Tõnu Samuelil on reklaamifoobia!!!

Pealtnägija saade, millest üldiselt lugu pean, lõbustas mind täna tublisti. Samas tõstatas ka tõsise küsimuse: kas nn spämmimine on okei kommunikatsioonivahend või mitte. Igatahes selgus tublis telereportaazis, et itimees Tõnu Samuel peab firmade poolt eraisikute ja ettevõtete meiliaadressil saadatevat nn meiliturundust millekski nii jubedaks, et võitleb selle vastu suure osa oma ajast siin päikese all.

Jah, olen minagi märganud, et minu ümber on inimesi, kes ei kannata reklaami silmaotsastki. Kord tegi sellest Facebookis vihast juttu ka mu hea tuttav Peeter Koppel, keda minu arust huumorisoon poleks tohtinud maha jätta! Reklaam ja otsepost - on need kui pidalitõbi! Nagu tõdes tubli ja püüdlik, kuid ilmselt ilma suurema ajupagasita Pealtnägija naisreporter Kadi, on argument, et inimesed pole ühte või teist reklaami oma postkasti tellinud, piisavat tugev selleks, et väita nagu tegeleks nende reklaamsõnumite saatjad millegi keelatuga!

Andke andeks, kuid me kõik viibime oma teadlikust päevast sadade tuhandete ja miljonite reklaamide keskel, millest üldjuhul mitte ükski pole meie teel meie soovi või nõusoleku tõttu. See on tavaline turundusmaailm. Kui keegi arvab, et tema firma postkast või emaili postkast on sedavõrd püha ja puutumatu, et sinna midagi saata ei tohi, siis peaks see inimene pigem loobuma arvitikasutusest ja kolima metsa puu otsa. Ma ei tea, mis moodi teeb Tõnu Samuel oma ostuotsuseid, kuid mina ja umbes mõni miljard inimest siin maamunal teeb otsuseid justnimelt reklaami mõjul.

Arvata, et firmad peaks oma reklaamis loobuma võimalusest tegeleda otsepostitusega või tegema seda vaid oma püsiklietidele, kes on selleks eelneva nõusoleku andnud, on isegi nõusolekuturunduse korüfeede jaoks ilmselge liialdus. Sest reklaami eesmärk on üllatada, tõmmata tähelepanu seal, kus sa seda ei ootaks, kuid kus sa ka kaitseasendis poleks. Mitte keegi ei käse Samuelil neid tundmatutelt adressaatidelt saabunud emaile lahti teha kui just uudishimu tagant ei torgi. Kuid firmadele on see üks odavamaid võimalusi oma tooteid müüa ja raha teenida. Müükakse neid aga ju mitte neile, keda see ei huvita, vaid ikka neile, kellel võiks olla antud kauba või teenuse vastu huvi. Ja uskuge, selleks, et saada teada, keda reklaam huvitab, tuleb pommitada ka neid, kellele see otseselt suunatud pole või kes sellest lihtsalt ei huvitu)))

Mina isklikult armastan reklaami. Igasugust. Ja ma tean, et erinen sellepoolest enamusest eestlastest ja sarnanen rohekm venelaste ja ameeriklastega. Mulle meeldib reklaam kahel põhjusel: professinaalsel (et näha, kuidas on suudetud oluline müügisõnum peita mõnesse sõnasse, pilti või lausesse) ja tarbimise (et saada ka ise midagi odavamalt, näha midagi uut, jne) põhjusel. Ei, ma ei ava kaugeltki iga spämmi, kuid kui ikka minu poole jõudmiseks on vaeva nähtud, minu nimi üles leitud või pakub mulle huvi subjectis olev tekst, siis avan selle meeleldi. Muide, ka telekast vaatan reklaame suurema huviga kui igavaid jutusaateid. Miks? Ilmselt on siingi põhjus kontsentreeritud sõnumi suuremas mõjus kui laialivalguvas ibas, kus peab pointi tikutulega taga otsima.

Tõnu Samuelile soovitan tänada Kõigekõrgemat, et Eestis pole veel levinud telefonimüük, ukselt-uksele müük, jne, sest see on ikka palju tüütum kui meilipostkasti sulpsatav pealkiri, mida diliitida on sekundi murdosa küsimus!

Kui aga arendada Tõnu Samueli ja pealtnägijast Kadi Jaanissoo mõttekäiku edasi, võiks ka möönda, et ilma spetsiaalse tellimuseta ei tohiks ma ka tänaval astuda ligi mõnele kenale neiule ja pärida tema huvi kohta tutvuda või restorani minna! Püha teavas, kuid nii saab ju leida omale pruuti, naist, tüdruksõpra või voodikaaslast palju kiiremini ja tõhusamalt kui internetis lollide ja koledatega lobisedes!!!!

Mulle tundub, et reklaamifoobija on ikka vist tõsine haigus, mida põdevad küll ainult põhjamaa külmad rahvad, kus tutvuste sõlmimine võõrastega on tabum teema kui ihuüksi toanurgas häbelikult masturbeerimine. Jõudu sulle, Tõnu!