Thursday, November 11, 2010

Valentine Alvre missioneerib üksi paremini kui kõik kirikud kokku!




Üks tore proua julgeb avalikkuses propageerida kristlikku maailmavaadet. Tema nimi on Valentine Alvre. Tädi on võtnud ette tõelise missionitöö, mida kristlik kirik siin Eestis minuteada sellisel kujul pole kunagi teinud, kuid mida just Jeesus soovitas, kui ta jüngritele ütles: minge kõike maailma....Lihtsalt tavaliselt tõlgendavad kristlikud kirikud seda lauset kui „tulge kõik meie kaitsvate kirikuseinte vahele“.

Olen lugenud tädi Valentine seisukohti ja julgeksin öelda, et need on väga eluterved ja sümpaatsed, kuid kaasajal tõepoolest praktilisest asepektist vaadatuna elukaugetena tunduvad.

Olen lugenud läbi ka hulga inimeste kommentaarid sellele teemale, et abielluda tuleks süütult ja et seks ilma pühendumiseta ja hinge laastav. Nagu ikka, ei mõista kaasaegsed seda sõnumit ja peavad tädi peapeale kukkunuks või lihtsalt veidrikuks. Üksikud julgevad siiski möönda, et päris õige see vist pole, kui tänapäeval võrdub terekäsi võõrale sisuliselt ukse avamisega oma voodisse.

Mul on seda teemat raske kommenteerida, sest minu esimene abikaasa, Jaanika Vilde, kellega olin õnnelikus abielus 13 aastat, oli ka minu esimene suudlus- ja voodipartner. Ma ei kujutanud kunagi ette, et see võinuks olla teisiti ja ma olin selle üle ülimalt uhke. Olen tänagi, sest tean, et kaotasin oma süütuse inimesele, kellele pühendusin kogu eluks...nii muide on paljude kristlastest noortega, see pole mingi erand.

See on ideaal, mida sooovitan ka oma lastele – hoidke oma süütust ja ärge raisake ennast suvaliste peale. Kui püüda veel vaadata Piibli simadega sexile, siis ma usun, et õigus on neil, kes usuvad, et sex on kõige lähem võrdkuju Jumala ja inimese ühekssaamisele (läbi palve või ülistuse), hetkele, kui inimene tunneb endas sõnukirjeldamatut ühtsust armastatuga. Ja just siin on minu arvates põhiprobleem: sex on selliseks mõeldud, kuid kahjuks on selline ühtsus võimalik vaid aastate, sageli aastakümnete pikkuse kooselu tulemusel, mil oskused, soovid ja üksteise austamine on jõudnud vastavale tasemele. Kahjuks aga laguneb enamus suhteid veel enne kui sexist saab sellises valguses üldse rääkima hakata.

Ehk nüüd me tuleme ilusasti tipa tapa all maaapeale ja naaseme praktilise elu juurde. Meil kõigil on füsioloogiline vajadus seksida. Ja me kõik saame sellest suuremal või vähemal määral ka naudingut. Ja me oleme ülimalt rõõmsad, kui meie voodipartner, tema keha ja selle lõhn meile meeldivad ning poosid-asendid vastastikku sobituvad! Kuid sellel füsiloogilisel rahuldamisel pole tõepoolest palju ühist selle sexiga, mida kristlik kirik soovitab: valdavalt on siiski tegu oma egoistliku ihade rahuldamisega.

Praktika on näidanud mullegi, et ilma üksteist mõistva ja uudsusi otsiva seksita ei püsi ka abielu, olgu siis armastust kui tahes palju. Ja see paneb meid inimestena otsima uusi suhteid, kõrvalhüppeid tegema ja lihtsalt masturbeerima. Paratamatult ei anna me alla enne kui leiame kellegi, kes meile rahuldust suudab pakkuda. Iseasi, kas ka õnneikumaks teha!

Ma tegelikult arvan, et mittesobivust sexis annab siluda ka teadlikult. Selleks tuleb teha tööd, õppida üksteist paremini tundma, jne. Vähemasti mul pole kunagi veel olnud seksuaalsuhteid naistega (ja mul on neid suhteid tõepoloolsest ühe käe sõrmedel võimalik üles lugeda), kelle puhul ma peaks tõdema täielikku mittesobivust. Iga inimene on indiviid oma eripära, vajaduste, temperamendi, jms, mis kõik avalduvad ka seksuaalelus. Kui õpid armastama inimest, õpid armastama ka seksi temaga. Seda muidugi mööndusega, et tegu pole egoistiga, kes sinu vajadustega kunagi ei arvesta. Nii arvan vähemasti mina. Teisalt – võib ju minna eluga edasi, luua uusi seksuaalsuhteid, mis esmapilgul paremini klapivad näiteks temperamenditüübi, vms tõttu, kuid inimene ise võib ajapikku osutuda väljaspool voodielu suht tühiseks ja austust mitteväärivaks. Kas siis taas lahkuminek ja uued otsingud??!! Pered laguneva, lapsed ripakil...

Kokkuvõtvalt olen päri, et reaalne maailm meie ümber propageerib ja levitab egole tuginevat isikuvabadust, humanismi, mille ainus tõsine puudus on suhete pealispindsus ja sagedane haavumine. See omakorda viib vaikselt ükskõiksuseni või pideva rahulolematuseni. Sellest ma oma lapsi tahaks küll säästa. Annaks Jumal, et ka nemad seda mõistaksid, sest muidu saavad neist samasugused kurvad ja skisofreenilised isendid nagu nende isa, kes tänini kõige enam kahetseb, et proovis abielu kõrvalt ka teiste puude vilju ja püüdis selleläbi saada nägijaks. Nägijaks sain ja sain ka teda, et minu naine polnudki täiuslik nagu ka mina olin täiusest kaugel. Kuid sain ka aru, et see teadmine mind õnnelikumaks ei teinud, vastupidi. On asju, mida pole vaja võrrelda, sest saadava tagantjärele tarkusega pole suurt midagi peale hakata. Kui sul on kena aed ja maitsvad hapukad tikrid, siis ei pruugi kolimine suuremasse aeda, kus ka suured magusad ploomid, õnnelikkusele midagi juurde anda. Sest õnne alus on rahu ja rahulolu sinus endas, mitte aga välises.

Tädi Valentine räägib õigetest ideaalidest ja õnnelikud on inimesed, kes suudavad nende kohaselt elada. Kuid arvestades üldist mentaliteeti, kus kõik uus ja huvitav kaalub üles vana ja rutiinse või kus lihtsam on solvuda ja ära minna kui probleemid selgeks rääkida, andeks anda ning andeks paluda, saab selline ühe partneriga elu olema üha suurem väljakutse! Seda põnevam oleks seda ju aga proovida!!

Muide, üks asi selle teemaga seonduvalt häirib mind veel. Nimelt see, et meeste kõrvalhüpetesse ja armukese pidamisse suhtutakse palju taunivamat kui sellesse kui naine on voodis apaatne, ei oska või ei taha meest rahuldada, jne. Lihtsalt see ei paista välja! Kui naine läheb mehe juurest ära, kuna „mees oli möku ja ei teeninud piisavalt perele raha“, siis on tegu kangelasnaisega, kes määras ise oma laste ja enda saatused, kui aga mees läheb naise juurest ära, sest viimane ei suuda või ei taha meest voodis rahuldada, siis on tegu litsi mehega! Samas on ju tegu sarnase saamatusega, mida ei tuleks hukka mõista. Kuid kes sedagi näeb!

Seega: ärgem tõtakem ühtegi suhtesse uisapäisa ja hoidkem ikka ideaale kõrgel! Tänud sulle Valentine, julge jutlustamise eest!

No comments:

Post a Comment