Friday, November 12, 2010

Savisaar ei oska kaotada, seega ka võita!




Ausalt öeldes olen läbi aegade imetlenud Edgar Savisaart tema terava mõistuse, töövõime ja ennekõike poliitilise manööverdusoskuse ning demagoogilise sõnaseadmiskunsti valdamise tõttu. Olen elus valimaski käinud vaid kahel korral, neist viimati valisin teadlikult Katrin Siskat Keskerakonnast (kõigi nimede seas vähemasti ainus sümpaatse välimusega)). Ikka olen lootnud, et reformiekakonna sotsiaalsel darvinismil põhinev maailmavaade liigset edu ei saaks tunnistada.

Seda kõike positiivset on alati mingil määral varjutanud korrad, kui Edgar telekaamerate ees musta valgeks püüab rääkida, kuid teeb seda kibestunult ja läbikukkunult.

Selliseid kordi lisandub viimasel ajal aga kahjuks iga päev. Keskerakondlastele kahjuks. See vana heatujuline Edgar, kes suutis konkurentide üle naerda ja muhedat ning teravat irooniat pritsida, on ajahambast puretult muutunud nüriks, ennast kordavaks ja mis kõige hullem – ebasümpaatseks teleesinejaks. Ilmselt tajub ta, et langeva reitingu vastu rohtu pole leida, sest vene valijagi on hakanud teda tasapisi läbi nägema, eesti pensionäre, kes aga 500 krooni pärast kesikuid kummardaks, on hauaäärel samuti hõredamaks jäänud. Lühidalt öeldes: eilne populism täna enam ei müü.

Eriti kurvaks teeb aga Edgari kustumise tema ilmselge oskamatus kaotada. Teda võib võrrelda juba Jüri Pihliga, kes sotside liidriks kandideerinult pidi nutt kurgus ja viha varrukas ( kuid mitte kaine mõistus peas) Mikserile õnne soovima. No oli see mees vast kehv kaotaja!!!

Spordis, aga ka üldse elus kipub siiski kehtima kuldne reegel, et kes ei oska kaotada, see ei vääri ka võitu. Nõrganärvilised on konkurentidele kerge saak. Ja tundub, et Edgar, kel veel täna võimalik vana rasva pealt kangelast mängida, on siiski vajumas marginaalseks tegelaseks, keda viib hukatussse ennekõike liigne upsakus ja enese võimete ülehindamine ning tagatipuks sarkasm, kibestumine, künism ja läbinähtav nutuvõru suu ümber. Kusjuurest suustki ei kosta enam ammu võitjatele omast enesekindlust, vaid ikka vaid vana väeti taadi jõuetut pobinat: „kurat, ma teile kõigile veel näitan....ma veel näitan..!“