Thursday, April 16, 2009

Prostitutsioonist ja poliitikast

Elu on lühike ja kui tahad kõike jõuda, siis tuleb varakult pihta hakata! Nii mõtlesin minagi kirjutada raamatu kahe maailma vanima ameti kaitseks ja edendamiseks. Sügiseks saab valmis ma loodan.

Mind on alati innustanud teemad, mis on ühiskonnas tabud ja kus on hulga vääritimõistmisi. Nii poliitika kui ka prostitutsioon on just sellised – meid imeb neisse nende räpane võlu, kuid me teeme kõik et näidata avalikkuses oma silmakirjalikku põlgust nende ametite vastu.
Kui mind eelmisel aastal kinni nabiti ja prostitutsioonile kaasaaitamises süüdistati, siis tahtsin väga öelda, et kui inimesed neid kahte äri ka seesmiselt tunneks, siis poleks nad ehk nii resoluutsed. Sest poliitikute kampaaniatele kaasaaitamine on sageli palju räpasem kui naise keha müümise edendamine.

Kuid kahjuks pole mõtet tuuleveskitega võidelda: uuringute järgi käib prostituutides umbes sama protsent mehi, mis riigikogu valimaski, mõlemad on meie vaba tahte väljendusvormid. Ühest saame kiiret naudingut, riskides on tervisega, teisest loodame saada stabiilset arengut ja jõukuse kasvu, et saaksime rohkem elu nautida.

Erinevused pole suured ka nende kahe maailma vanima elukutse valijate elulugudes. Keskpärased oskused spetsialistina, kiire raha või võimu soov, võrdlemisi suur laiskus oma kätega tööd rassides leiba teenida.

Olen tõepoolest nõustanud kümneid ja kümneid poliitikuid ja ka sama paljusid prostituute, kuidas ennast paremini müüa. Võttedki on samasugused – ühed valetavad endale suuremat rinda ja saledat vormi, teised kiitlevad oma tarkusega ning ärplevad väljamõeldud saavutustega. Ja inimesed usuvad ning valivad. Siis pettuvad. Aga unustavad peagi negatiivsed emotsioonid ja valivad taas!

Nali naljaks, aga paraleelid on olemas. Isiklikult pean siiski vaimset prostitustiooni hullemaks, inimeste ajudega maanipuleerimist taunitavamaks. Kuid seadustega seda keeleta oleks võimatu. Kuid eks ole ka füüsiline prostitstioon jälk – kõik mis tehtud mitte hingega vaid raha eest, kusjuures pannes müüki oma lõpliku süütuse, on kahetsusväärne. Mina isklikult ei suuda tarbida prostituudi teenuseid ega pole ka iseseisvumise järgselt valimas käinud. Olen proovinud mõlemat, näinud neid ärisid väga lähedalt ja pean tunnistama, et kumbki teenus pole minu jaoks.
Kuidas tekivad meie sekka prostituudid ja poliitikud? Põhjuseid on erinevaid, kuid siiski on see ennekõike kiirtee eesmärkideni. Ning kiirteelised võivad olla head ja pandavad, targad ja kobedad või ka lollid ja rõvedad, sellest nende äri suurt ei hooli. Peaasi, et jätkub enesekindlust, nahhaalsust ja tahtmist. Muide, ka kriisiajal elavad need ametid kenasti ära, sest nende teenusest me lihtsalt loobuda ei saa!

Kuid poliitikud on vähemasti pool sammu oma ametiõdedest ees – nemad kehtestavad viimastele reegleid ja panevad pokri. Seda võimutäiust praktiseeritakse siiski üliharva ja mitte tüdrukute endi peal, keda erapidudel hea miilustada vaid ikka nende peal, kes aitavad tüdrukutel raha teenida ja keelduvad sealjuures parteikassat toetamast. Sest klient on kuningas ja tema nimi on poliitik.

Wednesday, April 15, 2009

Kapo tuleks laiali saata!

Ohh seda ilmaimet, millega Kapo järjekordne aastaraamat meid üllatab!! Venemaa foobia kõlab läbi igast reast. Küll on ohtlik mõni ärimees, küll mõni poliitik, küll mõni firma, küll mõni fond.
Põhimõtteliselt on ohtlik iga asi, mis seotud Venemaaga! Kõige tagatipuks leiab Kapo, et Venemaa strateegiline plaan on külvata nn omade poliitikaga viha ja erimeelsusi Eestisse.

No tere, tere. Selle aastaraamatu oleks võinud avaldamata jätta. Või võinuks trükkida WC paberile, oleks tulnud odavam. Seda kõike on meile edastatud ju koos emapiimaga. Ja kahjuks näitab see veelkord, et Kapo luuretegevus on mõttetu. Sest Vene ärisid takistada ei saa, pole saanud üksi maailma riik. Norrakad on kaotanud neile oma laevanduse, jänkide gaasi ja elektrifirmadest on juba paljud venelaste käes, Euroopa gaasimonopol peagi samuti.....Inglismaa jalgpalliklubidest rääkimata. Sest rahal pole kodumaad. Aga ka Kreml kasutab ärimehi? Muidugi, kui on võimalus. Kasutab ka Valge Maja. Kõik mudelid on samad. Meil pole mõtet karta ega neist rääkida.

Küll aga tundub mulle, et just sellised raamatud ässitavad viha meie enda riigi sees. Näiline Venemaa oht ja sellest pidev ülepaisutatud rääkimine loob selgeid takistusi meie integratsioonis ja veab kraavi siinsete venekeelsete ja emakeelsete vahel veelgi sügavamaks. Kapo lühike kokkuvõttev sõnum on ju üks: hoiduge asjaajamisest venelastega, äge valige neid esindusorganitesse ja ärge tehke nendega äri. Kui see pole lõhe tekitamine meie ühiskonnas, siis mis veel??

Sõbrad, aeg oleks juba ammu aru saada, et Venemaa ülesostmispoliitikal pole Eestis kunagi suurt edu olnud. Väljaarvatud Pätsi ajal. Ja see pole mitte luureorganite teene vaid rahva enda hoiak - ka venelased ei toeta Zarenkovi, vaid käputäis arutuid. Venelased on ammu aru saanud, et Eesti edenemiseks tuleb toetada Eesti poliitikuid või vähemasti eestimeelseid poliitikuid. Muidugi pole see arusaamine kõigini jõudnud, kuid päris kindlasti saavad sellest aru haritumad. Öine Vahtkond on aga väga tore poliitiline liikumine, kus tõsi, Venemaal omad huvid, kuid kus on võimalik sama seltskonda suunata ka Eesti asju ajama. Kui me vaid ei kardaks ja kogu aeg saba jalge vahel ei otsiks vaenlast iga puu tagant, et siis talle oma nõrku piimahambaid näidata.

Samas vajame me riigikogusse rohkem muukeelseid elanikke, venelasi, asereid, grusiine. See on meie rahva tugevus mitte nõrkus. Kui saame nad enda inforuumi, siis saame neid ka suunata. Kui aga tõrjume eemale, kukub kusagil ka meile ükskord vasar vastu pead.

Psühholoogiast on ju teada, et paljusid inimesi käivitab erkordsetele tegevustele just see, kui neid eemale tõrjutakse. Miks oleme siis nii rumalad ja külvame ise meievastasust!?

Ma pole ühegi erakonna fänn, kuid kui vaadata lisaks Venemaa foobiate suunale Kapo tegevust meie poliitikute leeris, siis saab pikema analüüsita selgeks mitu kurba seika. Mis kõik viitavad vajadusele see organisatsioon laiali saata. Nad oskavad luurata, kuid järeldusi nad teha ei oska. Kurb aga tõsi.