Saturday, March 7, 2009

Miks otsustasin blogida

Tere kõigile!! Sageli olen tundnud, et ühiskonnas on liiga palju ärapanemist ja liiga vähe ära tegemist. Olen märganud, et ajalehed ja massimeedia on suts naiivsed, pealispindsed ja kallutatud selleks, et tuua näilisuse tagant välja tegelikkus. Selles on märksa osavamad mitmed blogijad, kellest edukamatega ma ometigi konkureerida ei kavatse. Inimeste eraelu ja skandaalid pole lihtsalt minu maitse, eriti kui neid esitletakse täis läbikumavat kadedust, õeldust ja sensatsioonihimu.

Minu isklikeks lemmikuteks Eesti avalikus elus ei ole Lass ega Pihl, veelvähem Saagim või Edgar. Toomas Pauli ja Hanno Runneli kirjutised ületavad viimaste hinge- ja suletõmbeid mäekõrguselt. Sest nad pole kunagi isklikud ega solvavad, kuid panevad mõtlema kõiki, kel selleks soodumust. Ma ei arva palju Reformierakonna viimaste aastate "mina-tean-oskan-kõike" hüplevast hoolimatusepoliitkast ega ka savisaarlaste tüütust ja argpükslikust kaevikusõjast, kus sootuks paistab olevat ununenud soliidsus ja väärikus. Ma ei pea lugu isamaaliste loosungite tulvast, mille all tehakse vahet rohkem ja vähem isamaalastel ega ka roheliste ülepingutatud nutuoru rongkäikudest hapnikuvaesusesse hukkuda võiva planeedi päästmiseks. Seepärast ei taha ma olla ühegi partei hääletoru.

Lihtsalt mulle on alati meeldinud suhelda inimestega, kes oskavad näha puude taga metsa. Ma ei kannata kannupoisse. Ja mul on ükskõik ühiskondlikust arvamusest. Peaaegu ükskõik. Mulle lähevad korda inimesed, igasugused. Tahaks kuidagi kaasa aidata, et suureneks märkamine ja hoolivus.

Hea meelega oleksin oma mõtteid, mida varasematel aastatel telliti siinkirjutajalt erinevate kohaliku meediamaailma juhtväljaannete poolt, ka edaspidi suurema tiraaziga avaldanud, kuid...kahjuks lõi minu vastu 2008 aastal algatatud kriminaalasi sellesse järjepidevusse sisse tugeva prao. Kes siis ikka tahaks riskida sellega, et avaldab väidetava kupeldaja arvamusi! Tõsi ta on. Nii on ka mulle parem, sest saan ennast väljendada vabamalt, retsenseerimata. Kahjuks ka ilma honorarita! Muide, kupeldamises mind ükski asutus veel süüdistanud pole, vaidlus käib hoopis reklaamiga abistamise ümber... Prokuratuur usub, et see on kriminaalne kuritegu, mina aga olen vastupidisel arvamusel. Ei hakka siinkohal neid teemasid lahti kirjutama, ehk mõni teine kord.

Seega ei ole siit blogist mõtet otsida midagi täiuslikku, ei midagi sensatsioonilist, ei midagi vaenulikku, sest kindlasti pole ma inimesena parem keskmistest ja arvan, et mul pole ka erilist moraalset õigust tampida mudasse neid, kes midagi siin elus ära teha üritavad. Isegi siis kui nende ürituse tulemuseks on soperdised, ei tahaks ma olla liiga karm.

Õnneks pole mõtlemisvõime areng aga otseses seoses iskliku vooruslikkusega. Viimase poole küll püüdlen Jumala abiga. Kes tahavad kaasa mõelda, welcome!!