Saturday, November 28, 2009

Pedofiilindus – uus lahe trend!

Lugesin just head kaasaegset kõnekäändu: mis vahe on pedofiilil ja pedagoogil? Vastus: Pedofiil armastab lapsi.

Sirvides viimase aja meediat, jääb paratamatult mulje, et pedofiilia on kaasaegsete trendiinimeste uus hobi. Nagu alles hiljuti oli pedeks olemine või vähemasti sellisena enda eksponeerimine või poliitikasse minek ja nõunikuks hakkamine. Veelgi hullem – mulle kipub vägisi pähe mõte, et pedofiilia kui haigus pärineb samast puus, kust ka homoseksualism. Mingi perversne huvi omasooliste järele oleks nagu haiguse kergem vorm, laste ahistamine aga juba järgmine, palju tõsisem vorm. Kusjuures, nagu olen meediast aru saanud, on väga suur osa pedofiile ka homod.

Tekib küsimus, kas ikka oli meil siin maarjamaal mõistlik seda homokraami nii agaralt avasüli emmata, isegi vastavad baarid avada ja neid “veidrikke” seltskonnameedias eksponeerida. Need baarid on pedofiile ilmselgelt täis, pole vahet, kas internetipiiluritest kapi-pedofiile või suisa lastevägistajaid. Ilmselt saavad nad sealt ametivendade ja hobikaaslastega jagada kogemusi, leida uusi sõpru ja miks mitte ka avardada oma tegevusvälja.

Huvitav, et just minu kolleegide – ajakirjanike, turundajate ja reklaamiguurude seas tundub pedede ja pedode kontsentratsioon eriti kõrge. Ja kuigi Inno ja Irja kohvik on neid perverte leidnud peamiselt IRList, erakonnast, mis propageerib rahast sõltumatut õnne, pole sugugi kindel, et ka Reformi ja Keskerakond sellest patust puhtad oleks.

Mäletan, et üks Eesti tuntuimaid pedemainega poliitikuid ja reklaamikonsultante Linnar Priimägi, kes on oodatud külaline nii Angelis kui Talinna Linnavalitsuses, armastab endaga “reklaamimise” eesmärgil kaasas kanda “modell-õpilaste” fotosid, millelt vaatavad vastu umbes 17-22 aastased rõõsad ja nägusad mehepojad. Linnar pakub ehk vahendab neid noorukeid “modellidena” erinevatele firmadele, pakub reklaamnägudeks, jne. Mis põhjusel ta neid üles on pildistanud ja kas tal on ka nooremate poiste pilte, ei oska ma öelda.

Pede ja pedo on ilmselt ka Joel Steinfeldt, mees nagu orkester. Mäletan, et 1980 teisel poolel ansambliga Prohvet mööda Eestit ringi sõites (olin seal transamees), oli Joelil ikka üks kena poiss kaasas, keda ta mulle oma pojana tutvustas, bändimehed aga teadsid rääkida, et too tollal ca 12-14 aastane nooruk sootuks muude ihade rahuldamiseks meiega ringi tuuritas. Kui Joel Itaalias mustaahalise poisi ahistamise tõttu kinni läks, ei tulnud see siin Eestis ju kellelegi suure uudisena.

OK. Olgem siis rahul sellega, et samm homotsemisest lastepilastuseni on suht väike. Hoopis võikam on asjaolu, et kuidagi saavad need kodanikud rahulikult elada ja töötada hoopis teiste, sageli vastupidiste ideaaline nimel. Kui joodiku tunneme kaugelt ära punase nina, kasimatuse, haisu või pideva baaris konutamise järgi, siis pedot on väliste tundemärkide järgi raske eristada normaalsest kodanikust. Pedod on ilmselt nagu ka sado-maso aktivistid, naiste riietesse riietuvad mehed, jpt, tavaliselt keskmisest rikkamad, edukamad ja oskavad endast jätta väga hea mulje. Tavaline ehitustöölisest kapipedo ei suuda ilmselt kunagi endale hankide sedavõrd head klientuuri kui Toomas H-Liiv või Kaur Hanson on suutnud. Neil oli raha ja nad olid suhtlustalendid.

Palju on räägitud, et pedod hoiavad end laste lähedale. Mingi arusaamatu tõmme, armastus, jne, suunab neid vargsi tööle sinna, kus palju lapsi. Koolidesse, lasteasutustesse. Michael Jackson armastas lapsi sama palju kui Joel Steinfeldtki, mõlemad muusikud paistsid silma (Joeli puhul minu isiklik pikaaegne kogemus) erilise oskusega lastega suhelda, neid milleks iganes nõusse rääkida. On imekspandav kui kergesti leiab üks pedo lapsega ühise keele, saab tema jaoks autoriteediks, samal ajal kui lapsevanem on sama eesmärgi nimel aastaid tulemuseta vaeva näinud.

Tagasi selle kahestumise teema juurde – ilmselt on pedofiilia selline haigus, mille praktiseerimine eeldab isikuse kahestumist. See tähendab, et pedofiilis elab kaks erinevat isiksust: üks armastab lapsi ja tahab neile ainult head (kaitsta kõige kurja eest) ja kuulutab seda sageli valjuhäälselt. Sama isiku teine mina aga igatseb lapsega füüsilist seksuaalset lähedust, kogub laste pilte ja püüab leida võimalusi neid igatsusi sammhaaval realiseeerida. Kusjuures esimene mina vihkab oma teist mina üle kõige ja on valmis halastamatult risti lööma kõik sellised pedofiilsete kalduvustega tegelased. Ses mõttes on tegu eriti ohtliku ja ennast peitva haigusega, palju hullemaga kui alkoholism, narkomaania või omasooiha leebemad vormid.

Mida siis kokkuvõtteks konstanteerida – eks ikka seda, et maailm areneb edasi ja meie suurenev tolerantsus erinevate varem taunitud nähtuste vastu on vaid näide meie kaasaegsusest ja trenditeadlikkusest. Anname homodele õiguse oma abilelud ka seaduslikult registreerida, saame vastukaubaks palju toredaid punapõskseid seaduslikult pedofiliseeritud eestlastesi.

Pedoliiliat võiks aga hakata selle pioneeride lemmikelukutse - turunduse – eeskujul nimetama hellalt ja tabavalt pedofiilinduseks. Leksikonides seisaks siis selle sõna taga kiri: armastusega lastele mahamüüdud ja realiseeritud ideed, millest lastel peaks hakkama palju parem, teo tegijal hakkab aga kindlasti kohe väga hea.