Saturday, April 3, 2010

Pulleritsu kiituseks: lähenevad soorollid viivadki katastroofini

Täna oli üle pika aja hää meel lugeda Priit Pulleritsu sulest arvamust Eesti meeste üha jobumaks muutumisest feminiinsemaks kuivamise tulemusel ning samas naiste üha maskuliinsemaks sirgumisest. Ma küll ei riskiks arvata kui paljusid see probleem puudutab, kuid selget tendentsi olen märganud minagi.

Olen alati arvanud, et õnneliku peremudeli ja seega ühiskonnamudeli vundamendiks on meeste ja naiste selged, kokkulepitud rollid. Niisamuti nagu riigi ja üksikindiviidi omavaheline suhtestumine, lapse ja vanema suhe, jne. Laias laastus pole ju niivõrd tähtis, millest mingi roll on välja kujunenud, kas on see Looja poolt nii määratud või pika aja jooksul iseeneslikult olude sunnil tekkinud, kuid ikkagi on mulle selge, et kõige suurem õudus tabab meid siis, kui partnerlusele suunatud rollid hägunevad, hakkavad kattuma ja mis veel hullem – muutuvad konkureerivateks. Jah, mina isiklikult usun, et Jumal lõi inimese ja andis mehele tema ülesanded ja naisele TEISTSUGUSED üleasanded ja varustas meid ka seetõttu erineva komplektsiooniga. Umbes nagu tänavamaastur (SUV) ja maastikumaastur, mis võivad küll suht sarnased välja näha ja mõlemaga kõlbab sõita nii asfaldil kui kruusateel, kuid ometigi saame parima sõiduelamuse siiski vaid juhul kui kasutame neid targalt ja sihipäraselt.

Humanismi teene meie kaasajale on paljuski karuteene. Humanism asetab kõige kõrgemale astmele inimese vajadused ja muudab need eesmärkideks omaette. Nii juhtuski, et võrdsuse ettekäänel hakati endale valima mugavamat rolli. Pole ju saladus, et loodus on loonud mehed füüsiliselt tugevamaks ja naised vaimselt tugevamaks. Piisas vaid sellest, et mehel jäi üha vähemaks neid töid ja peretoitmise viise, kus tema füüsilisi eeliseid vaja oli, kui naised said aru, et meestest polegi enam tolku oma mugavuse nautimiseks. Naised ei tundnud enam ennast mehe selja taga kui kivimüüri taga kaitstuna ning nii võtsidki nad ise oma saatust kujundada ja vaimseid võimeid maksma panna.

Õnnelikku peremudelit ei suuda ma aga kuidagi näha väljaspool tarditsioonilisi rolle. Kaasaegne euroopa või skandinaavia pere elab nn kokkuleppe abielu, kus üks ei kaitse ega toida peret ja teine ei tee süüa aga kasvata lapsi. Võrdsus on viinud aga paraku selleni, et üha rohkemad mehed unistavad idamaistest (vene, tai, aseri, türgi, hiina, jaapani, jne) naistest, kes tänapäevases arusaamises alles kiviajas elavad ja mehe igakülgset ümmardamist loomulikuks peavad. Kaasaegsed naised aga ei otsi enam ammu meheideaali, sest on veendunud, et seda polegi olemas. Või kui on, siis vaid rikka ärimehe näol, kellega kokkuelades tuleb leppida mehe jagamisega armukestega.

Mehelikkuse teema eeskõnelejaks kristlikus maailmas oli Ed Cole, pastor, kelle elutöö oli suunatud meestest meeste tegemisele. Ja mul ei lähe iialgi meelest juba puberteedieas temalt kuuldud sõnad: naised ja saa muutuda naiseks ega võtta oma tradistioonilist looduse poolt neile antud rolli kuniks mees pole võtnud sisse oma positsiooni ja muutunud selles usaldusväärseks. Jah, seda arvan ma ka täna.
Seetõttu ma ei süüdista naisi nende maskuliinsuses, sest olen märganud, et suurem osa ka neist ISESEISVATEST ja JÕULISETEST naistüüpidest muutuvad koheselt pehmeks, piisab nende ellu tulla vaid veidigi mehemal mehel.

Ei, ma ei räägi, et naine ei peaks käima tööl ja peaks vaid kodus leemekulpi liigutama, kuid ma räägin pigem sellest, et mehed suudaks naisi panna ennast tundma kindlana homse ja ka ülehomse päeva ees. Tean, et mõnigi mees vaidleks vastu, öeldes, et igaüks elagu oma elu ikka ise, kuid mulle tundub ikkagi, et palju mõnusam on koos elada naisega, kes sind usladab ja austab kui kellegagi, kellele sa vaid seksuaalpartneriks või sobiva geenikombinatsiooniga spermadooriks oled. Või muidu kena vaadata! Sest nagu ütleb hea vene kõnekäänd: naised on iseenesestki tugevad, mehi läheb neil vaja selleks, et lubada endale võimalust tunda ennast nõrgemana.
Veelgi enam - minu arvates saab mees ennast tõelise mehena tunda vaid siis, kui suudab oma naise ja pere panna enda selja taga kui paksu kivimüüri taha varju. Ohh, suudaks seda isegi)))

Just seepärast nõustun ma psühholoogide, seksoloogide, pedagoogide ja sotsiaalteadlastega, kes kõik Priit Pulleritsu artiklis leiavad, et meile oleks vaja soolist kasvatust. Kasvatust ja õpetust, mis välistaks edasise meeste naiselikustumise, degradeerumise ja igas mõttes võrdsustumise nendega, kes meilt sisemas hoopiski teisi rolle eeldavad.

Kuid olgem ausad, ka geimeest ja metroseksuaali on mõnus vaadata kui just temaga ühiseid lapsi inimesteks kasvatama ei pea!!