Wednesday, December 15, 2010

Savisaar, vastuluure ja venemeelsus ehk miks eestlased on nii lambad?!




Taevane heldus, nüüd siis on koalitsioonipoliitikud meediasse lekitanud järjekordse Savisaare vastase pasa. Ja kahjuks tundub kommentaare lugedes, et see läheb ka mu kaasmaalasetele korda ja ajab neil kõvaks küll!

Tundes natuke nii vastuluure elu kui ka poliitiliste tagatubade mänge, tahaks rõhutada, et antud raport tõestab vaid ühte: vastuluure võiks laiali saata! Sest vaadelda ühe tipp-poliitiku avalikke meedias kajastatud käike ja võimalikke kontakte rahaküsimise teemal Vene Õigeusu kiriku valmisehitamiseks kui riigivastast tegevust, on mitte ainult lapsik vaid lausa nõdrameelne. Iseasi, et tegelikult ma ei usu, et raport nii meeleheitlik oli, kuid ilsmelt otsustas Ansip seda lugedes anda üksikud värvikamad detailid ajakirjanikele närida.

Ei, ma pole Savisaare fänn kui leian endiselt, et mis puudutab Venemaaga suhtlemist, on tegu ainsa Eestile kasu tuua püüdnud poliitikuga. Iseasi, et Ühtse Venemaa ridades sosistatakse juba ammu, et Putin on andnud käsu Savisaar allvett saata, kuna viimane olla hallil ajal kui Putin veel Sobtsaki juhtitud Peterburi linnavalitsuses töötas, tulevasse vene riigijuhti väga üleolevalt suhtunud.

Ma olen kindel, et Savisaar pole ega saa ka kungi olla vene agent ja just seetõttu ei jõuta ka kunagi mingi kahtlustuseni! Ainult lekitatakse suurt muljet loovaid vastuolulisi nüansse! Ennekõike ei saa Savisaar olla Venemaa mõjuisik juba sel põhjusel, et teda ei usalda Venemaa juhtpartei ega ka luure. Ja põhjus taaskord imelihtne: ta on pidevalt luubi all ja ajab asju avalikult. Ükski luure sellise inimesega tõsiselt ei mängiks.

Palju-palju tõenäolisem on, et kui Venemaa kellegagi Eesti tipp-poiitikutest nn agendikoostööd teeb, siis tuleb neid inimesi otsida IRLi ridadest. Mart Laar näiteks on vene äriringkondades tuntud hoopis teistsuguse isikuna kui eestlased teda teavad: koostööalti, venesõbraliku, ratsionaalse ja vene rahadele maiana! Kuid ka siin ei tohiks teha kergemeelseid järeldusi.

Mis puudutab aga raha küsimist, siis siin pole ega saa olla midagi kriminaalset, sest ameerikalt küsivad meie riigijuhid raha juba paarkümmned aastat ja teostavad vastutasuks ka päris edukalt ameerika propagandat Eestis. Nagu siseringis põhjendatakse: Eestil oli 90ndatel valida vaid Venemaa või USA vahel, sõltumatuna poleks meil olnud tulevikku. Kuid valides ühe, oled automaatelt valinud teise vaenamise. Mitte ratsionaalsetel ettekäänetal vaid seetõttu, et nüüd dikteerib meie välispoliitilise käitumise juba Washington ja Kentmanni tänav mitte aga Eesti välisministeerium.

Muide, ka mina olen Venemaalt raha küsida üritanud ja üritan edaspidigi, sest leian, et siinse vene elanikonna toeks tehtav on nende sugulusriigi poolt liiga tagasihoidlik. Samuti võiks Venemaa saatkond olla Eestis sama suurelt pildil kui USA saatkond, toetada lastekodusid, viia läbi iluduskonkursse, jne. Ühesõnaga võiks vene propaganda Eestis olla vähemasti sama hoogne kui USA oma. Küll see aeg ka tuleb, sest Venemaa on oma propagandas liikumas avatuse poole. Kas selleks raha küsimine on kuritegu või riigivastane tegu? Ei, sest tegemist ei ole Eestile vaenuliku riigiga vaid üksnes riigiga, keda Eestis armastatakse näidata vanade aegade ja haavade õigustamiseks vaenlasena. Tegelikkuses on tänane Venemaa samasugune maaimajõud nagu USA või EL, kellega teevad avalikult koostööd kõik maaima juhid peale Eesti võimukoalitsiooni.

Sellest pole raske tuletada, et käesoleval juhul kuulub Savisaar pigem samasse paati Obama ja Merkeliga. Kusjuures olles ainus Eestis, kes seda ka avalikult teeb.

Ma ei saa aru, miks küll on mu kaasmaaalased nii lambad, ja lasevad täielikel udujuttudel enda kõrva kõditada? Kas tõesti oleme lihtsalt nii väiklane rahvas, et kardame Savisaare suurt populaarsust vene valijate seas? Tean, et Reformierakond ja ka IRL on teinud viimastel aastatel suuri jõupingutusi, et saada ka Eesti vene ringkondades populaarseks, kuid Savisaare edumaa on neid tagasi kohutanud. Nüüd loodavad nad vaid vana pahmaka ninasarviku õõnestamisele, sest muu ei paista enam aitavat.....

Ja ma olen kindel, et ka selline peidetud argumentidega poriloopimine suurt edu ei taga, sest vene valija jaoks on sõnum pigem positiivne, need eestlased aga, keda Savisaare Venemaa koostöö juba varem kohutanud on, pole tema poolt häält andnud ka eelnevalt.

Tõnu Samuelil on reklaamifoobia!!!

Pealtnägija saade, millest üldiselt lugu pean, lõbustas mind täna tublisti. Samas tõstatas ka tõsise küsimuse: kas nn spämmimine on okei kommunikatsioonivahend või mitte. Igatahes selgus tublis telereportaazis, et itimees Tõnu Samuel peab firmade poolt eraisikute ja ettevõtete meiliaadressil saadatevat nn meiliturundust millekski nii jubedaks, et võitleb selle vastu suure osa oma ajast siin päikese all.

Jah, olen minagi märganud, et minu ümber on inimesi, kes ei kannata reklaami silmaotsastki. Kord tegi sellest Facebookis vihast juttu ka mu hea tuttav Peeter Koppel, keda minu arust huumorisoon poleks tohtinud maha jätta! Reklaam ja otsepost - on need kui pidalitõbi! Nagu tõdes tubli ja püüdlik, kuid ilmselt ilma suurema ajupagasita Pealtnägija naisreporter Kadi, on argument, et inimesed pole ühte või teist reklaami oma postkasti tellinud, piisavat tugev selleks, et väita nagu tegeleks nende reklaamsõnumite saatjad millegi keelatuga!

Andke andeks, kuid me kõik viibime oma teadlikust päevast sadade tuhandete ja miljonite reklaamide keskel, millest üldjuhul mitte ükski pole meie teel meie soovi või nõusoleku tõttu. See on tavaline turundusmaailm. Kui keegi arvab, et tema firma postkast või emaili postkast on sedavõrd püha ja puutumatu, et sinna midagi saata ei tohi, siis peaks see inimene pigem loobuma arvitikasutusest ja kolima metsa puu otsa. Ma ei tea, mis moodi teeb Tõnu Samuel oma ostuotsuseid, kuid mina ja umbes mõni miljard inimest siin maamunal teeb otsuseid justnimelt reklaami mõjul.

Arvata, et firmad peaks oma reklaamis loobuma võimalusest tegeleda otsepostitusega või tegema seda vaid oma püsiklietidele, kes on selleks eelneva nõusoleku andnud, on isegi nõusolekuturunduse korüfeede jaoks ilmselge liialdus. Sest reklaami eesmärk on üllatada, tõmmata tähelepanu seal, kus sa seda ei ootaks, kuid kus sa ka kaitseasendis poleks. Mitte keegi ei käse Samuelil neid tundmatutelt adressaatidelt saabunud emaile lahti teha kui just uudishimu tagant ei torgi. Kuid firmadele on see üks odavamaid võimalusi oma tooteid müüa ja raha teenida. Müükakse neid aga ju mitte neile, keda see ei huvita, vaid ikka neile, kellel võiks olla antud kauba või teenuse vastu huvi. Ja uskuge, selleks, et saada teada, keda reklaam huvitab, tuleb pommitada ka neid, kellele see otseselt suunatud pole või kes sellest lihtsalt ei huvitu)))

Mina isklikult armastan reklaami. Igasugust. Ja ma tean, et erinen sellepoolest enamusest eestlastest ja sarnanen rohekm venelaste ja ameeriklastega. Mulle meeldib reklaam kahel põhjusel: professinaalsel (et näha, kuidas on suudetud oluline müügisõnum peita mõnesse sõnasse, pilti või lausesse) ja tarbimise (et saada ka ise midagi odavamalt, näha midagi uut, jne) põhjusel. Ei, ma ei ava kaugeltki iga spämmi, kuid kui ikka minu poole jõudmiseks on vaeva nähtud, minu nimi üles leitud või pakub mulle huvi subjectis olev tekst, siis avan selle meeleldi. Muide, ka telekast vaatan reklaame suurema huviga kui igavaid jutusaateid. Miks? Ilmselt on siingi põhjus kontsentreeritud sõnumi suuremas mõjus kui laialivalguvas ibas, kus peab pointi tikutulega taga otsima.

Tõnu Samuelile soovitan tänada Kõigekõrgemat, et Eestis pole veel levinud telefonimüük, ukselt-uksele müük, jne, sest see on ikka palju tüütum kui meilipostkasti sulpsatav pealkiri, mida diliitida on sekundi murdosa küsimus!

Kui aga arendada Tõnu Samueli ja pealtnägijast Kadi Jaanissoo mõttekäiku edasi, võiks ka möönda, et ilma spetsiaalse tellimuseta ei tohiks ma ka tänaval astuda ligi mõnele kenale neiule ja pärida tema huvi kohta tutvuda või restorani minna! Püha teavas, kuid nii saab ju leida omale pruuti, naist, tüdruksõpra või voodikaaslast palju kiiremini ja tõhusamalt kui internetis lollide ja koledatega lobisedes!!!!

Mulle tundub, et reklaamifoobija on ikka vist tõsine haigus, mida põdevad küll ainult põhjamaa külmad rahvad, kus tutvuste sõlmimine võõrastega on tabum teema kui ihuüksi toanurgas häbelikult masturbeerimine. Jõudu sulle, Tõnu!