Sami Lotila, sa ei mõista eestlaste loomust!

Nii nagu iga rahva seas on mõistagi ka eestlaste keskel riiakamaid, kannatlikumaid ja päris apaatseid. Siiski tundub mulle isiklikult, et eestlastesse on sisse kodeeritud teadmine, et meie rahvas on aastatuhandete kestel jäänud püsima ja suutnud kaks korda oma riigigi võõrvõimude kiuste ära oodata ikka vaid sel põhjusel, et oleme olemuselt ellujääjad. Inglise keeles survivers. Esmapilgul kompromisside, pugemise ja jonniga seonduv sõna polegi ehk nii hull, kui rahulikult järele mõelda. Eriti siis kui mõelda sellele, et ellujääja sündroomiga rahvaid kohtab mujalgi, näiteks Siberis, kus temperatuurid aasta vältel pluss 50st miinus 50ni võivad ulatuda.

Ometigi pole mitte kõigil ellujääja instinktiga rahvastel oma riiki. See teeb meist ehk grammi võrra kõvemad tegijad vähemalt meie endi silmis. Mõistagi võime suurte kultuurrahvaste kõrval tunduda könnidena, aga ometigi on ka meie temperamendis ja ellusuhtumises midagi, mille üle uhkust tunda. Ma ei oskagi seda päris hästi sõnadesse panna, kuid eestlasena tundub mulle, et meie rikkuseks on oskus enamasti rahulikuks jääda ja emotsioonide asemel asju kaine talupojamõistusega võtta. Just nimelt mõisnike, kubjaste, seersantide, tobudest keskerakondlaste ja ülbete reformipartei juhtfiguuride ja muude türannide kiuste rahulikuks jääda.

Tean, et samilotilatele, keda on piisavalt ka meie endi rahvakillu seas, tundub eestlus ühe temperamenditu koogutamisena. Muide, üsna kaua oma elust arvasin isegi samamoodi. Mäletan, et tõelise raektsionäärina 1988 ja 1989 aastal oma kaasmaalastelt n-liidu kodakondusest lahtiütlemise allkirju kogudes ei mõistnud ma neid ea poolest mulle vanemateks või vanavanemateks sobinud eestlasi, kes julgesid küll koguneda suure impersonaalse massina lauluväljakule tasapisi vabadusest laulma, kuid ei julgenud ühegi radikaasema dokumendi alla oma varesejalga visata. Meil on Siber alles liiga värselt meeles, vabandasid ühed. Teised aga pugesid töökoha kaotuse hirmu taha. Mulle, kui koolist väljaheidetule, kes ma kuus kuud iga päev Tallinna Draamateatri ees piketeerisin ja mitmeid spioneerivaid kgb-iste nägu ja nimepidi tundsin, tundus selline lömitamine tollal rahvusliku argusena. Aga enam ei tundu.

Nii nagu ei tundu mulle ka pugemise või argusena Sami Lotila esivanemate maa eilne ja tänane poliitika Venemaa suunal. Sest just samavõrra kui suurem osa soomlasi on uhked, et neil on sedavõrd arukas diplomaatia, mis riigile rikkust toodab ka idasuunalt, tunnen mina piinlikkust, et just see on valdkond, kus meie eestlastena veel liiga emotsionaalselt käitume ja oma talupojatarkusele häbi teeme.

Kui Sami Lotila arvab, et teab eestlastest kõike, ehk seda, miks me ühiskondlikus saunas ujumispükstes ja vaikides kannatlikult istume, olgugi kuuma napilt 40 kraadi, siis võib-olla siiski ei tea ta meist kõige tähtsamat. Ta arvab, et me oleme nii mömmid ja vene võimu all kannatades iseloomu kaotanud, kuid ta ei mõista, et just seesugune mittemölisemine on aidanud eestlastel ellu jääda. Paljud nendest eestlastest, kes püüdsid eri võimude all sõnakalt asju ajada, said sootuks tuusiku kaugele maale ja pole oma geene meile edasi andnud.

Viimasel ajal on palju hakatud ka meil Eestis rääkima oskusest meelt avaldada. Näitena tuuakse räuskavaid prantslasi või kreeklasi, kes kasutavad iga võimalust tööleminemise asemel tänaval trampida, autosid lõhkuda ja riiki või suurkorporatsioone oma kehvapoolse elujärje pärast siunata. Elujärje pärast, mis nagu ka Sami Lotila on kokku arvutanud, ületab kordades meie Eesti elatustaseme.

Miks siis meie siin maarjamaal ei räuska? Miks me juba pimedal keskajal aastasadade jooksul vaid mõnel üksikul korral söendasime mõisnike vastu üles astuda? Miks me küll nõukogude okupatsiooni all ägades ei taibanud Ungari või Tsehhi kombel ennastunustavalt vaenlase vastu rusikat viibutada? Miks me täna, mil meie valitsus taaskord nubritega songleerides püüab meid veenda, et oleme Euroopa tublimad tiigrid, ikka veel tänavatele ei tule ega Toompead ei ründa? Miks me küll laseme Savisaarel Tallinna linna oma suvast lähtuva demagoogia ja raiskamisega manipuleerida ega pole isegi üritanud leida mõnda kivi, mis selle arvatava kurjategija elupäevad lõpetaks? Kes tõesti oleme nii mömmid ja arad, nagu arvavad samilotilad?

Mulle nii ei tundu. Ma pole nõus ka Peeter Ojaga, kes samilotilates riigivaenalasi näeb. Mulle tundub, et meie geenidesse asetunud põlvkondade elukogemus on lihtsalt piisavalt ettevaatav. Me anneme endile alateadlikult aru, et kui me töö asemel tänavatel räuskaks, mõjutaks see meie endi maa majandust. Meile tundub, et meie riik ja rahvas on sedavõrd tilluke, et kui hakata kellegi endast tugevamaga rinda pistma, võime kaotada liiga palju oma poegi ja tütreid mõttetule vaenamisele ja arveteklaarimisele. Aga rahvaarv on meile tundlik teema. Just seepärast oleme õppinud kannatama niikaua kuni see meid eluliselt ei häiri ja muutume sõjakaks vaid siis kui näeme, et meie vastas seisev hiiglane on väsinud ja tema ründamiseks on õige aeg. Ja just tänu sellele meile omasele valvsale kannatlikkusele oleme suutnud oodata ära õiged hetked ja kindlustada enda ellujäämise.

Ma ei arva, et Eesti Vabariik oleks parim, demokraatlikum, õiglaseim ja korruptsioonivabam riik Euroopas. Olles ka ise pidanud viimastel aastatel rumalate kuid kohusetundlike ametnike tõttu paaril korral kinnipidamisasutustes süütult aega veetma ja sealt värvikaid kogemusi hankinud, nõustun mõneti Sami Lotila arvamusega, et meie riigikord meenutab tõepoolest rohkem ASi Eesti Vabariik kui tõeliselt demokraatlikku vabariiki. Kuid sarnaselt rahvuskaaslastega ei ole mul sellest suurt häda, sest seni kuni mul endal edasi tegutseda lastakse ja oma pere eest hoolitseda, ei näe ma põhjust riigi ja tema kohati poolearuliste ennast täis juhtide käitumishälbeid liigselt südame lähedale lasta. Ja võrreldes keskaja ja nõukogude ajaga, millest Sami Lotila vaatamata oma kõrgele informeeritusele tegelikult mitte grammigi ei tea, on tänases Eestis ikkagi tuhat korda parem elada. Võib-olla just see tunne ongi see põhjus, miks me liigselt ei räuska ja pindu riigi või naabri silmist kippuma ei otsi. Vahest küll vihastame, kirume riiki saunas õllekõrvale ja elame samamoodi edasi. Ja meid suurt ei huvita, kas meie elatustase on kümme või sada korda muust Euroopast maas, sest meie võrdleme endi heaolu hoopis teiste mõõdupuudega. Meie mõõdupuuks on meie üleaedne naaber ja temale järgi jõudmiseks pole riigikorral ja muul sellisel suurt tähtsust.

Muide, mitmed mu tuttavad on aastate vältel pärinud, miks ma küll kodanikukohust ei täida ja valimas ei armasta käia. Kui veel kümne aasta eest tundus neile mu pragmaatiline vastus: „pole ju vahet, kes on võimul, tehakse ikka samu asju, ainult teistesse taskutesse“, veidi kohatuna, siis tänaseks on samale järeldusele jõunud juba palju rohkemad mu tuttavad. Ma olen kindel, et seda petlikult sarnaselt kõlavat seisukohta ei saa aga samastada meie suure idanaabri juures kehtiva võimu ja rahva sõnatu kokkeppega, mille kohaselt võim ei sekku nende inimeste eludesse, kes ei sekku võimu huvisfääridesse. Palun uskuge, härra Sami Lotila, see pole ka mitte eestlaste apaatsus ega ükskõiksus vaid pigem kannatlik pragmaatilisus, mis ootab valvsalt neid uusi visionääre ja aatelisemaid juhte, kelle poolt kunagi oma hääl anda. Et siis taas oma talu ise edasi ehitada.

Ja muide, Sami, mu alaealised pojad, kes sageli Soome suusakuurortites avalikes saunades on pidanud käima ja seal arglikult ujumispükstes istuvad, ei ole suutnud seniajani mõista, miks nad peavad taluma endaga samas saunas sajaviiekümnekiloseid alasti soomlannade vohavaid kehavõlusid. Või on äkki küsimus palju kaugemale arenenud demokraatiaga, julge rahva väärika enesemääratlusega, mida meiesugused sovietiseerunud tobukesed lihtsalt ei mõista?!