Monday, December 14, 2009

Võtkem rahulikult, uut buumi ei tule!

Nägin üle pika aja tuttavat, kes ostis paari aasta eest buumi harjal Lasnamäel endale 1-toalise remontimata korteri. Soodsalt, 780 000 krooniga. Kuna tegu on Valgevene kodaniku, elupõlise töötuga, kel polnud hinge taga sentigi, aitas maakler vahendada Swedpanga laenu, teenides ise 60 000 krooni vaheltkasu ja õnnelik uusomanik sai endale soodsa intressiga laenuikke 30 aastaks. Igakuiselt maksab ta pangale tagasi 4400 krooni, teekonna lõpuni jääb veel 27 aastat. Müüa seda korterit pole mõtet, sest turuhind on kukkunud 270 000 krooni peale ja ka välja rentida ei saaks täna enam kui 1000 krooni eest kuus. Kuid tööd polnud siis ega pole ka täna, üksikud juhutööd toovad kokku pangale mineva natukese ja paar tuhat jääb veel elamisekski. «Millal need hinnad jälle tõusma hakkavad, küsis ta minult ahastades pärast seda, kui olin talle paar õlut välja teinud. See mõte tundus mõlgutamiseks põnev ka mulle.

Erinevaid riigi majandusolukorda puudutavaid sõnumeid kokku kuhjates kipub meie vaene aju kahes suunas rebenema. Kõiki uskudes tuleb leppida skisofreeniaga.Ühte tüüpi teated, mida võib nimetada nende genereerijate järgi ka «läbikukkujate rindeteadeteks», saabuvad meile valitsuselt, osadelt suurpankadelt, kinnisvaraarendajatelt ja maakleritelt. Nende teadete sisu edastab jätkuvalt optimistlikul toonil informatsiooni, mille kohaselt majanduslanguse põhi on käes ja alanud on juba väike tõus, kohe-kohe oleme sisenemas päästvasse euroraha tsooni ning hetkel kiratsevad kinnisvarahinnad asenduvad peagi (loe: veel lähikuudel) uue tõusulainega. «Arvestage, et kui te praegu seda maja ei osta, siis kevadel läheb ta juba kolmandiku võrra kallimalt,» on mind hiljuti ähvardanud paar maaklerit.Justkui oma jutu kinnituseks toovad nad näite, et millalgi hiljuti oli korterite keskmine ostuhind tõusnud ligi 1 protsendi. Pankurid teevad juba reklaami ja kutsuvad nagu ennegi võtma eluasemelaenu - justkui seisaks uus laenuraha laev juba Muuga sadamas.

Teine sõnumitevoog lähtub reaalsest elust ja selle monitoorijatelt. Ettevõtjad kurdavad, et toodavad iga kuu mõne miljoni miinust, sest müügid on vähenenud 30-70 protsenti naabrid-tuttavad on kaotanud töö ja elavad abirahast, mõni üksik maakler julgeb omavahel piuksatada, et tuhanded kinnisvara müügikuulutused on omanike poolt ajutiselt aktiivsest müügist maha võetud, sest hinnad on langenud nii madalala, et müüb vaid see, kel hädavajadus. Pole ju saladus, et tänastes kinnisvaratehingutest suurem osa on nn vahetustehingud, kus väiksemaid pindasid müüakse, et osta suuremaid ja vastupidi. Kui kõik soovijad müügiturule tuleks, võiks oodata hinnalanguse kiiret süvenemist. Meenuvad ettevõtjad, kes alles hiljuti võisid iga kuu osta uue mersu, kuid kes nüüd elavad vaid krediitkaardi najal, makstes krediite tagasi sms-laenuga.

Kusagil taustal kumavad põrandaalused teated sellest, et mitmed arenenud riigid on kriisi leevendamiseks trükkinud raha juurde ja jaganud seda riigi tellimuste läbi oma riigi ettevõtjaile - ajutiselt saadigi langustrend kontrolli alla. Kümmekond head tuttavat pangandusringkondadest teavad rääkida, et rahalaeva pole ja panga kahjumid kasvavad igapäevaselt. Selles olukorras antakse laenu küll, kui vaid neile, kelle kuupalk Eesti Energias ületab 100 000 krooni piiri ning kel on miljonile laenu tagatiseks panna minimaalselt kolmekordse väärtusega tagatis.Kvartalis teeb see umbes viis üle miljoni kroonist laenu ühe panga kohta! Ah jaa, soodsast intressist pole mõtet unistadagi.

Keda siis uskuda? Kas tõesti on tegu hetkelise peataolekuga maailma finantsturgudel, mis möödub peagi kui halb uni. Tarvitseb vaid silmad avada ja oh imet, kinnisvara hinnad tõusevad taas!

Mina sellist optimismi ei jaga ja rindeteateid ei usalda. Kui ma siinsamas Postimehes 3 aastat tagasi kirjutasin loo sellest, millest tõusid kinnisvara hinnad ja näitasin ära pankade ja arendajate kokkumängu, siis kinnisvaraäri ninamehed naersid mu üle ja soovitasid koolipinki naasta. Kuid küsigem täna, millest võiks alata hinnatõus, mis paneks liikuma uued rahavood ja kust need pärinevad?

Kas ettevõtjailt? Ilmselt on täna valdav osa ettevõtjaid seisus, kus likviidsus on nullilähedane ja müügikahjumid aina paisuvad. Neist ettevõtetest miljoni kroonigi välja võtmine võib tähendada täielikku kollapsit. Äkki lükkavad ettevõtjate vanad säästud meie turu ülespoole liikuma? No kui üldse, siis kindlasti mitte magalakorteri või põllupealse uusarenduse ostmiseks.

Äkki ikkagi hakkavad pangad andma soodsamaid laene? Vaevalt - raha mida välja laenata, lihtsalt pole. Seda jagub vaid tuttavatele ja neile, kel vastu pakkuda hiigeltagatis ja kõrge stabiilne palk. Isegi vanu laenu ei refinantseerita, pigem lastakse ettevõtted pankrotti. Miks siis anda noorele peagi töötule perele laenu uue eluaseme soetamiseks!? Ja Euroopast pole meie sadamasse saabunud ega ka saabumas ühtegi rahalaeva, mida näljastele eestlastele vahendada. Euroopa trükib esialgu raha vaid oma tarbeks, ülejäägini jõutakse ehk 5-10 aasta pärast, kui siiski. Ning kas siis enam peaaegu pärismaalaste mainega rahalõhnast juba korrakshulluks pööranud baltlastele seda usaldatakse, on iseküsimus.

Lootus, et Eesti üleminekul eurole hakkavad välismaalased siin kinnisvara kokku ostma, on muidugi ilus, kuid tark oleks arvestada, et siiakanti on läbi aegade sattunud vaid peamiselt õnneotsijaist-spekulandid ja oportunistid, mitte aga tõsised tegijad.

Meie turu väiksus, madal likviidsus ja kidur usaldusväärsus on argumendid, mis hoiavad ka edasipidi siit eemal suured, rikkad ja pikaajaliselt mõtlevad investorid. Kui nad isegi eestlannadesse armuma peaks, viivad nad oma südamedaamid pigem Londonisse, Vegasesse või Monacosse, mitte ei soeta kuue-toalist kokkuehitatud Lasnamäe korterit.

Järele jäävad eestimaalased ise, kelle seas ametlikult töötuid üle 10 protsendi, mitteametlikult kuni 20 protsenti, ülejäänud 500 000st saavad üle 20 000 kroonist kuupalka (mis kannataks välja minimaalse laenuvõtu) umbes 50 000. Viimaste kahjuks räägib aga asjaolu, et neist enamikul on juba buumi ajal soetatud korter või maja, mille ostuväärtus oli märksa kallim tänasest turuväärtusest. Laenu tagasi maksta on aga veel keskmiselt paarkümmend aastat.

Vaata, kus servast tahad, kuidagi ei saa ma aru, kust võiks alata uus rahavoog, mis päästaks meie kinnisvaraturu madalseisust. Pigem on ette näha, et talvekuud toovad turule veel uusi ja üha odavamaid kinnisvaratükikesi, mis hinnad veel ca 20 protsenti all viivad.

Uus tõus, kui see ka lähiaastatel tulema peaks, ei saa aga enam kindlasti tugineda kontrollimatule laenurahale, mida suruti kurgust alla igaühel, kes kahel jalal liikus. Kasv saab tugineda vaid Eesti ekspordi olulisele kasvule, mis omakorda kingiks uusi kohti ja looks eeldused palgatõusuks.

Olen olude sunnil viimasel paaril aastal tegelenud erinevate korterite ja majade üürilevõtmisega ja tean, et kinnisvaraportaalis pakutud hinna võib üldjuhul kohe kolmandiku või isegi poole võrra vähendada ja oma pakkumise esitada. Nagu võluväel on 80 protsenti rendileandjaist koheselt nõus ka sellest hinnast haarama, sest sa olid juba teine pakkuja kolme kuu jooksul. Paljud müügitehingud tehakse samuti soovitavast hinnast 30 protsenti ja enam allpool.

Minu soovitus neile, kellel huvi soetada uut kinnisvara isiklikuks tarbeks, oleks seega lühike: võtke aega, valige ja oodake ning kindlasti tehke oma madalam pakkumine. Kindlasti ei tasu uskuda maaklerite mesijuttu. Uut buumi ei tule, ideaalis võivad hinnad 2007. aasta tasemele tagasi tõusta aastaks 2020.

Kõigi nende rahustuseks aga, kes laenude all ägavad ning üksisilmi uut hinnatõusu igatsevad, tahan öelda: mina ei ole õnneks ekspert üheski neis küsimuses. Tavalise majanduskõrgharidusega inimese talupojatarkusega ei pruugi tõele pihta saada.

Võib-olla on rahalaev siiski olemas ja tema ülesleidmine on vaid päevade küsimus!

Saturday, November 28, 2009

Pedofiilindus – uus lahe trend!

Lugesin just head kaasaegset kõnekäändu: mis vahe on pedofiilil ja pedagoogil? Vastus: Pedofiil armastab lapsi.

Sirvides viimase aja meediat, jääb paratamatult mulje, et pedofiilia on kaasaegsete trendiinimeste uus hobi. Nagu alles hiljuti oli pedeks olemine või vähemasti sellisena enda eksponeerimine või poliitikasse minek ja nõunikuks hakkamine. Veelgi hullem – mulle kipub vägisi pähe mõte, et pedofiilia kui haigus pärineb samast puus, kust ka homoseksualism. Mingi perversne huvi omasooliste järele oleks nagu haiguse kergem vorm, laste ahistamine aga juba järgmine, palju tõsisem vorm. Kusjuures, nagu olen meediast aru saanud, on väga suur osa pedofiile ka homod.

Tekib küsimus, kas ikka oli meil siin maarjamaal mõistlik seda homokraami nii agaralt avasüli emmata, isegi vastavad baarid avada ja neid “veidrikke” seltskonnameedias eksponeerida. Need baarid on pedofiile ilmselgelt täis, pole vahet, kas internetipiiluritest kapi-pedofiile või suisa lastevägistajaid. Ilmselt saavad nad sealt ametivendade ja hobikaaslastega jagada kogemusi, leida uusi sõpru ja miks mitte ka avardada oma tegevusvälja.

Huvitav, et just minu kolleegide – ajakirjanike, turundajate ja reklaamiguurude seas tundub pedede ja pedode kontsentratsioon eriti kõrge. Ja kuigi Inno ja Irja kohvik on neid perverte leidnud peamiselt IRList, erakonnast, mis propageerib rahast sõltumatut õnne, pole sugugi kindel, et ka Reformi ja Keskerakond sellest patust puhtad oleks.

Mäletan, et üks Eesti tuntuimaid pedemainega poliitikuid ja reklaamikonsultante Linnar Priimägi, kes on oodatud külaline nii Angelis kui Talinna Linnavalitsuses, armastab endaga “reklaamimise” eesmärgil kaasas kanda “modell-õpilaste” fotosid, millelt vaatavad vastu umbes 17-22 aastased rõõsad ja nägusad mehepojad. Linnar pakub ehk vahendab neid noorukeid “modellidena” erinevatele firmadele, pakub reklaamnägudeks, jne. Mis põhjusel ta neid üles on pildistanud ja kas tal on ka nooremate poiste pilte, ei oska ma öelda.

Pede ja pedo on ilmselt ka Joel Steinfeldt, mees nagu orkester. Mäletan, et 1980 teisel poolel ansambliga Prohvet mööda Eestit ringi sõites (olin seal transamees), oli Joelil ikka üks kena poiss kaasas, keda ta mulle oma pojana tutvustas, bändimehed aga teadsid rääkida, et too tollal ca 12-14 aastane nooruk sootuks muude ihade rahuldamiseks meiega ringi tuuritas. Kui Joel Itaalias mustaahalise poisi ahistamise tõttu kinni läks, ei tulnud see siin Eestis ju kellelegi suure uudisena.

OK. Olgem siis rahul sellega, et samm homotsemisest lastepilastuseni on suht väike. Hoopis võikam on asjaolu, et kuidagi saavad need kodanikud rahulikult elada ja töötada hoopis teiste, sageli vastupidiste ideaaline nimel. Kui joodiku tunneme kaugelt ära punase nina, kasimatuse, haisu või pideva baaris konutamise järgi, siis pedot on väliste tundemärkide järgi raske eristada normaalsest kodanikust. Pedod on ilmselt nagu ka sado-maso aktivistid, naiste riietesse riietuvad mehed, jpt, tavaliselt keskmisest rikkamad, edukamad ja oskavad endast jätta väga hea mulje. Tavaline ehitustöölisest kapipedo ei suuda ilmselt kunagi endale hankide sedavõrd head klientuuri kui Toomas H-Liiv või Kaur Hanson on suutnud. Neil oli raha ja nad olid suhtlustalendid.

Palju on räägitud, et pedod hoiavad end laste lähedale. Mingi arusaamatu tõmme, armastus, jne, suunab neid vargsi tööle sinna, kus palju lapsi. Koolidesse, lasteasutustesse. Michael Jackson armastas lapsi sama palju kui Joel Steinfeldtki, mõlemad muusikud paistsid silma (Joeli puhul minu isiklik pikaaegne kogemus) erilise oskusega lastega suhelda, neid milleks iganes nõusse rääkida. On imekspandav kui kergesti leiab üks pedo lapsega ühise keele, saab tema jaoks autoriteediks, samal ajal kui lapsevanem on sama eesmärgi nimel aastaid tulemuseta vaeva näinud.

Tagasi selle kahestumise teema juurde – ilmselt on pedofiilia selline haigus, mille praktiseerimine eeldab isikuse kahestumist. See tähendab, et pedofiilis elab kaks erinevat isiksust: üks armastab lapsi ja tahab neile ainult head (kaitsta kõige kurja eest) ja kuulutab seda sageli valjuhäälselt. Sama isiku teine mina aga igatseb lapsega füüsilist seksuaalset lähedust, kogub laste pilte ja püüab leida võimalusi neid igatsusi sammhaaval realiseeerida. Kusjuures esimene mina vihkab oma teist mina üle kõige ja on valmis halastamatult risti lööma kõik sellised pedofiilsete kalduvustega tegelased. Ses mõttes on tegu eriti ohtliku ja ennast peitva haigusega, palju hullemaga kui alkoholism, narkomaania või omasooiha leebemad vormid.

Mida siis kokkuvõtteks konstanteerida – eks ikka seda, et maailm areneb edasi ja meie suurenev tolerantsus erinevate varem taunitud nähtuste vastu on vaid näide meie kaasaegsusest ja trenditeadlikkusest. Anname homodele õiguse oma abilelud ka seaduslikult registreerida, saame vastukaubaks palju toredaid punapõskseid seaduslikult pedofiliseeritud eestlastesi.

Pedoliiliat võiks aga hakata selle pioneeride lemmikelukutse - turunduse – eeskujul nimetama hellalt ja tabavalt pedofiilinduseks. Leksikonides seisaks siis selle sõna taga kiri: armastusega lastele mahamüüdud ja realiseeritud ideed, millest lastel peaks hakkama palju parem, teo tegijal hakkab aga kindlasti kohe väga hea.

Sunday, November 8, 2009

Isaks olemisest

Et täna on isadepäev, siis otsustasin mõne sõnaga kiita seda imelist positsiooni, protsessi ja eesmärki. Vähemasti minu elus on kõige tähtsamaks olla maailma parim isa, kuigi mul pole õrna aimugi, kuidas see välja peaks nägema. Mul on esimesest ja seni aisnast (kahjuks lahutatud) abielust kaks varasesse puberteeti jõudnud vahavat poega, kes on suhteliset ärahellitatud, kuid vähemasti mitte lollid. Siis on mul praegusest kooselust veel tütar, kuigi alles napilt aastane, siiski tubli ja arukas. Just mõne hetke eest sikutas ta lahti köögisahtlid ja kummutas sealsed kuivainete pakid põrandale! Tema toimetamisi, arengut ja kelmikaid poose vaadates panen imeks, kuivõrd on lapseks olemine ikka mõnusam kui täikskasvanuks saamine. Ja siis on mul veel au kasvatada minu elukaaslase poega, hoopis teistsugust, palju õrnemat kui minu poisid, kellega iga koosviibitud päev ja tund on mulle kõvaks katsumuseks! Kuid see kõik on palju põnevam kui poliitika, töö või maailmas rändamine.

Olen alati arvanud, et hea pereõnne tagamiseks peab iga mehe jaoks kõige kõrgemal kohal tema prioriteetides olema abikaasa, alles siis tulevad lapsed. Sest armastus, kui ta ei lähtu vanemate omavahelisest lugupidamisest ja armastusest, kipub ülepingutatud kujul lastele jõudnudna tegema ka palju kurja. Seepärast ei poolda ma sugugi laste kasvatamist ühe vanemaga peres - kuigi lapsed võivad kasvada tublid ja töökad, on väga tõenäoline, et nende tervest elupildist jääb puudu just eeskuju. Samuti olen pidanud alati vääraks, kui koos elavad vanemad ei kuluta piisavalt palju aega kahekesi olemiseks vaid kipuvad iga vaba hetke ainult laste seltsis viibima. Usun, et minu esimene abielu just selle probleemi taha koperdaski.

Mis mulle mulle meeldib isaks olemises? Kõigepealt vist uhkus selle üle, et olen suutnud ennast paljundada. Teiseks, et mul on võimalus ilma CVd kuhugi saatmata asuda tööle vägagi vastutusrikkas valdkonnas – nende poolkoopiate kujundamises minust paremateks ühiskonnaliikmeteks, inimesteks suure algustähega. Kolmandaks on mul suur au nii lähedalt vaadata Suure Looja arengutööd minu kasvandikega! Veel on mulle tähtis aspekt, et lastega saan arutada kõike – nad mõtlevad kaasa ja õpivad neist vestlustest, kuigi teevad sageli omad järeldused. Kui lapsed mõtleksid 100% nii nagu mina, võiks kasvatust pidada läbikukkunuks, kuid kui nad mõtlevad vähem kui 50% nii nagu mina, siis on vist olukord veel hullem)).

Olen olnud kodune (kodust töötaja) juba ligi 10 aastat. See tähendab, et olen saanud lastega tegeleda iga päev, saata nad kooli, oodata neid koolist, saata nad trenni, jälgida nende õppetööd,reisida nendega regulaarselt minu tööreisidel (valdavalt Venemaal) jne. Mulle pole midagi huvitavamat, asusõna. Ükski täiskasvanu ei küüni lähedalegi sellele rõõmule, mida saan lastest. Mis ei tähenda, et ma ei suudaks neid nädalaks-paariks kuhugi üksi saata!!

Vaatan sageli sügava kurbusega neid mehi, kes oma peret väärtustada ei mõista. Neid on mu tuttavategi ringis. Nende jaoks on naised vaid koduperenaised, lapsed aga vaid kasvandikud, kellega tegeletakse vaid pühapäeviti. Justkui oleks lapsed tüütud kohustused, millel oma koht elus, kuid kindlasti mitte liiga suur. Nende jaoks on emade töö laste kasvatamine, isade rõõmudeks jäägu töö, sõbrad ja televiisor. Kuid lapse igapäevases arengus nad hea meelega osaleda ei taha. Kurb, kuid sellises peres kasvavad lapsed omavad isarollist just samagust väärat ettekujutust.

Emadel, vähemasti neil kahel, keda on olnud võimalus lähedalt näha, kipuvad aga pidevast lastega olemisest ja muudest kohustustest närvid sageli üles ütlema. Just seepärast ongi vaja isasid, kes suudavad rahulikult kodukorra taas paika loksutada. Isadele pole ni oluline, kas lapsel on särk püksit vlja või kas kinnas või sokk on käes-jalas või sootuks kadunud. Meile, isadele,on palju olulisem, et lapsel oleks hea tuju!

Lõpetuseks paar mõtet ka emadest. Minu arvates on emade roll ühiskonnas selgelt ületähtsustatud. Kuigi emade roll on kogu ajaloo vältel olnud oma laste eest võitlemine (vaatamata sõdadele, näljale, hülgamisele, jne) ning see kajastub ka nende geenides, pole seda tänapäeva enam sellisel kujul vaja. Minu esimene armastus, Jaanika, kes hakates juristiks, asus võitlema naiste õiguste eest ja meeste õiguste vastu, näitas mulle oma töö ja suhtumisega, milline ei tohiks olla ühiskonna suhtumine isadesse ja lastesse. Naised on harjunud lapsi võtma kui oma eraomanit ning arvavad, et mehed ei saa nende kasvatamisega hakkama. See on müüt, kuid kahjuks jagavad seda ka seni palju kohtunikud ning seadusekirjutajad. Siiski – ka emadel on suur roll laste erinevas eas, nagu ka isal, kus laps neid just rohkem vajab. Seega ei toimi ega pea ka toimima süsteem, mis annab lahutuse korral ühele vanemale lapse üle suuremad õigused, sundides teise vanema ja lapse suhted kindlatesse raamidesse. Mõistagi on need seadused ja otsused tehtud mitte laste vaid vanemate mugavuse nimel.

Iga normaalne laps peaks saama nii emaga kui isagi suhelda igal päeval. Ning ükskõik, kas vanemad on lahutatud või elavad koos, nende vaheline lugupidamine on ikkagi laste kasvatamise nurgakiviks. Just sellest suhtumisest õpivad lapsed palju enam kui me arvata oskaksime. Jõudu meile selles maailma kõige vastutusrikkamas ametis!

Tuesday, October 27, 2009

Venelased ongi Eesti Nokia!

See avastus, mille tegin juba tubli mitu kuud tagasi, annab endast teada üha uuesti ja uuesti. Usun, et esmapilgul skisofreenilisena tunduva väite taga on palju rohkem kui pelk soov kellegi ees pugeda või veidral moel tähelepanu tõmmata. Kuidas ikkagi jõudsin sellise järelduseni ja kas olin tol hetkel ikka päris kaine?

Aravan, et olin sama kaine kui praegu, mil oma mõtted üles tähendada püüan. Nimelt olen venekeelsete inimeste teemadel kirjutanud ka varem küllalt palju, siiski vaid sellest, kuidas päriseestlased ja isehakanud eestlased ei suuda oma identiteediprobleeme lahendada ning katsed üksteist mõista on asendunud kastetega üksteisele midagi tõestada.

Kuid mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin märkama, et nn nõukogude igandina meie riigile külgepoogitud rahvahõimud polegi vaid koormaks, mis tublil rahvusriigil maailma areenile tõusmast takistab, vaid tänu nendele oleme palju tugevamad nii riigi kui rahvusena. Tõsi, paljuski on see tugevus täna veel alateadvuse tasandil. Avalikkuses seda teemat tõstatada pole ilmselgelt veel populaarne samm.

Soovite näiteid? Aga palun. Kõige lihtsam on alustada sellest, et eestlased on oma olemuselt “ellujääjad”, mitte aga “vallutajad”. Kunagi, umbes 10 aastat tagasi, kui Pjotor Sedin kutsus mind appi TVMK jalgpallimeeskonda üles ehitama, märkis meie mõlema hea tuttav Jürgen Vester pessimistlikul toonil, et “Eestlane on aastasadu ainult kellegi eest ära jooksnud, kuid tal puudub instinkt kedagi taga ajada. Seetõttu on meil palju rohkem võidusansse jooksmises ja suusatamises, mitte aga jalgpallis, kus palli taga tuleb ajada.” Kui vaatame meie tänast Eesti jalgpalli, siis olgem ausad: selle ala tiputegijatest kaks kolmandikku on vene rahvusest eestlased. Nimesid nimetamata on selge, et nendeta oleksime maailma reitingus ehk veel 100 kohta tagapool.

Slaavlased on teadaolevalt agressiivsemad, emotsionaalsemad ja ettevõtlikumad. Meile võib see meeldida või mitte, kuid jalgpall pole ainus valdkond, kus neid omadusi tarvis läheb.
Teine, samuti venelastele omane joon on hea teenindusoskus. Ma ei püüa väita, et eestlastel see omadus üleüldse puudub, kuid ilmselt taaskord ajalooliselt on meie geenides paika pandud teatud erinevused, mida omakorda on süvendatud kasvatusega. Ma tunnen vähemalt kümmet teenidusvaldkonna eraettevõtjat (lisaks ka mu enda kogemus tööandajana ligi 30 noorele), kes kõik justkui ühest suust kinnitavad, et kui neil on teenindajaks (puhastusteenindaja, ettekandja, müüa, jne) valida eestlaste ja eesti keelt hästi valdavate venelaste vahel, siis eelistavad nad oma kogemuste põhjal 70-80% juhtudest venelast. Miks? Põhjuseid on mitmeid, nende seas ka mitme kohaliku keele valdamine, kuid peamiseks erinevuseks on siiski teeninduseks vajalik hoiak. Vaid vähestele eestlastele on antud oskus tõeliselt ja südamega kaasinimest teenindada, paljudele on see vaid alandav emotsionaalne koorem, mida üritatakse iga hinna eest vältida. Venelastele seevastu on loomuomane ja nad suudavad teisi teenida siiralt ja pühendunult. Eriti lööb see välja müügitöös, kuhu sobivad üldse väga vähesed eestalsed. Mida teeksime, kui meil poleks neid vene keelt kõnelevaid inimesi?

Järgmine äramärkimist vääriv moment võid paista demagoogiana, kuid selles on kindlasti ka oma tõetera. Nimelt näitab hiljutine uuring (http://www.tarbija24.ee/?id=177894), et venelased toituvad eestlastest tervislikumalt, süües umbes kaks korda rohkem juurvilju kui meie. Analüütikud arvavad selle taga olevat nii toitumisharjumused kui ka tõsiasja, et eestlased söövad sageli kodunt väljas valmistoitu, venelased aga palju tihemini kodus. Kel on kokkupuuteid tõelise vene perekonnaga, see teab, et lisaks söögile-joogile on neil tänini säilinud ka komme kodus koos perega süüa – see on palju tugevam rituaal kui meil eestlastel. Taas on, millest õppida!

Lõpetuseks tuleks möönda, et venelastel on palju plusse eestlaste ees ka äri ajamisel. Selle taga on kindlasti tugevam rahvusvahelistumise tunnetus. Kui utreerida kunagi Alar Streimani poolt mulle öeldut, siis on eestlane seda tüüpi tegelane, keda sattudes väljapoole riigipiire, tabab sedavõrd tugev koduigatusus, et ta unustab, milleks teda piiri taha saadeti ja et seal on palju rohkem võimalusi Eesti heaks midagi ära teha kui kodumaal. Venelastel seda muret pole.

Eestlastel on tegelikult päris suur mure nii globaalsesse ärimaailma tungimisel kui ka poliitilises lobis Euroopa Liidu tasandil ja miks mitte ka suhtes Venemaaga. Usun, et meie venekeelsed kaaseestlased oleks siin suureks abiks, kui neile võimalus anda. Eestlase tasakaalukus ja kaine mõistus on ju vaid üks külg heast läbirääkimise oskusest. Venelaste agressiivsus, nõudlikkus ja julgus on vähemasti samad vajalikud oskused. Keelenüansside tundmisest rääkimata.

Muide, palju on räägitud Tartu rahulepingust kui läbi ajaloo üleüldse parimast diplomaatilisest saavutusest, mida eestlastel ette näidata. Ärgem unustagem, et selle lepingu autorid ja läbisurujad olid siiski isikud, kelle emakeeleks vene keel. Pean ennekõike silmas Jaan Poskat. Poleks olnud keeleoskajaid, keda usaldada, poleks meil suure tõenäosusega seda lepingut, mille üle uhke olla.

Poska läbirääkija oskustele mõeldes meenub ka lugu ajast, mil 1990 alul Tartus õppides mõnda aega ehitusel brigadirina töötasin. Omanik jäi meile palga võlgu ja olukorra lahendamiseks tegin töömeestele ettepaneku minna Tartu turule töökindaid, segmasinaid, tööriistu, jms müüma. Ütlen ausalt – see mis teistel ei õnnestunud nädalaga, õnnestus ühel paduarmeenlasel, kes ei rääkinud sõnagi eesti keelt, mõne tunniga. Tema müümisstiil oli lihtsalt sedavõrd veenev, et ka Peep Vainul oleks, mida õppida! Kuid olgem ausad, selle müügioskuse taha polnud õpitud tehnikad vaid geenid.

Oma kiidulaulu tahaksin lõpetada hiljuti Postimehes ilmunud artikliga (http://www.postimees.ee/?id=170069), kus Serbia ajakirjanik nimetab Eestit kinnisteks ja rahvuslikuks riigiks, millel oleks palju õppida Serblastelt. Kas tõesti?? Mida siis? Ajakirjanik väidab, et Eesti on täna oma suhtumises rahvusvähemustesse umbes samal tasemel kui Serbia saja aasta eest. Meile heidab ta ette, et me ei oska aru saada, et vähemusrahvused on meie tugevus, mitte nõrkus ja seetõttu ei oska me ka seda eelist ära kasutada.

Vot Nii. Ja just sellepärast mõistsingi, et meie nokia pole ei IT ega puutumatu loodus, ei kaunid naised ega vihmane ilm vaid hoopis meie endi paljusõimatud muulased. Kui suudaksime nad kodustada, neid lühikese rihma otsas peetavate neegrite asemel väärtuslike eestlastena näha, võiks meie riigikese tähelend äkki isegi tõeks saada?!

Thursday, October 22, 2009

Mida tõestasid 2009 KOV valimised?

Käisin ka mina valimas üle paarikümne aasta)). Kui seni pole mul olnud vahet, kes võidab, sest olles isiklikult kokku puutunud paljude, et mitte öelda enamuse eesti erakondade köögipoolega, pidasin ma neid kõiki potentsiaalselt võrdseiks. Seekord aga tundus mulle vastuvõetamatu nn eestluse edendajate reformistide ja isamaalaste räige mölalaskmine Tallinna valitseva võimu aadresil. Ainus, mis mulle neist sadadest meeleoluavaldustest selgeks sai, oli see, et ükskõik mida ka Tallinnas poleks nelja aastaga tehtud linnakodanike heaks, pole see siiski vastuvõetav, kuna võimul on valed mehed. Nojah, mõtlesin endamisi ja läksin valisin Katrin Siskat – tore, noor, kena, rikkumata ja ilmselt suure tulevikuga preili. Savisaart või mingit Terikut poleks suutnud valida lihtsalt setõttu, et füsionoomia ei tõmba. Sorri)

Samas elasin hinges kaasa kõigile neile, keda töösuhtes Eesti erinevates nurkades abistasin – nende seas olid nii IRL, Reformistid, Keskpartei...igaühel on häid inimesi ja mõtteid erakonna sildile ja mõnele suurele mölakale vaatamata.

Mulle meeldib tegelikult see, et parteid ja nende vaprad aktsionärid ei näe põhjust võimu nimel ka seadustest mööda hiilida, lolle raha eest lüpsta ega ka liigselt moraalitseda. Kuna liigun palju vene ja ka mingil määral kaukaasia ringkondades, siis olin ka varem kuulnud lõbusaid lugusid tuttavatelt, kes tegelesid häälte ostmisega Keskerakonnale või Reformile. Seekord aga tehti ka suisa mulle ettevaatamatu ettepanek – tahad teenida masu ajal sadu tuhandeid? Mõistagi oli ettepanek siiras ja heatahtlik, sest tõsine ärimees ei hooli, kas müüb kartuleid, küttepuid või hääli – peaasi, et pappi tuleb. Tallinna kesklinnas oleks valimistele viidud hääle eest saanud 600 krooni, Koplis 300. Kuigi arvasin, et suudaksin õhtusel ajal igal õhtul poodide juurest kokku ajada mitukümmend meest-naist, ütlesin siiski viisakalt ära. Pole mulle neid sekeldusi tarvis.

Huvitav oli aga see, et just meie suurimad rahvuslusega eputavad parteid kasutavad häälteostmise kampaaniates just kaukaasia rahvusest „sõpru“. Nojah, meenuvad ka ajad, mil esmakordselt äraostmatutena võimule pürginud Juhan Parts ja Ken-Martti Vaher ööklubis Robinson aega veetsid ja kuni hommikuni striptiisi nautides ja sajaseid jagades vene tantsijate häälekesi noppisid. Nagu ütlesid mulle tollal klubis töötanud neiud, käis neist enamus hiljem ka heldeid respublikaane valimas. Üldse on huvitav, et meie rahvuspoliitikud arvavad, et võivad end vene ringkondades tunda nähtamatutena. Mäletan eri vene klubidest Indrek Kannikut, jt, sageli kohtab meie poliitiukuid ka Vene Kultuurikeskuse all Pushkini kohvikus, kus armastab istuda ka Öine Vahtkond.

Samas on huvitav, et Savisaare jüngreid pole ma neis kohatades pikkade aastate vältel kohanud. Järeldan, et isamaalistel poliitikutel napib lihtsalt oidu, kust valijaid leida või kus märkamatult omi asju ajada. Rain Rosimannuse hiilgav otsepostitus-triloogia, millest kirjutas Postimees, oli muidugi meistriklass. Aga kahjuks hilinenud – Savisaar on juba ammu siinsete venelaste jaoks palju suurem kuju kui Putin. Klenskist ja Rosimannusest rääkimata.

Nüüd siis minu lühike arusaam sellest, mida 2009 KOV valimised tõestasid:
1. Võimule tahavad paljud, kuid värskeid ideid pole enamusel
2. Eristumine on võimalik vaid vastandumise ja halvustamise meetodiga
3. Rahvuspoliitikud on kahepalgelised ja lisaks lollid, keda on Savisaarel kerge üle mängida
4. Savisaar on ainus nimi, mida valivad eri piirkondade venekeelsed valijad, teisi ei usaldata
5. Rahvuskeskne poliitika kaotab iga päevaga poolehoidjaid kui nõrk, konfliktne ja suutmatu
6. Hääli ostavad kõik suuremad parteid, peamiselt venekeelsetelt valijatelt
7. Homne Eesti saab olema paljuski Keskerakonna nägu, meeldib see siis meile või mitte
8. Keskerakond suudab ainsana ka reaalselt päästa Lasnamäe töötud, võttes nad erakonda ja garanteerides töökoha volikogus
9. Rahvas valib ja armastab ikka neid, kes on aru saanud propaganda esimest reeglist: tõde pole mitte see, mis on tõde vaid see, mida usutakse tõde olevat. (muide ka Toomas Kivimägi mäekõrgune valimisvõit Pärnus tõestas ju sedasama - rumalavõitu seltskond pärnakatest uskus siiralt, et Mart Viisitamm on ära rikkunud linna maine ja pidi seetõttu lahkuma. Mis siis, et kõik kohalike ja turistide seas läbiviidud küsitlused näitasid selgelt, et linna mainel pole linnapea mainega mingit pistmist)))

Minu kui konsultandi tagasihoidlik ja siiras soovitus reformistidele ja IRLile: jätke populism ja poolttõed, sest teie suus ei kõla need veenvalt ja rahulduge nishipartei positsiooniga. Kui aga tahate saada taas suureks, siis õppige ka suurelt valetama! Kahjuks ei suuda seda ei Ansip ega Laar, kuid vähemasti Pihlis on ilmselge potentsiaal olemas. Nagu ka ilmselt Pärnu tulevases linnapeas Toomas Kivimäes, kes oma esimeses artiklis juba nõukogudeaegset ila pritsima asus: "Mul on kahju, et mul ei õnnestu isiklikult kunagi näost näkku, käest kätte tänada kõiki minu poolt oma hääle andnud 5336 inimest, kuigi ma seda väga tahaksin ja oleksin selleks valmis."

Edu, kamraadid!

Friday, September 11, 2009

Mis saab pärast Savisaare surma?

Vaadates meie järjekordseid valimisi, meedia nn analüüsi ja muid toredaid tendentse, tekib paratamatult hirm. Hirm selle ees, et mis saab küll meie demokraatlikust arengust, kui Savisaart ühel päeval enam pole. Muide, see võib juhtuda juba homme aga võib ka veel paarkümmend aastat ennast oodata lasta – you'll never know!

Probleemi tõsidus seisneb selles, et tänasel Eestil ja siinsetel poliitilistel erakondadel tundub peas mõlkuvat vaid üks eesmärk. Savisaar riigi ja pealinna juhtimisest võimalikult kaugel hoida. Mis selle võimuga aga teeksid needsamad eemalehoidjad, pole ma küll aru saanud. Tallinnas keskenduvad kõik valimisliidud ja erakonnad keski vastu. Samamoodi Pärnus. Nii Savisaar kui Viisitamm on koletised, kelle kõrvaldamisest on tehtud püha reliikvia. Ja valimised ongi pigem ristisõjad.

Ma isiklikult ei saa küll aru, kas Savisaare ja Viisitamme põhisüü, et nad on liiga tugevad ja kavalad isiksused, on piisav põhjus just nendele poliitikutele kogu tähelepanu pööramiseks. Sest samal ajal on Eesti jäämas Euroopas viimaste agulite või getode hulka, mis ei suuda ei juhtida oma majandust ega vaadata ette 10 aastat. Me oleme rahul sellega, mis meil on vaid seetõttu, et me ei tea isegi, kui vaesed ja väetid me tegelikult oleme. Ja seepärast liidabki meid ühise vaenlase pilt ja kuvand. Aga võib-olla me orirahvana ei suudagi end teistmoodi mobiliseerida? Kunagi käisime koos mõisa aidas vargil, hiljem võitlesime tagatoas salamahti kommunismiga, veel hiljem juba valjemalt nõukogude korra ja Venemaaga. Viimase kümnendi oleme võitlemas Savisaarega. Aga mille nimel????

Kui vaadata laiemat, siis võib täna tõdeda rahumeeli, et Eesti riigis tegeletakse pseudoprobleemidega ja armastatakse keskenduda vaid sellele, mis toob kätte kerged hääled kuid ei vii riiki edasi. Pronkssõduri mahavõtmine oli sisepoliitiliselt kasulik rahvuslaste poolehoiu saamiseks, kuid keeras kinni miljardeid kroone ettevõtlustulu. Kas see oli seda väärt?

Aga ikkagi, mis saab kui Savisaart enam pole? Siis kaob ju vastane, mis meid liitis..tekib täielik kaos....või suudame end mobiliseerida ja leida uue vastase? Annaks Jumal! Igatahes üks paistab olevat kindel: kuniks eksisteerib Savisaar, ei suuda meie poliitikud riiki arendada aga majandust planeerida. Kogu aur läheb tsentristide materdamiseks.

Kummaline, kui meie supererakonnnad ei oska ühelgi valmisel midagi uut ja mõistlikku välja pakkuda, mis Euroopa perifeeriaks jäämas riigi taas arvestatavaks tegijaks tõstaks. Aga võib-olla ongi kogu küsimus selles, et meil polegi ajusid midagi reaalset muuta ega välja pakkuda ning ühe ülekaalulise keskmisest nutikama poliitikuga võideldes suudame valijad ära petta? Kuid see saab tõeoolest kesta vaid senikaua kuniks Savisaart meile on. Pärast seda tulgu veeuputus või maailmalõpp, poliitikutele pole vahet.

Kuid siis võib ju liiga hilja olla riigi päästmiseks Euroopa Liidu või USA kannupoisi kütkest, kuhu oleme vajunud kui sohu, ilma midagi erilist vastu saamata. Ja päris kindlasti ei seganud Savisaar meil oma riiki tugevaks ehitada.

Thursday, April 16, 2009

Prostitutsioonist ja poliitikast

Elu on lühike ja kui tahad kõike jõuda, siis tuleb varakult pihta hakata! Nii mõtlesin minagi kirjutada raamatu kahe maailma vanima ameti kaitseks ja edendamiseks. Sügiseks saab valmis ma loodan.

Mind on alati innustanud teemad, mis on ühiskonnas tabud ja kus on hulga vääritimõistmisi. Nii poliitika kui ka prostitutsioon on just sellised – meid imeb neisse nende räpane võlu, kuid me teeme kõik et näidata avalikkuses oma silmakirjalikku põlgust nende ametite vastu.
Kui mind eelmisel aastal kinni nabiti ja prostitutsioonile kaasaaitamises süüdistati, siis tahtsin väga öelda, et kui inimesed neid kahte äri ka seesmiselt tunneks, siis poleks nad ehk nii resoluutsed. Sest poliitikute kampaaniatele kaasaaitamine on sageli palju räpasem kui naise keha müümise edendamine.

Kuid kahjuks pole mõtet tuuleveskitega võidelda: uuringute järgi käib prostituutides umbes sama protsent mehi, mis riigikogu valimaski, mõlemad on meie vaba tahte väljendusvormid. Ühest saame kiiret naudingut, riskides on tervisega, teisest loodame saada stabiilset arengut ja jõukuse kasvu, et saaksime rohkem elu nautida.

Erinevused pole suured ka nende kahe maailma vanima elukutse valijate elulugudes. Keskpärased oskused spetsialistina, kiire raha või võimu soov, võrdlemisi suur laiskus oma kätega tööd rassides leiba teenida.

Olen tõepoolest nõustanud kümneid ja kümneid poliitikuid ja ka sama paljusid prostituute, kuidas ennast paremini müüa. Võttedki on samasugused – ühed valetavad endale suuremat rinda ja saledat vormi, teised kiitlevad oma tarkusega ning ärplevad väljamõeldud saavutustega. Ja inimesed usuvad ning valivad. Siis pettuvad. Aga unustavad peagi negatiivsed emotsioonid ja valivad taas!

Nali naljaks, aga paraleelid on olemas. Isiklikult pean siiski vaimset prostitustiooni hullemaks, inimeste ajudega maanipuleerimist taunitavamaks. Kuid seadustega seda keeleta oleks võimatu. Kuid eks ole ka füüsiline prostitstioon jälk – kõik mis tehtud mitte hingega vaid raha eest, kusjuures pannes müüki oma lõpliku süütuse, on kahetsusväärne. Mina isklikult ei suuda tarbida prostituudi teenuseid ega pole ka iseseisvumise järgselt valimas käinud. Olen proovinud mõlemat, näinud neid ärisid väga lähedalt ja pean tunnistama, et kumbki teenus pole minu jaoks.
Kuidas tekivad meie sekka prostituudid ja poliitikud? Põhjuseid on erinevaid, kuid siiski on see ennekõike kiirtee eesmärkideni. Ning kiirteelised võivad olla head ja pandavad, targad ja kobedad või ka lollid ja rõvedad, sellest nende äri suurt ei hooli. Peaasi, et jätkub enesekindlust, nahhaalsust ja tahtmist. Muide, ka kriisiajal elavad need ametid kenasti ära, sest nende teenusest me lihtsalt loobuda ei saa!

Kuid poliitikud on vähemasti pool sammu oma ametiõdedest ees – nemad kehtestavad viimastele reegleid ja panevad pokri. Seda võimutäiust praktiseeritakse siiski üliharva ja mitte tüdrukute endi peal, keda erapidudel hea miilustada vaid ikka nende peal, kes aitavad tüdrukutel raha teenida ja keelduvad sealjuures parteikassat toetamast. Sest klient on kuningas ja tema nimi on poliitik.

Wednesday, April 15, 2009

Kapo tuleks laiali saata!

Ohh seda ilmaimet, millega Kapo järjekordne aastaraamat meid üllatab!! Venemaa foobia kõlab läbi igast reast. Küll on ohtlik mõni ärimees, küll mõni poliitik, küll mõni firma, küll mõni fond.
Põhimõtteliselt on ohtlik iga asi, mis seotud Venemaaga! Kõige tagatipuks leiab Kapo, et Venemaa strateegiline plaan on külvata nn omade poliitikaga viha ja erimeelsusi Eestisse.

No tere, tere. Selle aastaraamatu oleks võinud avaldamata jätta. Või võinuks trükkida WC paberile, oleks tulnud odavam. Seda kõike on meile edastatud ju koos emapiimaga. Ja kahjuks näitab see veelkord, et Kapo luuretegevus on mõttetu. Sest Vene ärisid takistada ei saa, pole saanud üksi maailma riik. Norrakad on kaotanud neile oma laevanduse, jänkide gaasi ja elektrifirmadest on juba paljud venelaste käes, Euroopa gaasimonopol peagi samuti.....Inglismaa jalgpalliklubidest rääkimata. Sest rahal pole kodumaad. Aga ka Kreml kasutab ärimehi? Muidugi, kui on võimalus. Kasutab ka Valge Maja. Kõik mudelid on samad. Meil pole mõtet karta ega neist rääkida.

Küll aga tundub mulle, et just sellised raamatud ässitavad viha meie enda riigi sees. Näiline Venemaa oht ja sellest pidev ülepaisutatud rääkimine loob selgeid takistusi meie integratsioonis ja veab kraavi siinsete venekeelsete ja emakeelsete vahel veelgi sügavamaks. Kapo lühike kokkuvõttev sõnum on ju üks: hoiduge asjaajamisest venelastega, äge valige neid esindusorganitesse ja ärge tehke nendega äri. Kui see pole lõhe tekitamine meie ühiskonnas, siis mis veel??

Sõbrad, aeg oleks juba ammu aru saada, et Venemaa ülesostmispoliitikal pole Eestis kunagi suurt edu olnud. Väljaarvatud Pätsi ajal. Ja see pole mitte luureorganite teene vaid rahva enda hoiak - ka venelased ei toeta Zarenkovi, vaid käputäis arutuid. Venelased on ammu aru saanud, et Eesti edenemiseks tuleb toetada Eesti poliitikuid või vähemasti eestimeelseid poliitikuid. Muidugi pole see arusaamine kõigini jõudnud, kuid päris kindlasti saavad sellest aru haritumad. Öine Vahtkond on aga väga tore poliitiline liikumine, kus tõsi, Venemaal omad huvid, kuid kus on võimalik sama seltskonda suunata ka Eesti asju ajama. Kui me vaid ei kardaks ja kogu aeg saba jalge vahel ei otsiks vaenlast iga puu tagant, et siis talle oma nõrku piimahambaid näidata.

Samas vajame me riigikogusse rohkem muukeelseid elanikke, venelasi, asereid, grusiine. See on meie rahva tugevus mitte nõrkus. Kui saame nad enda inforuumi, siis saame neid ka suunata. Kui aga tõrjume eemale, kukub kusagil ka meile ükskord vasar vastu pead.

Psühholoogiast on ju teada, et paljusid inimesi käivitab erkordsetele tegevustele just see, kui neid eemale tõrjutakse. Miks oleme siis nii rumalad ja külvame ise meievastasust!?

Ma pole ühegi erakonna fänn, kuid kui vaadata lisaks Venemaa foobiate suunale Kapo tegevust meie poliitikute leeris, siis saab pikema analüüsita selgeks mitu kurba seika. Mis kõik viitavad vajadusele see organisatsioon laiali saata. Nad oskavad luurata, kuid järeldusi nad teha ei oska. Kurb aga tõsi.

Saturday, March 14, 2009

Ajuvaba nutulaul 13 palgast

No tule taevas appi! Meie ajakirjandus on langenud sügavale populismi küüsi. Kahjuks. Kuidas küll teisiti mõista avalikku rünnakut 13 palga saajate vastu. Sõbrad Postimehest, Lauri Linnamäe, Sirja Niitra, Kalle Muuli, teie künism on naeruväärne, kadedusest pungil.
Tean mitut ametnikku, kes tänavu 13 palga kätte on saanud. Tegu on tavapärase õigusega, mis reguleeritud ka seaduse tasandil. Ei, rehepaplus pole see, kui inimesed kasutavad oma õigusi, sest kuna siis veel ku mitte kriisi ajal, tuleks välja võtta kõik, mis sulle kuulub.

Lugupeeetud ajakirjandus, kus ilmselt reklaamikäivete vähenemine kriitilisest piirist palju kaugemale vajunud, on kadedusest ja kitsarinnalisusest, võib-olla ka näljast nõrkenud mõistuse vingerpusssidest tingtuna, ajanud oma küüned teiste inimeste taskusse. Kas tõesti on puhkuserahad sedavõrd suur patt, et neid puhkusele läinud ametnikud saada ei tohiks? Kas tõesti on oluline vahe, kas puhkuseraha makstakse ühe osana või on see jagatud lisapalgaks 12 kuu vahel? Kas tõesti on ajakirjandusel õigus mõista hukka inimesi, kes oma tööga selle palga on välja teeninud?
Julm aga minu arvates tõsi on see, et ajakirjandusel pole mingit õigust heita ametnikele ette, mida nad oma palgaga teevad: kas võtavad välja ja kulutavad kasiinos, võtavad välja ja kasutavad oma perele või jätavad väljavõtmata ja lükkavad edasi järgmisse aastasse.

Võib-olla tõesti tundub ebaõiglane, et ca 60 000 kuus teeniv Pärnu linnapea Viisitamm saab veel ka ühe palga puhkuserahana, samal ajal kui Pärnus lisandub töötute ridadesse iga nädal kümneid inimesi- Kuid ometi on see tema raha. Ja me keegi ei tea, milleks ta seda kasutas. Võib-olla annetas pool puhkuserahast näiteks Saaremaa hiljutisele põletusohvrile? Kas ta sellisel juhul peaks oma rahapaigutust avalikult õigustama? Ei, mitte mingil juhul!

Minu arusaamist mööda ei tohiks me täna üksteise rahakotti piiluda, iseasi, kui keegi teiste tagant raha varastab. 13 palk on aga seadusik. Isegi kriisi ajal. Piilumine teeeb vastikuks, tõstab vererõhku ja ei luba maailma enam loomulikuna näha. Olen seda alati korranud - ka kriisi ajal on palkade vähendamine iga palgasaaja eraasi ja ei tohiks muutuda populistlikuks kampaaniaks. Olgu see siis riigikogus, kes tegi valijate lollitamiseks päris hea pettekampaania "oh-meid-vaeseid-president-ei-luba-palku-kärpida". Rahvas läks õnge, ajakirjanikud samuti. Kas tõesti arvab keegi, et presidendi korraldus tuli teda ametisse upitanud poliitikutele üllatusena?! Mõistagi oli see vaid osa kampaaniast, mille lõpp oli ette teada. Just sellepärast pole populismist kasu, pigem võinuks ja võib ka edaspidi iga riigikogulane oma solidaarsust personaalselt väljendada. Sellest vaatevinklist tundub mulle, et Mart Viistamm oli siiski palju ausam ja ei hakanud vassima, vaid võttis selle, mis talle kuulus ilma PR-kampaaniata.
Annaks jumal, et nälg vaestele ajakirjanikele halastaks ja tegeliku rehepapluse osas silmad avaks.

Tuesday, March 10, 2009

Inno & Irja fenomenist

Ma üldiselt ei armasta klatsimist. Ei armasta ka nilbust. Kuid Inno & Irja blogi on hakanud mindki, vana konservatiivi, köitma. Eelkõige rahvajuttude ja teistsuguse tsenseerimata info tõttu. Ajalehtes ja televisoonis kehtib teatavasti Eestiski mitmetahuline tsensuur. Rääkida ei tohi halvasti teatud inimestest, kunagi ei tohi küsida "miks", kui mõni politseinik, poliitik või suhtekorraldaja sulle mõne materjali sokutab, jne, jne. Tulemus? Palju vastuolulist infot ning teadmatus sellest, mis tegelikult ilmas sünnib. Vahetevahel on selline tunne, et meedia jätab uudist kirjutades küsimata need kõige olulisemad küsimused, millest sõltub asja tuum. Inno küsib aga just õigeid küsimusi. Küllalt sageli.

Inno & Irja fenomeni laiem kandepind ühiskonnas baseerub aga väga heale ja oskuslikule lugeja tunnetusele. Nii nagu olen õpetanud oma meediakursustelgi, on iga lugejate tähelepanu pälviva arvamusartikli eelduseks kaks tõdemust: esiteks: tuleb kirjutada sellest, millest inimesed saunas (lõõgastunult) räägivad. Ning kirjutades kasutada sellist sõnavara, mida saunas kasutatakse. Ja nii saabubki edu. Saabus ka Inno& Irja õuele!

Inno&Irja fenomenil on aga ka teine külg. Rahvast raviv. Meie seas on palju inimesi, kelle näiline vooruslikkus ei lubagi neil kõnelda ropusti, halvustada ligimest või suisa tuhnida kaelani kellegi eraeluises poris. Ometi annavad just need väikesed vürtsid elule õige maigu. Niisiis saabki nende inimeste (peaaegu meie kõigi) elu motoks enda toitmine teiste inimeste meeletute armuseikluste, rahalaristamiste ja kuulsusenarrusega, kusjuures endale ei lubata keskpärasusest peaaegu mitte kunagi ühtegi kõrvalhüpet. Kogu adrenaliin tarnitakse Inno&Irja või Liislassi silmade-kõrvade vahendusel. Raviv toime on aga kindlasti märgatav - kuulsate rahvuskaaslaste tegemisi endi unistustega võrreldes kaob enamikus meil igasugune tahe üldse meeletusi üritada. Viimast kahel põhjusel. Esiteks ei suudaks me midagi niiiiii geniaalset või ilget korda saata ja äparduksime juba esimeses voorus. Teiseks oleme vajaliku adrenaliinisüsti ka juba kätte saanud. Nii saamegi oma pisikest ja mustvalget elukest lontis kõrvadega südamerahus edasi elada.

Mulle meenuvad uuringud, mis on tehtud USAs - maailma ühes usklikumas riigis. Sealne probleem on paljuski just selles, et ühiskond ja kirik on seadnud liiga kõrged normid ja standardid: noorukid iseseisvalt õhtul õues ei tohi käia, koolilapsed peavad kooli ja koju minema vaid koos saatjaga, kogu aeg peab naeratama, kedagi ei tohi diskrimineerida, suguelu väljaspool abielu on kuritegu, jne, jne. Milline on tulemus? Pornograafia levik, laste suguline ärakasutamine - need numbrid on ülikõrged. Peaagu nagu Inno&Irja blogi külastajate arv!! Küsige, mis riigi kodanikud istuvad ööpäeevaringselt online sexitubades, üritavad imevigureid kasutades Ida-Euroopa või Aafrika neiukesi veebikaamera ees lahti riietuma sundida! Mõistagi on need jänkid, keda analoogsetel saitidel on tubli 75%! Üks eripära on veel selles äris: kui vene mehed üldjuhul veebisexi ei harrasta vaid eelistavad põrutada naturaalselt, siis euroopa ja ameerika kutid advokaatidest ehitusmeesteni võivad päevas 3-4h just sellisele suhtlemisele kulutada. Kuid mille poolest erinevad ameeriklased eurooplastest? Ehh-hee, kui eurooplased suudavad dzentenmenlikult neiuga privaatruumis vähemasti 10 minutit mängida, siis ameeriklased kütavad end kuumaks juba eesruumis, sisenedes privaati vaid kuni 30 sekundiks, et pauk rinnahoidjate langedes valla päästa! Nii hoitakse kokku suur hulk raha, makstes vaid 1 min eest! They save it for their mortgages!!

Mida järeldame?! Inimene on leidlik: seal, kus meid ei nähta, saame olla meie ise!! Ja veel parem kui see kõik jõuab meieni tasuta. Nagu pornosaidil või Inno & Irja blogis!

Just seepärast tuleks toetada ja soosida neid ravivõtteid a'la Inno&Irja, mis pinged enne plahvatust juba maha võtavad!

Integratsioon on läbikukkunud, valmistugem vene mässuks!

Nüüd siis teamegi tõde. Lausa mustvalgel on see meieni toodud inimarengu aruandes. Kurb aga tõsi: 20 aastat integratsioonipoliitikat on jooksnud liiva, sest raport hoiatab meid vene noorte veelgi suurenenud võõrandumise eest ja ei välista edaspidi kokkupõrkeid rahvuslikul tasandil. David Vseviovi sõnu kasutades on see väga kurb tõdemus, mis sunnib tõsiselt ümberhindama meie rahvusvähemuste poliitika nii sotsiaalsed kui taktikalised eesmärgid ning nende saavutamise. Ohh, kuidas me küll nii kaugele jõudsime?

See lõimumispoliitikast kirjutamine on üldjuhul tänamatu ettevõtmine. Kui lugeda minu (aga ka Veidemanni või Vseviovi) varsemate selleteemaliste sõnavõttude kommentaare, siis hakkab lausa elu pärast hirm. Mingi eesti tõusikute kari on uhkel arvamusel, nagu poleks vaja venekeelse elanikkonna nimel üldse pingutada - kes tahavad, saavad hakkama, kes virisevad, kobigu minema. Kui aga püüda ettevaatlikult sama teemaga läheneda venelastele, siis veel mõne aasta eest levinud üksteisemõistmine on asendunud jäiga eitamisega. Meie (riigi, põliselanike) jutte ei usuta, meid ei usaldata, pigem kardetakse ja põlatakse.

Seda, et meie venekeelsed on olnud eemaletõrjutud paljudest privileegidest, nendega on käitutud enam vähem nagu eeldab JOKK, kuid nendesse kui rahvusgruppi on suhtutud rohkem või vähem varjatud ükskõiksuse, tõrjuvuse ja isegi põlgusega, pole viimastel jäänud märkamata.
Minu eksabikaasa tavatses varem alati mind maapeale kutsuda, kinnitades, et venelased saavad eestis hästi hakkama (ta pidas silmas neid 3 venelast, keda ta tundis, kes olid kõrgharidusega, Tallinnast ja valdasid 3-4 nelja keelt). Mina suhtlesin ja suhtlen tänaseni mitmekümne venelasega eestist ja teist samapaljuga piiritagant ning uskuge - pessimismiks on põhjust. Ega meil polegi karta, et mässama hakkaks intelligendid, priimadel töökohtadel rügavad haritud venelased, vaid ikka need, kel miskit elus vajaka jääb ja kelle arvates on selles otseselt süüdi Eesti riik, valitsus ja laiemalt kohalik põlisrahvas. Uskuge, oma tutvusringkonnas kuulen ma sellised avaldusi pea iga nädal erinevatelt venelastelt. Ja sedasama kinnitab ka raport.
Täna on koht endalt küsimaks, mida oleme teinud oma poliitikas valesti. Olen kindel, et neid punke saab palju. Püüan loetleda pähetulevaid:

1. Me oleme ajanud sellist välispoliitikat, mis on suurendanud sisemisi pingeid ja läinud vastuollu siinsete venelaste tõekspidamistega. Pean silmas vene-eesti majadussuhete lõhkumist, ülemäärast amerikaniseerumist, silmakirjalikku gruusiameelsuse kultiveerimist, pronkssõduri kõrvaldamist, jne. Ma mõistan, et valisime partneriks USA ja et vene elulaad ning mentaliteet meile ei passi. Kuid kas keegi hindas enne poliitiliste manöövrite tegemist ka sisepoliitikas kaasnevaid riske? Eriti olukorras, kus venelased viibivad enamjaolt vaid vene info- ja kultuuriruumis.

2. Eestlase, muulase, ja eestimaalase identiteetide paralleelne arendamine. Pärast 1991 aastat tulnuks meil kõik need venelased, kes olid siia nõukogude ajal sattunud, vabatahtlikult rännanud või kes juba mitu põlvkonda siin elasid, kodustada. See on segase identiteediga rahvas, kes otsis ja otsib tänaseni oma kohta, oma kuuluvust. Nende vanematest vähemalt üks on kaukaaslane, mõnel ukrainalane või valgevenelane, mõnel grusiin või tatarlane. Teine vanem venelane või muu rahvus. Nende emakeeleks on vene keel, kuid juured võib-olla hoopis kaugemal. Kui inimesel on võimalik oma elu- ja sünnikoha, juurte, keele, jms alusel valida endale sobivaim identiteet, siis Eesti tegi kõik selleks, et see poleks eesti identiteet (takistused kodakondsuse omandamisel, tööjõupoliitika sidumine keeleoskusega, jne aretasid meie maal teise sordi inimesi. Eesti neegreid.). Venemaa tegi samal kõik selleks, et siinsed venekeelsed samastaks end Venemaaga. Gruusia, Valgevene ja Armeenia ei tundud siinsete vendade vastu mõistagi vähimatki huvi. Neil endilgi muresid küllaga. Tulemus? 400 000 inimest, kellest tubli 70% ei tea, kes nad on ja kelleks end pidada. Nad teavad, et nad pole venelased ja ei pea kodumaaks Venemaad, nad pole ka eestlased, sest see nimetus on broneeritud vaid põliselanikele. Haritumad teavad, et neid kutsutakse tibladeks. Ometigi, nad tahaks olla eestlased selle sõna laiemas mõistes, sest just meile sarnanevad nad oma püüdlustelt enim. Taustast hoolimata.
Mu üks parimaid sõpru, Anna, on 27 aastane ingeri taustaga venelane, kes kolis mõne aasta eest Tallinnast Lasnamäelt Münhenisse ja töötab seal advokaadibüroos juristina. Ta valdab vabalt eesti, vene, saksa, inglise ja prantsuse keelt. Aga ta ütleb, et kui Eestis ei tundnud ta end eestlasena (põhiliselt kehvapärase grammatikaga keeleoskuse ja kogetud eemaletõrjumise tõttu), siis Münhenis teavad kõik, et ta on eestlane. Tema jaoks on uhke tunne olla eestlane, ta räägib huvitavaid lugusid oma kodumaast ja ta ei julge kunagi sakslastele öelda, et tegelikult on ta hoopis venelane. Kas ei näita see, et kui oleksime tahtnud, oleksime suutnud muulased kodustada?

3. Me pole suutnud mõista, et rahvaste ja kultuuride paljusus on tegelikult rikkus, mida kasutada Eesti arendamisel. Kui rääkida majandusest, siis eks ole Venemaaga äri ajajateks ikkagi keeleoskajad. Kui rääkida agressivsest välispoliitikast ja eskpordipoliitikast, siis eks ole slaavi temperamendis palju rohekem müügioskusi ja võimeid oma tahet peale suruda kui meil eestlastel. Me oleme riigina ELis saamatumate seas paljuski oma temperamendituse tõttu. Nagu ütles mulle kunagi meie EL liitumisläbirääkimiste eestvedaja Alar Streimann, et "kui eestlane sõidab üle eesti piiri, siis hakkab ta kohe igatsema tagasi koju, suhtleb välismaal võimalusel ainult teiste eestlastega ja naaseb esimesel võimalusel". Kui me oleks suutnud endi muulased kodustada ja nende väärtust hinnata, oleks me palju paramas majanduslikus olukorras kui täna.

No nii, aitab küll targutamisest. Kunagi ehk kirjutan ka sellest, mida tuleks teha, et kodusõda ära hoida! Minu arvates on see lihtne kui vaid poliitilist tahet, rahvuslikku suuremeelsust ning praktilist mõtlemist jätkuks. Loodame!

Ahjaa, inimarengu aruannet saab lugeda aadressil: http://www.kogu.ee/

Monday, March 9, 2009

Solidaarsus pole majandustermin

Juba mõnda aega olen murdunud pead selle üle, mil määral presidendi poolt üleskiidetud ja meediaski palju tähelepanu pälvinud kriisiaegne sõna "solidaarsus" omab sisulist, mil määral plakatilist ja mil määral lausa ohtlikku tähendust. Mulle tundub, et taaskord on käibele lastud sõna, mille kõlapilt ja tegelik sisu on suht erinevad.

Ma mõistan loomulikult, et solidaarne olla tähendab üksteist toetada mingites küsimustes, üksteisega erimeelsustest hoolimata koostööd teha. Mitte kunagi ei ole aga solidaarsus majanduslik termin. On ennekuulmatu, et erasektor nõuab avalikult sektorilt solidaarsust, mis peaks väljenduma palkade külmutamises, palkade vähendamises, koondamistes. Olen küll eraettevõtja kuid konsultandina tean, et äri ja majanduslik jõukus baseeruvad ikka konkureerimisele, rohkem teenimisele, mitte aga käed rüpes oma elukvaliteedi langemist nautides. Kui üks pere liige on tööl eraettevõtluses ja teine on avalik teenistuja, siis esimese koondamisel oleks lauslollus nõuda solidaarsust ka teiselt. Näiteks osalist palgast loobumist. Sellise võltssolidaarsusega paneme löögi alla mitte vaid konkreetse pere vaid ka kogu majanduse, sest inimestele jääb vähem raha, mida kulutada. Majanduslik kasv baseeruub ju aga ainult kulutamisel, mitte kokkuhoiul.

Mingil määral meenutab praegune majandusliku solidaarsuse nõudmine mulle islami püha sõda, kus vaenlasega tuleb otsida rahu ajal, mil ta sust tugevam on. Kui aga ise taas tugevamaks saad, tuleb vaenlane hävitada! Silme ette kerkivad ka pildikesed vene oligarhide ja Putini omavahelistest jõukatsumistest!

Olen üsna kindel, et tegelik solidaarsus nii riigikogus, linnavalitsustes, jne, ei peaks olema kollektiivne solidaarsusvaldus, millega jäetakse riigi või omavalitsuse kassasse rohkem raha, vaid pigem indiviidide isklik soov. Kes keelab mõnel riigikogu liikmel oma palgast teatud osa annetada virelevetele ajakirjanikele või ehitusärimeestele, kultuuriinimestele või loomade varjupaikadele? Jumala pärast, tehke seda! Aga ärge nõudke, et kõik peaks hakkama vähem teenima, vähem kulutama. Ükski kokkuhoitud kroon ei tee meid kahjuks rikkamaks, küll aga suretab raharingluse peatumine majandust veelgi suurema hooga.

Nojah, mõni võib nüüd kohe kritiseerida, et "avaliku sektori palgad ja kulud ei ole õiglased ega konkurentsivõimelised ning mida suuremad on mõttetute bürokraatide palgad, seda raskem on leida ettevõtjail konkurentsivõimelise (ehk madalama) palgaga töötajaid". Tõsi ta on. Kuid sellisel juhul tuleks rääkida mitte solidaarsusest vaid palgastmestike ümbervaatamisest, töötajate vähendamisest jne. See oleks vajalik protsess igatahes, kus töö tõhusus tõuseks. Kuid seda ei tohiks teha solidaarsuse egiidi all.

Joodikuga solidaarne olemine ei tähenda ju jooma hakkamist ja tänaval püherdamist vaid ikka tema toetamist kasvõi sakuska hankimisel! Olgem siis terminitega täpsemad ja sisulisemad!

Saturday, March 7, 2009

Miks otsustasin blogida

Tere kõigile!! Sageli olen tundnud, et ühiskonnas on liiga palju ärapanemist ja liiga vähe ära tegemist. Olen märganud, et ajalehed ja massimeedia on suts naiivsed, pealispindsed ja kallutatud selleks, et tuua näilisuse tagant välja tegelikkus. Selles on märksa osavamad mitmed blogijad, kellest edukamatega ma ometigi konkureerida ei kavatse. Inimeste eraelu ja skandaalid pole lihtsalt minu maitse, eriti kui neid esitletakse täis läbikumavat kadedust, õeldust ja sensatsioonihimu.

Minu isklikeks lemmikuteks Eesti avalikus elus ei ole Lass ega Pihl, veelvähem Saagim või Edgar. Toomas Pauli ja Hanno Runneli kirjutised ületavad viimaste hinge- ja suletõmbeid mäekõrguselt. Sest nad pole kunagi isklikud ega solvavad, kuid panevad mõtlema kõiki, kel selleks soodumust. Ma ei arva palju Reformierakonna viimaste aastate "mina-tean-oskan-kõike" hüplevast hoolimatusepoliitkast ega ka savisaarlaste tüütust ja argpükslikust kaevikusõjast, kus sootuks paistab olevat ununenud soliidsus ja väärikus. Ma ei pea lugu isamaaliste loosungite tulvast, mille all tehakse vahet rohkem ja vähem isamaalastel ega ka roheliste ülepingutatud nutuoru rongkäikudest hapnikuvaesusesse hukkuda võiva planeedi päästmiseks. Seepärast ei taha ma olla ühegi partei hääletoru.

Lihtsalt mulle on alati meeldinud suhelda inimestega, kes oskavad näha puude taga metsa. Ma ei kannata kannupoisse. Ja mul on ükskõik ühiskondlikust arvamusest. Peaaegu ükskõik. Mulle lähevad korda inimesed, igasugused. Tahaks kuidagi kaasa aidata, et suureneks märkamine ja hoolivus.

Hea meelega oleksin oma mõtteid, mida varasematel aastatel telliti siinkirjutajalt erinevate kohaliku meediamaailma juhtväljaannete poolt, ka edaspidi suurema tiraaziga avaldanud, kuid...kahjuks lõi minu vastu 2008 aastal algatatud kriminaalasi sellesse järjepidevusse sisse tugeva prao. Kes siis ikka tahaks riskida sellega, et avaldab väidetava kupeldaja arvamusi! Tõsi ta on. Nii on ka mulle parem, sest saan ennast väljendada vabamalt, retsenseerimata. Kahjuks ka ilma honorarita! Muide, kupeldamises mind ükski asutus veel süüdistanud pole, vaidlus käib hoopis reklaamiga abistamise ümber... Prokuratuur usub, et see on kriminaalne kuritegu, mina aga olen vastupidisel arvamusel. Ei hakka siinkohal neid teemasid lahti kirjutama, ehk mõni teine kord.

Seega ei ole siit blogist mõtet otsida midagi täiuslikku, ei midagi sensatsioonilist, ei midagi vaenulikku, sest kindlasti pole ma inimesena parem keskmistest ja arvan, et mul pole ka erilist moraalset õigust tampida mudasse neid, kes midagi siin elus ära teha üritavad. Isegi siis kui nende ürituse tulemuseks on soperdised, ei tahaks ma olla liiga karm.

Õnneks pole mõtlemisvõime areng aga otseses seoses iskliku vooruslikkusega. Viimase poole küll püüdlen Jumala abiga. Kes tahavad kaasa mõelda, welcome!!