Minu sõprade ja tuttavate seas küllaltki palju lugupeetud ja
tarku inimesi, kes usuvad uude majandusvormi. Jagamismajandusse. Olen aru
saanud, et üks osa nende usust baseerub tehnoloogia kõikvõimsuse tunnistamisel.
Teisalt aga paistab neile imponeerivat idee, et kui seni jõude eraomanduses
seisvad ressursid ära kasutada ja teenima panna, on leitud uus majanduskasvu
mootor.
Mina seevastu olen olemuselt skeptik. Ma ei usu fiktiivsesse
majanduskasvu olemasolevate ressursside lihtlabase ümberjagamise või
elektroonsest kanalist läbikupatamise teel. Ja veel vähem imponeerivad mulle
erinevate äpp-võlurohtude religioonid. Seepärast arvan, et järsk pööre
jagamismajandusse võib teha rohkem halba kui head. Põhjuseid tasuks otsida
tegeliku ja näilise jagamisäri printsipiaalses erinevuses.
Me teame juba
niikuinii, et paarikümne aasta eest USAs hoogustunud jagamine kui
keskkonnasäästlik eluviis on tänaseks kasvanud mastaapseks äriks, mis
traditsioonilisi reguleeritud majandusruumis tegutsevaid ettevõtteid ebaausate
võtetega ründab. Ehk sellest ajast, mil jagamine tähendas üksteise bensukulu
osalist kinnimaksmist, on saanud romantiline nostalgia. Sest seda ei saa
vahendada. Tänapäeval kasutatakse küll sama sõna, kuid sisuks on teenuste müük
võimalikult kõrge kasumimarginaaliga. Enamasti läbi kopsakat vahendustasu
nõudvate äppide. See on nüüd nende äri, mitte enam inimeste vaheline siiras
kokkuhoiule suunatud ponnistus.
Kuid ka jagamismajanduses on laias laastus
kahte tüüpi ettevõtteid. Esimesed, keda esindavad näiteks Airbnb korterite
renditurul ja Eesti suurim taksode vahendaja Taxigo taksoäpp, paistavad silma
sellega, et nad ka päriselt toetavad erainitsiatiivil tehtavat äri ega sekku
selle korraldamisse. Iga inimene määrab ise, millise hinna või
komplekteeritusega ta oma korterit pakub või mis hinnaga ja millise masinaga
taksot sõidab.
Seevastu teine ettevõttetüüp, mida esindavad nii Uber kui üha
enam ka viimast kopeeriv kodumaine Taxify, on jagamise mõiste piire venitanud
nii kaugele, et neist on saanud tavalised suurettevõtted. Konkreetsel juhul
taksoettevõtted oma brändi, hindade ja töötajaskonnaga. Neil on oma kindlad
hinnad ja kokkulepitud teenuste tase, mida rangelt kontrollitakse. Ükski juht
ei saa sõita oma hindadega. Ükski taksoklient ei saa valida konkreetset
teenusepakkujat, vaid peab lootma ettevõtte enda valikule. Juhid ei tee üha
enam tööd oma autodega, vaid rendivad need Uberilt või Taxifylt.
Olgu
täpsustuseks öeldud, et Taxify on hetkel sellele süsteemile üleminemise faasis,
Uber aga juba ammu kohal. Klassikalisest majandusest eristab Uberi-Taxify tüüpi
ettevõtteid vaid sotsiaalselt vastutustundetu käitumine: nad ei võta
teenusepakkujaid palgale ega jaga tööjõumaksude riske, nad nõuavad oma
õnnelikelt uusorjadelt üha järjekindlamalt isegi töövahendite rendile võtmist.
Kui unustada hetkeks kogu muinasjutt jagamisest a’la Kalle Pallingu võtmes,
siis võime neid tehnoloogilisi platvorme vaadelda vabalt kui õmblusvabrikut,
mis kulude optimeerimise eesmärgil on palunud kõigil töötajatel hakata FIEdeks,
seadnud neile riigi madalaimad teenuse hinnad, rentinud neile õmblusmasinad ja
palunud vaadata ise, kuidas oma maksud makstud saavad. Kui osadele
tehnofriikidele see mudel meeldib, siis minule ja kogu tänasele taksosektorile mitte.
Sest see hägustab ausa konkurentsi.
Sellise ärimudeli puhul tuleb hakata
valvsalt jälgima, millist turuosa antud jagamisettevõte oma sektoris omab.
Kusjuures absoluutselt oluline pole mitte liitunud jagajate hulk kõikide
taksoteenuse pakkujate koguarvus, sest nad ei konkureeri enam ammu iseseisvalt
ega oma hindadega. Kui Taxify kontrollib üle poole Eesti taksoturust, lubamata
klientidel endil ise teenusepakkujat valida ja seades ette ühtsed hinnatasemed
juhtidele, siis on ta vähemasti oma sisult tavaline monopolist või isegi turgu
valitsev ettevõte, kellele peaks rakenduma konkurentsiameti järelvalve ja
kooskõlastatud hinnakujundus.
Monopolismi hinnang on kont juristidele, kuid
päris kindel on üks: ei Taxifys ega Uberis sõitvad juhid pole enam ammu mitte
eraisikutest ettevõtjad oma äriplaani, hindade ja konkurentsi eelistega. Nad on
tavalised vaba graafiku alusel tööd rügavad töölepingu kaitseta töötajad, kel
pole õigust iseseisvalt luua kontakti ühegi kliendiga ega kliendil nendega. See
on mitme garmmi võrra suurem pärisorjus kui pakuvad neile klassikalised
taksofirmad.
Äpid pole aga ammu mingid tehnilised torud nagu me eBay eeskujul
eeldada võiks.Natuke nagu feodalismi poole kaldu. Nende äppide-feodaalide poolt
juurdeloodav majanduskasv on kindlasti küsitav, kuna iga jagamine võtab ära töö
ametlikult taksolt, püüdes seda teha samal ajal veelgi odavamalt ja
kindlustades vähemasti Uberi mudeli puhul ka sisuliselt kogu vahendustasude
rände helgesse maksuvabadusse. Viimase arvelt teatavasti Eesti majandus kunagi
kasvanud pole.
Just nii kaugele oleme jõudnud keskkonnasäästlikust üllast
jagamismõttest.