Wednesday, December 29, 2010

Rene Toomse paljastab Kapo analüüsi nõrkused - super!


Asjalik suht loogiline analüüs, mis tõstatas samad küsimused, mis tekkisid ka minul. Siiski, Postimees peaks sellise artikli puhul ka teatam, kas initsitiiv analüüsiks tuli veebiväljandelt või kelleltki teiselt, sest ei saa ju ka välistada, et Kapoga sõjaajalal enist luurajat on võtnud manipuleerida tsentristid...
Olgu kuidas on, on kommentaare lugedes tõsiselt kahju, et enamust Postimehe lugejaist ei huvita tõde, vaid ühe ninasarviku poomine. Ja nii oleme me jätkuvalt mängukannid, FSB, FBI ja Kapo käes..ise aga arvame, et teame kõike)) Oh püha lihtsameelsust!

Muide, juhin tähelepanu ka veel ühele suhtekorralduslikule asjaolule, nimelt E.Savisaare julgusele nõuda Kapolt suuremat avalikustamist. See ei viita mitte mehe nahaalsusele ja ülbusele nagu mõni on arvanud, vaid pigem enesekindlusele, mis saab pärineda vaid veendumusest, et kõnealuses asjas pole Kapol vajalikke fakte (olgu siis seeetõttu, et rahaküsimist erakonnale pole toimunud või seetõttu, et Savisaar teab täpselt, mida ja kus on räägitud-koputatud-lindistatud.) või siis asjaolust, et E.Savisaar on läinud hulluks ja teeb enne kinniminekut hullumeelseid ponnistusi, et veel mõni üksik viimane päev laval särada.... Viimast ma hetkel ei kipu uskuma.

Kuid teoreetiliselt on veel vähemalt üks võimalus: Jakunin ja FSB tegid teadlikult koostööd, ja meelitasid Kapo enda kannule, et saaks segases infost hiljem ise suuri kalu püüda. Ehk teisisõnu pole välistatud, et Savisaar paluski venkudelt abi ja aitas mingid lindistused läbi FSB Kaponi lohistada. Lindid ja koputused, mis midagi ei tõesta, kuid annavad ühiskonnas ja ka erakonnas võimaluse eristada lambad sikkudest ja pärast läbi märtrioreooli valimiste imet taasteha. Sest on ju ilmsele, et Jakunin pole Venmaal mingi tõsine presidendikandidaat, kelle nõrgestamisega peaks Kreml sellise intensiivsusega tegelema - pole ju vahet, kas ta saab 2 või 7% häältest!

Kas ma ise usun sellesse versiooni? Ei. (Mis siis seda versooni toetab ka minu kui vaid kunagi ammu ja vaid väga põgusalt luureorganite tööga tutvunud inimese veendumus, et nii Savisaar kui Jakunin teadsid asju ajades paremini kui keegi teine meist, et seintel on kõrvad ja et sellised rahajutte ei aeta mitte 5-6 inimesega üheagselt, vaid ikka üksnes kahekesi, pargis, lutikatevabas autos, vms kohas.)

Kuid olgem ausad, kui nüüd peaks paari kuuga selguma, et Savisaare vastu rohkem asitõendeid pole, raha pole erakonnale laekunud, Petrov on maksnud kirikule omast kasumist,jne, siis võib juhtuda küll, et lolliks jäävad hoopis ansiplased ja Savisaar saab lisaks venkudele hääli juurde ka eestlastelt. Näiteks minult))

Wednesday, December 22, 2010

Klandorf, Seppik ja ja Laanet reetsid Edgari?



Savisaare Venemaalt rahaküsimise Kapo aruanne annab põhjust tõsiseks spekulatsiooniks, et Edgar on reedetud oma kauaegsete liitlaste poolt. Ja nii kummaline kui see ei tundu, tunduvad need reeturid olevat KGB ja eriteenistuste taustaga!

Tegelikult poleks siin midagi üllatavat, sest jutud Keskerakonna sisesest opositsioonist, kuhu kuuluvad ennekõike Seppik ja Klandorf, on liikunud ringi juba aastakese. Rääkisin sellest suvel isegi Sulev Vedlerile Ekspressist ja veel ehk kellelegi meediast.

On alust arvata, et opositsiooni võib vähemasti passiivselt kuuluda ka Vilja Savisaar, kes just need ülalmainitud mehed oma pulma kutsus. Olgu märgitud, et palju rohkem seal pulmas Edgari lähedasi ka polnud).

Põhjused võimu haaramiseks on arusaadavad, sest vanad ja kogenud olijad on mõistnud, et Edgariga eesotsas jäävad nad alatiseks Toompea võimust ilma. Kuid vähemaga pole ju mõtet rahulduda.

Tõenõoliselt mängiti kokku Reformierakonna ja Kapoga ning hakati otsima võimalusi Edgari liistule tõmbamiseks. Edgari „vabas looduses“ toimunud vestluseid Jakuniniga suure tõenäosusega siiski salvestada ei suudetud, sest sellisel juhul poleks praegust infosõda vaja, piisanuks lintide lekitamisest ja prokuratuuri kaudu süüdistuse esitamisest. Seega võib arvata, et nn aruannete aluseks on Seppiku või kellegi teise ülestähendatud koputused. Pole ju saladus, et Edgaril Seppiku ees saladusi polnud.

Polnud ime, et ka meediale andsid Reformierakondlased salamahti teada, et lekitajateks olid keskerakondlased ise (Anspi väitis sseda isegi kaamerte ees), nende hulgas Seppik. Küllap Seppik juba varsti julgeb seda ka ise tunnistada, ning tema hiljutine otsus Riigikokku enam mitte kandideerida võib vabalt olla seotud Edagri poolse Juudase paljastamisega, kus Ain-koputajale lihtsalt seda võimalust ei antud!

Kui nii, siis on praegused arengud puhtalt ennustatavad selle pealt, kas Edgar jääb rahulikuks ja jätkab koos praeguste liitlastega nn faktide nõudmist, mida aga kapol sellisel kujul esitada pole, kuna konspiraatorid telefonivestlustes tõenäoliselt suuri prohmakaid endale ei lubatud. Kui aga närvid, tervis või umbusk kõigi lähedaste vastu Edgarit alt peaks vedama, siis on võitjad teada. Nendeks on Reformierakond ja keskerakondlastest eriteeenistuse mehed!

Muide, seda spekulatsiooni toetavad ka hiljutised keskparteiga seotud eriteenistusmeeste poolt antud vihjed oma erakonnakaaslastele, kus on julgustatud inimesi jätkama parteis, kuna lähitulevikus võivad erakonna väljavaated sisemiselt muutuda, muutuda palju helgemaks. Sellistest vestlustest olen detailselt kuulnud kahelt eri keskerakondlaselt.

Täna aga, mil Kalle Laanet võttis meedias näiliselt riigimeheliku seisukoha ja nõudis Edgari tagasiastumist, kuid mis tähendab üheselt oma usaldussidemete lahtilõikamist Edgari ja tema pooldajatega, pole kahtlusti, et ka tema on siseopositsiooni ridades pingeid üleskruvida aitamas.

Reformierakonnal pole aga teha muud ja oodata, kuidas kesikud üksteist notivad ja sellega omale võim lähiajal igaveseks kindlustada. Tuletan meelde, et Ansip pole kunagi välistanud koostööd keskerakonnaga vaid üksnes Savisaarega. Kas ei näita ka see tema teadmiste pagasit ja julgust uskuda, et peagi on keskerakonnast võimalik taas rääkida ilma Edgar Savisaart mainimata!?

Tuesday, December 21, 2010

Tohhoh - Ansip jälestab rahaküsimist!




On arusaadav, et kust tuleb raha, sealt võib tulla ka huvi meid valitseda. Või vähemasti mõjutada. Herr Ansip, riigimees nagu Taavi Teplenkovki, teab hästi, et iga senti, millega toetab Eesti sõltumatusepüüdlusi USA, tuleb emmata, Venemaalt pärinevat raha aga jälestada. Esimese näidete hulka kuulub Eesti meeste ennastsalgav võitlus kodumaa eest Iraagis ja Afganistaanis, teise hulka näiteks Vene õigeusu kiriku kerkimine.

Olgu Ansipi puhul pealegi tegu ilmselge silmamoondajaga, kes jätab väljaütlemata vaid vana tõe, et Ameerika vaenlased on ka Eesti vaenlased sel lihtsal põhjusel, et Ameerikalt hakkasime raha võtma varem, võiks teemat siiski edasi arendada. Näiteks ärimaailma suundudes.

Kujutagem ette, et suur vene firma, kelle seosed Kremli juhterakonnaga on ilmsed, hakkab investeerima Eestisse miljardeid eurosid. Ostab üles tööstusi ja kinnisvara. Noh nagu on tehtud seda mitmel pool maailmas (mäletan, et vist oli Gazprom üks suuremaid gaasitootjaid ka USAs), jne. Peagi saab Venemaast Eesti suurim välisinvestor ja nende firmadest meie „aasta ettevõtted“. Ja kujutage ette, läbi Eestisse registreeritud firmade toetatakse muuhulgas ka õigeusukiriku ehitamist ja makstakse ka näiteks kinni mõni Savisaare promoüritus. Nagu on suured Eesti riigifirmadki maksnud läbi aegade kinni eri parteide valmiskampaaniaid. Eesti Telekom näiteks Tunne Kelami kampaaniaid.

No öelge mulle palun, kus on sisuline erinevus Savisaare teo ja minu kirjeldatud teo vahel? Kas tõesti raha haiseb ühel juhul ja teisel juhul on kõik njammi!? No, kamon!

Majandust õppinud inimesed teavad, et rahal ei ole kodumaad, mis ei tähenda, et rahadega ei ostetaks huve, vaid pigem seda, et tänapäeval on idiootsus otsida raha kodumaad, sest hea soovi korral saab asju ju ka täiesti korrektselt korraldada.

Omavahel öeldes pole mul alust arvata, et Anspile see kõik uudisena tuleks, kuid ilmselgelt on alati kasulik ajada lihtrahvale mulli, mis müüb ja klikke toodab! Elagu!!!

Sunday, December 19, 2010

Riigimehed“ pidi reformierakonna käsul lõpetama?

Nagu kuulda, on tänane Riigimeeste sarja osa viimane. Tegelikult oli kõik otsustatud juba eelmisel korral, mil äsja karjääri alustanud minister ootamatult ja elukaugelt ametist taandati. Teame, et päriselus asjad nii lihtsalt ei käi, seega jääb õhku küsimus, miks sai uus, vaatajate ja kriitikute lemmikuks tõusnud seriaal ETVs ekraanil olla napid kaks kuud.

Kummaline on ka see, et sama seltskonna ehk õ-fraktsiooni poolt loodud teised poliitikaga seotud sarjad, nagu Erisaade, on eetris juba mitmendat hooaega, Riigimehed lõpetab aga just siis, kui ta on tõusnud reitingutega üheks tippsaateks Eesti telemaastikul.

Ei tahaks taaskord olla paranoiline, kuid kuidagi ei tundu loogiline, et selline lõpp juba alguses ette oli planeeritud. Seega: kui just keegi põhiosade näitlejaist pole suremas (pole kuulda olnud), sai tegu olla vaid ülemuste sekkumisega loomisprotsessi. Ülemused on aga teatavasti Reformierakonnale liigagi lähedal seisvad isikud. Ju siis leidis erakonna juhatus, et enne valimisi niivõrd staiiriliselt briliantset ja elulähedast sarja näidates võib erakonna maine langeda. Kahju, minu jaoks oli tegu ETV vaadatuima tootega!

Või oskab keegi pakkuda mõnda muud vähegi usutavat stsenaariumi?

Thursday, December 16, 2010

Õigeksmõistetud, ühinegem!

Mart Viistamme ja Simmo Saare hiljutine õigeksmõistmine pani mind taaskord mõtlema. Et kui palju see kohtuotsus neil meestel ka sisuliselt ühiskonda tagasi tulla lubab.

Mulle tundub, et ühiskonnas leviva juriidilise väärarusaama kohaselt pole inimene süüdi enne kui kohus on ta süüdi mõistnud. Tegelikus elus on aga igaüks, kelle suhtes mõni kriminaalasi algatatakse, juba „asjaga seotud“ ja süüdi. Olenemata sellest, kas kohtul õnnestub süüd tõestada või mitte. Viimasel juhul arvatakse, et advokaadid olid lihtsalt osavamad kui noored naisprokurörid.

See kõik võiks ju olla lõbus lugemine, kuid paraku on fakt see, et Eesti ühiskonnas, kus peaaegu kõik tunnevad kõiki, ei soovita avalikult teha koostööd isikutega, keda on kunagi kriminaalkorras menetletud. Mis siis, et õigeks mõistetud. See lähenemine on igati loogiline: miks riskida omaenda mainega kellegi teise pärast.

Nii jäävadki õigeksmõistetud üldjuhul isepäi ja nende võimalus tööd leida või avalikult kellegi „mitte menetletuga“lähemalt sõbrustada, on edaspidi kaduvväike. Kui ehk nime muutes jne. Aga tundub ju tobe ennast peita, kui oled mõistetud õigeks!

Õigeksmõistetud peaks Eestis looma oma mittetulundusühingu, klubi, kus arutleda võimaluste üle üksteisele toeks olla. Lollakana näiva idee ainus mõte oleks üheskoos oma häält kuuldavale tuua ja saata ühiskonnale selge sõnum: meid ei pea kartma, sest me pole kurjategijad! Riik seda meie eest ei tee, sest nende silmis oleme me lihtsalt „mahavisatud aeg ja raha“.

Kuigi kui järgi mõelda, võiks riigilt nõuda isegi mingit ühiskonnaga taaslepitamise programmi väljatöötamist. Sest iseasi on ühiskonda sobitada neid, kes on toime pannud kuriteo, hoopis teine asi aga neid, kes pole seda toime pannud, kuid peavad siiki elama sellise „taunitava tuntusega“.

Ma ei tea, kuidas on lood Mardil ja Simmol, kuid enda elust tean, et pärast kahtlustuse saamist ja selle avalikuks tulemist meedias kaotasin kolme aasta eest 99% oma klientidest ja tuttavatest. Isegi eksabikaasa võttis ruttu tagasi neiupõlvenime! Enamus neist, kellega käisin varem aastate jooksul läbi igapäevaselt, pole enam helistanud ega kirjutanud. Juba kolm aastat! Kui saadan kellegile ekirja, ükskõik kas vanale tuttavale või võõrale, siis suuremal osal juhtudest isegi ei vastata. Arvan selle põhjuseks googleldamisega kergesti välja tuleva negatiivse info. Lihtsalt ei taheta end siduda inimesega, kellel on kahtlane kuulsus.

Ometigi ei eksinud ma seaduste vastu. Mida kinnitasid ka kõik kohtutasandid. Ma ei keeldunud tunnistustest vaid vastasin küsimustele detailselt. Mul ei olnud kallist advokaati, vaid mind esindas määratud advokaat. Mind ei saanud süüdi mõista, kuna ma polnud eksinud seaduse vastu ei formaalselt ega sisuliselt. Aga keda see huvitab? Mitte kedagi! Usun, et samasugeseid kogemusi on Eestis sadu või isegi tuhandeid – inimesi, kes pole sooritanud kuritegusid, kuid kes ometigi kannatavad tõrjutuse all. Ei, ma ei nuta, ma saan hästi hakkama, kuid kahju on paljudest toredatest suhtest inimestega.

Inimesed, kes pole pidanud suhtlema politseiuurijate ja prokuröridega, ei tea, kuivõrd kitsarinnalised ja vaese maailmakäsitlusega inimestega on tegu. Majandusest ei taipa nad kindlasti midagi, kuid tundub, et ka juriidikast. Kõige vähem aga mõistavad nad inimlikkust. (toon näite: kui keegi kingib kellegile pudeli konjakit, siis peavad nad seda kohe äraostmiskatseks, mõistmata, et juba nõukaajal kingiti arstidele kommikarpe ja pudeleid seetõttu, et neid taheti tänada hea töö eest!)
Uurijate ja prokuröride ajud on kahjuks treenitud mõtlema vaid ühes suunas: märkamaks igal pool kuritegelikku soovi. Inimesi lahterdatakse näo järgi ja varasema kogemuse järgi. Eriti võikalt käitutakse nendega, kes julgelt vastu astuvad, mitte pea norus ei kooguta. Kusjuures – saades hiljem aru oma eksimusest, teevad nad kõik, et oma ohvreid vaikima panna, kinni panna. Tõestamaks kasvõi seda, et „kui me ei saa teda kinni selle asja eest, siis üks pätt on ta nagunii“! Ka minu süüdistaja oli pärast kohtus kaotamist advokaadile öelnud, et ta saab aru, et ta valis lihtsalt vale taktika)). Ja ta ei tundnud vähimaidki südamapiinu, et oli minu kohta kohtus korduvalt valetanud!


Just seepärast oleks põnev saada kokku sadakond õigeksmõistetut ja rääkida üksteisele oma lood ning planeerida ühistegevusi. Meie hulka võiks sobida ka väliseestlane Teet Härm, kes on pidanud vaatamata tõestamata süüle taluma Rootsis laibatükeldaja kuulsust. Paratamatult kipub olema nii, et kes teeb, sel juhtub. Ja sageli on just need inimesed, kes käinud läbi kohtulõugade ja proksihammaste vahelt, palju arukamad partnerid tulevikuks!

Welcome to the Club!

Vene foobiast kapofoobiani ehk hüvasti kaine mõistus!


„Kuule, hoia tagasi, ära jumala pärast avalikult Venemaa saatkonnaga suhtle,“ nii hoitas mind üks hea sõber omal ajal. Tema hinnagul tähendaks see koheselt Kapo kõrgendatud huviorbiiti sattumist.

„Jäta ära, see ei vii kaugele,“ andis nõu teine hea tuttav, kui omal ajal venekeelset tasuta nädalalehte üritasin teha. Tema hinnangul satuksin ma kohe sellega Kapo huviorbiiti.

„Sa ära neid venelasi nii avalikult kaitse,“ hoitas mind üks kolleeg, kellega ühist äri ajasime. Ta kartis, et kui kapo saab teada, siis võidakse ka meie äri tuksi keerata.

„Sa ju juba said kaks korda matil vedeleda, kui sulle üritati selgeks teha, et ära tiku asjadesse, kus riigil on omad huvid,“ veenis mind ettevõetust loobuma üks endine poliitik ja erakonnarajaja, kui tahtsin alustada suuremas koguses vene turistide importimist Eestisse.

Nojah, sõbrad, tänan soovituste eest ja tean, et teie headel soovidel on ka tõepõhi all, kuid ma siiski leian, et mida rutem eesti venefoobiatest vabaneb, seda rutem meie riik õitsema hakkab. Miks nii? Sest poliitikas ei loe emotsioonid vaid oskus vastastikuseid huvisid mõlemapoolselt kasulikult ära kasutada. Kui seda aga ei tee, liigub rong endasi ilma sinuta. Nagu ka Soome on liikunud suhetes Venemaaga Eestil tervelt 50 aastat eest ära. Me võime küll kiruda Stalinit ja põlata Putinit, kuid me ei saa üle ega ümber, et läbisaamise taga meie suure idanaabriga on paljuski ka meie endi rikkused ootel.

„Ära ole nii loll, sa käid seal Venemaal ja ükskord lüüakse sind maha, venelane on salakaval ja reetlik,“ hoitab mind mu ema juba 10 aastat järgemööda.

Seni pole löödud, olen hoopis palju häid tuttavaid ja ka sõpru saanud, veidi rahagi teeninud ja kaotanud, kuid mis peamine – õppinud Venemaad võtma nagu ta on. Ilma foobiateta. Ja ka ilma illussioonideta.


NB! Leidsin internetist seda mõttekäiku illustreerima Lenini pildi ajast, kui ta veel Kapos töötas...

Wednesday, December 15, 2010

Savisaar, vastuluure ja venemeelsus ehk miks eestlased on nii lambad?!




Taevane heldus, nüüd siis on koalitsioonipoliitikud meediasse lekitanud järjekordse Savisaare vastase pasa. Ja kahjuks tundub kommentaare lugedes, et see läheb ka mu kaasmaalasetele korda ja ajab neil kõvaks küll!

Tundes natuke nii vastuluure elu kui ka poliitiliste tagatubade mänge, tahaks rõhutada, et antud raport tõestab vaid ühte: vastuluure võiks laiali saata! Sest vaadelda ühe tipp-poliitiku avalikke meedias kajastatud käike ja võimalikke kontakte rahaküsimise teemal Vene Õigeusu kiriku valmisehitamiseks kui riigivastast tegevust, on mitte ainult lapsik vaid lausa nõdrameelne. Iseasi, et tegelikult ma ei usu, et raport nii meeleheitlik oli, kuid ilsmelt otsustas Ansip seda lugedes anda üksikud värvikamad detailid ajakirjanikele närida.

Ei, ma pole Savisaare fänn kui leian endiselt, et mis puudutab Venemaaga suhtlemist, on tegu ainsa Eestile kasu tuua püüdnud poliitikuga. Iseasi, et Ühtse Venemaa ridades sosistatakse juba ammu, et Putin on andnud käsu Savisaar allvett saata, kuna viimane olla hallil ajal kui Putin veel Sobtsaki juhtitud Peterburi linnavalitsuses töötas, tulevasse vene riigijuhti väga üleolevalt suhtunud.

Ma olen kindel, et Savisaar pole ega saa ka kungi olla vene agent ja just seetõttu ei jõuta ka kunagi mingi kahtlustuseni! Ainult lekitatakse suurt muljet loovaid vastuolulisi nüansse! Ennekõike ei saa Savisaar olla Venemaa mõjuisik juba sel põhjusel, et teda ei usalda Venemaa juhtpartei ega ka luure. Ja põhjus taaskord imelihtne: ta on pidevalt luubi all ja ajab asju avalikult. Ükski luure sellise inimesega tõsiselt ei mängiks.

Palju-palju tõenäolisem on, et kui Venemaa kellegagi Eesti tipp-poiitikutest nn agendikoostööd teeb, siis tuleb neid inimesi otsida IRLi ridadest. Mart Laar näiteks on vene äriringkondades tuntud hoopis teistsuguse isikuna kui eestlased teda teavad: koostööalti, venesõbraliku, ratsionaalse ja vene rahadele maiana! Kuid ka siin ei tohiks teha kergemeelseid järeldusi.

Mis puudutab aga raha küsimist, siis siin pole ega saa olla midagi kriminaalset, sest ameerikalt küsivad meie riigijuhid raha juba paarkümmned aastat ja teostavad vastutasuks ka päris edukalt ameerika propagandat Eestis. Nagu siseringis põhjendatakse: Eestil oli 90ndatel valida vaid Venemaa või USA vahel, sõltumatuna poleks meil olnud tulevikku. Kuid valides ühe, oled automaatelt valinud teise vaenamise. Mitte ratsionaalsetel ettekäänetal vaid seetõttu, et nüüd dikteerib meie välispoliitilise käitumise juba Washington ja Kentmanni tänav mitte aga Eesti välisministeerium.

Muide, ka mina olen Venemaalt raha küsida üritanud ja üritan edaspidigi, sest leian, et siinse vene elanikonna toeks tehtav on nende sugulusriigi poolt liiga tagasihoidlik. Samuti võiks Venemaa saatkond olla Eestis sama suurelt pildil kui USA saatkond, toetada lastekodusid, viia läbi iluduskonkursse, jne. Ühesõnaga võiks vene propaganda Eestis olla vähemasti sama hoogne kui USA oma. Küll see aeg ka tuleb, sest Venemaa on oma propagandas liikumas avatuse poole. Kas selleks raha küsimine on kuritegu või riigivastane tegu? Ei, sest tegemist ei ole Eestile vaenuliku riigiga vaid üksnes riigiga, keda Eestis armastatakse näidata vanade aegade ja haavade õigustamiseks vaenlasena. Tegelikkuses on tänane Venemaa samasugune maaimajõud nagu USA või EL, kellega teevad avalikult koostööd kõik maaima juhid peale Eesti võimukoalitsiooni.

Sellest pole raske tuletada, et käesoleval juhul kuulub Savisaar pigem samasse paati Obama ja Merkeliga. Kusjuures olles ainus Eestis, kes seda ka avalikult teeb.

Ma ei saa aru, miks küll on mu kaasmaaalased nii lambad, ja lasevad täielikel udujuttudel enda kõrva kõditada? Kas tõesti oleme lihtsalt nii väiklane rahvas, et kardame Savisaare suurt populaarsust vene valijate seas? Tean, et Reformierakond ja ka IRL on teinud viimastel aastatel suuri jõupingutusi, et saada ka Eesti vene ringkondades populaarseks, kuid Savisaare edumaa on neid tagasi kohutanud. Nüüd loodavad nad vaid vana pahmaka ninasarviku õõnestamisele, sest muu ei paista enam aitavat.....

Ja ma olen kindel, et ka selline peidetud argumentidega poriloopimine suurt edu ei taga, sest vene valija jaoks on sõnum pigem positiivne, need eestlased aga, keda Savisaare Venemaa koostöö juba varem kohutanud on, pole tema poolt häält andnud ka eelnevalt.

Tõnu Samuelil on reklaamifoobia!!!

Pealtnägija saade, millest üldiselt lugu pean, lõbustas mind täna tublisti. Samas tõstatas ka tõsise küsimuse: kas nn spämmimine on okei kommunikatsioonivahend või mitte. Igatahes selgus tublis telereportaazis, et itimees Tõnu Samuel peab firmade poolt eraisikute ja ettevõtete meiliaadressil saadatevat nn meiliturundust millekski nii jubedaks, et võitleb selle vastu suure osa oma ajast siin päikese all.

Jah, olen minagi märganud, et minu ümber on inimesi, kes ei kannata reklaami silmaotsastki. Kord tegi sellest Facebookis vihast juttu ka mu hea tuttav Peeter Koppel, keda minu arust huumorisoon poleks tohtinud maha jätta! Reklaam ja otsepost - on need kui pidalitõbi! Nagu tõdes tubli ja püüdlik, kuid ilmselt ilma suurema ajupagasita Pealtnägija naisreporter Kadi, on argument, et inimesed pole ühte või teist reklaami oma postkasti tellinud, piisavat tugev selleks, et väita nagu tegeleks nende reklaamsõnumite saatjad millegi keelatuga!

Andke andeks, kuid me kõik viibime oma teadlikust päevast sadade tuhandete ja miljonite reklaamide keskel, millest üldjuhul mitte ükski pole meie teel meie soovi või nõusoleku tõttu. See on tavaline turundusmaailm. Kui keegi arvab, et tema firma postkast või emaili postkast on sedavõrd püha ja puutumatu, et sinna midagi saata ei tohi, siis peaks see inimene pigem loobuma arvitikasutusest ja kolima metsa puu otsa. Ma ei tea, mis moodi teeb Tõnu Samuel oma ostuotsuseid, kuid mina ja umbes mõni miljard inimest siin maamunal teeb otsuseid justnimelt reklaami mõjul.

Arvata, et firmad peaks oma reklaamis loobuma võimalusest tegeleda otsepostitusega või tegema seda vaid oma püsiklietidele, kes on selleks eelneva nõusoleku andnud, on isegi nõusolekuturunduse korüfeede jaoks ilmselge liialdus. Sest reklaami eesmärk on üllatada, tõmmata tähelepanu seal, kus sa seda ei ootaks, kuid kus sa ka kaitseasendis poleks. Mitte keegi ei käse Samuelil neid tundmatutelt adressaatidelt saabunud emaile lahti teha kui just uudishimu tagant ei torgi. Kuid firmadele on see üks odavamaid võimalusi oma tooteid müüa ja raha teenida. Müükakse neid aga ju mitte neile, keda see ei huvita, vaid ikka neile, kellel võiks olla antud kauba või teenuse vastu huvi. Ja uskuge, selleks, et saada teada, keda reklaam huvitab, tuleb pommitada ka neid, kellele see otseselt suunatud pole või kes sellest lihtsalt ei huvitu)))

Mina isklikult armastan reklaami. Igasugust. Ja ma tean, et erinen sellepoolest enamusest eestlastest ja sarnanen rohekm venelaste ja ameeriklastega. Mulle meeldib reklaam kahel põhjusel: professinaalsel (et näha, kuidas on suudetud oluline müügisõnum peita mõnesse sõnasse, pilti või lausesse) ja tarbimise (et saada ka ise midagi odavamalt, näha midagi uut, jne) põhjusel. Ei, ma ei ava kaugeltki iga spämmi, kuid kui ikka minu poole jõudmiseks on vaeva nähtud, minu nimi üles leitud või pakub mulle huvi subjectis olev tekst, siis avan selle meeleldi. Muide, ka telekast vaatan reklaame suurema huviga kui igavaid jutusaateid. Miks? Ilmselt on siingi põhjus kontsentreeritud sõnumi suuremas mõjus kui laialivalguvas ibas, kus peab pointi tikutulega taga otsima.

Tõnu Samuelile soovitan tänada Kõigekõrgemat, et Eestis pole veel levinud telefonimüük, ukselt-uksele müük, jne, sest see on ikka palju tüütum kui meilipostkasti sulpsatav pealkiri, mida diliitida on sekundi murdosa küsimus!

Kui aga arendada Tõnu Samueli ja pealtnägijast Kadi Jaanissoo mõttekäiku edasi, võiks ka möönda, et ilma spetsiaalse tellimuseta ei tohiks ma ka tänaval astuda ligi mõnele kenale neiule ja pärida tema huvi kohta tutvuda või restorani minna! Püha teavas, kuid nii saab ju leida omale pruuti, naist, tüdruksõpra või voodikaaslast palju kiiremini ja tõhusamalt kui internetis lollide ja koledatega lobisedes!!!!

Mulle tundub, et reklaamifoobija on ikka vist tõsine haigus, mida põdevad küll ainult põhjamaa külmad rahvad, kus tutvuste sõlmimine võõrastega on tabum teema kui ihuüksi toanurgas häbelikult masturbeerimine. Jõudu sulle, Tõnu!

Tuesday, December 14, 2010

Viisitamme õiguse hind võrdub 10 päästja aastapalgaga




Nüüd siis jõudis ka lugupeetud kohus keerulises Pärnu linna eksjuhtide protsessis sinnamaale, kuhu olid jõudnud kõik kaasust lugenud mõtlevad inimsed juba vähemalt aasta eest: kus ikka süüd pole, seal ei kannata ka süüdi lavastada.

Laseme muidugi prokuratuuril asja riigikohtusse edasi kaevata, kuid seniks kuni kehtib täna väljakuulutatud õigeksmõistev otsus, tuleks möönda, et Mart Viisitamme ja Simmo Saare advokaatidele Glikmanile ja Pilvele riigi kukrust makstav ca miljon krooni olnuks otstarbekam kulutada meie ületundidest ja rahanappusest nõrkenud tublidele päästetöötajatele. Tervelt kümme inimest saanuks täispalga või sada inimest tubli preemia.

Nüüd aga jääb kõigile mulje, et koledasti poliitilise tellimuse järgi haisenud kohtusaaga, mille taga seisid kesikute vihkajad, oli algusest peale määratud vaid energiliste noorpoliitikute nime diskrediteerima ja seda kõike maksumaksja higi ja vaevaga kogutud raha eest. Häbi võiks ju kellelgi olla....

Siiri Sisask nutab, rikkad aga naudivad elu Eestis!


Siiri, Sa kirjutasid nukra artikli. Olen nõus, et põhimõtteliselt on kahjuks tõesti nii, et riik oma kohustusi kodanike ees ei täida või täidab valikuliselt, inimene peab aga oma kohust maksumaksjana ja seadusekuulekana täitma igal hetkel...kahjuks pole võimalik ühe partneri tegematajätmist tasarveldeda teise poole poolt.

Kuid teisalt vaadates on ka selge, et riik elab üle oma võimete isegi Eestis. Isegi IMF soovitab tõsta makse, Ansip on aga kategooriliselt vastu. Kuidas siis hangib riik raha, millega täita oma kohustusi elanike ees? Ei hangigi, selles ongi küsimus. Lumehankged räägivad enda eest. Me võime nutta või naerda, kuid tõde on selles, et senini maksustamata luksuskaubad, kehtestamata astmeline tulumaks, jne on eestist teinud riigi, kus rikkal on hea elada (maksab ise kiirema arstiteenuse eest ja lükkab oma enda dziibiga tänava lahti), kuid vaene ja keskmik (80%) on pidevalt hädas neile õigusega kuuluva kättesaamisega.

Selline poliitika on rahvuse kestmise ja õitsemise seisukohalt lühinägelik kuid lühiajaliselt muidugi teatud huvigrupile äratasuv.

Hiljuti käisin tasuliselt terviseuuringutel riigile kuuluvas haiglas, tasuliselt seetõttu, et ei tahtnud oodata pool aastat ja lasta ennast siis mõttetult jooksutada. 2000 krooniga sain hakkama 5 päevaga, kusjuures jõudsin käia 5 erialaarsti juures, anda teste, jne. Oli kummastav, et mitmed õed ja arstid koogutasid, nagu ma oleks mingi püha lehm...vabandati ette ja taha, et "mina kui tasuline, ega ma ei pahanda, kui pean 2 minutit ootama."kusjuures igal pool võeti ette eelisjärjekorras, jne. See oli küll meeldiv, kuid samas jube kogemus, sest selliselt toimiv riik ei pole meie kellegi unistus....

Saturday, December 11, 2010

Elu on palverännak, kus viimastest saavad esimesed!



Õues on tõeliselt superilus talv! Sel aastal kipub suusakilomeetreid kogunema ilmselt veelgi rohkem kui mullu, vähemasti esimesed sada peaks selle nädalavahetusega kokku saama! Oleks rohkem aega, sõidaks tihemini, sest parimat stressimaandajat kui lumine mets ja suusatamine pole ma enda jaks veel leidnud!

Täna hommikul jäi mulle juhuslikult silma üks ilus mõte kelleltki reikiõpetajalt Kreet Rosinalt, kes väidab, et kogu meie elu on palverännak, kust mõned elukiusatuste tõttu eksiteele kalduvad. Olgu tegu hinduistliku, budistiku või kristliku mõttekatkega, igal juhul kirjutan sellele kahe käega alla!!

Omalt poolt lisaksin vana mõtte, mida olen endas kandnud suurema osa teadlikust elust: nimelt tundub mulle, et igaviku Jumala jaoks üsna ükskõik, kes, kui rikkalt elab, millist ametit peab ehk kõik see, mis on tänapäeva maailmas esmaoluline. Tundub, et Jumalale on palju tähstam meie iseloomu, moraalsuse ja temale kuuletuvuse kasvatamine läbi erinevate eluolukordade ja –takistuste, ja just nende personaalsete õppetundide läbimine saab määravaks sel päeval kui siit ilmast lahkume. Tegelikult saab see muidugi oluliseks ka juba palju varem).

Seega igavikku silmas pidades ei ole elu mitte üks pikk ühiskondlik positsiooniredel, kus pidevalt edasi kõrgemale pressida vaid tegelikult on igaühel meil meie enda isiklik eluredel, mis on teistega paralleelne. Ning võib arvata, et kui keskmiselt on samas vanuses inimesed oma paralleelseid eluredeleid pidi ronides ja õppetunde omandades umbes sama kaugel positsioonile, tuntusele ja rahakotile vaatamata, siis ilmselt võib ka palju tundmatuid koduperenaisi, elektrikuid, talunikke, õpetajaid, jt, olla oma paralleeli pidi ka tublisti ees paljudest prominentidest, kirikuõpetajatest, presidentidest ja miljardäridest.

Kuid mis on siis need redelipulgad, mille alusel hindab meie arengut ja edenemist igaviku Jumal? Tahaks uskuda, et selleks on needsama teada-tuntud asjad, mida me isegi enda ümbert tikutulega taga otsime: pikk meel, armastus, ausus, vihapidamisest loobumine, omakasust loobumine, sõbralikkus, külalislahkus, sõnapidamine, jne, jne. Nagu ka piibis on korduvalt meile meelde tuletatud jumalariigi põhimõtteid, kus paljudes viimastest, keda me sageli endi kõrval ei pea kellekski, sest nad pole edukad, saavad ühel päeval esimesed ja meist, kes me endi populaarsust ja edukust naudime, võivad saada sootuks viimased.

Usun, et just seepärast ongi meie elu palverännak, et nende õppetundide edukaks läbimiseks on vaja olla kontsentreeritud ja otsida oma teekonnal elukiusatuste seljatamiseks jõudu palvetest!

Wednesday, December 8, 2010

Kui sõltumatu on ERR ehk miks vaadata propagandakanalit?




Vahur Kersna on tuntud ETV sõimaja. Teda häirib toodetud saatete kvaliteet, igav formaat ja kehvapoolsed tegijad. Olen kogu aeg arvanud, et eks Kersna-poiss ikka pingutab ka jutuga üle, nii hullult perses need asjad seal majas ju ka olla ei saa. Aga nagu selgub, saavad ikka küll! Kuid Kersna eksib ühes – tegu pole mitte igavapoolse soliidusega, mida ETV viljeleb, vaid sagedase vaimse prostitueerimise tulemusel impotsentsuseni jõudmisega.

Mu hea sõber juhtis hiljuti mu tähelepanu Eesti Rahvusringhäälingu kodulehel asetsevale infole sihtotstarbeliste projektitoetuste kohta. Sealt vaatas mulle vastu mitte just eriti üllatav kuid siiski mõtlemapanev info.

Nimelt selgus, et ERR ei tee oma saadetes tavapärast ajakirjandust, vaid laseb oma saated vähemalt osaliselt kinni maksta sponsoritel. Kaitseväe peastaap on rahastanud Ringvaate filmigrupi hiljutist sõitu Afganistaani, Eesti Pank, Põhjamaaade Ministrite Nõukogu ja EAS toetavad saadet Kapital, Terevisiooni töötajate klipitootmise eelarvesse lisavad tubli süsti Maanteaamet, Sotsiaalministeerium, Majandusministeeerium ja Keskkonnaministeerium. Saadet Tööostija on ligi 750 000 krooniga läbi oma firma toetanud näiteks suhtekorraldusspetsialist Hannes Hamburg, kes sai osa sellest rahast tõenäoliselt töötukassalt või Euroopa sotsiaalfonist, jne, jne jne.

Ja enam ma ei imesta, miks need saated kohati nii igavad ja justkui otsitud teemadega on!

Iseenesest pole ju midagi taunitavat selles, et saateid raha eest tehakse. Isegi kui enamus saated nii tehakse. Kuid kahjuks paneb see vähemasti minul sügavalt kukalt kratsima, sest arusaaavalt pole siis neis saadetes loota ajakirjanduslikku erapoolikust, vaid pigem kellegile või millegile promo tegemist. Ma ei imestaks, kui Afganistaani saade sai üldse alguse USA saatkonnast, kes toetas Kaitseministeeriumi ja see omakorda peastaapi, et viimane saaks teha ETVs promosaate üllatest eesti meestest kaunis Afganistaani kõrbes, kus nagu mäletame polnud jutuks ükski probleem, vaid kõik mehed nagu iseenesest kiitsid olusid ja tööd! Elu nagu paradiisis!

Kui see pole propaganda, siis mis üldse on propaganda? Tekib küsimus, milleks siis veel vaja ETVd riigi eelarvest rahastada kui saab promosaadete eest niigi nutsu. Olgu, kirjutagu siis vähemasti saate alguses hoiatus: selle saate eest on maksnud peastaap või keskkonnaministeerum, seega saates käsitletakse nende organisatsioonide vaateid. Aga ei, vaatajale jäetakse mulje sõltumatust ajakirjandustööst. Ma ei räägi üldse põhimõttest, et ERR ei tohiks reklaamiraha vastu võtta, kuid nagu näeme teeb seda sponsorluse ja sihtotstabeliste annatuste näol sellegi poolest ja väga edukalt.

Sõbrad, nii ei sobi kohe mitte.

Tulles tagasi Vahur Kersna arvamusavalduste juurde, saan ma nüüd imehästi aru, kuhu on kont maetud! Mitte et ei osataks teha häid saateid, vaid ollakse lihtsalt harjunud vaimse prostituudi tööga ja kui vaja oma vaatajat tõeliselt rahuldada, ollakse selleks juba piisavalt täissöönud ja tülpinud, et midagi säravat varrukast tõmmata ja eetrisse paisata!

Monday, December 6, 2010

Eesti võiks pakkuda Julian Assange-le varjupaika


On halenaljakas, et mitte öelda õudne, et üks ajakirjandust praktiseeriv mees on maailma enamuses riikides tagaotsitav, kuna julgeb tuua päevavalgele salajase. Isegi Shveits reetis ta.

Mäletan oma ammusest ajakirjanikuelust, et tavapärane treeningküsimus noorele ajakirjanikule oli selline: kui sa oled kellegi olulise iskiku (näiteks peaministri) kabinetis ja sa tead, et tema sahtlis võib olla dokument, mille paljastamine aitaks ära hoida katastroofi, siis kas sul on ajakirjanikuna õigust selle olulise isiku hetkelist kabinetist väljumist ära kasutada tema sahtlites sorimiseks. Õige vastus, mida ajakirjanikele üle maailma õpetatakse, kõlas nii: põhimõtteliselt seda õigust pole, kuid kui on ikkagi teada, et see nn seaduserikkumine aitab kaasa inimkonna pääsemisele katastroofist, vms, siis on on ajakirjanik õigustatud reegleid rikkuma.

Nüüd vaadelgem Wikileaksi tegevust: ilmselt ei saa seda siiski päriselt klassifitseerida maailma katastroofi eest hoiatamiseks, kuid oma algelised sammud sellel teel on Wikileaks kindlasti teinud. Iseasi on see, et ega me ei tea, et seda infot oleks Wikileaks kusagilt hankinud ebaseaduslikult. Kui aga see info on talle toodud, ükskõik kelle poolt või mis kaalutlustel, siis on ajakirjaniku püha kohus sellest ka lugejale teada anda!!

Paraku elab ja ilmitseb kaasaegne maailm just saladustel. Molotov-Ribbentropi salaprotokollid olid vaid üks sellistest salajastest kokkulepetest suurriikide vahel, mis mõjutasid sadade miljonite inimeste saatust mitmeks põlvkonnaks. Olnuks tol ajal Wikileaks.....

Kaasajal tehakse riikide, poliitikute, jt vahel salakokkuleppeid kogu aeg ja seda nimetatakse diplomaatiaks. Kuid kahjuks nagu ka MRP puhul, käib seegi üle elanike peade ja neile udu puhudes. Meile lähemad näited on Estonia laeval toimunud relvavedu või näiteks USA salavangide laagrid Euroopas.

Ma oleks saja käega poolt, et Eesti astuks välja oma mentori ja bossi mr USA varjust ja saaks maailmakuulsaks ning pääseks kõigi lihtsate inimeste hinge sellega, et pakuks varjupaika Julian Assangele ja miks mitte ka Wikileaksile. Eestis võiks pigem olla Wikileaksi peakontor kui NATO küberkaitse peakontor! Uskuge, see tooks Eestile palju sõpru!

Kuid kahtelmata ei tehta seda ei meil ega mujal. Kõik siin ilmas sõltub USAst. Üha enam isegi Venemaal. Kahjuks. Ja raske on leida ebademokraatilikumat riiki kui USA, seda õpetatati mulle juba Concordia ülikoolis USA professorite poolt! Kuidas nii? Vaadake ja mõelge parem ise.

Sageli püüatakse mulle rääkida, et tegelikult ju on iga riik hea ja USA on kõige parem ja ausam riik, aga võta näpust minu kogemused räägivad siiski muust. Kes usaldab riiki , eriti selle eriteenistusi, võib ennast pidada idioodiks. Toon õpetliku näite meie endi kallilt Maarjamaalt.

2007 aastal pronksmäsu ajal sain ka mina politseilt kõvasti peksa ja alandada. Olen sellest ka kirjutanud meedias. Asja tuum oli selles, et teiste hulgas peksti ja alandati mind Kapo maja ees Tõnismäel paari tunni vältel eesti mees- ja naispolitseinike poolt. Kui andsin pärast sündmusi asja arutada politsei sisekontrollile, siis muuhulgas palus sisekontroll Kapolt turvalintide salvestusi tollest ööst. Kapo ametlik vastus oli, et neid salvestusi pole säilinud! Põnev, eksju! Asi võinuks ju ehk nii ka jääda, kuid hiljuti sain tuttavaks ühe isikuga, kelle sõber töötab Kapos arvutiasjatundjana ja oli neil öödel just ametis erinevate lindistuste tegemisega, jne. Tollelt uuelt tuttavalt kuulsin, et kõik salvestused on säilinud ja ta olla neid ka isegi näinud ja ku ma tahaks, siis saaks ehk ka mulle näidata...... Aga ma ei tahtnud enam, sest olin 11 000 krooni näol juba oma õiguse kätte saanud ja ei pidanud enam vajalikuks ennast ega seda tuttavat selle valelike ajusantide organisatsiooniga kokku viia. Nii ma siis ei saagi väita, et tean surmkindlalt, et kapo valetas ka politsei sisekontrollile, kuid olen üsna kindel, et minu uuel tuttval oli palju vähem põhjust mulle valetada kui kaitsepolitseil.

Just selliste lugude väljatoomiseks vajame Wikileaksi!!