Eesti võiks pakkuda Julian Assange-le varjupaika

On halenaljakas, et mitte öelda õudne, et üks ajakirjandust praktiseeriv mees on maailma enamuses riikides tagaotsitav, kuna julgeb tuua päevavalgele salajase. Isegi Shveits reetis ta.

Mäletan oma ammusest ajakirjanikuelust, et tavapärane treeningküsimus noorele ajakirjanikule oli selline: kui sa oled kellegi olulise iskiku (näiteks peaministri) kabinetis ja sa tead, et tema sahtlis võib olla dokument, mille paljastamine aitaks ära hoida katastroofi, siis kas sul on ajakirjanikuna õigust selle olulise isiku hetkelist kabinetist väljumist ära kasutada tema sahtlites sorimiseks. Õige vastus, mida ajakirjanikele üle maailma õpetatakse, kõlas nii: põhimõtteliselt seda õigust pole, kuid kui on ikkagi teada, et see nn seaduserikkumine aitab kaasa inimkonna pääsemisele katastroofist, vms, siis on on ajakirjanik õigustatud reegleid rikkuma.

Nüüd vaadelgem Wikileaksi tegevust: ilmselt ei saa seda siiski päriselt klassifitseerida maailma katastroofi eest hoiatamiseks, kuid oma algelised sammud sellel teel on Wikileaks kindlasti teinud. Iseasi on see, et ega me ei tea, et seda infot oleks Wikileaks kusagilt hankinud ebaseaduslikult. Kui aga see info on talle toodud, ükskõik kelle poolt või mis kaalutlustel, siis on ajakirjaniku püha kohus sellest ka lugejale teada anda!!

Paraku elab ja ilmitseb kaasaegne maailm just saladustel. Molotov-Ribbentropi salaprotokollid olid vaid üks sellistest salajastest kokkulepetest suurriikide vahel, mis mõjutasid sadade miljonite inimeste saatust mitmeks põlvkonnaks. Olnuks tol ajal Wikileaks.....

Kaasajal tehakse riikide, poliitikute, jt vahel salakokkuleppeid kogu aeg ja seda nimetatakse diplomaatiaks. Kuid kahjuks nagu ka MRP puhul, käib seegi üle elanike peade ja neile udu puhudes. Meile lähemad näited on Estonia laeval toimunud relvavedu või näiteks USA salavangide laagrid Euroopas.

Ma oleks saja käega poolt, et Eesti astuks välja oma mentori ja bossi mr USA varjust ja saaks maailmakuulsaks ning pääseks kõigi lihtsate inimeste hinge sellega, et pakuks varjupaika Julian Assangele ja miks mitte ka Wikileaksile. Eestis võiks pigem olla Wikileaksi peakontor kui NATO küberkaitse peakontor! Uskuge, see tooks Eestile palju sõpru!

Kuid kahtelmata ei tehta seda ei meil ega mujal. Kõik siin ilmas sõltub USAst. Üha enam isegi Venemaal. Kahjuks. Ja raske on leida ebademokraatilikumat riiki kui USA, seda õpetatati mulle juba Concordia ülikoolis USA professorite poolt! Kuidas nii? Vaadake ja mõelge parem ise.

Sageli püüatakse mulle rääkida, et tegelikult ju on iga riik hea ja USA on kõige parem ja ausam riik, aga võta näpust minu kogemused räägivad siiski muust. Kes usaldab riiki , eriti selle eriteenistusi, võib ennast pidada idioodiks. Toon õpetliku näite meie endi kallilt Maarjamaalt.

2007 aastal pronksmäsu ajal sain ka mina politseilt kõvasti peksa ja alandada. Olen sellest ka kirjutanud meedias. Asja tuum oli selles, et teiste hulgas peksti ja alandati mind Kapo maja ees Tõnismäel paari tunni vältel eesti mees- ja naispolitseinike poolt. Kui andsin pärast sündmusi asja arutada politsei sisekontrollile, siis muuhulgas palus sisekontroll Kapolt turvalintide salvestusi tollest ööst. Kapo ametlik vastus oli, et neid salvestusi pole säilinud! Põnev, eksju! Asi võinuks ju ehk nii ka jääda, kuid hiljuti sain tuttavaks ühe isikuga, kelle sõber töötab Kapos arvutiasjatundjana ja oli neil öödel just ametis erinevate lindistuste tegemisega, jne. Tollelt uuelt tuttavalt kuulsin, et kõik salvestused on säilinud ja ta olla neid ka isegi näinud ja ku ma tahaks, siis saaks ehk ka mulle näidata...... Aga ma ei tahtnud enam, sest olin 11 000 krooni näol juba oma õiguse kätte saanud ja ei pidanud enam vajalikuks ennast ega seda tuttavat selle valelike ajusantide organisatsiooniga kokku viia. Nii ma siis ei saagi väita, et tean surmkindlalt, et kapo valetas ka politsei sisekontrollile, kuid olen üsna kindel, et minu uuel tuttval oli palju vähem põhjust mulle valetada kui kaitsepolitseil.

Just selliste lugude väljatoomiseks vajame Wikileaksi!!