Monday, November 28, 2016

Kuidas kasutada mainerünnakut poliitikas tõukeplatvormina



Eeldame, et valituses ei tehta mitte propagandat, ei manipuleerida avalikkusega, vaid kommunikeeritakse avalikult ja korrektselt tegelikkust. Tegelikkus on aga siiski mitmekesisem, sest meie erakondade ja poliitikute poliitiline kultuur on üsna keskmise kodaniku nägu. 

Niipalju kui ma olen aastate jooksul märganud, kasutavad meie ministrid ja poliitikud laiemalt erinevaid loogikaid oma avaliku kommunikastiooni ülesehitamiseks. Sageli püütakse ka üksteiselt õppida. Peamine küsimus selle kõige juures ei tundu siiski olevat „Kuidas mainet suure kahju eest päästa ja rünnakut enda huvides tööle panna“, vaid pigem lühiajalisem ja pragmaatilisem „kuidas säilitada võim muudatusi tegemata“.
Konsultandina võiksin pikalt analüüsdia erinevaid strateegiaid ja taktikaid, nende plusse ja miinuseid, kuid tavainimesele muutuks see igavaks. Seetõttu lühidalt olulisemast, puhtalt minu praktika poolt läbiproovitud soovitused kehva olukorda sattunud poliitikule.

1.       Olge rünnakuteks valmis.
Pole midagi lihtsameelsemat kui nimetada poliitiliste vangerduste tulemusel ametisse isik, kelle tagala on piltlikult öeldes auklik ja kapid luukeresid täis. Tark juht oskab neid ette näha ning laseb isegi sõbrale teha taustakontrolli. Sest poliitika on pidev sõda võimu ja raha pärast, kus eilne sõber osutub homme vastaseks ja iga siseinfost saadud näpukad või lohakused teie vastu ära kasutab. Igaühel meist on oma nõrgad kohad, kuid valmisolek rünnakuteks tähendab, et teame vastuseid ette ja suudame rünnakutele vastata veenvalt minutite jooksul.

2.       Võimalusel enneta rünnakuid.
Veelgi parem taktika on rünnakuid ennetada läbi info andmise enda kontrolli all. Näiteks saab enne uue telefoni turuletoomist rahulikult spekuleerida, et tolle taskussemahtmise nimel on tehtud kompromisse kaamera suutlikkuse osas. Poliitikas võiks paralleel olla, et mõne küsitava taustaga ministri ametisse nimetamise eel antaks ise infot stilis, et „tal on suured kogemused valdkonnas, samas on tal olnud probleeme nagu need, mistõttu tuleb enne lõplikku otsust kõki plusse-miinuseid veekord kaaluda. Kui rahvale miinused korda lähevad, saab alati inimest vahetada. Kui aga rahvas tuure üles ei võta, on edasiminek võimalik ka olemasoleva persooniga.

3.       Tajuge konteksti.
See on koht, kus üldjuhul tuleb olla väga kaine ning mitte lasta end emotsioonidest liialt mõjutada. Kui üks ajakirjanik kisab ja uudisteportaalis on 100 vihast kommentaari, ei tähenda see veel midagi. Kontekst tähendab võimet aru saada, millised teemad hakkavad pilvi teie pea kohal laiali ajama ja mis teemad neid sinna koondama. Ääremärkusena tuleb tõdeda, et iga patt, mis on patt ajakirjaniku silmis, pole veel patt avallikkuse silmis. Ja vastupidi. Meenub Kalle Klandorf, kes linnavalitsuse ees oma tütre solvajale füüsilise õppetunni andis ja seda julgelt reklaamis. Olnuks noomitusesaajaks mõni mõni liiga lähedalt pilti teinud fotograaf, vm, olnuks rahva reaktsioon hoopis teine ja ilmselt tulnuks ka kriminaalasi peksmise alusel ära teha.
Teisalt: ei tohi unustada, et oleme tulnud nõukogude väärtusruumist ega pole veel jõudnud ameerikalikku „mina vastutan oma ametiga, sest ma lapsepõlves kodutöö pinginaabrilt maha kirjutasin“ ajajärku. Seega on meil loominguks palju rohkem mänguruumi. Kuid me juba oleme nõukogude väärtusest ka piisavalt kaugenenud. Just seetõttu on oluline mõista mitte vaid juriidilist, vaid ka moraalset vastutust. Kui sa oled saanud haridusministriks võltsitud haridusdokumendi või CVga, siis anti see veel 10 aasta eest andeks, tänapäeval aga mitte.
Kui olete siiski endas kindel ja suudate probleemist veenvalt läbi astuda, on mäng teie.  Siin kehtib põhimõte, et homme on meedias uued teemad ja rahval haugi mälu.
4.       Ärge alahinnake vastast.

Pole vahet, kas rünnakut alustab ajakirjanik, mõni lugejakiri või raevunud vastasleeri poliitik. Teie asi on alati olla valmis, et üks paljastus viib teiseni. Kui tahate olle edukad, arvestage, et vastasel on varuks veel 5 suurema kaliibriga paljastust teie aadressil kui see esimene, mida kergekäeliselt ümberlükkama ruttate.

5.       Ärge kommenteerimisega kiirustage.
Kui olete kindlad, et teie tagala on puhas ja vastaste kriitika alusetu või fabritseeritud, siis andke rünnak kohe ja veenev. Kui aga arvate, et vastased on saanud kätte mõne tükikese teie tegeliku luukere sääreluust, tasub vasturünnakuga oodata. Olge nõupidamisel, leppige kohtumine järgmiseks nädalaks. Paluge küsimusi kirjalikult ja paluge neid täpsustada. Andke endale võimalus vastase motivatsiooni ja energiat hinnata koos tema laskemoona ülelugemisega.  Mida rohkem vastane oma infost vahepeal paljastada suudab, seda põhjalikuma vastuse saate anda. Ärge unustage: võitja pole see, kes teie mainet 2 nädalat suudab mustata, vaid see, kes suudab mustamisele ühekorraga lõpu teha. Venivad avalikud vaidlused ilma veenvate vastusteta on paraku vesi teie oponentidele.

6.       Jääge kindlaks ühele versioonile.  
Pole midagi hullemat kui uued luukere tükiksesed, mis järgimööda pinnale ujuvad ja teie eelmist versiooni naeruvääristavad. Seega: mis iganes versiooniga te välja tulete, oleg valmis sellest kinni hoidma lõpuni. Kui te seda ei suuda, pole te poliitikaks valmis.

7.       Ärge kartke konstanteerida vigu.
 Inimestele meeldib, kui poliitik oma vigu tunnistab. Mitte suuri ja kuritegelikke, vaid pigem väikesi ja inimlikke.  See, et olete olnud ebatruu abikaasale, on parem kui tunnistada riigi raha taskusse toppimist. Riigi raha taskusse toppimisest hullem on ehk avalikkusele valetamine. Jne. Kui teie juhitud firmas on makstud aastaid ümbrikupalku, kuna teistmoodi pole olnud võimalik majandada, siis on see suur probleem.
Kuid enne,  kui kedagi ründate, konstanteerige avalikult ja tõeliselt oma vigu, näidates, et olete neist aru saanud. Kas rahvas nõuab alati maksude optimeerijalt verd? Ei. Olulisim on vassimised ja kuulujutud lõpetada ning teemale kiire punkt panna. Enese õigustamine saab tulla alles pärast patukahetsust!
Kujutage ette, et olite eelmises elus taksojuht, kes oli sunnitud omale miinimumpalka maksma, et suuta madala hinna konkurentsis ellu jääda, ja et sedasama tegi kogu sektor, siis kas seda ei mõistetaks? Teie asi on aga esmalt tunnistada, kahetseda, lahkumisavaldus esitada. Las see jääb esialgu teie ülemuse sahtlisse.

8.       Rünnake, ärge jääge kaitsesse.
 Kui olete veendunud oma õiguses või vastupidi, veendunud, et vastasel pole teie vastu veenvaid fakte peale oletuste, siis selles olukorras pole mõtet suurt taktikalist mõtet siiral patukahetsusel. Nii teeksite end lihtsalt lolliks. Et võita inimesi enda poole, võite vaid võtta enda pelae midagi üldist stiilis „olen kindlasti teinud vigu, pole olenud ehk alati kõige parem suhtleja“.  
Ja siis tuleb asuda rünnakule. Seda saab teha mitut moodi. Esiteks tuleb leida võimalus naeruvääristada teie ründajat. Teiseks tuleb võtta kokku kogu julgus ja näidata ära teise poole nõrgad kohad.  Neid on alati. Ajakirjaniku allikaks võivad olla sattunud kriminaalkorras karistatud isikud, allikad või ajakirjanik võib olla lähedalt seotud mõne teie oponendiga, jne.
Ja siis tuleb ise rünnata. Mida kindlam te olete, mida veenvam, seda kiiremini võidate enda poole meedia. Jätke meelde:  isegi kui kohus otsustab, et te olete mõrvar või dopingutarvitaja, kuid otseseid pealtnägijaid pole, on teil alati võimalus väita vastupidist. See peaks olema teie suhtumine olukorras, kus teie vastu on hinnangud ja spekulatsioonid, mitte aga faktid.

9.       Leidke alati vastutaja
Rahvale ja meediale on rahunemiseks vaja punkti kogu loole. Kui teie ei taha vastutada, peab seda tegema keegi teine. Aga see peab olema loogiline vastutus. Sageli lahendatakse neid asju mõne tunnistajaga kokku leppides, et tema võtab vastutuse. See võib teile maksta palju või vähe, kuid see peab toimima kirjalikult ja avalikult. Ja veenvalt. Niisama oma armukest lindistamistes süüdi lavastada on nõrk plaan. Sellega võite ennast mängida väljakuäärde terveks igavikuks. Aga teine juhtatuse liige, kes vastutav, raamatuoidaja, kes on eksinud andmete esitamisel, jne, võib olla sobiv taktika.

10.   Võtke vastutus õigel ajal
Kui olete saanud aru, et teie tegelikud luukered on kohe-kohe avalikuks tulemas, kaaluge kiiret tagasiastumise taktikat. Mida rutem teete sammu tagasi, seda väiksem mainekahju , seda kiirem unustamine ja seda suurem võimalus tagasi mängu tulla. Neid poliitikuid, kes võtavad vastutuse pärast pikka avalikku survet poolvastumeelselt, ei austata. Hinnake oma seisu kainelt ja ärge laske asju nii kaugele. Astuge tagasi suurelt ja siiralt.

11.   Tajuge ära õige tagasitulemise hetk.
Kui olete tagasi astunud, pole see maailma lõpp. Teete aastakese muud kasulikku ja sotsiaalset heamainelist tööd vaikselt ja tulete siis aasta-paari pärast tagasi. Uskuge, siis ei mäletata enam seda, et te kunagi olite mingit poolkõva juustu poolvedela pähe müünud, pigem on meeles teie suutlikkus vastutust võtta. See teeb teid tuegevamaks teie konkurentidest.


Kokkuvõttes: kui küsite, kas poliitikuid valetama õpetamine on eetiline, siis vastan niimoodi: eetika on iga inimese põhine ja relvakäsitlmiseoskust on meile kõigile tarvis. Kindlasti on ausus enda ja teise vastu palju olulisem, et saaksime öödel rahus magada. Kuid kui keegi on juba läinud sõtta, siis seal kehtivad ka paraku teised reeglid kui rahuajal: pettemanöövrid on praktiline osa nii malamängust, sõjast kui poliitikast. Ja neid manöövreid tuleb sooritada veenvalt.

Wednesday, October 26, 2016

Jagamismajandus võib osutuda feodaalmonopolismi vormiks



Minu sõprade ja tuttavate seas küllaltki palju lugupeetud ja tarku inimesi, kes usuvad uude majandusvormi. Jagamismajandusse. Olen aru saanud, et üks osa nende usust baseerub tehnoloogia kõikvõimsuse tunnistamisel. Teisalt aga paistab neile imponeerivat idee, et kui seni jõude eraomanduses seisvad ressursid ära kasutada ja teenima panna, on leitud uus majanduskasvu mootor. 

Mina seevastu olen olemuselt skeptik. Ma ei usu fiktiivsesse majanduskasvu olemasolevate ressursside lihtlabase ümberjagamise või elektroonsest kanalist läbikupatamise teel. Ja veel vähem imponeerivad mulle erinevate äpp-võlurohtude religioonid. Seepärast arvan, et järsk pööre jagamismajandusse võib teha rohkem halba kui head. Põhjuseid tasuks otsida tegeliku ja näilise jagamisäri printsipiaalses erinevuses. 

Me teame juba niikuinii, et paarikümne aasta eest USAs hoogustunud jagamine kui keskkonnasäästlik eluviis on tänaseks kasvanud mastaapseks äriks, mis traditsioonilisi reguleeritud majandusruumis tegutsevaid ettevõtteid ebaausate võtetega ründab. Ehk sellest ajast, mil jagamine tähendas üksteise bensukulu osalist kinnimaksmist, on saanud romantiline nostalgia. Sest seda ei saa vahendada. Tänapäeval kasutatakse küll sama sõna, kuid sisuks on teenuste müük võimalikult kõrge kasumimarginaaliga. Enamasti läbi kopsakat vahendustasu nõudvate äppide. See on nüüd nende äri, mitte enam inimeste vaheline siiras kokkuhoiule suunatud ponnistus. 

Kuid ka jagamismajanduses on laias laastus kahte tüüpi ettevõtteid. Esimesed, keda esindavad näiteks Airbnb korterite renditurul ja Eesti suurim taksode vahendaja Taxigo taksoäpp, paistavad silma sellega, et nad ka päriselt toetavad erainitsiatiivil tehtavat äri ega sekku selle korraldamisse. Iga inimene määrab ise, millise hinna või komplekteeritusega ta oma korterit pakub või mis hinnaga ja millise masinaga taksot sõidab. 

Seevastu teine ettevõttetüüp, mida esindavad nii Uber kui üha enam ka viimast kopeeriv kodumaine Taxify, on jagamise mõiste piire venitanud nii kaugele, et neist on saanud tavalised suurettevõtted. Konkreetsel juhul taksoettevõtted oma brändi, hindade ja töötajaskonnaga. Neil on oma kindlad hinnad ja kokkulepitud teenuste tase, mida rangelt kontrollitakse. Ükski juht ei saa sõita oma hindadega. Ükski taksoklient ei saa valida konkreetset teenusepakkujat, vaid peab lootma ettevõtte enda valikule. Juhid ei tee üha enam tööd oma autodega, vaid rendivad need Uberilt või Taxifylt. 

Olgu täpsustuseks öeldud, et Taxify on hetkel sellele süsteemile üleminemise faasis, Uber aga juba ammu kohal. Klassikalisest majandusest eristab Uberi-Taxify tüüpi ettevõtteid vaid sotsiaalselt vastutustundetu käitumine: nad ei võta teenusepakkujaid palgale ega jaga tööjõumaksude riske, nad nõuavad oma õnnelikelt uusorjadelt üha järjekindlamalt isegi töövahendite rendile võtmist. Kui unustada hetkeks kogu muinasjutt jagamisest a’la Kalle Pallingu võtmes, siis võime neid tehnoloogilisi platvorme vaadelda vabalt kui õmblusvabrikut, mis kulude optimeerimise eesmärgil on palunud kõigil töötajatel hakata FIEdeks, seadnud neile riigi madalaimad teenuse hinnad, rentinud neile õmblusmasinad ja palunud vaadata ise, kuidas oma maksud makstud saavad. Kui osadele tehnofriikidele see mudel meeldib, siis minule ja kogu tänasele taksosektorile mitte. Sest see hägustab ausa konkurentsi. 

Sellise ärimudeli puhul tuleb hakata valvsalt jälgima, millist turuosa antud jagamisettevõte oma sektoris omab. Kusjuures absoluutselt oluline pole mitte liitunud jagajate hulk kõikide taksoteenuse pakkujate koguarvus, sest nad ei konkureeri enam ammu iseseisvalt ega oma hindadega. Kui Taxify kontrollib üle poole Eesti taksoturust, lubamata klientidel endil ise teenusepakkujat valida ja seades ette ühtsed hinnatasemed juhtidele, siis on ta vähemasti oma sisult tavaline monopolist või isegi turgu valitsev ettevõte, kellele peaks rakenduma konkurentsiameti järelvalve ja kooskõlastatud hinnakujundus. 

Monopolismi hinnang on kont juristidele, kuid päris kindel on üks: ei Taxifys ega Uberis sõitvad juhid pole enam ammu mitte eraisikutest ettevõtjad oma äriplaani, hindade ja konkurentsi eelistega. Nad on tavalised vaba graafiku alusel tööd rügavad töölepingu kaitseta töötajad, kel pole õigust iseseisvalt luua kontakti ühegi kliendiga ega kliendil nendega. See on mitme garmmi võrra suurem pärisorjus kui pakuvad neile klassikalised taksofirmad. 

Äpid pole aga ammu mingid tehnilised torud nagu me eBay eeskujul eeldada võiks.Natuke nagu feodalismi poole kaldu. Nende äppide-feodaalide poolt juurdeloodav majanduskasv on kindlasti küsitav, kuna iga jagamine võtab ära töö ametlikult taksolt, püüdes seda teha samal ajal veelgi odavamalt ja kindlustades vähemasti Uberi mudeli puhul ka sisuliselt kogu vahendustasude rände helgesse maksuvabadusse. Viimase arvelt teatavasti Eesti majandus kunagi kasvanud pole. 

Just nii kaugele oleme jõudnud keskkonnasäästlikust üllast jagamismõttest.

Tuesday, September 27, 2016

Härra Palling, kus on lubatud seadus?


Ma vabandan oma rutakuse pärast, aga mure ei anna häbeneda. Nimelt oleme Eesti Taksoettevõtjate Liidus juba alates maikuust alates pidanud kuulma siit ja sealt riigi ametitest, et „ärge muretsege, kohe-kohe tuleb uus kokkueleppevedude seadus ja kõik seni ebaseaduslikud sõidujagajad saavad ametlikult ja võrdsetel alustel hakata taksodega konkureerima“. Seda jutu  räägiti meile politseis, tarbijakaitses, parlamendis, jne. Ühesõnaga igal pool, kus oma ebavõrdse konkurentsi juttu kurtmas käisime. Olgu, me siis ootasime.

Esmalt oli jutuks, et seadus juba enne suve vastu võetaks. Siis oli jutuks, et enne suve tehakse ära vähemasti teine lugemine. Siis mööndi, et oodatakse ära Euroopa Komisjonist saabuv suunis. Nüüd on aga juba kõigist tähtaegadest möödas ja seadusest ei kippu ega kõppu! Samal ajal kaotab taksosektor igakuiselt sõidujagajatele ca pool miljonit eurot.

Miks siis ikkagi taksosektor seda seadust, mille vastu me algsel kujul häälekalt võitlesime, nüüd nii väga ootab? Põhjust tuleb otsida jätkuvas ebaausas konkurentsis, mis meile ja kõigile taksojuhtidele elu mõrudaks teeb ning sektori tulusid nagu kevadine päike lund sulatab. Ma ei räägi ainult nendest ametlikult turule sisenemise ligi tuhandeeurostest kuludest, mida taksojuhtidel kanda tuleb ja mille peale nn jagajad vilistavad. Ma ei räägi isegi sellest, et nagu selgus hiljutisest statistikast, siis deklareerib oma jagamistulusid vähem kui 15% nn piraatjuhtidest ning nemadki teevad seda ca 10 korda tagasihoidlikumas mahus tublimate taksojuhiga võrreldes.

Sõiduhinna kalkulatsioonid erinevad nagu öö ja päev
Pigem räägin ma sellest, et kuidas ikkagi on võimalik, et riik vaatab rahulikult pealt kahele paralleelselt tegutseva sõiduhinna arvutamise meetodile ja põhimõttele. Nimelt tundub meile karjuvalt  ebaõiglane, et ametlikult ja seadusekuulekalt oma asju ajavad taksojuhid (olgu siis nahkjopedes ja vuntides või lipsuga valges särgis ja raseeritud) tohivad sõita ainult ühe hinnatariifi ja taadeldud taksomeetriga, mis arvestab hinda seadusest tulenevalt, samas sajad sõidujagajad aga vuravad ringi nagu tahavad:  tõstavad hindu suvaliselt 2-3 korda, langetavad jälle 2-3 korda, lisavad kilomeetrile pideva ajatasu, jne. Muide, kas te ikka teate, et sõites Toompealt Viimsisse, tuleb keskmise sõidujagajaga hind kliendile tavatariifiga sõites ca 20% kallim kui keskmisele taksole istudes? Ja reede õhtuti tuleb sageli maksta topelt? Ja kui te seda teate, siis kas peate seda mõistlilkuks lubada (eeldusel, et saate ju targa inimesena aru, et see sunnib igat taksojuhti taksomeetri asmel eelistama samuti nn taatlemata „isemuunduvat“  äpimeetrit, takso asemel plafoonita sõidukit, jne.)?

Jah, taksosektor on täna olukorras, kus oma kohustust ehk seaduslikku järelvalvet mitte teostav riik on lubanud suure suuga turul uusi reegleid, kuid tegelikkuses jätkub kõik vanamoodi. See tähendab, et ühed lollid täidavad seadust ja lasevad ennast pügada, teised innovaatilised ajavad pappi kokku täies mahus reeglitele vilistades. Selles situatsioon on iga õiglane kord parem, kui seesugune ebavõrdset konkurentsi hoogustav korratus.

Härra Palling, kas te ikka teate, et taksofirmadel pole täna võimalik enam inimesi ei palgata ega niisama lepinguliselt oma brändi alla sõitma võtta, sest kes peaks tahtma sõita madalamate fikseeritud tariifidega, kui saab ka metsikult ja ilma igasuguse seadsuliku kontrollita? Kujutage ette, et samal meetodil hakataks riigikogu liimetele konkurentsi pakkuma suvaliste inimeste poolt, kes pole läbinud valimisi, pole andnud ametivannet, kuid kes soovivad näiteks ka jagada oma kogemusi riigi seadusloomes ja on hea meelega valmis teie tulude ja kuluhüvitistest sirgekslöömisest poole oma õlule võtma?  Kui te arvate, et näide oli kohatu, siis mõelge hetkeks sellele, kas on olemas seaduse eest võrdsemaid ja vähemvõrdsemaid ameteid. Või kas on olemas veel ameteid, mida riik eelistab reguleerida kuni viimse kruvi vindini (nagu taksojuhid), kuid mille kõrval julgustatakse kõiki teisi sama teenust pakkuma ilma igasugu reegliteta?


Eesti Taksoettevõtjate Liidu oleme seisukohal, et Eesti vajab kiiresti kas uut kokkuleppevedude seadust, või tuleb Reformierakonnal astuda julgelt välja ja öelda selge ning valju häälega: me ei ole veel uueks korraks valmis, täna kehtivad Eestis tänased seadused ja need kehtivad kõigile. Kõik vahepealsed keerutamised, mille hulka kuulub ka vaikmis- ja venitamistaktika, ei ole riigile auks. Ligi 5000 nii vuntsidega kui  raseeritud taksojuhti ootavad selgust, kas kruvida plafoonid maha või täita seadusi ka edaspidi. Või äkki lepime kokku, et nii kaua, kui uut seadust pole, võivad ka taksod pakkude teenust suvaliste kokkuleppehindadega? Äkki juba homsest?

Monday, September 19, 2016

16 punktine optimistlik protogoll Aegviidu valla liitumiskõnelustest ja arengukavast


Alustuseks taaskord vabandan, et jätan ülima pessimisti mulje. Aga noh selline ma kord olen).
Niisiis sai täna käidud Aegviidu vallajuhtide korraldatud humoorikal jutupuhumisel, kus muuhulgas tutvustati arengukava ja liitumikõnelusi Anija vallaga. Jube ette aiman, kuivõrd mõnigi volikogu liige ja vallatöötaja minu märkusi isiklikult võtab ja öösel magada ei saa, mõni aga otsustab mind kui rahva rahu ja helge tuleviku õõnestajat elulõpuni vihata. Jäägem ikka sõpradeks!

Et mitte mõjuda donaldtrumbilikult, püüan siinkohal keskenduda vaid kuuldud faktidele. Mõistagi esitan neid enda kastmes ehk nii, nagu ma asjadest aru sain (mitte ehk nii, nagu sooviti, et ma aru saaks)

1.       Aegviidu vald on ühena vähestest Eesti valdadest seni ajanud läbi võlgadeta, kuna pole olnud ühtegi ideed, milleks laenuraha taotleda.
2.       Tegelikult on vald alati avatud vallaelanike arvamustele ja ideedele, et võtta ette uusi ja põnevaid asju. Kuid kuna Kalled ja Malled neid eriti valda saatnud pole, pole ka vallajuhid, töötaad ega volikogu liikmed ise suurt ajusid pingutada viitsinud.
3.       Seetõttu on nii, et kunagisest 1000 elanikust on saanud tasapisi 700 ning kaugel enam see kuuesaja piirgi. Sestap olla volikogus valminud kaval plaan, kuidas ellu jääda.
4.       Ellujäämiseks otsustati alustada liitumisläbirääkimisi meist suurema ja tublima vallaga, Anijaga.
5.       Aegviidu vald olla liitumiskõnelusi just Anija alustanud, kuna kunagi 4 aastat olla juba rahvalt Tapaga liitumise kohta küsitud ja saadud vastuseks „ei“. Järelikult polnud enam mõtet uuesti küsida, tuli tegutseda.
6.       Põhimõtteliselt võinuks ju ka Tapaga kasvõi taktika huvides (ja meie hinna väljaselgitamiseks) läbi rääkida, aga sõna „tapa“ kõlab nii halvasti ja negatiivselt ja Kehra on ikkagi 4 min rongisõiduteed lähemal, seega ei hakatud liigse tööga vaeva nägema.
7.       Liitumiskõneluste käigus ei hakatud pead ka selle üle vaevama, mida ja kuidas Aegviidu oma arengus juurde võiks saada, peaasjalikult keskenduti sellele, et see olemasolevgi kohe laiali ei laguneks. Maadlejate keeli võeti kohe alguses matil käpukil asend sisse, kuid loodeti sangarlikult, et ehk õnnestub parterist vastast vähemasti salaja kõdistada.
8.       Tegelikult ikka oli ka mõni vinge asi, mida vald siis ka välja kauples. Suurim neist oli raamatukogudele minev eelarverida uute raamatute igaaastaseks hankimiseks. Kahjuks ei täpsustatud, mitusada või mitu tuhat eurot see saavutus väärt on.
9.       Teise suure võiduna (elu läheb ju ainult paremaks-sic!) tutvustati edasist veesüsteemiga liitumise odavust inimestele, kes juba on ammu Aegviidus selle hingehinna eest liitunud (tõdedes vaikselt, et tasukaalu saavutamiseks võib see tähendada veehinna tõstmist senistel veeklientidel). Kusjuures uusarendustest, kes liitumishinna langemisest võita võiks, juttu ei tehtud.
10.   Nojah, nagu kombeks, korrutati ka seekord, et senised valla teenused minevat ikka palju paremaks. Millistega neist praegalt mure on ja mis osas nad paremaks lähevad, sellest seltsimmehelikult vaikiti. Kui mitte just ehk see, et valda jääb alles sotsiaaltöötaja, muud asjapulgad hakkavad asuma Kehras.
11.   Üheks suureks murekohaks paistis olevat  10 korda suurema Anija valla ca 45% võlakoorem (suhtes eelarvesse) ja Aegviidu vastava suhtarvu puudumine. Et asi ikka liitumisel viks ja viisakas paistaks, lubati ka Aegviidule nüüd ajaloos esimest korda kiirkorras laenu võtta ja kulutada see kooli katuse remondiks. Vähemasti näilinegi võrdsuse loomine, sest sellist võimlaust enam kunagi ilmselt ei tule......
12.   Muide, kuigi on ilmselge, et uues liitvallas lähtutakse investeeringute, haridusasutuste töö jms tagamisel ikka ka tänasest Aegviidu valla arengukavast, mööndi samas, et mingit garantiid pole, kuna 2/3 või ¾ uue liitvolikogu häältega võib asjakesed kenasti kohe pärast liitumist ümber otsustada. Ja uues 19 liikmelises volikogus oleks hea kui Aegviidu volinikud saaks 2-4 kohta. Et neli kohta, muide annavad Kehra kontrolli all olevas volikogus vähem kui 25% häältest (millega õnnestuks ehk kuidagagi oma investeeringuvajadusi kaitsta), soovitati aegviidukatel teha ka sõpru ka Kehra ja Alavere rahavasaadikute seas. Näiteks kosides sealtkandist omale mõni rikkam korteriühistu esimehe tütar.
13.   Aga kui ikkagi kipuvad meilt kooli ära võtma, vms, siis oli vallal ka olemas rahustav tabletike: „seda on väggga raske teha“, kõlas korduvalt peamise argumendina.
14.   Ja üldse, soovitati ka siinkirjutajal vähem pessimist olla, sest tegelikult on ju vallal suuremas koosluses vaid võita. Mida ja kuidas, seda targu taas ei täpsustatud. Aha jaa, juttu oli ju suuremast laenuvõimekusest ja ühekordsest 300 000 eurosest liitumistoetusest (kolmandik valla aastaeelarvest), mille eest tuleb türkkida uus valla nime kandvaid silte ja infovoldikuid.
15.   Lõpetuseks mainiti uhkusega, et kuigi kõik on niikuinii juba targemate ajudega paika pandud ja ära otsustatudki, siis näidatakse pööbli suhtes üles üllameelsust ja kutsutakse nad kolmel oktoobrikuu päeval liitumisele „jah“ või „ei“ ütlema. Et kui tuleb „jah“, siis saavad vallajuhid kõnelusteks kamaluga uut indu juurde, kui aga „ei“, siis õnneks pole see seaduses ette nähtud küsitlus volikogu jaoks siduv..
16.   Oleksin juba unusutanud: uus vald vajab ka nime. Selgus, et võib pakkuda nii Kõrvemaad kui Anijat aga soovitavalt mitte Aegviidut. Ja üleüldse pakkugu mida tahavad, niikuinii hääletavad Kehra elanikud oma lemmikvariandi kehtivaks.'

Kui paaritunnine nii hästi alanud ja lõpuks kontrolli alt väljuda ähvardunud koosolek läbi sai ja liitumises ja selle garantiides kahtlejad maha rahustatud, siis igaks juhuks süüa ei pakutud, joogist rääkimata. Et äkki läheb veel kähmluseks, mine neid ürginimese ajudega inimesi tea. Igal mehel oli vaba inimesena voli saba sorus või lipp püksis isekeskis kodus neid teemasi edasi arutada. 
Tänan siis minagi vallajuhte suure pingutuse eest. On tõesti, mille üle mõelda!

Monday, August 29, 2016



Primitiivne unistus: kui tõstaks Aegviidu elanike arvu viiele tuhandele?!


Tänan iga silmapaari, kes utoopilisele pealkirjale vaatamata edasi vaevusid lugema. Siinkohal tahaks vaid pilduda mõtteid viisil, mida tavapärane raamis mõttelaad meile ei paku. Olen oma professioonilt just sedasorti keeruliste ülesannete lahendaja läbi mitmekihilise turunduse- ja kommunikatsioonimaatriksi, seetõttu ei võta see ideede loopimine mult ka just liiga palju energiat. Ei midagi reaalset, rahunege!  Laske mul unistada!
Niisiis: kui võtaks eesmärgiks kasvatada Aegviidu 5000 elanikuuga vallaks? Ja arutleks, mida selleks tegema peaks. Esmalt aga tahaksin rahustada neid, kes juba hirmuga ette kujutavad, kuidas rahulikust metsarajoonist (oih, kui palju seeni, kõik korjamata!)võiks üleöö mingi idiootliku agitatsiooni tulemusel kujuneda ülerahvastatud kärarikas asula, kus kellelgi enam komfortaabel elada ei ole. Tõsi, ma usun, et vald ja ümbruskaudsed metsad peaks umbes 20% oma pinnast eramutele kinkima ja et Aegviidu keskusesse tuleks tõepoolest rajada suuremad kauplused, kohvikud, restoranid ja parkimisalad, kuid muus osas võiks rahu ja rahulolu jääda samaks. Ainult et valikuvõimalusi, mida oma päevaese ja öise ajanatukesega peale hakata ja kui kvaliteetselt seda kulutada, tekiks märkimisväärselt juurde.  Skeptikutele: muide, ega ka mina pole nii kindel, et ma väga tänasest suuremat Aegviidut tahakski, kuid vähemasti mõtteharjutusena võiks selle ju läbi mängida. Kui muud kasu pole, saaksime korraks ette kujutada, et oleme elanike arvult sama suur kui Tapa ja topelt suurem Kehrast, ega peaks oma asjade otsustamist neile ära kinkima!

500 uut eramut, 14 kortermaja, kümned ridaelamud
Alustaks siis sellest, et kujutaks ette, mida tähendaks ca 10 kordne elanike arvu tõus praktikas. Eeldades, et täna elab igas eramus keskmiselt 2-3 inimest, siis esimest kasvuvõimalust näeksin selles, kui vanainimeste kõrvale ja asemele tuleks rohkem noori, kes tahaks oma lapsi kasvatata looduslähedases keskkonnas. See võimaldaks elanike arvu ilma lisaehitusteta tõsta 30-50% noorte ja laste arvelt. 700lt 1000ni.

Teise tuhande jaoks tuleks juba hakata metsa raiuma. Kui luua juurde 1500 ruuduseid krunte, mis asuksid 20-25 gruppidena ca 4ha aladel ja selliseid alasid oleks tänasel Aegviidu territooriumil 10, siis saaksime juurde ca 1000 inimest (kokku 250 maja, igas 4 inimest). Oluline on nõrganärviliste jaoks rõhutada, et kui järgida planeerimisel Soome kogemust, kus linnad ja asulad on sageli peidetud metsadesse ja järve kallastele 5-10 km pikkuselt (Aegviidu mõistes siis näiteks võiks teekesed keerata sisse juba Kõrvemaa spordikeskusest alates ja neid võiks jaguda ka teisele poole Nelijärvet), siis keskuses poleks ülerahvastust tundagi.  Kokku oleks inimesi meil siis 2000.

Kuid teatavasti on Aegviidul kasutada vaid 12 ruutkilomeetrit maad. Niisiis tuleks paratamatult kasvu nimel alustada läbirääkimisi Jäneda kandi rahvaga, võib-olla ka Anijaga, et näiteks Pillapaluni piire nihutada. Eduka kauplemise tulemusel juurde saadav täiendav 12 ruutkilomeetrit mahutaks metsade vahele teist samapalju uusi eramaju (veel kümme rajooni 250 maja kokku 1000 inimesega). Kokku siis juba 3000.

Ja lõpetuseks tuleks mõelda ka neile, kes ei taha elada eramutes, vaid eelistavad paariselamuid, kortereid, jms. Piisaks  seitsmest kolmekorruselisest kokku 27 korteriga majast Aegviidu keskuse läheduses ja teisest seitsmest Jänedal, et saada kokku veel 1000 inimest. Ongi 4000 nagu niuhti koos! Viimase puuduoleva tuhande hajutaks ma paaris- ja ridaelamu tüüpi majadesse, mida rajaks kokku 20 erinevasse eramute piirkonda. Igaühte 3-4 maja. Saaksime juurde ca 240 korterit, igaühes 4 inimest. Ja ongi 5000 käes.

Kas vald julgeb unistada!?
Unistada on lihtne. Aga me kõik teame, et selleks, et midagi ehitada, on vaja kahte asja. Need on valla valmisolek visiooni, usu ja planeeringute näol ja uute inimeste valmisolek Aegviidusse elama tulla. Viimased tahavad tööd. Olemasolevate elanike vastuseisu ma hetkel kaardistamisväärseks ei pea!

Kujutame ette, et vald on julge, visionäärlik ja suudab oma osa ära teha. Kust tuleks siis inimesed ja kuidas neid selleks motiveerida? Niisiis on küsimus, kui paljud neist rajatavatest eramutest ja korteritest on mõeldud puhkuseks, kui paljud igapäevaseks elamiseks. Pakun umbes, et üksnes puhkamise otstarbel soetatud omandid katavad 10-20% ulatuses juurdekasvu. Ülejäänud 4000 inimest tahavad, et neil oleks mugav kas Aegviidus töötada või siis siit tööl käia. Võimatu? Kui unistada ühest suurest saapataldade tehasest, siis küll. Aga õnneks pole me oma unistustes piiratud!
Pole saladus, et Eestis toimub mitmesuunaline ja mitmekihiline tööjõu liikumine. Mitte üksnes  Tallinna suunal. Loovamad ja ennast juba kindlustatud inimesed suunduvad ka Tallinnast välja, tagasi loodusesse. Mitte ainult mere äärde prestiizi ja tuult nautima, vaid isegi Kagu-Eesti elektriliinideta pärapõrgusse. Kusjuures, kui vaadata näiteks muude riikide nagu Rootsi näiteid, siis teatud hetkel piisavalt kiire ja tiheda liiklemisvõimaluste juures on enam kui võimalik, et just pealinna ülerahvastus ja kõrged kinnisvara hinnad peletavad noori peresid sadade kaupa kuni 100km kaugusele väikelinnadesse (loogika, et saaks 30-60 minutiga tööle ja koju näiteks rongiga või kiirteed mööda). Kui siia juurde lisada, et 10 aasta pärast on töökohtade struktuur juba nn üle interneti tehtavate tööde kasuks, kerkib silme ette tänane Holland, kus inimesed käivad isegi panka tööle 2-3 nädalas ning elavad-töötavad pigem kodust.

Aegviidu on täna absoluutselt turundamata piirkond, seetõttu pole võimalik hinnata, kas ja mis argumendid millistele elanikkkonna kihtidele nende ligitõmbamiseks mõjuksid. Kuid julgen pakkuda, et kui võimaldada kinnistuste ja korterite hankimist ca 50% soodsamalt kui pealinnas samaväärse eest küsitakse, oleks see igal juhul argument.

Pooled töökohad Tallinnas, pooled Aegviidus
Tagasi töökohtade juurde.  4000 elanikku tähendaks ca 2000 puuduolevat töökohta. 100 leiaksime hotellide, restoranide ja kaupluste avamisest.  Vald,  selle infra hooldus, kultuuri ja hariduse jms neelaks 100. Kibekiire elamuehitus tooks juurde töökohti ehitusel. Vähemasti 100. Väiketootmine, puidutööstus, jms annaks veel 100. Puhkekülad, matka, jm teenused veel 100. Aga ikkagi on õhus veel 1500 töökohta. Nüüd tuleks mõelda realistlikult: 1000 inimest hakkab niikuinii käima tööl Tallinnas, sest seda saab teha sama mugavalt või mugavamaltki kui Viimsist kesklinna sõites! Ülejäänud 500le pakuks võimlaust töötada Eesti Keskkonnaministeeriumis, mis  on üle toodud Aegviitu, Eestimaa Looduse Fondis, Keskkonnahariduse keskuses, PRIAs, vm. 

Ja kui olla päris aus, siis ma püüaks Aegviitu rajada ka 1-2 tõelist unikaalset rajatist. Miks mitte alustada siis loodusressurssi aluseks võttes uudset mahedat metsasaaduste tootmise tehast?  Miks mitte koondada siia Eesti ja Põhja –Euroopa suurimaid alternatiivravi (looduslähedase ravi) keskusi, mille rajamiseks saada toetusi Hiinast, jm? Ja kui veel rääkida spordist, siis oleks tarvis vaid ühte suurt unikaalset SPA-saunakompleksi metsade vahele, et anda tööd veel 100 inimesele.

Kas pea käib juba ringi?! Muide, ma ei tee sugugi nalja vaid usun, et nii ühe piirkonna arendus  käima peakski. Aga see selleks.

Kuidas turundada?
Olgu, aga kust alustada. Mina alustaks sellest, et laseks kõigepealt meie peadest lahti mõtte, et keegi ei taha Aegviitu tulla. Teiseks unustaks hetkeks läbirääkimised valdade liitmiseks. Ja mõtleks korra, mis tüüpi inimesed võiks ikkagi tahta Aegviitu tulla. Siis aga võtaks kätte ja rajaks Aegviidu ja Põhja-Kõrvemaa turundamise keskuse ning hakkaks välja mõtlema sõnumeid ja kampaaniaid,mis erinevaid inimesi kõnetaks.  

Alustagem sellest, et promogem endid iga päev mööda Piibe maanteed kulgevale enam kui tuhandele sõidukijuhile, et neil tekiks kihk korraks sisse keerata. Edasi: kui meil oleks iga kuu pakkuda välja üks lahe kontsert või laat, suudaksime aastas enda juurde meelitada 50 000-100 000 inimest. Ka neile võiks me oma plaane ja unistusi julgelt esitleda. Kui siis võtta ette spordirahvas ja muuta Kõrvemaa üritused Aegviidu-Kõrvemaa ühisüritusteks, lisades jooksule, rattale, suusale ja taldrikuheitmisele muid atraktiivseid formaate, mis algaks ja lõppeks Aegviidus, saaksime juurde veel mõnikümmend tuhat klienti. Siis võiks juba korraldada seente, mustikate ja pohlade korjamise võistutalguid Aegviidu karikatele, pakkuda tuhandele tallinlasele välja tasuta 100 hektarit metsa või põllumaa kasutust isiklike mahesaaduste kasvatamiseks  (100rm inimese kohta, vms). Nojah, ja meenutades kunagist nõuka-traditsiooni, võiks taastada ka suuremate asutuste puhkekülade traditsioonid, pakkudes neile aga mitte enam kogu küla rajamise materiaalset raskust kleenukesi rahakotte kurnama, vaid müüa näiteks igale asutusele suvel 2 nädalat ja talvel 2 nädal  ca 200 kohalistes kaasaegsetes pisikämpingutes, mida nad omakorda ise meeskonnatöö harjutusena kordamööda ehitamas käiks. jne, jne.

Siis tuleks need inimesed endaga siduda. Iga inimene, kes siis satub, võiks saada ID kaardile digitempli, võiks saada püsikliendina klubiliikmeks, võiks sattuda positiivselt mõtlejate võrgustikku, võiks saada järgmise Aegviidu ürituse pealt 10% hinda alla, võiks saada iga 10 ürituse tasuta, võiks saada korterit või krunti ostes eelise krundi valikuks, jne, jne. Peaasi, et tahaks tagasi tulla ja pärast ka elama jääda!

Aegviidu on etem igast mererannast
 Aga kõik need on detailid, mida juba iga konkreetse turunduskampaania korral kaaluda. Uskuge, Aegviidul on kordades suurem sanss saada tõmbkeskuseks just loodust, tervist, sporti, perekonda ja arengut väärtustavate inimeste silmis, kui sadadel meist tuntumatel linnadel ja asulatel üle Eesti. 

Kuna kolisin Aegviitu ise alles mõne aasta eest, müües eelnevalt maha nii tervet korrust katva korteri Tallinna kesklinna ühes ihaldusväärseimas asumis kui maja Jägala jõe suudmes imelise liivarannaga Ihasalu lahe ääres, siis võin need väärtused üle nimetada: kiire ja ülimugav ühendus linnaga, rõvedate nõukaaegsete elamurajoonide puudumine, piiritu harmoonia loodusega ilma liigse külma meretuuleta, igapäevast elukorraldust toetav piisav infa( kool, lasteaed, poed, staadion, apteek, perearst), sõbralikud ja avatud inimesed.  Ma ei tea, kas neid eestlasi, kes hinges sama ihkavad, on just 4300, kuid keegi ei keela meil endid promomast.  No seda muidugi vaid juhul, kui me 5000 pealiseks kasvada ja ise otsuseid vastu võtta tahame!


Aga ma usun, et kui püüda taga ajada mitte vaid eluheidikuid ja neile tööd otsida, vaid positsioneerida oma valda teadlikult kvaliteetpuhkuse ja -elukeskkonnana, siis polekski ehk mingi ime, kui suvalisel 2025 aasta kolmapäeva õhtul pärast väsitavat seenekorjamist ja jooksutrenni võib kogu perega elavat mustanahaliste jazzmuusikte kvartetti kuulama minna jala või jalgrattaga vaid 1km kaugusel asuvasse kohalikku sushirestorani.

No selline utoopiline unistus siis! Kes viitsib, vaidleb vastu!

Wednesday, August 24, 2016


Halduskorralduslikust ühteheitmisest esimese vastutulijaga


Hiljuti potsatas minu postkasti ülekutse Aegviidu vallvalitsuselt: aita uuele ühendvallale leida nimi! Olin pehmelt öeldes sellisest pöörudmisest üllatunud, sest mitte kunagi varem pole minu postkasti saabunud ühetgi meili, mis kutsuks üle arutama, kas ja kellega ja miks on Aegviidul mõtekas ühineda.

Asja lähemalt uurides sain vastuseks, et asi on ju sisuliselt juba otsustatud: et niikunii tuleb liituda ja kuna haldusreformi idee on liituda tõmbekeskuse ehk pealinna poole, siis järelikult tuleks liituda Anija vallaga. See tähendab Kehrat. No olgu, mõtlesin, aga mis on meie platvorm, milleks me liitume? Mida uus liit meile annab ja mida võtab? Kus on see analüüs? Vastus oli sarnane: praegu lihtsalt vallad liituvad ja kuna uusi ideid pole, siis  kõik jääb nagu enne. Et eks pärast valimisi paistab. Paistab siis mis?

Tegelikult olen ka mina suht passiivne vallaelanik, ei viitsi reeglina kaasa rääkida. Põhjus nimelt selles, et tavapäraselt kaasab vald elanikud kampaanikorras mingi tühise ehk tähtsusetu asja arutamisse nagu näiteks nimi, kivi, vms. Põhimõttelielt võib ju aru saada, et ülalpool arvatakse kogemusele tuginedes, et ilmselt keerulisemad skeemid inimesi ei huvita. Kuid olles oma elus aidanud korraldada erinevaid edukaid valimisi üle eesti erinevatele poliitilistele grupeeringutele, tean ka imehästi, et sageli tahetaksegi magusamad otusused võtta vastu segamatus vaikuses.
Vähemasti seekord tärkas minus vaist, mis samuti kogemusele tuginedes teadis mulle kõrva sosistada, et pärast Kehra suuruse magalaga liitumist ei ole Aegviidul alles enam ühtki trumpi, millega seista oma arengu eest, võideldes ühise eelarvenatukese pärast sootuks teistsuguse maailmaatega inimmassiga. Meie maksud rändaks suurde potti ja ilmselt saaks sellest tulevikus Kehrasse rajada ujulaid ja kultuurimaju, Aegviitu aga ehk veel ühe kiigeplatsi. Nn proportsionaalselt ja JOKK põhimõttel. Olen omal ajal Jõelähtme valllas Neeme külje all elades seda juba kogenud: valla asju otsustati Tallinna laia kämbla alla asuva Loo elanike häältega. Ja see polnud sugugi jätkusuutlik hääl kaugematele valla nurkadele.

Saage palun õigesti aru, ma pole selle vastu, et vallad liituks. Aga mind ei rahulda seisukoht, et me peaksime halduskorralduslikult ühte heitma esimese ettejuhtuva kaaslasega vaid seetõttu, et juuste juuri närib hirm sattuda sundabielusse sellesama juhusliku vastutulijaga. Sõbrad, ärgem kartkem sundliitmist! Ma olen enam kui kindel, et kui riik peaks jõudma sundliitmisteni, tähendab igaüks neist riigile pikka ja kulukat kohtuteed rahulolematute valdadega, kes on kaotamas õigust omi asju ise otsustada. Ja kuniks me ei räägi valdadest, kes endaga toime ei tule, teenuseid pakkuda ei suuda, vms, on ka reaalne, et kohtud hakkavad selliseid sundliitmisi põhiseaduslikule printsiibile tuginedes takistama.

Kui nüüd hirmud maandatud, võiks astuda veelgi sammukese tagasi ja küsida, mida me liitumiselt saada tahaks. Ma julgen pakkuda, et vähim, mida nõuda, on Aegviidu arnegukava jätkuv täitmine ja selleks vahendite leidmine. Kuid kui me arvestame, et oma potentsiaalilt on kunagi ühe suurtööstuse ümber koondunud Kehra võrreldes Aegviiduga pigem surev kui arenev piirkond, saame aru, et Kehra vajab meid rohkem kui meie neid. Seda muidugi juhul, kui Aegviidu võtab ambitsioonikalt ette ja arendab ennast Tallinna lähimaks ja popimaks looduslähedaseks puhkepiirkonnaks koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Vähemasti võiks see olla liitumisläbirääkimiste alguspunkt.

Teine oluline küsimus on, kas meil on alternatiive. Nagu näha, siis on. Esiteks Tapa. Võrreldes Kehraga on Tapa puhul tegu selgelt perspektiivikama piirkonnaga, kuna just sinna suunab riik oma kaitseeelarvest suure osa. Ja sellest rahast Tapa ka mühinal kosub. Julgen prognoosida, et 10 aasta pärast on Tapa eelarve kolmekordne, Kehra oma aga pigem tänases mõõdus. Lisaks on Tapal kasutada sadade välissõdurite füüsilist rammu, olgu siis talgute vm läivimiseks, mida Aegviidul kahjuks pole. Need on spekulatsioonid õhust, mingit ennustusmudelit mul peale iskliku loogika pole. Aga kuna ka muid analüüse pole, siis miks mitte spekuleerida!

Kuid Kehra ja Tapa ei ole tegelikult ainsad variandid. Kui vaadata ringi, võiks möönda, et Aegviidu oma perspektiiviga sobiks kõige paremini kokku teatud küladega nii Anija kui Tapa vallas. Püüdes Jäneda Tapa alt lahti haakida ja liita veel ka Ambla, Käravete ja miks mitte Albu valla lõunast ning mõned külad Tallinna ja Aegviidu vahelt Anija vallast, saaksime paljuski palju atraktiivsema ja homogeensema piirkonna, kus saadaks ühistest arenguvajadustest selgemini aru. Kas keegi täna neid läbirääkimisi peab? Või oleme leppinud olukorraga? Et tulgu, mis tuleb?

Mida teeks mina Aegviidu valla kingades täna? Kasutades talupojalikku loogikat, jätaks ma alustuseks sundliitmise mure koheselt ukse taha. Siis võtaks ette valla arengukava ja püüaks iga plaanitud objekti rajamise ja rahastamise välja pakkuda ühise uue valla liitumislepingusse. Ja kasutaks seda hetke ka korraks endalt küsimiseks, et äkki tuleks rikkama vallaga liitumisel koheselt ka oma soove paarikordistada?! Et miks ainult võimla, kui saaks ka basseini.  Seejärel käiks selle nägemuse välja nii Tapale kui Kehrale kui ka üksikutele asumitele meie ümber. Vastu küsiks nende aregukavu, analüüsiks ühisosasid ja erisusi.  Ja siis formuleeriks oma pakkumised selliseks, et just need partnerid, kes meie arengut enim mõistavad ja toetavad, satuks läbirääkimiste laua taha. Kuid see pole kõik. Liitumisel tuleks ka kokku leppida selles, et ühinemisleping saab aluseks ühtse uue valla arengukavale ja selle eiramine ükskõik millises punktis muudaks õigustühiseks ka liitumise. See lukustaks paljud otsused ja sunniks tulevasi rahvasaadikuid oma eelkäijate leppeid austama. Veel lisaks ma ükskõik kellega liitudes sisse korra, kuidas üheks valmisringkonnaks muutuvas piirkonnas tagada erinevate piirkonade esindajate kaasatus. Siinkohal tuleks juba kaasta juristid, kuid on selge, et kui sellest punktist täna üle libiseda, saame pärast järgmisi valimisi ja uusi prioriteetide sättimisi vaid nurgas nuuksuda.

Ma olen liiga kogenud selleks, et mitte teada vallajuhtide kiusatusest leppida liitumisel kokku vaid oma sooja koha säilimises. Mitte, et see oleks mul fakt Aegviidu ja Anija kohta, kuid see on üleüldine praktika. Väga tihti ollakse nende polstriga taburetikeste eest valmis oma rahva huvi peenrahaks vahetama. Mäletan, kuidas Tallinn surus omal ajal Jõelähtmele Rebalasse linna prügilat ja „jah“ sõna saamiseks piisas vaid sellest, et prügilat rajav firma paar korda vallajuhte Saksamaa vahet sõidutas ja hea- paremaga nuumas. Kui siis rahvas küsimuse tõstis, et ok, saame omale Tallinna prügi koos keskkonnariski, kajakate ja haisuga, aga et mis me vastu saame, leppisid vald ja prügila rajaja kokku 6km mittekuhugi viiva kruusatee (Rebala-Kallavere) ühekordses asfalteerimises, mid kasutab päevas umbes 50 autot niisama ringiuitamiseks endiste fosforiidikaevanduste vahel. Sõbrad, see oli puru vallaelanike silma, mitte soov valla huvides tulevaselt miljoniprojektilt korralikku andamit välja kaubelda! Needsamad riksid hõljuvad üle Eesti iga valdade liitumis kohal.

Kokkuvõttes: Aegviidu ja Põhja-Kõrvemaa on liiga suure arenegupotentsiaaliga kohad selleks, et nende üle otsustamine jätta viiekorruselise kortermaja neljanda korruse töötule Sashale. Igati väärikas ja endast lugupidav oleks esitada kõigile ümbritsevatele kavaleridele oma läbimõeldud ja kaalutletud tingimused  nii põhimõtete ja väärtuste klappimisele kui kaasapandavale kaasavarale. Sest kui me täna ei liitu, ei kaota me niikuiinii midagi. Ja kui tuleb sundliitmine, siis saab selle tõenäoliselt kohtus edukalt vaidlustada. Ja kui ka ei saa, oleme vähemasti võitnud aega enda soovide setitamiseks. Samal ajal aga miks mitte pidada plaani teiste väiksemate ja meie arengust enim võitvate asumitega? Keeruline? Aga kes ütles, et valla juhtimine peaks kerge olema?!

Või mis siis on ikkagi Aegviidu valla plaan? Tahaksin väga loota, et kõik mu kahtlused ja kriitika tühjaks osutuksid ja siinsamas leheveerul kuu aja pärast valljuhtide suurepärasest plaanist lugeda saaksime!