Wednesday, February 17, 2010

Kuidas saada olümpiavõitjaks?

Niisiis olen lahtinööpimiseks võtnud teema, millest pole suurt aimu pea ühegi riigi spordijuhtidel. Õigemini, kõik arvavad enda tõe leidnud olevat, kuid määravaks saab üks pisiasi...inimfaktor. Kui Veerpalu oleks masin, siis saaks enam-vähem 95% tagada, et ta ka olümpial oma soorituse teeb. Kuid kahjuks või õnneks pole meie suusatajad ega kettaheitjadki masinad, seetõttu, on võiduvõimalus ehk parimal juhul 1/20 vastu.

Kuid kas on siis tõesti asi nii määramatu, või on olemas siiki ka nippe, mis suuremat edu annavad?

Tundub, et Eesti on need nipid üles leidnud ja ka talvealade suurfavoriitidel Norral ja Venemaal pole suurt midagi vastu pana. Selle nipi nimi on...ärge nüüd toolilt maha kukkuge – sotsialistlik plaanimajandus.

Asi ise on ju väga lihtne: igas riigis on olemas suurem või väiksem hulk sportlasi, kes sama edu nimel treenivad päevast päeva. Kes rahulikumalt, kes intensiivsemalt, kes nõrkemiseni, kes kella järgi. Ühtedel on eelised ühtedes lihastes, teistel teistes lihastes, ühtede hapnikutarbivus on suurem, teistel jälle on tahtejõud ägedam. Teeningplaanid on suht samasugused kõikjal, erandid on vaid nüanssides. Põhline erinevus, miks olümpial võidavad aga suhteliselt sagedamini väikeste riikide esindajad, peitub selles, et väiksel riigil puudub liiga suur hulk häid sportlasi, kes peaks pidevalt oma headust ja koondisesse pääsemist tõestama. Samal ajal kui Norras ja Venemaa koputab korraga koondise ühele kohale 4-5 enam-vähem sama head sportlast, kel kõigil ette näidata ka pjedestaalikohad MK arvestuses, koguvad Eesti ja Slovakkia sportlased rahulikult pekki. On ju teada, et ühel hooajal üle kahe korra vormi tippu ajastada pole võimalik ning sedagi on võimalik saavutada vaid juhul kui vaheapel uuesti intensiivsed treeningud aeroobsete ja rahulikega asendatakse.

Suurte riikide häda on aga selles, et sealne turumajandusest maha kopeeritud põhimõte: „kes on parem, see sõidab olümpiale“, ei võimalda väga tugevatelgi sportlastel hinge tagasi tõmmata ja oma vormi õigesti ajastada. Korralik ajastamine võtab ikka mitu kuud, mitte aga 3-4 nädalat, mis jääb Tur de Ski ja olümpia vahele.
Eesti eelis on meie väiksus: meil on paar-kolm sportlast, kes vaid oma parimal päeval (lisaks siis kui konkurentidel pole nende parim päev) suudavad suusatada ennast esikolmikusse. Kuid meil on see eest palju suurem trump: me saame seda hetke rahulikult tervelt 4 aastat ajastada!!!

Teisisõnu kasutame me teistega konkureerimiseks vaid oma parimaid tooteid vaid nende parimal ajal, otsustades mitte pideva võrdlemise teel, kes on parem, vaid lastes selle otsustada parteil! Juhul kui Marit Björgen või Peter Northug tuleks elama Eestisse, siis läheks meil juba ilmselt alla ka sooritusvõime, kui nad aga läheksid elama Lätti, siis võib garanteerida neilegi hulga kuldseid medaleid järgmistelt tiitlivõistlustelt!

Just seepärast usun, et Eesti võib seekordsel olümpial võita veel medaleid, samal ajal kui norrakad ja venelased peavad meie ületamiseks hakkama saama mitu korda suuremate vägitegudega!

Muide, vägisi tundub, et sedasama plaanimajanduse põhimõtet, mis meile juba korduvalt on spordis edu toonud, võiks vahelduseks katsetada ka reaalmajanduses!!! Võib-olla siiski tasuks määratleda riiklikud prioriteetsed ekspordivaldkonnad ja anda oma parim, et neis valdkondades tegutsevad ettevõtted suudaks konkureerida muu maailma parimatega kui võrdne võrdsega nii arenduseelarve, turunduseelarve kui juhtimiseelarve juures.