„Kuule, hoia tagasi, ära jumala pärast avalikult Venemaa saatkonnaga suhtle,“ nii hoitas mind üks hea sõber omal ajal. Tema hinnagul tähendaks see koheselt Kapo kõrgendatud huviorbiiti sattumist.
„Jäta ära, see ei vii kaugele,“ andis nõu teine hea tuttav, kui omal ajal venekeelset tasuta nädalalehte üritasin teha. Tema hinnangul satuksin ma kohe sellega Kapo huviorbiiti.
„Sa ära neid venelasi nii avalikult kaitse,“ hoitas mind üks kolleeg, kellega ühist äri ajasime. Ta kartis, et kui kapo saab teada, siis võidakse ka meie äri tuksi keerata.
„Sa ju juba said kaks korda matil vedeleda, kui sulle üritati selgeks teha, et ära tiku asjadesse, kus riigil on omad huvid,“ veenis mind ettevõetust loobuma üks endine poliitik ja erakonnarajaja, kui tahtsin alustada suuremas koguses vene turistide importimist Eestisse.
Nojah, sõbrad, tänan soovituste eest ja tean, et teie headel soovidel on ka tõepõhi all, kuid ma siiski leian, et mida rutem eesti venefoobiatest vabaneb, seda rutem meie riik õitsema hakkab. Miks nii? Sest poliitikas ei loe emotsioonid vaid oskus vastastikuseid huvisid mõlemapoolselt kasulikult ära kasutada. Kui seda aga ei tee, liigub rong endasi ilma sinuta. Nagu ka Soome on liikunud suhetes Venemaaga Eestil tervelt 50 aastat eest ära. Me võime küll kiruda Stalinit ja põlata Putinit, kuid me ei saa üle ega ümber, et läbisaamise taga meie suure idanaabriga on paljuski ka meie endi rikkused ootel.
„Ära ole nii loll, sa käid seal Venemaal ja ükskord lüüakse sind maha, venelane on salakaval ja reetlik,“ hoitab mind mu ema juba 10 aastat järgemööda.
Seni pole löödud, olen hoopis palju häid tuttavaid ja ka sõpru saanud, veidi rahagi teeninud ja kaotanud, kuid mis peamine – õppinud Venemaad võtma nagu ta on. Ilma foobiateta. Ja ka ilma illussioonideta.
NB! Leidsin internetist seda mõttekäiku illustreerima Lenini pildi ajast, kui ta veel Kapos töötas...
No comments:
Post a Comment