei ole see enam kommunikatsiooniprobleem. Seda enam, kui peaks selguma, et üle poole võetud laenust mängis isa tegelikult maha kasiinos ja nüüd tuleb lastel loobuda koos sõpradega õues ratastel rallimisest. See on vastutustundetus, mitte oskamatus oma püüdlusi selgitada.

Niisiis, tahtmata olla dotseeriv, kordan üle: suurem osa kommunikatsiooniprobleemidena näidatud arusaamatusi ei lähtu mitte kehvast kommunikatsioonist vaid pakutavate ideede ja kaupade ilmselgest ebaatraktiivusest, mis nõuab kommunikatsioonistrateegias salgamist, valetamist, ülepaisutamist, jms. Kui aga rahvas pärast seda vaid rahulolematust või ükskõiksust väljendab, siis tasuks kommunikatsiooniekspertide asemel pöörduda selgeltnägijate ja mustkunstnike manu. Rahvale, kes aga moodsa sõnamängu kõiki aspekte ei pruugi haarata, piisab tõepoolest täiesti, kui ütlete, et olete oma veast aru saanud ja selleks olla kommunikatsiooniprobleem. Just hoomamatu kuid moodsa ja kõrgelennulise kõlaga sõna muutubki maagiliseks ja paraku ka üha univeraalsemalt kasutatavaks pea iga haigusilmingu puhul. 

Olgem ettevaatlikud!

Wednesday, January 14, 2015

Meil kõigil on õigus tappa

Vaatamata veidi provotseerivale pealkirjale ei kutsu ma siinkohal kedagi kaigast tõstma ega püssi haarama. Pigem püüaksin mõtiskleda, miks ma ei toeta üleüldist hullust selle Prantsuse koomiksilehe kaitseks. Pigem vastupidi.

Kunagi Äripäevas noore ajakirjanikuna töötades kuulsin sageli, kuidas mu armasad varastes kahekümnendates naiskolleegid üksteist välja sööma kutsudes hõikasid umbes-täpselt nii: „vanamutid, lähme“.  Proovisin paaril korral neid omavahel olles sama terminiga kõnetada, kuid põrkusin ootamatult tahtmatule solvumisele. Neile ei mahtunud kuidagi pähe, et mina, nende privaatsõpruskonna väline inimene julgen nende suhtes kasutada sellist alandavat terminit. Mis siis, et oli aru saada, et püüdsin omast arust nalja teha. Loomulikult lõpetasin, kuid jätsin ka meelde, et isegi juhul, kui inimene enda üle ise ironiseerib, pole teistel seda õigust. Mitte sõnavabaduse vaid inimliku lugupidamise vaatevinklist. Kodurahu huvides.

Esivanemate usk kallim kui elu
Ma ei tea, kuidas teie peres, kuid meil on nii, et kui mina oma naist koduseinte vahel paksmaoks sõiman ja tema mind idioodiks, siis pole hullu. Kõik muutub aga kohe, kui keegi peaks tulema tänaval ligi või kirjutama lehes minu naise kohta midagi sellist. Uskuge, teil tuleb minuga tõsine jutuajamine. Kui aga keegi arvab, et ta võib mind minu naise kuuldes naeruvääristada, siis ei julge ma garanteerida, et too tüüp kohe vastu hambaid ei saa ning pärast veel oma autost või vähemasti nende rehvidest lähiajal ilma ei jää. Lihtsalt mu naine on teist temperamenti, aser. Tal tõuseb veri pähe kiiremini kui keegi oma lause lõpetada on jõudnud. Aseritega ei saa autunde solvamisest midagi  palju hullemat korda saata. Kusjuures eriti innukalt kaitstakse mitte ennast, vaid inimesi, kes on sulle kallid.

Kuigi olen ise kirstlane, eelistab mu naine siiski oma esivanemate religiooni ja meil on kodus selles osas täielik teineteisemõistmine. Peame vastastikku lugu üksteise tõekspidamistest ja väärtusest. Õnneks pole ta usuhull nagu mina, ega taipa islamist suurt. Pigem seovad teda sellega tuttavad inimesed, meeldiv muusika ja riietusstiil, teadmine, et kõik tema esivanemad kandsid samu väärtusi. Just see muudab need tradistioonid talle armsaks. Kui ma kunagi arvaksin, et võin kodus tema esivanemate religiooni või tunnete üle ironiseerida, poleks mul mingitki lootust, et ta minuga nelipühikirikusse kaasa tuleks. Seni õnneks ta käib kaasas ja leiab ka sealt endale mõtteainest. Kui ma peaks aga võtma ette naise regulaarse tänitamise, laguneks meie pere nädalaga ja hinge jääksid sügavad haavad aastakümneteks.

Kas kuritarvitatud sõnavabadus võivad olla võrdsed tapmisega?
Targad meie ümber räägivad sõnavabaduse ülemuslikkusest ja ei paista aru saavat, et igasuguse vabadusega kaaneb alati vastutus. Kui me lapsevanematena oma lapsed iseseisvalt õue lubame ja neile vabaduse oma vaba aega ise planeerida anname, siis eeldame, et nad seda vabadust ei kuritarvita: kasse ei piina, naabrinaiselt kommi ei varasta ja koolis õpetajat roppustega üle ei vala. Me usaldame neile vabaduse koos vastutusega. Midagi sarnast kujutan ka ette sõnavabaduse puhul: me võime seda kuritarvitada, kuid siis peame ka olema valmis karistuseks. Nagu juhtus Prantsusmaal.
Üleüldse meenutan kooliskäinud inimesena, et sõnavabaduse idee mõte pole kunagi seisnenud selles, et sõnadega üksteist tümitada, alandada või narrida. See oli vist ikka pigem mõeldud selleks, et keegi meid oma domineeriva arvamusega allasuruda ei saaks. Sõna on kahe teraga mõõk, sageli teravam ja valusam kui päris relv.

Me siin läänes peame inimese elu viimased pool sajandit sedavõrd pühak, et pole olemas kuritegu, mis selle võtmist õigustaks. Kuid mitte nii kaua aega tagasi oli kõik veel vastupidi: solvamine tähendas aumeeste duelli, kus eeldati vähemasti ühte surma. Mul pole küll andmeid, kuid millegipärast arvan, et ka tänases maailmas on seitsmest miljardist inimesest vähemasti 5 miljardit valmis oma elust loobuma mingite suuremate ideaalide või väärtuste nimel. Paljudele on see nende pere, kuid veelgi rohkematel seisavad esivanemate traditsioonid ja sealt pärinevad uskumused perest kõrgemal. Mingi osa pole mitte üksnes valmis ise surema, vaid on valmis ka ka tapma neid, kes ohustavad nende identiteedi, maailmapilti.

Lääs kui kollektiivne mõrvar
Imestada pole siin tegelikult midagi, sest ka läänes oleme me inimõiguste ülistamise osas alles poolel teel. Meiegi ei saa oma tõekspidamisi kaitsta ilma tapmata. Ma räägin ennekõike riigi kaitsmise kontseptsioonist, mis annab meile justkui õiguse mõnuga tappa kõiki nende emade lapsi, kes juhtumisi on sündinud naaberriigis, mille napakas võimuanhe liider on otsustanud meie kodumaad rünnata ning on selleks tarbeks mobiliseerinud kõigi oma riigi emade pojad.  Selleks, et kristliku moraaliga lääs ei satuks päris vastuollu piibli kümne käsuga, oleme eristamas sõnu „tapma“ ja „mõrvama“. Et enda kaitseks tappa tohib aga mõrvata mitte.

Kuid tegelikult käitub ka lääs siiski kollektiivse mõrvarina, iseasi, et pole kedagi, kes tema üle kohut suudaks mõista. Pean silmas neid paljusid operatsioone, kus ka Eesti emade pojad uhkelt kaasa löövad ja ennast kahurilihaks ei häbene sättida. Need mõrvad pole enam ammu suunatud meie kodumaad rünnanud naaberriigi sõdurite vastu ega kvalifitseeru riigikaitsena. Nende õigustamiseks on loodud uus kontseptsioon: ennetav rünnak meie väärtusi (demokraatia,  sõnavabadus, naiste õigused, jms) ohustavate reziimide vastu. Ja nii me siis tapame ja mõrvamegi uhkelt Afganistaanis, Iraagis, Liibüas inimesi, kes pole meile kunagi midagi kurja teinud ega seda ka tõestatavalt plaaninud. Üksnes seetõttu, et nad võivad õõnestada meie väärtusi.

Kui küsida, miks ühtedel on õigus ironiseerida teiste pühadel tunnetel, mida nood teised sageli elust kõrgemalt väärtustavad, selgitame seda sõnavabaduse kontseptsiooniga. Kui aga on vaja kaitsta sedasama sõnavabadust, oleme valmis haarama relva ja saatma silmapilgutamata teise ilma tuhandeid süütuid inimesi, kelle ainus süü on olla sündinud teistsuguste uskumustega paigas sellesama päikese all. Huvitav, milline on siis nende õigus oma väärtusi kaitsta ja kuidas nad seda tegema peaks?
Ma olen seda meelt, et seni, kuni keegi võtab endale õiguse solvata ja tappa, on seesama moraalne õigus olemas ka neil, keda solvatakse ja tapetakse. 

Loomulikult pole see lahendus rahu ega teineteisemõistmise poole, kuid vähemasti on see võimalus ja õigus olemas kõigil meil. Jah, meil kõigil on õigus tappa. Ja ka selle eest vastutada vastavalt seadustele. Kui seda mõistame, siis saame ehk aru, kui hapras maailmas me tegelikult elame. Ja siis võiksime endilt küsida, kas ikka on mõistlik kedagi liigselt ärritada. ISIS islamiriigina on üheselt läänemaailma enda tegude vili, meie karistus.

Paulus: ärgem pahandagem teisiti uskujaid
Piiblis uues testamendis kirjutab apostel Paulus ühest põhimõttest, mille mõistmine aitaks meil luua oluliselt harmoonilisemat maailma, kui sõnavabaduse nimel loosungitega lehvitamine. See on empaatiavõime. Paulus kirjutab 2000 aastat tagasi juutidele, et kuigi lihasöömine ei rüveta inimest ja on seetõttu OK vaatamata sellele, et paljud neist usuvad siiski vastupidist  ja väldivad liha. Ta nimetab neid inimesi usus veel lapsukesteks, kes ei suuda iseseisvalt mõelda ja kipuvad iga seadusetähte kõige rangemalt kohaldama. Kuid Paulus ei asu neid nõrgukesi mitte laitma, ümber veenma ega ka mõnitama, vaid ütleb kuldsed sõnad: et neid inimesi mitte pahandada, ega nende usku mitte kõigutada, ei  söö ka tema nendega koos olles kunagi liha.
Just sedasama mõistmist soovitan meile kõigile enne kui asume praktiseerima oma õigusi.
Ikka kodurahu huvides.

Wednesday, January 7, 2015

Ära usu hundi juttu ehk 25 küsimust, mida Riigikokku pürgijatelt küsida tasuks


Asjaolu, et meie riigis kehtib demokraatlik kord ja iga kodanik saab osaleda riigivõimu juurde püüdlejate valimises, ei tähenda veel kaugeltki seda, et valituks osutunud inimestel koos või eraldiseisvalt midagi kasulikku Eesti riigile pakkuda oleks. Kui suuvärk, näolapp, kõrge enesehinnang ja sellele vastav palgasoov välja arvata. Tark valija ei huvitu mitte vaegnägijatele suunatud reklaamidest tänavapildis ega loosungist, mis edasi-tagasi lubab viia, vaid püüab välja selgitada, mida kandidaadid tegelikult elust taipavad ja kui kompetsentsed on nad Riigikogu saalis üldse kätt tõstma. Tõsi, sõkalde seas võib vabalt leiduda ka teri, kuid nende väljasõelumise tööd peab iga valija kahjuks iseseisvalt tegema. Esitan siinkohal mõned kontrollküsimused, mida võiksite ise oma lemmikutelt küsida. (Võimalusel  hilisel ajal pimedas metsatukas näost näkku gestaapo taskulamp neile näkku suunatult.) Olen küsimused liigitanud nii, et nene abil saaks selgamaks nii kandideerimise tegelik motiiv, inimese isiklik agenda või selle puudumine ja tema taiplikkus.

MOTIIVID/AUSUS
1.       Kas olete kundagi annetanud raha oma erakonna jaoks? Kunas viimati ja mis summa? Kui seda pole tehud või on tegu marginaalse summaga, siis on see esimene indikaator, et tegelikult on sel inimesel sellest erakonnast ja tema eesmärkidest rahva keeli savi ning huvi hoopis mujal peidus.
2.       Kas oled kunagi annetanud raha või teinud midagi head inimestele, keda pead täna oma valijateks? Siit peaks selguma, kas sinu kandidaat on põhimõteteta ühepäevaliblikas, või on ta juba pikemalt kellegi või millegi pärast südant valutanud.
3.       Milline oleks teie palgahüpe riigikokku pääsemisel? Mida suurem on see hüpe, seda suurem tõenäosus, et üksnes palga pärast seda ette võetud saigi. Mina soovitaks eelistada neid inimesi, kes riigikokku minnes palgas ei võida, pigem kaotavad. Kui aga hüpe on üle 2x, võite üsna kindlalt arvata, et kõik ilus jutt täidab vaid materiaalset huvi.
4.       Millised on kolm suurimat ohvrit, mida peate seoses Riigikogusse asumisega tooma? Elu on näidanud, et tõeliselt suuri muutusi on ühiskonnas valmis läbi suruma inimesed, kes on selle nimel ka valmis kaotama. Kasvõi hea ja stabiilse senise töö. Isegi kui midagi kaotada pole, oskab tark kandidaat need kohad leida ja sõnastada.
5.       Kas olete kunagi algusest lõpuni läbi lugenud oma partei põhikirja ja teate, mille poolest erineb see konkureerivate erakondade omast? See on aususe kontrollküsimus. Kui keegi väidab end seda lugenud olevat, siis küsige kohe, mis talle seal ei meeldinud. Kui kõik meeldis, siis 100% tõenäossega ta seda lugenud pole või on lihtsalt loll.
6.       Nimetaga vähemasti 3 moraalset vääratust või professionaalset eksimust, milliste korral peate vajalikuks parteist ja riigikogust vabatahtlikult tagasi astuda? Nonii. Ma tean, et Eestis pole kombeks võimul olles kunagi millegi eest vastutust võtta. Aga eeldades, et uued kandideerijad on ehk vähemasti alguses rikkumatumad, tuleks neile anda võimalus need aspektid sõnastada. Kui vastuseks kõlab vaikus, siis võite aga olla kindlad, et nad on nõus vaikides maha müüma nii riigi kui selle elanikud, peaasi, et nende palk jookseb.
7.       Kas oleksite valmis tegema Riigikogu tööd oma tänase palgataseme juures, annetades ülejäänud sissetuleku lepingulistel alustel igakuiselt reaalsetele abivajajatele? See on üks olulisemaid küsimusi, mis peaks andma selgust, mis motiivid antud isikut tegelikult kannustavad. Väärikat palka tahab iga töömees, kuid rahamaius ja tööle pühendumus ei ole kahjuks sünonüümid?
8.       Kas teile on erakonnaga liitumise või riigikokku kandideerimise eest kunagi midagi lubatud? Ka see on aususe kontrollküsimus. Kui vastus pole 1 sek jooksul saabuv veenev „ei“, siis pigem kahtlustage „jahhi“. Ja need, kellele midagi lubatud on, peaks ka julgema öelda, mida. Vastasel juhul anname me hääle võib-olla millegi sootuks kriminaalse elluviimiseks. Näiteks mõni kõrge ametikoht, kuhu saab määrata ilma konkursita ja mis on segeli kõike muud kui riigi arengu ja elanike huvides.

AGENDA
9.       Millises küsimuses on teil erakonnaga erinev arvamus, mida julgete ka avalikult tõstatada? Me kõik teame, et 99% partei liikmetest võivad silmapilgutamata tantsida võõra muusika järgi isegi siis, kui oma enda ettekujutus sootuks vastupidine. Kui inimene ei suuda oma partei puhul tuua välja enda tõekspidamiste/arvamustega erinevaid seisukohti, siis on üsna tõenäoline, et ta pole kunagi erakonna asjadesse süvenenudki. Või siis pole tal endal üldse mingit arvamust enamuse asjade kohta. Viimasel juhul sobibki ta vaid statistiks.
10.   Mis on teie isiklik agenda Riigikogus ehk mille eest ja miks soovite seista maksku-mis-maksab põhimõttel? Kui kuuldud teemad tunduvad tõsised ja mitte pseudod, siis jääb vaid hinnata, kas need kattuvad ka antud erakonna liidrite seisukohatadega. Mida suurem on vastuolu, seda mõttetum on antud isiku poolt hääle andmine (vt. Asmer vs Reform venelastele viisavabaduse andmise küsimuses)
11.   Milles tahaksite senistele riigikogu liimetele olla isiklikuks eeskujuks? Kas oleksite näiteks valmis loobuma 50% ulatuses kuluhüvitistest? Või olema eeskujuks Riigikogu tööst osavõtmise aktiivsuse või eelnõude algatamisega? Kas kinnitate seda ka kirjalikult? Põhimõtteliselt saab selle küsumisega teada vaid seda, kas antud kandidaat omab isiklikku läbimõeldud pühendumust rahva teenimesel või mitte. Kui ta milleski eesjukuks olla ei taha, võite ta kohe maha kanda.

TAIP/TÖÖKUS
12.   Kes teie senistest tööandjatest on andnud/andmas teile soovituse Riigikokku kandideerimiseks? Me teame, et kõige pearimini oskavad meie tööoskust ja eesmärgile pühendumist hinnata senised ülemused. Kui nende seas pole kedagi, kes antud inimest Riigikokku soovitaks, siis võiks ka enda hääle osas hetke kahelda.
13.   Mis on need kolm põhilist maailmavaatelist seisukohta, mida kaitseb teie partei ja mis ühtivad teie maailmavaatega? (mitte segi ajada valimislubadustega). Nagu näitab praktika, ei tea erakondades kandideerijad suurt ei oma parteist ega ka teistest erakondadest ja nende jaoks pole sellel kõigel ka sisulist tähtsust, kuna niikuinii saadakse palk kätte kontori dikteerimise järgi hääletades. Kui aga leiate kandidaadi, kes suudab need sarnasused sõnastada, siis vähemasti pole tegu kõige laisema inimesega.
14.   Milliste muredega, millise sissetulekuga ja millise haridustasemaga inimesi peate oma valijateks ja mis on teie konkreetne lubadus neile? Vahel on lihtsalt tore teada, kas inimene üldse ette kujutab, kellele ta sümpatiseerib ja miks.
15.   Kes on teie arvates 3 eeskujulikumat poliitikut väljaspool teie erakonda? Miks? Inimene, kes ei suuda näha voorusi konkurentides, ei suuda kaugeltki näha vigu endas ja oma meeskonnas. Selline inimene ei sobi isegi mitte kirjakandjaks.
16.   Milline on elus saadud tarkusetera, mida soovite kindlasti Riigikokku kaasa võtta ja seda ka oma erakonnakaaslastele õpetada/eeskujuks tuua? Jällegi võimalus hinnata seda, kui tõsiselt antud kandidaat oma kandideerimist võtab ja oma isiklike tõekspidamiste taustal analüüsinud on. Kui tarkusetera pole, siis pole ka mingit positiivset agendat ja seda kohta võib sama hästi soendada mõni vabakäiguvang.
17.   Milline on teie suurim voorus, mis eristab teid teistest poliitikutest ja muudest inimestest ning annab moraalse õiguse rahva esindajaks hakata?  See on valus küsimus aga ilma ei saa. Kui inimene ei tea, miks ja milles ta teistest eetilisem võiks olla, siis vaevalt, et ta ka eetilisemaks kujuneb.
18.   Millised teie professionaalsetest kompetentsidest aitavad teil neil oma agendas püstitatud eesmärke praktiliselt saavutada? Kes ei näe endal praktilisi oskusi/teadmisi, mida riigikogus rakendada, sellest saab kahtelmata sooja koha äraraiskaja.
19.   Nimetage vähemalt 2 juhtimisviga, mida olete märganud praeguses riigijuhtimises ja 2 viga oma erakonna juhtimises? Miks just juhtimisviga? Sest ainult juhtimisvigade mõistmisel on võimalik ülevalt poolt midagi muutma hakata. Kui vigu pole märgatud, siis on antud inimene veel täiesti ebaküps võimu juures töötama.
20.   Nimetage 5 konkreetst inimest, kes teie kandidatuuri toetavad ja kes pole teie pere liikmed, sõbrad ega poliitikas osalejad? Kui need inimesed on tõesti olemas ja neil on telefoninumber ja nendele saab ka helistada ning küsida „miks“, siis võite vähemasti kindlad olla, et antud kandidaat on näinud vaeva ja tajub ka vastutust oma edasises töös.
21.   Kui palju on teie hinnagul neid inimesi, keda esindate? kõik me õime väita, et esindame olulist osa ühiskonnast, kuid kuni me ei tea, kui palju on neid inimesi ja kuidas seda numbrit arvutada, niikaua ei saa me ka olla kindlad, et me üldse kedagi esindame.
22.   Kuidas näete, et saate praktikas neile kasulik olla ilma riigieelarvest lisaraha andmata? Paljusid muresid saab ühiskonnas lahendada regulatsioonidega, ümberkujundamisega, teadvustamiskampaaniatega, jne, aga inimesed, kes pole tegelikult kunagi teemasse süvenenud, kipuvad alati arvama, et probleemide lahendamine seisab lisaraha taga. Aga seda lisaraha ei pruugi tulla, sest riigikassa pole kummist, ja nii jääbki teie kandidaat vaid tühipaljaks lubajaks-unistajaks, kellest pole kasu ei riigile ega teile ja kes pärast vaid käsi laiutades teatab: küsisime, aga ei antud. Kui see nn küsimine on antud kandidaadi ainus võimekus, siis pole tal midagi teha Riigikogus.
23.   Nimeta vähemasti 2 asja, mis on mõnes teises riigis korraldatd paremini kui Eestis ja mida me võiks julgelt üle võtta, et oma majandust/kultuuri, vm valdkonda tugevdada? See on silmaringi küsimus. Inimest, kellel pole silmaringi, on ääretult lihtne igasugu rumalate plaanidega lollitada.
24.   Kust tuleb raha? Ärge arvake, et see on liiga lihtne küsmus. Minu kunagistest õpilastest mitmes eliitkooli gümnaasiumi lõpuklassis arvas ligi 80% et raha tuleb pangast, riigilt või tööandjalt. Kust see aga sinna saab, teadis vaid igas klassis 1-2 noort. Kui teie kandidaat sama tark on, siis palun, väga palun: saatke ta koju või kooli.
25.   Kuidas saavutada Eestis kõrgemat produktiivsust ja palgakasvu? See on teema, mida sageli jutuks võetakse, kuid millele vastust ei teata. Kui ka teie kandidaat siin loogilist vastust ei oma, (olgu selleks siis kiiremad käteliigutused kui hiinlastel vm), on karta, et temast konkreetsel palgatõusu juhul ka mingit kaasarääkijat  pole. 

Häid eelseisvaid kahtlustavaid jutuajamisi!