Saturday, March 14, 2009

Ajuvaba nutulaul 13 palgast

No tule taevas appi! Meie ajakirjandus on langenud sügavale populismi küüsi. Kahjuks. Kuidas küll teisiti mõista avalikku rünnakut 13 palga saajate vastu. Sõbrad Postimehest, Lauri Linnamäe, Sirja Niitra, Kalle Muuli, teie künism on naeruväärne, kadedusest pungil.
Tean mitut ametnikku, kes tänavu 13 palga kätte on saanud. Tegu on tavapärase õigusega, mis reguleeritud ka seaduse tasandil. Ei, rehepaplus pole see, kui inimesed kasutavad oma õigusi, sest kuna siis veel ku mitte kriisi ajal, tuleks välja võtta kõik, mis sulle kuulub.

Lugupeeetud ajakirjandus, kus ilmselt reklaamikäivete vähenemine kriitilisest piirist palju kaugemale vajunud, on kadedusest ja kitsarinnalisusest, võib-olla ka näljast nõrkenud mõistuse vingerpusssidest tingtuna, ajanud oma küüned teiste inimeste taskusse. Kas tõesti on puhkuserahad sedavõrd suur patt, et neid puhkusele läinud ametnikud saada ei tohiks? Kas tõesti on oluline vahe, kas puhkuseraha makstakse ühe osana või on see jagatud lisapalgaks 12 kuu vahel? Kas tõesti on ajakirjandusel õigus mõista hukka inimesi, kes oma tööga selle palga on välja teeninud?
Julm aga minu arvates tõsi on see, et ajakirjandusel pole mingit õigust heita ametnikele ette, mida nad oma palgaga teevad: kas võtavad välja ja kulutavad kasiinos, võtavad välja ja kasutavad oma perele või jätavad väljavõtmata ja lükkavad edasi järgmisse aastasse.

Võib-olla tõesti tundub ebaõiglane, et ca 60 000 kuus teeniv Pärnu linnapea Viisitamm saab veel ka ühe palga puhkuserahana, samal ajal kui Pärnus lisandub töötute ridadesse iga nädal kümneid inimesi- Kuid ometi on see tema raha. Ja me keegi ei tea, milleks ta seda kasutas. Võib-olla annetas pool puhkuserahast näiteks Saaremaa hiljutisele põletusohvrile? Kas ta sellisel juhul peaks oma rahapaigutust avalikult õigustama? Ei, mitte mingil juhul!

Minu arusaamist mööda ei tohiks me täna üksteise rahakotti piiluda, iseasi, kui keegi teiste tagant raha varastab. 13 palk on aga seadusik. Isegi kriisi ajal. Piilumine teeeb vastikuks, tõstab vererõhku ja ei luba maailma enam loomulikuna näha. Olen seda alati korranud - ka kriisi ajal on palkade vähendamine iga palgasaaja eraasi ja ei tohiks muutuda populistlikuks kampaaniaks. Olgu see siis riigikogus, kes tegi valijate lollitamiseks päris hea pettekampaania "oh-meid-vaeseid-president-ei-luba-palku-kärpida". Rahvas läks õnge, ajakirjanikud samuti. Kas tõesti arvab keegi, et presidendi korraldus tuli teda ametisse upitanud poliitikutele üllatusena?! Mõistagi oli see vaid osa kampaaniast, mille lõpp oli ette teada. Just sellepärast pole populismist kasu, pigem võinuks ja võib ka edaspidi iga riigikogulane oma solidaarsust personaalselt väljendada. Sellest vaatevinklist tundub mulle, et Mart Viistamm oli siiski palju ausam ja ei hakanud vassima, vaid võttis selle, mis talle kuulus ilma PR-kampaaniata.
Annaks jumal, et nälg vaestele ajakirjanikele halastaks ja tegeliku rehepapluse osas silmad avaks.

Tuesday, March 10, 2009

Inno & Irja fenomenist

Ma üldiselt ei armasta klatsimist. Ei armasta ka nilbust. Kuid Inno & Irja blogi on hakanud mindki, vana konservatiivi, köitma. Eelkõige rahvajuttude ja teistsuguse tsenseerimata info tõttu. Ajalehtes ja televisoonis kehtib teatavasti Eestiski mitmetahuline tsensuur. Rääkida ei tohi halvasti teatud inimestest, kunagi ei tohi küsida "miks", kui mõni politseinik, poliitik või suhtekorraldaja sulle mõne materjali sokutab, jne, jne. Tulemus? Palju vastuolulist infot ning teadmatus sellest, mis tegelikult ilmas sünnib. Vahetevahel on selline tunne, et meedia jätab uudist kirjutades küsimata need kõige olulisemad küsimused, millest sõltub asja tuum. Inno küsib aga just õigeid küsimusi. Küllalt sageli.

Inno & Irja fenomeni laiem kandepind ühiskonnas baseerub aga väga heale ja oskuslikule lugeja tunnetusele. Nii nagu olen õpetanud oma meediakursustelgi, on iga lugejate tähelepanu pälviva arvamusartikli eelduseks kaks tõdemust: esiteks: tuleb kirjutada sellest, millest inimesed saunas (lõõgastunult) räägivad. Ning kirjutades kasutada sellist sõnavara, mida saunas kasutatakse. Ja nii saabubki edu. Saabus ka Inno& Irja õuele!

Inno&Irja fenomenil on aga ka teine külg. Rahvast raviv. Meie seas on palju inimesi, kelle näiline vooruslikkus ei lubagi neil kõnelda ropusti, halvustada ligimest või suisa tuhnida kaelani kellegi eraeluises poris. Ometi annavad just need väikesed vürtsid elule õige maigu. Niisiis saabki nende inimeste (peaaegu meie kõigi) elu motoks enda toitmine teiste inimeste meeletute armuseikluste, rahalaristamiste ja kuulsusenarrusega, kusjuures endale ei lubata keskpärasusest peaaegu mitte kunagi ühtegi kõrvalhüpet. Kogu adrenaliin tarnitakse Inno&Irja või Liislassi silmade-kõrvade vahendusel. Raviv toime on aga kindlasti märgatav - kuulsate rahvuskaaslaste tegemisi endi unistustega võrreldes kaob enamikus meil igasugune tahe üldse meeletusi üritada. Viimast kahel põhjusel. Esiteks ei suudaks me midagi niiiiii geniaalset või ilget korda saata ja äparduksime juba esimeses voorus. Teiseks oleme vajaliku adrenaliinisüsti ka juba kätte saanud. Nii saamegi oma pisikest ja mustvalget elukest lontis kõrvadega südamerahus edasi elada.

Mulle meenuvad uuringud, mis on tehtud USAs - maailma ühes usklikumas riigis. Sealne probleem on paljuski just selles, et ühiskond ja kirik on seadnud liiga kõrged normid ja standardid: noorukid iseseisvalt õhtul õues ei tohi käia, koolilapsed peavad kooli ja koju minema vaid koos saatjaga, kogu aeg peab naeratama, kedagi ei tohi diskrimineerida, suguelu väljaspool abielu on kuritegu, jne, jne. Milline on tulemus? Pornograafia levik, laste suguline ärakasutamine - need numbrid on ülikõrged. Peaagu nagu Inno&Irja blogi külastajate arv!! Küsige, mis riigi kodanikud istuvad ööpäeevaringselt online sexitubades, üritavad imevigureid kasutades Ida-Euroopa või Aafrika neiukesi veebikaamera ees lahti riietuma sundida! Mõistagi on need jänkid, keda analoogsetel saitidel on tubli 75%! Üks eripära on veel selles äris: kui vene mehed üldjuhul veebisexi ei harrasta vaid eelistavad põrutada naturaalselt, siis euroopa ja ameerika kutid advokaatidest ehitusmeesteni võivad päevas 3-4h just sellisele suhtlemisele kulutada. Kuid mille poolest erinevad ameeriklased eurooplastest? Ehh-hee, kui eurooplased suudavad dzentenmenlikult neiuga privaatruumis vähemasti 10 minutit mängida, siis ameeriklased kütavad end kuumaks juba eesruumis, sisenedes privaati vaid kuni 30 sekundiks, et pauk rinnahoidjate langedes valla päästa! Nii hoitakse kokku suur hulk raha, makstes vaid 1 min eest! They save it for their mortgages!!

Mida järeldame?! Inimene on leidlik: seal, kus meid ei nähta, saame olla meie ise!! Ja veel parem kui see kõik jõuab meieni tasuta. Nagu pornosaidil või Inno & Irja blogis!

Just seepärast tuleks toetada ja soosida neid ravivõtteid a'la Inno&Irja, mis pinged enne plahvatust juba maha võtavad!

Integratsioon on läbikukkunud, valmistugem vene mässuks!

Nüüd siis teamegi tõde. Lausa mustvalgel on see meieni toodud inimarengu aruandes. Kurb aga tõsi: 20 aastat integratsioonipoliitikat on jooksnud liiva, sest raport hoiatab meid vene noorte veelgi suurenenud võõrandumise eest ja ei välista edaspidi kokkupõrkeid rahvuslikul tasandil. David Vseviovi sõnu kasutades on see väga kurb tõdemus, mis sunnib tõsiselt ümberhindama meie rahvusvähemuste poliitika nii sotsiaalsed kui taktikalised eesmärgid ning nende saavutamise. Ohh, kuidas me küll nii kaugele jõudsime?

See lõimumispoliitikast kirjutamine on üldjuhul tänamatu ettevõtmine. Kui lugeda minu (aga ka Veidemanni või Vseviovi) varsemate selleteemaliste sõnavõttude kommentaare, siis hakkab lausa elu pärast hirm. Mingi eesti tõusikute kari on uhkel arvamusel, nagu poleks vaja venekeelse elanikkonna nimel üldse pingutada - kes tahavad, saavad hakkama, kes virisevad, kobigu minema. Kui aga püüda ettevaatlikult sama teemaga läheneda venelastele, siis veel mõne aasta eest levinud üksteisemõistmine on asendunud jäiga eitamisega. Meie (riigi, põliselanike) jutte ei usuta, meid ei usaldata, pigem kardetakse ja põlatakse.

Seda, et meie venekeelsed on olnud eemaletõrjutud paljudest privileegidest, nendega on käitutud enam vähem nagu eeldab JOKK, kuid nendesse kui rahvusgruppi on suhtutud rohkem või vähem varjatud ükskõiksuse, tõrjuvuse ja isegi põlgusega, pole viimastel jäänud märkamata.
Minu eksabikaasa tavatses varem alati mind maapeale kutsuda, kinnitades, et venelased saavad eestis hästi hakkama (ta pidas silmas neid 3 venelast, keda ta tundis, kes olid kõrgharidusega, Tallinnast ja valdasid 3-4 nelja keelt). Mina suhtlesin ja suhtlen tänaseni mitmekümne venelasega eestist ja teist samapaljuga piiritagant ning uskuge - pessimismiks on põhjust. Ega meil polegi karta, et mässama hakkaks intelligendid, priimadel töökohtadel rügavad haritud venelased, vaid ikka need, kel miskit elus vajaka jääb ja kelle arvates on selles otseselt süüdi Eesti riik, valitsus ja laiemalt kohalik põlisrahvas. Uskuge, oma tutvusringkonnas kuulen ma sellised avaldusi pea iga nädal erinevatelt venelastelt. Ja sedasama kinnitab ka raport.
Täna on koht endalt küsimaks, mida oleme teinud oma poliitikas valesti. Olen kindel, et neid punke saab palju. Püüan loetleda pähetulevaid:

1. Me oleme ajanud sellist välispoliitikat, mis on suurendanud sisemisi pingeid ja läinud vastuollu siinsete venelaste tõekspidamistega. Pean silmas vene-eesti majadussuhete lõhkumist, ülemäärast amerikaniseerumist, silmakirjalikku gruusiameelsuse kultiveerimist, pronkssõduri kõrvaldamist, jne. Ma mõistan, et valisime partneriks USA ja et vene elulaad ning mentaliteet meile ei passi. Kuid kas keegi hindas enne poliitiliste manöövrite tegemist ka sisepoliitikas kaasnevaid riske? Eriti olukorras, kus venelased viibivad enamjaolt vaid vene info- ja kultuuriruumis.

2. Eestlase, muulase, ja eestimaalase identiteetide paralleelne arendamine. Pärast 1991 aastat tulnuks meil kõik need venelased, kes olid siia nõukogude ajal sattunud, vabatahtlikult rännanud või kes juba mitu põlvkonda siin elasid, kodustada. See on segase identiteediga rahvas, kes otsis ja otsib tänaseni oma kohta, oma kuuluvust. Nende vanematest vähemalt üks on kaukaaslane, mõnel ukrainalane või valgevenelane, mõnel grusiin või tatarlane. Teine vanem venelane või muu rahvus. Nende emakeeleks on vene keel, kuid juured võib-olla hoopis kaugemal. Kui inimesel on võimalik oma elu- ja sünnikoha, juurte, keele, jms alusel valida endale sobivaim identiteet, siis Eesti tegi kõik selleks, et see poleks eesti identiteet (takistused kodakondsuse omandamisel, tööjõupoliitika sidumine keeleoskusega, jne aretasid meie maal teise sordi inimesi. Eesti neegreid.). Venemaa tegi samal kõik selleks, et siinsed venekeelsed samastaks end Venemaaga. Gruusia, Valgevene ja Armeenia ei tundud siinsete vendade vastu mõistagi vähimatki huvi. Neil endilgi muresid küllaga. Tulemus? 400 000 inimest, kellest tubli 70% ei tea, kes nad on ja kelleks end pidada. Nad teavad, et nad pole venelased ja ei pea kodumaaks Venemaad, nad pole ka eestlased, sest see nimetus on broneeritud vaid põliselanikele. Haritumad teavad, et neid kutsutakse tibladeks. Ometigi, nad tahaks olla eestlased selle sõna laiemas mõistes, sest just meile sarnanevad nad oma püüdlustelt enim. Taustast hoolimata.
Mu üks parimaid sõpru, Anna, on 27 aastane ingeri taustaga venelane, kes kolis mõne aasta eest Tallinnast Lasnamäelt Münhenisse ja töötab seal advokaadibüroos juristina. Ta valdab vabalt eesti, vene, saksa, inglise ja prantsuse keelt. Aga ta ütleb, et kui Eestis ei tundnud ta end eestlasena (põhiliselt kehvapärase grammatikaga keeleoskuse ja kogetud eemaletõrjumise tõttu), siis Münhenis teavad kõik, et ta on eestlane. Tema jaoks on uhke tunne olla eestlane, ta räägib huvitavaid lugusid oma kodumaast ja ta ei julge kunagi sakslastele öelda, et tegelikult on ta hoopis venelane. Kas ei näita see, et kui oleksime tahtnud, oleksime suutnud muulased kodustada?

3. Me pole suutnud mõista, et rahvaste ja kultuuride paljusus on tegelikult rikkus, mida kasutada Eesti arendamisel. Kui rääkida majandusest, siis eks ole Venemaaga äri ajajateks ikkagi keeleoskajad. Kui rääkida agressivsest välispoliitikast ja eskpordipoliitikast, siis eks ole slaavi temperamendis palju rohekem müügioskusi ja võimeid oma tahet peale suruda kui meil eestlastel. Me oleme riigina ELis saamatumate seas paljuski oma temperamendituse tõttu. Nagu ütles mulle kunagi meie EL liitumisläbirääkimiste eestvedaja Alar Streimann, et "kui eestlane sõidab üle eesti piiri, siis hakkab ta kohe igatsema tagasi koju, suhtleb välismaal võimalusel ainult teiste eestlastega ja naaseb esimesel võimalusel". Kui me oleks suutnud endi muulased kodustada ja nende väärtust hinnata, oleks me palju paramas majanduslikus olukorras kui täna.

No nii, aitab küll targutamisest. Kunagi ehk kirjutan ka sellest, mida tuleks teha, et kodusõda ära hoida! Minu arvates on see lihtne kui vaid poliitilist tahet, rahvuslikku suuremeelsust ning praktilist mõtlemist jätkuks. Loodame!

Ahjaa, inimarengu aruannet saab lugeda aadressil: http://www.kogu.ee/

Monday, March 9, 2009

Solidaarsus pole majandustermin

Juba mõnda aega olen murdunud pead selle üle, mil määral presidendi poolt üleskiidetud ja meediaski palju tähelepanu pälvinud kriisiaegne sõna "solidaarsus" omab sisulist, mil määral plakatilist ja mil määral lausa ohtlikku tähendust. Mulle tundub, et taaskord on käibele lastud sõna, mille kõlapilt ja tegelik sisu on suht erinevad.

Ma mõistan loomulikult, et solidaarne olla tähendab üksteist toetada mingites küsimustes, üksteisega erimeelsustest hoolimata koostööd teha. Mitte kunagi ei ole aga solidaarsus majanduslik termin. On ennekuulmatu, et erasektor nõuab avalikult sektorilt solidaarsust, mis peaks väljenduma palkade külmutamises, palkade vähendamises, koondamistes. Olen küll eraettevõtja kuid konsultandina tean, et äri ja majanduslik jõukus baseeruvad ikka konkureerimisele, rohkem teenimisele, mitte aga käed rüpes oma elukvaliteedi langemist nautides. Kui üks pere liige on tööl eraettevõtluses ja teine on avalik teenistuja, siis esimese koondamisel oleks lauslollus nõuda solidaarsust ka teiselt. Näiteks osalist palgast loobumist. Sellise võltssolidaarsusega paneme löögi alla mitte vaid konkreetse pere vaid ka kogu majanduse, sest inimestele jääb vähem raha, mida kulutada. Majanduslik kasv baseeruub ju aga ainult kulutamisel, mitte kokkuhoiul.

Mingil määral meenutab praegune majandusliku solidaarsuse nõudmine mulle islami püha sõda, kus vaenlasega tuleb otsida rahu ajal, mil ta sust tugevam on. Kui aga ise taas tugevamaks saad, tuleb vaenlane hävitada! Silme ette kerkivad ka pildikesed vene oligarhide ja Putini omavahelistest jõukatsumistest!

Olen üsna kindel, et tegelik solidaarsus nii riigikogus, linnavalitsustes, jne, ei peaks olema kollektiivne solidaarsusvaldus, millega jäetakse riigi või omavalitsuse kassasse rohkem raha, vaid pigem indiviidide isklik soov. Kes keelab mõnel riigikogu liikmel oma palgast teatud osa annetada virelevetele ajakirjanikele või ehitusärimeestele, kultuuriinimestele või loomade varjupaikadele? Jumala pärast, tehke seda! Aga ärge nõudke, et kõik peaks hakkama vähem teenima, vähem kulutama. Ükski kokkuhoitud kroon ei tee meid kahjuks rikkamaks, küll aga suretab raharingluse peatumine majandust veelgi suurema hooga.

Nojah, mõni võib nüüd kohe kritiseerida, et "avaliku sektori palgad ja kulud ei ole õiglased ega konkurentsivõimelised ning mida suuremad on mõttetute bürokraatide palgad, seda raskem on leida ettevõtjail konkurentsivõimelise (ehk madalama) palgaga töötajaid". Tõsi ta on. Kuid sellisel juhul tuleks rääkida mitte solidaarsusest vaid palgastmestike ümbervaatamisest, töötajate vähendamisest jne. See oleks vajalik protsess igatahes, kus töö tõhusus tõuseks. Kuid seda ei tohiks teha solidaarsuse egiidi all.

Joodikuga solidaarne olemine ei tähenda ju jooma hakkamist ja tänaval püherdamist vaid ikka tema toetamist kasvõi sakuska hankimisel! Olgem siis terminitega täpsemad ja sisulisemad!

Saturday, March 7, 2009

Miks otsustasin blogida

Tere kõigile!! Sageli olen tundnud, et ühiskonnas on liiga palju ärapanemist ja liiga vähe ära tegemist. Olen märganud, et ajalehed ja massimeedia on suts naiivsed, pealispindsed ja kallutatud selleks, et tuua näilisuse tagant välja tegelikkus. Selles on märksa osavamad mitmed blogijad, kellest edukamatega ma ometigi konkureerida ei kavatse. Inimeste eraelu ja skandaalid pole lihtsalt minu maitse, eriti kui neid esitletakse täis läbikumavat kadedust, õeldust ja sensatsioonihimu.

Minu isklikeks lemmikuteks Eesti avalikus elus ei ole Lass ega Pihl, veelvähem Saagim või Edgar. Toomas Pauli ja Hanno Runneli kirjutised ületavad viimaste hinge- ja suletõmbeid mäekõrguselt. Sest nad pole kunagi isklikud ega solvavad, kuid panevad mõtlema kõiki, kel selleks soodumust. Ma ei arva palju Reformierakonna viimaste aastate "mina-tean-oskan-kõike" hüplevast hoolimatusepoliitkast ega ka savisaarlaste tüütust ja argpükslikust kaevikusõjast, kus sootuks paistab olevat ununenud soliidsus ja väärikus. Ma ei pea lugu isamaaliste loosungite tulvast, mille all tehakse vahet rohkem ja vähem isamaalastel ega ka roheliste ülepingutatud nutuoru rongkäikudest hapnikuvaesusesse hukkuda võiva planeedi päästmiseks. Seepärast ei taha ma olla ühegi partei hääletoru.

Lihtsalt mulle on alati meeldinud suhelda inimestega, kes oskavad näha puude taga metsa. Ma ei kannata kannupoisse. Ja mul on ükskõik ühiskondlikust arvamusest. Peaaegu ükskõik. Mulle lähevad korda inimesed, igasugused. Tahaks kuidagi kaasa aidata, et suureneks märkamine ja hoolivus.

Hea meelega oleksin oma mõtteid, mida varasematel aastatel telliti siinkirjutajalt erinevate kohaliku meediamaailma juhtväljaannete poolt, ka edaspidi suurema tiraaziga avaldanud, kuid...kahjuks lõi minu vastu 2008 aastal algatatud kriminaalasi sellesse järjepidevusse sisse tugeva prao. Kes siis ikka tahaks riskida sellega, et avaldab väidetava kupeldaja arvamusi! Tõsi ta on. Nii on ka mulle parem, sest saan ennast väljendada vabamalt, retsenseerimata. Kahjuks ka ilma honorarita! Muide, kupeldamises mind ükski asutus veel süüdistanud pole, vaidlus käib hoopis reklaamiga abistamise ümber... Prokuratuur usub, et see on kriminaalne kuritegu, mina aga olen vastupidisel arvamusel. Ei hakka siinkohal neid teemasid lahti kirjutama, ehk mõni teine kord.

Seega ei ole siit blogist mõtet otsida midagi täiuslikku, ei midagi sensatsioonilist, ei midagi vaenulikku, sest kindlasti pole ma inimesena parem keskmistest ja arvan, et mul pole ka erilist moraalset õigust tampida mudasse neid, kes midagi siin elus ära teha üritavad. Isegi siis kui nende ürituse tulemuseks on soperdised, ei tahaks ma olla liiga karm.

Õnneks pole mõtlemisvõime areng aga otseses seoses iskliku vooruslikkusega. Viimase poole küll püüdlen Jumala abiga. Kes tahavad kaasa mõelda, welcome!!