Wednesday, January 14, 2015

Meil kõigil on õigus tappa

Vaatamata veidi provotseerivale pealkirjale ei kutsu ma siinkohal kedagi kaigast tõstma ega püssi haarama. Pigem püüaksin mõtiskleda, miks ma ei toeta üleüldist hullust selle Prantsuse koomiksilehe kaitseks. Pigem vastupidi.

Kunagi Äripäevas noore ajakirjanikuna töötades kuulsin sageli, kuidas mu armasad varastes kahekümnendates naiskolleegid üksteist välja sööma kutsudes hõikasid umbes-täpselt nii: „vanamutid, lähme“.  Proovisin paaril korral neid omavahel olles sama terminiga kõnetada, kuid põrkusin ootamatult tahtmatule solvumisele. Neile ei mahtunud kuidagi pähe, et mina, nende privaatsõpruskonna väline inimene julgen nende suhtes kasutada sellist alandavat terminit. Mis siis, et oli aru saada, et püüdsin omast arust nalja teha. Loomulikult lõpetasin, kuid jätsin ka meelde, et isegi juhul, kui inimene enda üle ise ironiseerib, pole teistel seda õigust. Mitte sõnavabaduse vaid inimliku lugupidamise vaatevinklist. Kodurahu huvides.

Esivanemate usk kallim kui elu
Ma ei tea, kuidas teie peres, kuid meil on nii, et kui mina oma naist koduseinte vahel paksmaoks sõiman ja tema mind idioodiks, siis pole hullu. Kõik muutub aga kohe, kui keegi peaks tulema tänaval ligi või kirjutama lehes minu naise kohta midagi sellist. Uskuge, teil tuleb minuga tõsine jutuajamine. Kui aga keegi arvab, et ta võib mind minu naise kuuldes naeruvääristada, siis ei julge ma garanteerida, et too tüüp kohe vastu hambaid ei saa ning pärast veel oma autost või vähemasti nende rehvidest lähiajal ilma ei jää. Lihtsalt mu naine on teist temperamenti, aser. Tal tõuseb veri pähe kiiremini kui keegi oma lause lõpetada on jõudnud. Aseritega ei saa autunde solvamisest midagi  palju hullemat korda saata. Kusjuures eriti innukalt kaitstakse mitte ennast, vaid inimesi, kes on sulle kallid.

Kuigi olen ise kirstlane, eelistab mu naine siiski oma esivanemate religiooni ja meil on kodus selles osas täielik teineteisemõistmine. Peame vastastikku lugu üksteise tõekspidamistest ja väärtusest. Õnneks pole ta usuhull nagu mina, ega taipa islamist suurt. Pigem seovad teda sellega tuttavad inimesed, meeldiv muusika ja riietusstiil, teadmine, et kõik tema esivanemad kandsid samu väärtusi. Just see muudab need tradistioonid talle armsaks. Kui ma kunagi arvaksin, et võin kodus tema esivanemate religiooni või tunnete üle ironiseerida, poleks mul mingitki lootust, et ta minuga nelipühikirikusse kaasa tuleks. Seni õnneks ta käib kaasas ja leiab ka sealt endale mõtteainest. Kui ma peaks aga võtma ette naise regulaarse tänitamise, laguneks meie pere nädalaga ja hinge jääksid sügavad haavad aastakümneteks.

Kas kuritarvitatud sõnavabadus võivad olla võrdsed tapmisega?
Targad meie ümber räägivad sõnavabaduse ülemuslikkusest ja ei paista aru saavat, et igasuguse vabadusega kaaneb alati vastutus. Kui me lapsevanematena oma lapsed iseseisvalt õue lubame ja neile vabaduse oma vaba aega ise planeerida anname, siis eeldame, et nad seda vabadust ei kuritarvita: kasse ei piina, naabrinaiselt kommi ei varasta ja koolis õpetajat roppustega üle ei vala. Me usaldame neile vabaduse koos vastutusega. Midagi sarnast kujutan ka ette sõnavabaduse puhul: me võime seda kuritarvitada, kuid siis peame ka olema valmis karistuseks. Nagu juhtus Prantsusmaal.
Üleüldse meenutan kooliskäinud inimesena, et sõnavabaduse idee mõte pole kunagi seisnenud selles, et sõnadega üksteist tümitada, alandada või narrida. See oli vist ikka pigem mõeldud selleks, et keegi meid oma domineeriva arvamusega allasuruda ei saaks. Sõna on kahe teraga mõõk, sageli teravam ja valusam kui päris relv.

Me siin läänes peame inimese elu viimased pool sajandit sedavõrd pühak, et pole olemas kuritegu, mis selle võtmist õigustaks. Kuid mitte nii kaua aega tagasi oli kõik veel vastupidi: solvamine tähendas aumeeste duelli, kus eeldati vähemasti ühte surma. Mul pole küll andmeid, kuid millegipärast arvan, et ka tänases maailmas on seitsmest miljardist inimesest vähemasti 5 miljardit valmis oma elust loobuma mingite suuremate ideaalide või väärtuste nimel. Paljudele on see nende pere, kuid veelgi rohkematel seisavad esivanemate traditsioonid ja sealt pärinevad uskumused perest kõrgemal. Mingi osa pole mitte üksnes valmis ise surema, vaid on valmis ka ka tapma neid, kes ohustavad nende identiteedi, maailmapilti.

Lääs kui kollektiivne mõrvar
Imestada pole siin tegelikult midagi, sest ka läänes oleme me inimõiguste ülistamise osas alles poolel teel. Meiegi ei saa oma tõekspidamisi kaitsta ilma tapmata. Ma räägin ennekõike riigi kaitsmise kontseptsioonist, mis annab meile justkui õiguse mõnuga tappa kõiki nende emade lapsi, kes juhtumisi on sündinud naaberriigis, mille napakas võimuanhe liider on otsustanud meie kodumaad rünnata ning on selleks tarbeks mobiliseerinud kõigi oma riigi emade pojad.  Selleks, et kristliku moraaliga lääs ei satuks päris vastuollu piibli kümne käsuga, oleme eristamas sõnu „tapma“ ja „mõrvama“. Et enda kaitseks tappa tohib aga mõrvata mitte.

Kuid tegelikult käitub ka lääs siiski kollektiivse mõrvarina, iseasi, et pole kedagi, kes tema üle kohut suudaks mõista. Pean silmas neid paljusid operatsioone, kus ka Eesti emade pojad uhkelt kaasa löövad ja ennast kahurilihaks ei häbene sättida. Need mõrvad pole enam ammu suunatud meie kodumaad rünnanud naaberriigi sõdurite vastu ega kvalifitseeru riigikaitsena. Nende õigustamiseks on loodud uus kontseptsioon: ennetav rünnak meie väärtusi (demokraatia,  sõnavabadus, naiste õigused, jms) ohustavate reziimide vastu. Ja nii me siis tapame ja mõrvamegi uhkelt Afganistaanis, Iraagis, Liibüas inimesi, kes pole meile kunagi midagi kurja teinud ega seda ka tõestatavalt plaaninud. Üksnes seetõttu, et nad võivad õõnestada meie väärtusi.

Kui küsida, miks ühtedel on õigus ironiseerida teiste pühadel tunnetel, mida nood teised sageli elust kõrgemalt väärtustavad, selgitame seda sõnavabaduse kontseptsiooniga. Kui aga on vaja kaitsta sedasama sõnavabadust, oleme valmis haarama relva ja saatma silmapilgutamata teise ilma tuhandeid süütuid inimesi, kelle ainus süü on olla sündinud teistsuguste uskumustega paigas sellesama päikese all. Huvitav, milline on siis nende õigus oma väärtusi kaitsta ja kuidas nad seda tegema peaks?
Ma olen seda meelt, et seni, kuni keegi võtab endale õiguse solvata ja tappa, on seesama moraalne õigus olemas ka neil, keda solvatakse ja tapetakse. 

Loomulikult pole see lahendus rahu ega teineteisemõistmise poole, kuid vähemasti on see võimalus ja õigus olemas kõigil meil. Jah, meil kõigil on õigus tappa. Ja ka selle eest vastutada vastavalt seadustele. Kui seda mõistame, siis saame ehk aru, kui hapras maailmas me tegelikult elame. Ja siis võiksime endilt küsida, kas ikka on mõistlik kedagi liigselt ärritada. ISIS islamiriigina on üheselt läänemaailma enda tegude vili, meie karistus.

Paulus: ärgem pahandagem teisiti uskujaid
Piiblis uues testamendis kirjutab apostel Paulus ühest põhimõttest, mille mõistmine aitaks meil luua oluliselt harmoonilisemat maailma, kui sõnavabaduse nimel loosungitega lehvitamine. See on empaatiavõime. Paulus kirjutab 2000 aastat tagasi juutidele, et kuigi lihasöömine ei rüveta inimest ja on seetõttu OK vaatamata sellele, et paljud neist usuvad siiski vastupidist  ja väldivad liha. Ta nimetab neid inimesi usus veel lapsukesteks, kes ei suuda iseseisvalt mõelda ja kipuvad iga seadusetähte kõige rangemalt kohaldama. Kuid Paulus ei asu neid nõrgukesi mitte laitma, ümber veenma ega ka mõnitama, vaid ütleb kuldsed sõnad: et neid inimesi mitte pahandada, ega nende usku mitte kõigutada, ei  söö ka tema nendega koos olles kunagi liha.
Just sedasama mõistmist soovitan meile kõigile enne kui asume praktiseerima oma õigusi.
Ikka kodurahu huvides.

Wednesday, January 7, 2015

Ära usu hundi juttu ehk 25 küsimust, mida Riigikokku pürgijatelt küsida tasuks


Asjaolu, et meie riigis kehtib demokraatlik kord ja iga kodanik saab osaleda riigivõimu juurde püüdlejate valimises, ei tähenda veel kaugeltki seda, et valituks osutunud inimestel koos või eraldiseisvalt midagi kasulikku Eesti riigile pakkuda oleks. Kui suuvärk, näolapp, kõrge enesehinnang ja sellele vastav palgasoov välja arvata. Tark valija ei huvitu mitte vaegnägijatele suunatud reklaamidest tänavapildis ega loosungist, mis edasi-tagasi lubab viia, vaid püüab välja selgitada, mida kandidaadid tegelikult elust taipavad ja kui kompetsentsed on nad Riigikogu saalis üldse kätt tõstma. Tõsi, sõkalde seas võib vabalt leiduda ka teri, kuid nende väljasõelumise tööd peab iga valija kahjuks iseseisvalt tegema. Esitan siinkohal mõned kontrollküsimused, mida võiksite ise oma lemmikutelt küsida. (Võimalusel  hilisel ajal pimedas metsatukas näost näkku gestaapo taskulamp neile näkku suunatult.) Olen küsimused liigitanud nii, et nene abil saaks selgamaks nii kandideerimise tegelik motiiv, inimese isiklik agenda või selle puudumine ja tema taiplikkus.

MOTIIVID/AUSUS
1.       Kas olete kundagi annetanud raha oma erakonna jaoks? Kunas viimati ja mis summa? Kui seda pole tehud või on tegu marginaalse summaga, siis on see esimene indikaator, et tegelikult on sel inimesel sellest erakonnast ja tema eesmärkidest rahva keeli savi ning huvi hoopis mujal peidus.
2.       Kas oled kunagi annetanud raha või teinud midagi head inimestele, keda pead täna oma valijateks? Siit peaks selguma, kas sinu kandidaat on põhimõteteta ühepäevaliblikas, või on ta juba pikemalt kellegi või millegi pärast südant valutanud.
3.       Milline oleks teie palgahüpe riigikokku pääsemisel? Mida suurem on see hüpe, seda suurem tõenäosus, et üksnes palga pärast seda ette võetud saigi. Mina soovitaks eelistada neid inimesi, kes riigikokku minnes palgas ei võida, pigem kaotavad. Kui aga hüpe on üle 2x, võite üsna kindlalt arvata, et kõik ilus jutt täidab vaid materiaalset huvi.
4.       Millised on kolm suurimat ohvrit, mida peate seoses Riigikogusse asumisega tooma? Elu on näidanud, et tõeliselt suuri muutusi on ühiskonnas valmis läbi suruma inimesed, kes on selle nimel ka valmis kaotama. Kasvõi hea ja stabiilse senise töö. Isegi kui midagi kaotada pole, oskab tark kandidaat need kohad leida ja sõnastada.
5.       Kas olete kunagi algusest lõpuni läbi lugenud oma partei põhikirja ja teate, mille poolest erineb see konkureerivate erakondade omast? See on aususe kontrollküsimus. Kui keegi väidab end seda lugenud olevat, siis küsige kohe, mis talle seal ei meeldinud. Kui kõik meeldis, siis 100% tõenäossega ta seda lugenud pole või on lihtsalt loll.
6.       Nimetaga vähemasti 3 moraalset vääratust või professionaalset eksimust, milliste korral peate vajalikuks parteist ja riigikogust vabatahtlikult tagasi astuda? Nonii. Ma tean, et Eestis pole kombeks võimul olles kunagi millegi eest vastutust võtta. Aga eeldades, et uued kandideerijad on ehk vähemasti alguses rikkumatumad, tuleks neile anda võimalus need aspektid sõnastada. Kui vastuseks kõlab vaikus, siis võite aga olla kindlad, et nad on nõus vaikides maha müüma nii riigi kui selle elanikud, peaasi, et nende palk jookseb.
7.       Kas oleksite valmis tegema Riigikogu tööd oma tänase palgataseme juures, annetades ülejäänud sissetuleku lepingulistel alustel igakuiselt reaalsetele abivajajatele? See on üks olulisemaid küsimusi, mis peaks andma selgust, mis motiivid antud isikut tegelikult kannustavad. Väärikat palka tahab iga töömees, kuid rahamaius ja tööle pühendumus ei ole kahjuks sünonüümid?
8.       Kas teile on erakonnaga liitumise või riigikokku kandideerimise eest kunagi midagi lubatud? Ka see on aususe kontrollküsimus. Kui vastus pole 1 sek jooksul saabuv veenev „ei“, siis pigem kahtlustage „jahhi“. Ja need, kellele midagi lubatud on, peaks ka julgema öelda, mida. Vastasel juhul anname me hääle võib-olla millegi sootuks kriminaalse elluviimiseks. Näiteks mõni kõrge ametikoht, kuhu saab määrata ilma konkursita ja mis on segeli kõike muud kui riigi arengu ja elanike huvides.

AGENDA
9.       Millises küsimuses on teil erakonnaga erinev arvamus, mida julgete ka avalikult tõstatada? Me kõik teame, et 99% partei liikmetest võivad silmapilgutamata tantsida võõra muusika järgi isegi siis, kui oma enda ettekujutus sootuks vastupidine. Kui inimene ei suuda oma partei puhul tuua välja enda tõekspidamiste/arvamustega erinevaid seisukohti, siis on üsna tõenäoline, et ta pole kunagi erakonna asjadesse süvenenudki. Või siis pole tal endal üldse mingit arvamust enamuse asjade kohta. Viimasel juhul sobibki ta vaid statistiks.
10.   Mis on teie isiklik agenda Riigikogus ehk mille eest ja miks soovite seista maksku-mis-maksab põhimõttel? Kui kuuldud teemad tunduvad tõsised ja mitte pseudod, siis jääb vaid hinnata, kas need kattuvad ka antud erakonna liidrite seisukohatadega. Mida suurem on vastuolu, seda mõttetum on antud isiku poolt hääle andmine (vt. Asmer vs Reform venelastele viisavabaduse andmise küsimuses)
11.   Milles tahaksite senistele riigikogu liimetele olla isiklikuks eeskujuks? Kas oleksite näiteks valmis loobuma 50% ulatuses kuluhüvitistest? Või olema eeskujuks Riigikogu tööst osavõtmise aktiivsuse või eelnõude algatamisega? Kas kinnitate seda ka kirjalikult? Põhimõtteliselt saab selle küsumisega teada vaid seda, kas antud kandidaat omab isiklikku läbimõeldud pühendumust rahva teenimesel või mitte. Kui ta milleski eesjukuks olla ei taha, võite ta kohe maha kanda.

TAIP/TÖÖKUS
12.   Kes teie senistest tööandjatest on andnud/andmas teile soovituse Riigikokku kandideerimiseks? Me teame, et kõige pearimini oskavad meie tööoskust ja eesmärgile pühendumist hinnata senised ülemused. Kui nende seas pole kedagi, kes antud inimest Riigikokku soovitaks, siis võiks ka enda hääle osas hetke kahelda.
13.   Mis on need kolm põhilist maailmavaatelist seisukohta, mida kaitseb teie partei ja mis ühtivad teie maailmavaatega? (mitte segi ajada valimislubadustega). Nagu näitab praktika, ei tea erakondades kandideerijad suurt ei oma parteist ega ka teistest erakondadest ja nende jaoks pole sellel kõigel ka sisulist tähtsust, kuna niikuinii saadakse palk kätte kontori dikteerimise järgi hääletades. Kui aga leiate kandidaadi, kes suudab need sarnasused sõnastada, siis vähemasti pole tegu kõige laisema inimesega.
14.   Milliste muredega, millise sissetulekuga ja millise haridustasemaga inimesi peate oma valijateks ja mis on teie konkreetne lubadus neile? Vahel on lihtsalt tore teada, kas inimene üldse ette kujutab, kellele ta sümpatiseerib ja miks.
15.   Kes on teie arvates 3 eeskujulikumat poliitikut väljaspool teie erakonda? Miks? Inimene, kes ei suuda näha voorusi konkurentides, ei suuda kaugeltki näha vigu endas ja oma meeskonnas. Selline inimene ei sobi isegi mitte kirjakandjaks.
16.   Milline on elus saadud tarkusetera, mida soovite kindlasti Riigikokku kaasa võtta ja seda ka oma erakonnakaaslastele õpetada/eeskujuks tuua? Jällegi võimalus hinnata seda, kui tõsiselt antud kandidaat oma kandideerimist võtab ja oma isiklike tõekspidamiste taustal analüüsinud on. Kui tarkusetera pole, siis pole ka mingit positiivset agendat ja seda kohta võib sama hästi soendada mõni vabakäiguvang.
17.   Milline on teie suurim voorus, mis eristab teid teistest poliitikutest ja muudest inimestest ning annab moraalse õiguse rahva esindajaks hakata?  See on valus küsimus aga ilma ei saa. Kui inimene ei tea, miks ja milles ta teistest eetilisem võiks olla, siis vaevalt, et ta ka eetilisemaks kujuneb.
18.   Millised teie professionaalsetest kompetentsidest aitavad teil neil oma agendas püstitatud eesmärke praktiliselt saavutada? Kes ei näe endal praktilisi oskusi/teadmisi, mida riigikogus rakendada, sellest saab kahtelmata sooja koha äraraiskaja.
19.   Nimetage vähemalt 2 juhtimisviga, mida olete märganud praeguses riigijuhtimises ja 2 viga oma erakonna juhtimises? Miks just juhtimisviga? Sest ainult juhtimisvigade mõistmisel on võimalik ülevalt poolt midagi muutma hakata. Kui vigu pole märgatud, siis on antud inimene veel täiesti ebaküps võimu juures töötama.
20.   Nimetage 5 konkreetst inimest, kes teie kandidatuuri toetavad ja kes pole teie pere liikmed, sõbrad ega poliitikas osalejad? Kui need inimesed on tõesti olemas ja neil on telefoninumber ja nendele saab ka helistada ning küsida „miks“, siis võite vähemasti kindlad olla, et antud kandidaat on näinud vaeva ja tajub ka vastutust oma edasises töös.
21.   Kui palju on teie hinnagul neid inimesi, keda esindate? kõik me õime väita, et esindame olulist osa ühiskonnast, kuid kuni me ei tea, kui palju on neid inimesi ja kuidas seda numbrit arvutada, niikaua ei saa me ka olla kindlad, et me üldse kedagi esindame.
22.   Kuidas näete, et saate praktikas neile kasulik olla ilma riigieelarvest lisaraha andmata? Paljusid muresid saab ühiskonnas lahendada regulatsioonidega, ümberkujundamisega, teadvustamiskampaaniatega, jne, aga inimesed, kes pole tegelikult kunagi teemasse süvenenud, kipuvad alati arvama, et probleemide lahendamine seisab lisaraha taga. Aga seda lisaraha ei pruugi tulla, sest riigikassa pole kummist, ja nii jääbki teie kandidaat vaid tühipaljaks lubajaks-unistajaks, kellest pole kasu ei riigile ega teile ja kes pärast vaid käsi laiutades teatab: küsisime, aga ei antud. Kui see nn küsimine on antud kandidaadi ainus võimekus, siis pole tal midagi teha Riigikogus.
23.   Nimeta vähemasti 2 asja, mis on mõnes teises riigis korraldatd paremini kui Eestis ja mida me võiks julgelt üle võtta, et oma majandust/kultuuri, vm valdkonda tugevdada? See on silmaringi küsimus. Inimest, kellel pole silmaringi, on ääretult lihtne igasugu rumalate plaanidega lollitada.
24.   Kust tuleb raha? Ärge arvake, et see on liiga lihtne küsmus. Minu kunagistest õpilastest mitmes eliitkooli gümnaasiumi lõpuklassis arvas ligi 80% et raha tuleb pangast, riigilt või tööandjalt. Kust see aga sinna saab, teadis vaid igas klassis 1-2 noort. Kui teie kandidaat sama tark on, siis palun, väga palun: saatke ta koju või kooli.
25.   Kuidas saavutada Eestis kõrgemat produktiivsust ja palgakasvu? See on teema, mida sageli jutuks võetakse, kuid millele vastust ei teata. Kui ka teie kandidaat siin loogilist vastust ei oma, (olgu selleks siis kiiremad käteliigutused kui hiinlastel vm), on karta, et temast konkreetsel palgatõusu juhul ka mingit kaasarääkijat  pole. 

Häid eelseisvaid kahtlustavaid jutuajamisi!