Sunday, March 19, 2017

Spordi"virisejad", ühinegem “Rahva EOK-ks"!



Olen juba aasta või veidi enam kogunud spordiringkondadest kommentaare ideele, et panna alus nn “rahva EOK”le. Nüüd, mil kogutakse EV100 sünnipäevaks kingitusi, otsustasin venima jäänud plaani avalikustada. Leidmaks Eesti tipp-sporti juurde 5-10 uut miljonit aastas.

Mõte on lihtne: luua riigipoolse maksumaksja kaudsel panusel baseeruva ja ilmselgelt kasina spordirahastuse kõrvale teine, rahva rahal püsiv toetussüsteem. Mitte projekti– ega tükipõhine, nagu Hooandja vt analoogid, vaid süsteemsem ja pikaajalisem. Andmaks ka telerivaatajast spordisõbrale võimaluse lisaks virisemisele ka ise aktiivselt oma rahanatukesega meie tänaste ja homsete tippude ettevalmistusse panustada. Kuid teha seda teisiti kui seni. Kaasaegsemalt, võrreldavamalt, kaasahaaravamalt. Ja saada vastu paremad tulemused, ehedamad emotsioonid, uut jagatud spordirõõmu. Üldiselt olen hulgaliselt toetajaid juba leidnud nii sportlaste endi kui alaliitude seast. Isegi investorite seast, kes andnud lubaduse toetusmudeli väljatöötamist kaasrahastada. Olen ka juba arendustöödega algust teinud. Siikohal tahaksin aga enne peamise it-arenduse tellimist testida peamist: kas meil üldse jagub inimesi, kes leiaks võimaluse ja motivatsiooni regulaarselt Eesti sporti panustada. Näiteks 10 euroga kuus? Keda huvitab, loeb edasi siit või liitub Facebookis Spordi”virisejate” grupiga.

Kellelegi pole ilmselt saladus, et Eesti tipp-spordi käsi ei käi hetkel just parimaid aegu. Möödunud suusatalv oli selle ehedaks tõestuseks. Kuigi treeniti hoogsalt ja mindi võistlustele suurte ootustega, läks siiski nagu ikka. Ehk ei mingeid üllatusi. Siin-seal peetakse eestlasi treenimise maailmameistriteks. Vormi ajastamise jutt ajab juba naerma, kui seda aastate jooksul kordagi ajastada ei suudeta. Peagi alles puberteediikka tõusvast Kelly Sildarust,
kelle viljelevat spordilala pole 95% eestlastest kunagi proovinudki, on saanud ühtäkki nii meie talve- kui suvespordialade maskott-päästeingel. Kogu spordiemotsiooni päästja. Kuis nii?

Selle hooaja viimase laskesuustamise etapi ülekande ajal arutles Margus Ader eestlaste kehva seisu üle, et miks on meil noorteklassis nii palju medalivõitjaid ja kuidas ikkagi 18 aastased ka edasi täiskasvanute spordis tulemusteni viia. Et ka mina olen vaid spordivaatleja, siis targutama ei hakkaks. Küll olen aastatega eri spordialade üles- ja allakäike jälgides jõudnud teatud arusaamiseni, et oodata pole sealt, kuhu pole piisavalt panustatud. See põhimõte kehtiks nii sportlaste endi ettevamistuse kui ka riigi ja kaasaelajate panuse kohta. Nendel, kes ennast A-koondistesse võidelnud, on kergem, noortel ja sageli andekamatel tagantulijatel ei jätku sageli motivatsiooni pärast gümnaasiumi lõppu jätkamiseks. Süüa tahaks.

Aga asjast. Olen alustanud sellise “rahva EOK” loomist, mis võimaldaks Eesti sportlased, meie tegijad ja ka järelkasvu ennekõike eestimaalsestele endile sõbraks muuta. Sest mida kauem me mõõdame oma edu või edutust üksnes maailma tippudega, seda suuremasse masendusse langeme nii meie ise kui ka sportlased. Muide, kas teate, et Soomes, Norras jpm on kohalike suusasportlaste ja võistkonnaalade omavahelised jõukatsumised vähemasti sama popid kui MK-d või riikide mõõduvõtud? Küsigem, miks meil nii pole.

Kust alustada? Alustada tuleks laiemast mõistmisest, et tipp-sporti ei saa tänapäeval tulemuslikult teha muude toimetuste kõrvalt harrastajana. Ehk igaüks, kellelt ootame medalit tiitlivõistluselt, peaks omama võimalust 24/7 vabastada end elu-olu muredest ja keskenduda vaid ühele. Erkki Noole
poolt toodud võrdluses, et edukas sportlane peab olema egoist, kes ka bussis istet ei paku, kui see tema treeningplaaniga ei sobitu, on paraku suur ja sügav tõetera.

Kui saame aru, millist pühendumist ja tööd tippsport eeldab, mõistame ka vajadust ühiskonnana koheselt panustada kõigi treenijate-pingutajate märkamisse ja tunnustamisse. Näiteks kõigi üle 16 aastaste, kelle puhul on juba üht teist muutunud selgemaks. Seejärel tuleks neile kõigile anda võimalus ise ennast läbi adekvaatsete plaanide ja lubaduste turundada. Siis eristada andekamad ja töökamad ning need, kes suudavad aasta-aastalt omale võetud edenemiseesmärke kõige realistlikumalt täita. Eristada need, kelle suhtumist saab kokku võtta sõnaga “professionaalne”. Tähendada võiks see mitte vaid treeningplaani järgimist, vaid ka söögisedeli ja uneaja kokkusobitamist eesmärkidega.

Kui jagub annetamisvalmisolekut, saab praktikas seda kõike peagi loodetavasti teha vastavas portaalis, kus iga sportlase andekust, füsioloogilist ja psühholoogilist valmisolekut ja panust saaksid hinnata nii proffid kui ka rahvas. Ühed ühtede, teised teiste parameetrite alusel. Kokku annaks see pildi, mis reastab meie sporditipud ja -lootused mitte selle alusel, kuhu koondisesse nad on valitud eelmisel hooajal tabanud sähvatuse alusel, vaid pigem selle põhjal, kas ja kuivõrd rahvas neisse usub. Ja kas nad pakuvad vastu, suhtlevad, kirgastavad meie spordielu oma isiksusega. “Rahvas” on konkreetse “rahva EOK” mõistes aga veidi kitsam seltskond, kui tavapäraselt. Hinnanguid anda saaksid vaid profid ja need, kes oma rahaga sportalsi kasvõi piskuga toetavad. Sest nende virisemine, kes piisavalt ei süvene, ei anna paraku mingit lisaväärtust.

Selleks, et Eesti tippsport saaks areneda, ei ole vaja lammutada klanne ega tiime, alaliite, klubisid, onupoegadel või klassikaaslastel ega muudel rohkem või vähem objektiivsetel tegutrite koospüsivaid mudeleid. Pigem vajame siia kõrvale alternatiivset, erinevat, kaasavamat. Sellist, kus paksude onude kõrval saavad rahakotirauad lahti lüüa ka nääpsukesed koduperenaised. Muide, kui te täna tahaks oma lemmiksportast 10 euroga kuus toetada, siis kui kerge see oleks? Igaljuhul oluliselt raksem kui kasside varjupaigale annetada.

Mida annaks meile rahva poolt koostatav reiting “Rahva EOKs”? Toon näite. Aivar Rehemaa või kes iganes, võib veel kauaks ja hea meelega jääda Suusaliidu palgalehele (kus toetused ületavad
mitmekordselt Eesti keskmist palka), sest ta endiselt usub, et parimad ajad on alles ees. Ja võib-olla usub temasse ka tema treener, kes sama rahastusega otsapidi seotud. Seda kõike seni, kui me ei loo mudelit, kus rahvas ja profid annaks sportlase delikaatselt reitinguga märku, et ta võiks oma palga pigem mõnele taganttulijale jätta. Olgu, las EOK toetab teda, aga rahvas võiks luua ka taganttulijale need võimalused, mida EOK ei suuda. Ja EOK ei suuda paljut: keskmiselt panustab iga eestimaalane meie tipp-sportlaste palgafondi ja hakkamasaamisse täna umbes 10 senti kuus. Just need 18 aastased, kelle andekust vargsi imetleme, ongi kõige suuremad senise süsteemi ohvrid. Tunnen isiklikult mitut avalikku spordilootust ja ka paari tippu, kelle igapäeva mureks pole mitte treeningeesmärgid, vaid see, kust leida raha viinerite asemel liha söömiseks.

“Rahva EOK” ideaalmudelis peaks Eesti tipp-sportalne muutuma heas mõttes eeskujuks ja staariks, kes mitte vaid ei treeni ja ei unista, vaid kes julgeb oma professionaalsusega ka välja lubada mõõdetavat arengut. Vastutuse arengu eest nii iseeenda kui toetajate ees peaks ja saabki ainsana võtta vaid sportlane. Mitte alaliit ega treener, nagu meil senini kombeks. Ei Jaanus Teppan ega Mati Alavar ei saa paraku vastutada selle eest, mitu pitsat nende hoolealune pärast iga trenni nahka pistab. Ja mida parem on sportlane, sead parema treeneri ja varustuse ta omale hankida saab.

Niisiis. Usun, et aeg on muuta tippsport oma eesmärkides ja saavutustes läbipaistvamaks ja meile lähedasemaks ning anda see info ühest kohas rahva kätte. Saagem tuttavaks uute nimedega ja hakakem neid jälgima. Ja nende reitingut. Nagu virtuaalses FIFA jalgpallimängus.
Ja kaasa elades hakakem ehk ka ise regulaarselt panustama just sinna, kus areng kõige selgem või vastusaadavad emotsioonid kõige vahetumad.

Kuidas “rahva EOK” töötama hakkaks? Igal sportlasel oleks oma reiting (nii üldine kui spordiala keskne), mis koosneb eri kaalukatekooria hinnangutest ja hindajate taustast. Samuti on igal sportlasel näha tema eesmärgid ja saavutused ja aasta-eelarve koos puuduoleva summaga. Seda puuduolevatsummat, mis hakkab arvutiekaanil muutuma reaalajas, saavadki spordisõbrad katta. Kui mõni sportlane kogub liigse populaarsuse tõttu rohkem raha kui vaja, liigub ülejääk edasi kas sama ala järgmisele reitinguomanikule või annetaja poolt valitud teisele isikule. Kui mõne tipu reiting langeb, väheneb ka toetajate hulk. Eraisik saaks valida ühekordse või püsiannetuse vahel, määrata summa ja astuda alatiseks välja spordivirisejate pundist spordiroetajate omasse. Sama võimalus on ka ettevõtetel. Kui jätkuks huvilisi, võiksime võtta ülla eesmärgi: tõsta läbi rahvarahastuse keskmise eestlase panust tippspordile kümme korda ehk 1 euroni kuus. See tähendaks, tippspordi rahastuse üleüldist mitmekordistumist. Miks mitte tehale 100 aastaseks saavale eesti vabriigile selline püsiv kingitus!

Ning nüüd kõige olulisem küsimus: miks üldse peaks keegi toetama Eesti tipp-sporti? Selles trikk ongi, et ei peagi! Aga kõik need, kelles elab soov näha eestlasi arenemas, võitlemas ja võitmas, saavad isegi aru, et kui meie oma osa ei tee, siis jääb mõni meetrike või sekundike puudu ka neil, kelle peale me panustame. Ja kui me siis lihtsalt õlleklaasi taga viriseda tahame, on see meie valik. Kes ei taha, tulge spordi”virisejate" gruppi Facebookis ja andke teada, kas teie tahaks midagi muuta!

Friday, March 17, 2017

Oo, mõttetu mood!




Tervitades taaskord moerahva kihevile ajanud Tallinna moenädalat, tekkis mõte korraks visata kinnas kogu valdkonnale ja selle andunud järgijatele. Nimelt väidan, et mida vähem me tegeleks moega, mida me ei mõista, seda kasulikum meile kõigile. Ja vastupidi, mida rohkem me moest mõistaks, seda rohkem oleks meil sellega tegelemisest kasu.

Paar sõna endast
Enne rünnakusse sööstmist pean möönma, et moevaldkonda kiindusin tegelikult esimest korda pooljuhuslikult 2000 aastal, mil minu leedulannast sõbranna ja ülikoolikaaslane Irja palun mul aidata kokku kirjutada tema Concordia ülikooli baka lõputöö rahvusvahelise moebutiigi äriplaanina. Et luua edukas äriplaan, tuli kümneid tunde analüüsida edu- ja põrumislugusid eri riikides, tootmispotentsiaali ja rõivakandmise hoiakuid eri turgude. Ja hakata teema mõistmiseks igapäevaselt jälgima Fashion TVd. 16 aastat hiljem, mil Irja on jõudnud lõpetada veel paar moekooli Itaalias ja USAs ning tegeleb juba aastaid erinevate maailma tippdisainerite abistamisega Itaalis, Dubais, jm, vaatan mina siin Aegviidus harjumuslikult endiselt sama telekanalit. Selle erinevusega, et olen nüüdseks tuttav ka enamuse viimase paari sajandi jooksul läbikirjutatud moeteooriatega, näinud kõiki olulisemid moeshõusid viimasest aastakümnest ja jälgin igapäevaselt huvipakkuvate moedisaineri tegemisi Jaapanist Nigeeriani. Professionaalses plaanis olen muuhulgas aidanud oma abikaasal nullist üles ehitada väikese moeateljee ning seega detailideni tuttav eesti moemaailma võlude ja valdudega.

Kuid selle artikli mõte on muus. Nimelt küsimuses, kas ja milleks meile on moodi vaja 21 sajandi eestis?

On ilmne, et kuuldes sõna mood, mõtleb iga inimene millestki erinevast. Kellele meenub ilu, kellele, kole, kellele kallid hinnasildid, kellele 17.sajandi kohvikannusoojendajaid meenutavad kullatud tikanditega kleidid. Imestada ega pahaks panna pole siin midagi, sest tegelikult pole moeteoreetikud senimaani ühel meelel, kas mood on kunst või tehnoloogia. Kas ta peab olema esteetiliselt ilus või shokeerivalt jäle. Ega ka selles, kust see tekib ja miks sureb.

Põhjuseid, miks moodi senimaani ühtselt defineerida pole suudetud, peitub ilmselt tema haaramatuses just sotsiaal-psühholoogiliste ning esteetiliste ilmingute pidevate muutuste tõttu. Näiteks kui veel 150 aastat tagasi sümboliseerisid kõrgklassi naiste riided tema “omaniku” rahakoti suurust ning nende sõnumiks oli “ma võin kanda niivõrd ebapraktilisi rõivaid, millega ei saa teha ühtegi kodust tööd”, siis 150 aastat hiljem võiks moeka kaasaja naise riitusmisstiil rääkima hakatas pigem hüüda: “ma teen mida tahan ja teie kõik olge vait”.

Mood vajab staatusekultust

Üks on aga kindel: on olemas mood kui staatuse sümbol ning mood kui igapäevane rõivastumise viis. Julgen väita, et seda esimest, millega käivad kaasas kord aastas erinevatesse maailma moepealinnadesse koondunud (kahjuks vaikselt kokku kuivanud) pompöössed moeshõud eliidile, surematu haute couture religioon kummardamine, jpm, Eestis me ei näe.

Tõsi, vähenenud on see ka mujal maailmas, kuid disainerite kultus seleebritite seas aitab päästerõngana ka pööblil oma unistusi sättida ja hoiab valdkonna müügikäibe rekordkõrgel. Siiski, staatusmoe sajandite pikkune nurgakivi, mis lubas viimase moesõna järgi riietujale alati üleolevat sära ja tähendas eelmise kevade moekandjale teatud kõrgseltskondades vaieldamatud häbi, on üldjuhul ajalugu. Koos sellega on kukkunud rõivaste hinnad ja hääbunud haute coutur.

Kuid mood kui sümbolite keel, milles on ajaproovile ehk enim vastu pannud suure Karl Marxi poolt mõtestatu, et mood on lõige lihtsam ja kiirem viis ennast klassiühiskonnas järgmisele pulgale upitada, ei ole veel kaugletki surnud. Paned selga sama logo või tegumoega särgi, mida kannavad rikkad ja astud hetkega oma tutvusringkonnas liidri staatusesse. Selle tõe kinnituseks on Venemaal ja Hiinas toimuv brändirevolutsioon, kus orginaalse Louis Vuittoni kandmise nimel ollakse valmis terve kuu või isegi kauem nälgima.

Kuid Eestis ei ole staatusmoodi. Ei ole seleebriteid ega neid keda matkida. Ka meie nn kõrgmood, mida üksikud ellujäänud disainerid veel aeg-ajalt tükikaupa ja vananevate käsitöömeistrite-rätsepate värisevate käte abil elus hoida püüavad, on pigem klassika ja üksnes klassika. Ei midagi moele omast ega inspireerivat. Sest pole üritusi, kus näidata oma staatust. Ja pole ka staatusekultust. Ja pole ka üritusi, kus inspireerida. Vähemasti nii väidavad meie naised ise. Ja see kõik on tegelikult moeärile surm. Vähemasti mandmine.

Elulootuse on leidnud need üksikud, kes on tabanud, et kuna kallile, eksklusiivsele ja inspireerivale moele puudub tarbija, siis tuleb õmmelda võimalikult lihtsaid lõikeid ja kopeerida lääne moezurnaalides nähtud hilpe veidi lihtsustades. Sedasorti mandumist toetavad omakorda Eesti rõivamoes prevalveerivad minimalism ja konservatiivsus. Ja kui sellele kõigele joonistada juurde oma bränd, näiteks Pierre Fevrier vm, saabki H&M lettidel uputamiseni ladustatud kaubale äravahetamiseni sarnast massinodi millegi kodumaise ja erilisena 5 korda kõrgemate hindadega müüa.

Andekate Eesti moedisainerite loominguliste arnegut pärssiv õnnetus ja samas kohalike moebrändide ainus õnn on seesama rumalavõitu tarbija, kes odavaid koopiaid tõelisest kunstist eristada ei oska. Ega ka taha, sest tal poeks iialgi raha käsitöö tellimiseks. Ega piisavat taipu isikupära tähtsustamiseks. Ta on selle hindamiseks liiga praktiline. Riietusest ei sõltu ei tema jaoks midagi. Vabandan nende üksikute ees, kes nüüd end riivatuna tundsid. Kuid üldpilt on just selline.

Pangem moemajad kinni

Vahel on mu kahju, et ma ei ela Pariisis või New-Yorkis, kus üks alexandermcqueen teise järel mind jalust suudaks rabada ja pakuks magamata öid täis rõivaloomingu kõrgpilotaazi üle mõtisklemist. Ma ütlen ausalt, et Eesti moe toetajana on mul olnud raske meie kohalikke moenädalaid vaatamas käia. Valus. Sest kuigi ma tean, et meil on ilmelisi noori ja vanemaid disainereid, on meie mood suuresti meie vaesuse nägu. See ei ispireeri ei kunstilselt ega tehnoloogiliselt ega lavastuslikult. Mul pole ühtki etteheidet meie tippudele, kes on näidanud aeg ajalt vägagi erilisi ja iseloodud käekirjaga rõivaid, seda ka seekord. Kuid need sähvatused on tänaseks marginaliseerunud ega kõneta enam kedagi peale 100 moetudengi. Või siis nende naiste, kes igapäevaselt moemaailmas piisavalt sees pole ja armetuid koopiaid ära ei tunne. Vaatad ja tagad küsida: no ja siis.....

Sest kõik paneb paika raha ja turg. Turunduseelarve. Põhimõtteliselt on meie moedemmide ja -nädalate puhul tegu kaubamaja müügikollektsioonide tutvustamisega, mis oli omane ka juba nõukajal, mitte elamusüritusega, mis ta ju sootuks loomingulisema ja inspireerivama ERKI Moesõu kõrval olla võiks. Kuigi ilus, ei kõneta 100 eurose garderoobikauba nägemine moefänne. Ja võib-olla neid fänne enam polegi.

Just siin tahaksin teha pöörde. Ja veenda meie moeloojaid oma moemajasid kinni panema. Või mujale turgudele kolima. Eesti on vale koht, kus moega kui loominguga raha teha, sest siinne tarbija on selleks liiga praktiline. Temaga töötades te hääbute. Nii nagu on välja surnud rõivatööstus, on välja surnud haute couture, on välja surnud staatuselembus. Ja on välja suremas ka Eesti moemajad. Kiiret ja odavat nn 5 euro moodi pole aga võimalik teha ilma massilise turu ja skaleerimiseta, seda näitab isegi Baltika moebrändide jätkuv ahastamapanev rännak (vaatmata Aasias toodetud rõivaste madalale omahinnale) majanduslikus surmavarju orus.

Kui aga kinni panna ei soovita, tuleks teha midagi sootuks teisiti. Midagi, mis paneb ahhetama ja kutsub inimesi üles oma tarbimisharjumusi muutma. Näiteks koonduda kokku, testida oma ideid neuroteaduse moodsaima tehnoloogiaga erinevate tarbijarühmade peal eri riikides. Äkki kusagilt sähvatab uus valgus!

Ärge järgige moodi!

Mida aga soovitada meie moetarbjale? Ärge järgige moodi, sest sellest ei sõltu teie jaoks mitte midagi. Tühi ajaraiskamine. Vähemasti seni kuni te ei tunne ega adu seda selliste peensusteni, mis lubaks teil enda enesetunnet moeteadliku inimesena tublisti tõsta. Ja seejärel ka oma välimusest väljapeegelduvat sõnumit peenhäälestada.

Pigem jälgige kuidas te välja näete! Mõtestage enese garderoobiga seoses vaid kaks-kolm olulist momenti. Millised rõivad mulle sobivad ja mind ilusamaks/vastupandamatumaks/targemaks muudavad. Ja milliste rõivaste ja stiiliga ma tööl või eraelus rohkem saavutan. Ja pange rõhk naturaalsetele kangastele, välistades polüesteri jm. Keskunduge oma stiili leidmisele ja selle värskendamisele. Muutke oma stiili vähemasti kord 5 aasta tagant! Ärge unustage naiselikkust ja soenguid. See kõik, andke andeks, on aga moeväline. Kuid rõivad võite vabalt osta ka kaltsukast, kui teate kuidas neid enda seljas mängima panna.

Jah, te võite leida suurepäraseid rõivaid ka viimastest kollektsioonidest, millega oma garderoobiklassikat täiendada. Kuid ärge neist liigselt vaimustuge. Eestis kindlasti mitte. Ilmne raharaisk. Sest niipea kui te tahaks hüpata peale moekiirrongile ja osta omale Marc Jacobsi või Mcqueeni viimase mudeli teksad, lootes nendega kevadiselt tuulises Pirita rannas laineid lüüa, avastate peagi, et kogu raha oli maha visatud. Sest mitte keegi teie tuttavatest ei tea midagi Marc Jacobsist, ei tea viimasest moest ega ka sellest, et need püksid teile 1000 eurot maksid. Lisaks võivad nad oma peas teie jalas halvasti istuvaid pükse seostada kehva maitse vm. Ja kõige hullem on see, et sel hetkel, kui nad sellest trendist teada saavad, on Marc Jacobsil juba välja tulnud kaks uut kollektsiooni ning teie teksade hind langenud 19 euro peale.

Lõpetuseks küsiks: kas on mõtet osta Eesti disainerite loomingut, kui selles puudub isikupära, sarm ja erilisus ning maksta selle eest kordades rohkem kui mis iganes kiirmoebränd samaväärse eest küsib? Kui vastate pigem ei, siis tähendab see, et Eesti moetööstusel seisavad ees rasked ajad ja tublisti nuputamist. Kui aga vastate jah, olen hoopis mina mõttetu mees, sest kõik hästi ja isegi suurepäraselt ning meie moeelu võib jätkata oma tähelendu!


Ilona Abdullajeva moelooming "African stile" 2017, Tallinn

Tuesday, March 14, 2017

Igal rõival on sõnum ehk kui hakkaks õige ehitama silda moe ja praktilise riietumistaju vahele?



Pärast minu kirjutise “Kummardus Naiselikkusele” üliaktiivset ja mulle ootamatut lugemiste arvu eesti naiste (ja ehk ka mõne meesisendi poolt), olen saanud vestelda ja ka kuulata tagasisidet. Õnneks on arvamusi seinast seina, mistõttu saavad tõeotsingud siinkohal jätkuda.

Siiski olen juba paar järeldust teinud. Esiteks, et moeajakirjandus ja ka laiem moekirjandus on jätnud tähelepanuta sillaloomise rõivastuse, moe ja igapevaste eluprobleemide lahendamise vahel. Ei mitte ameerikas, aga meil! Need probleemid on tavaliselt sotsiaalset ja psühholoogilist laadi. Ja teiseks, et kuna seda silda loodud pole, jagunevad ka inimesed oma arvamustes laias laastus kahte leeri. Need, kes igapäevaselt tegevad disaini, stilistika jms, mõistavad riietumise kaalu ja selle iga detaili tähtsust peensusteni. Need aga, kes asuvad teisel pool jõge ning kelle jaoks mood on vaid huvitavad trendid, mida aja ülejäädes sirvida, arvad pigem, et tegelen psedoprobleemiga. Nii nagu kirjutas üks kommentaator, et naisel on oluline näha inspireeriv ja ahvatlev välja vaid perioodil, mil ta omale meest otsib, sest pärast laste sündi ei suuda ta niikuinii enam 20 aastastega samaväärselt ilus välja näha, hoolitsegu või enda eest 12h päevas!

Muide, vahelepõikena, eile näitas ERR saates Eesti Lood lugu 12 lapsega pereemast Mallest, kelle puhul nii minul kui mu kaasal tekkis väga sügav respekt, sest tõesti oli tegu naise ja emaga suure algustähega. Ainus, mis jäi natuke segama, oli see, et kogu eluraskus oli temast teinud mitte just kõige enda-eest-hoolitsevama inimese. Kuigi paratamatu kompromiss, tekkis suur soov prouaga ühendust võtta, talle üks kleit õmmelda, soeng meisterdada ja anda talle võimalus ka ennast kord aastas tõeliselt ilusana ja tähtsana tunda. Kasvõi selleks, et mees temasse uuesti armuks!

Aga tagasi algusesse. Seda, et osad naised asuvad ülel pool jõge ja teised teisel pool, pole keeruline mõista. Kõik sõltub, millises inforingis sa liigud ja kellega suhtled. Ja mingis mõttes tahaksin isegi kivi moeloojate endi kapsaaeda visata, sest nad liiga vähe räägivad ja liiga palju loovad. Sageli võib see aga viia vastupidiste tulemusteni.

Toon näite. Me teame, et üks olulisi inspiratsiooniallikaid moeloojatele on uued trendid, mis sageli tekivad just tänaval, getodest, jm, kus noored ringi hängivad. Kujutame nüüd korraks ette, et moelooja tähelepanu on pälvinud katkiste pükstega poolkodutud noored kusagil Bronxy linnaosas, kes on oma kamba tunnusena otsustanud hakata kandma erivärvilsi püksisääri, mida saadakse erinevatelt pükstelt ja kinnitatakse ärarebitud säärega mudeli külge haaknõeltega. Põhjused, miks selline lahendus leiti, hõlmab endas kodutust, vanemate hoole puudumist, riiete kulumist ja soovi rasketes oludes oma räbalat elu lahedamaks muuta. Liigume oma kujutluses edasi ja näeme seda stiili veidi rafineeritumal moel juba New Yorki moenädalal ja veidi hiljem ka paari suurbrändi kauplustes, kus pakutaksegi teksasid koos äravõetava teisevärvilise lisasäärega. Lahe! Nüüd aga kujutagem ette, et sama stiil vallutab suure osa koolinoortest ja ka 20 aastastest. Sest matkimine on moeäri alus.

Ja nüüd jõuamegi paradoksini. Noored, kes seda uut stiili kandma hakkavad, on trendikad omas ringkonnas, omas subkultuuris, kuid mittemõistetavad laiemalt. Kui nad selliste pükstega tööintervjuule saabuvad, ootab neid ees fiasko. Kui nad selliseid pükse ka 20-30ndates eluaastates otsustavad kanda, võib nende võimalus leida omale väärikaid ja sobivaid kaaslasi saada samamoodi piiratud, nagu on see juhtunud nn motomeeste moe subkultuuri esindajatega. Ja kui nad peaks abielumeeste või naistena sellise stiili kaudu “ennast pikemalt identifitseerima”, võib see tähenda, et see ei jäta mõjuta ka nende peresuhteid ega üldist toimetulekut elus.

Kogu loo moraal on lihtne: mood on lahe ja erinevad stiilid on värskendavad, kuid selle kõige väljakandmine eeldab arusaamist, kellele, miks ja kuidas on see mõeldud. Ja seda nn common sensi inimestel liiga sageli napib. Napib ka lihtsamas olukorras, kus tarvis otsustada, millal panna ette punane lips, millal kanda punast kleiti ja millal sellest kategooriliselt hoiduda. Sest sama värv, mis sobib ideaalselt partnerite erutamiseks ja võrgutamiseks töövälises õhkkonnas, paneb töökontekstis inimesi meist eemale põrkuma.

Veelgi praktilisem näide puudutab nn kaasaegset parkate, teksade ja tutimütsi moodi. Ok, sel mugavusest dikteeritud vaba aja stiilil on ehk oma koht ja kui see on saanud valdavaks trendiks, siis ilmselt ei kaasne sellega ka enam sotsiaalselt diskrimineerimist. Kuid, lubage mul olla aus. Kui ühel mehel on naine, kes seda püksistiili liiga tõsiselt võtab, siis võib vabalt juhtuda, et ootamatuks kõrvalehüppeks piisab tema meespartnerile vaid ükskõik millise seeliku nägemisest.

Vahepõikene mõtteharjutus rõivaste mõjust meie mõtlemisele ja käitumisele. Kas teadsite, et mehed, kes kannavad ülikonda või muud vormirõivast, on oma jutus enamasti abstraktsemad ja ebakonkreetsemad. Ja piisab neil vaid selga ajada teksad ja kampsun, kui nad muutuvad detailsemateks, soojemateks ja hoolivamateks. Niipea aga kui nad unustavad need teksad selga ka tööle minnes, kukub aga nende autoriteet alluvate silmis kordades ja kolinal. Ehk: igas rõival on oma sõnum!

Ma tõesti ei tea, kuidas tänased noored moodi, stiile, värve, ja oskust neid vastavalt oma kehatüübile, positsioonile, ambitsioonidele ja vajadustele kombineerida mõistavad, kuid mul vähemasti tekkis mõte. Et hakkas ehitama seda silda.

Alustuseks selliselt, et püüan hakata korraldama inspiratsiooniõhtuid naistele (ja meestele), keda huvitab arusaam, kuidas läbi rõivaste oma suhteid, karjääri ja ka enese ego rahuldamist teadlikult suunata. Kuna see teadus ei ole matmaatika ega ökonoomika, vaid pigem psühholoogia ja keemia kombinatsioon, siis võiks formaadiks olla huvitavate uuringute tutvustus ja vestlus. Lisaks kutsuks iga kord ühe teisel pool jõge asuvast kogukonnast kellegi tugevama stiilitajuga praktiku rääkima oma kogemustest ja arutaks siis üheskoos kohvi, tee ja gluteeni- suhkru- ning rasvavabade koogikeste taustal, kuidas iga inimene seda silda teadmatusest teadvustamisse luua võiks. Saaks ehk EV100 ajaks meie kaunile kodumaale juurde 100 uut stiiliteadlikumat inimest, kes siis juba omakorda vabatahtlikuks sillaehitajateks hakkaks!

Asun planeerima:). Kas oleks huvilisi, kes sooviks oma kogemusi jagada või teistelt kuulata?!

Friday, March 10, 2017

Kummardus naiselikkusele

 



Vabandan juba ette kõigi naiste ees, kelle arvates naiselikkus tähendab vaid erinevakujulisi suguelundeid ja soovi olla alati ja kõiges meestega võrdselt koheldud. Jätke palun see kirjatükk lugemata, sest siinsed mõtted võivad teid riivata oma meheliku primitiivsusega.

Niisiis oli meil taaskord naistepäev. Toodi lilli, söödi torti ja räägiti naiseks olemisest. Cathy Korju-Tullkvist lausus lehes, et iga naise esimene eesmärk ongi olla ilus. Nii vajusin minagi mõttesse.

Minu ema, tõeline nõukogude aja vihkaja, kes keelas mul mitte ainult pioneeriks astumast aga ei lubanud ka endale kunagi naistepäeval lilli tuua, tugines oma seisukohtades arusaamale, et töölisnaiste teema on kunstlik ja taunimisväärne. Tema jaoks oli oluline rõhutada emaks olemise tähtsust. Ja ma tõesti uskusingi sellesse mudelisse kaua. Liiga kaua. Kuni ühel päeval mõistsin, et olen suurt osa naiseks olemise väärtustest alateadlikult eiranud. See juhtus siis, kui kohtasin oma praegust elukaaslast ja kahe tütre ema. Ilona jaoks oli naine pigem kõike muud kui ema. Ja kindlasti mitte koristaja, nagu ülistab meie tuntud poetess Leelo Tungal seda voorust üsna detailset ühes oma luuletuses. Mittekoristajalik naiselikkus köistis ja inspireeris mind.

Möödunud on aastad ja olles igapäevaselt tegev väikeses pere-moemajas, kus meie ülesandeks on naisi ilusamaks teha, neile läbi riietuse enesekindlust juurde anda, olen naiselikkuse olemusest mõtisklenud vägagi palju. Sest nii paradoksiaalne kui see pole, on koos läänetuultega meile saabunud vabadusega olla sina ise, käituda ja riietuda nagu sina ise, meie naised oma naiselikkuse suuresti sootuks unustanud. Sealjuures ka isikupära. Ajades taga võrdsust, on nad oma töö, palga, materiaalse heaolu ja sõltumatuse esiplaanile asetamisega muutunud robotiteteks. Mitte enam vaid kodus koristades ja emaks olemises, aga nüüd ka majanduskasvu ja võrdsusesse panustades.

Minul, meessoo ilmselgel esndajal on sulaselgelt kahju, et mõiste naine ei tähenda tänapäeval enam naiselikkust selle ülimas ajalooliste patriarhaalsete kultuuride tähenduses. Nõrk olemist, mehest sõltumist, ilus olemist, seltskonda ja koduseid oma välimuse ja sisemusega inspireerides. Muusaks olemist. Kui ma vaatan meie naisi, olgu nad siis poliitikud, ärijuhid, disainerid või ajakirjanikud, või isegi suurpere rekordemad, siis mul on kurb. Sest ma näen, et neil pole enam aega enda jaoks, pole aega ennast ilusaks teha, pole aega ega jõudu ei teisi naisi ega mehi inspireerida. Poeedid ja laulukirjutajad on naise ilu kummardmisest sootuks loobnud. On ilmselt praktilisemaid ja köitvamaid teemasid. Laulda armumise rõõmust ja lahkusmisvalust.

Palun, ärge saage must valesti aru, ma olen kaugel arvamusest, et naised ei võiks teha karjääri või rabada tööd 24/7 nii, et veri ninast. Ma lihtsalt juhin tähelepanu, et kui nad siis püünele ilmuvad ja ennast pildistada või filmida lasevad, tahaks nii mõnigi kord pilgu ära pöörata. Nagu näiteks parlamendiülekandeid jälgides või mullusel presidendi Roosiaia üritusel. Kammimata juuksed, tegemata meik, valesti valitud või juhuslikud rõivad. Sageli ka väsinud pilk, kotid silme all. Olgu siis nende suurte või väikeste simade all ükskõik kui tragi suu ja ükskõik kui teravad mõtted. Üks ei kompenseeri teist. Kahjuks.

Meie moemajas satume sageli klientidega vesteldes teemani, mis puudutab uute, uhkete, stiilsete ja väljapaistvalt isikupäraste rõivaste õmblemist. See on teema, mis on naisi aastatuhandeid köitnud. Köidab endiselt Aafrikas, Aasias jm, kus igaks väljaminekuks (mis toimivad enamasti kord nädalas), õmmeldakse uued rõivad, tehakse uus soeng, uued pildid instagrammi. Keegi ei karda, et kui keegi naist välimuse alusel imetleb, on see samal ajal vihje tema harimatusele või nn blondilikkusele.

Aga mitte meie ühiskonnas. Praktiline meel, teksad, parkad ja kootud tutimütsid on asendanud naiseliku sära. Sära, mis ennekõike pidi olema naise enda enesetunde tõstmiseks, alles seejärel näitamiseks. Siiras rõõm ilust on asendunud kompleksidevirnaga, mis teatud puhkudel on viinud isegi veendumuseni, et mida inetum ja mida vähem hoolitsetud on naine, seda targemaks teda peetakse. Siiski, riietumispsühholoogia on peen teadus, mis on ammu tõestanud, et läbi riietumise (ja ka laiemalt enda nn üleslöömise kaudu) ei mõjuta me vaid meid ümbritsevate inimeste arvamust endist, vaid ka endi arvamust iseendast. Naine, kes ei võta piisavalt aega enda jaoks, on ja jääb rahulolematuks ka siis kui ta pangakontol on miljonid ja ta on minister.

Hiljuti vestlesin ühe oma Pakistanist pärit sügavalt islamiusku sõbraga, kes on naine, kannab nägukatvaid pearätte ja töötab eesti ühes tuntuimas IT-ettevõttes programmeerijana. Tema pere kuulub Pakistanis kõrgklassi, kus naised ise midagi tee, kodudes toimetavad teenijad. Ta kurtis, et kuus aastat Eestis elamist on teda muutnud tundmatuseni. Kui kodumaal oli iga päev pidu, siis eestis käitub ta sarnaselt oma kolleegidega: samade riietega voodisse, samadega hommikul üles, samadega tööle, samadega pärast kohvikusse, jne. On see siis kliima, läänelik kombelõtvus, kuid igatahes ei rahuldanud see teda. Kuid jõud midagi üksi ette võtta oli juba kadunud, sest sotsiaalsed normid dikteerivad harjumusi.

Miks on see siis ikkagi nii, et seistes Tallinna tänavatel ja vaadates 10 minutit järgi kõigile mõõduvatele naistele, on haruharv juhus, kui keegi millegagi ispireerivalt silma torkab. Ei kõnnak ega riided kipu reetma naiselikku uhkust, elegantsi, iseteadvust. Aga seda ma just otsin. Mulle on öedud, et meil on külm, seepärast. Mulle on ka öeldud, et me oleme maa- mitte linnarahvas, mitte preilid ja härrad, vaid tavalised töörügajad-pärisorjad oma mentaliteedis. Isegi kui selles mingi osa tõtt peaks olema, ei rahulda see mind. Sest miks peaksime ammutama jõudu orjameelsusest, mitte ilust? Kas tõesti on kapitalism oma vabaduste rohkuses suutnud meie naistega teha seda, mida isegi nõukogude kolhoosid ei suutnud – tappa nende soovi inspireerida.

Kui me siis oma Tallinna moemajas keskmisest palju teadlikumate eesti ja vene soost naiselikkuse kandjatega (keda on õnneks kõige kiuste alles sadu ja ehk tuhandeidki) aeg-ajalt lobiseme, ilmneb, et tegelikult pole ka nemad Eesti naistena endiga rahul. Nad tahaks näha välja hoopis teistsugusemad. Tahaks neid värvilisemaid või satsilisemaid kashmiirist kleite ja hõberebase kasukaid. Kalleid ehteid. Aga neil pole nendega kuhugi minna. Tööl on omad ootused ja liiga kerge on sattuda kadedate pilkude alla ning kogu kollektiiviga tülli minna. Ja pidusid..jah, vabandage, selliseid nagu vanasti, lihtsalt ei toimu. On ju avalik saladus, et poole kõigi eesti moemajade käibest annab üks üritus veebruari teises pooles. Ning sinna satuvad vaid paar-kolmasada naist. Ülejäänute aasta pidulikum sündmus on rakettide laskmine vana-aasta õhtul sulejopedes ladistava vihma käes. Ja oma mehe või lihtsalt iseenda jaoks ilus olemise mõte ringleb tänapäeval ehk iga kümnenda ja realiseerub iga sajanda naise peas. Mis tähendab, et minu siira kummaduse on ära teeninud siiski tuhanded viimsed mohikaanlased!

Kui te nüüd arvate, et sell loo mõte oli naistele ära panna, siis te eksite. Vastupidi. Ja päris kindlasti ei kutsu ma ka üles keskaegsete tradistioonide taastamise juurde, milles naise rõivad pidid väljendama oma ilus ja ebapraktilisuses tema abikaasa positsiooni ja jõukust ning millest haute couture alguse saigi. Küll aga tahaksin tagasihoidlikult juhtida meie kõigi tähelepanu neile naistele, kes vaatamata ühiskonna survele manduda, suudavad iga päeva 1-2 tundi üksnes enda ilule pühendada. Jah, ma usun, et see on miinimum, mis annab meile tagasi naiselikkuse energia oma võluväes. Kui teis, head naised, on see alge ja soov veel säilinud, palun ärge seda kustutage. Puhuge see taas tulele! Alustuseks minge kasvõi ja revideeriga oma garderoobi, visates minema kõik need riided, mis ei väljenda teie soovi olla isiksus, ei kanna naiselikkuse igikestvat pitserit olla kõige ilusam. Ja mõelge, et võib-olla tasuks meestega võrdse palga eest võitlemise asemel keskenduda väiksema palga juures väiksemale töökoormusele? Tulete tööle kümneks ja lähete kell kolm? Särades ja enesekindlalt! Ptüi, las kadestavad, las lasevad lahti! Kui vaja, siis teeme naiselikkuse toetamise fondi, kust hakkame ülal pidama ilusaks olemise tõttu töö kaotanud daame!

Kummardades maani nende naiste ees, kes mõistavad kaasajal veel naiseliku sarmi ja selle rõhutamise olulisust, ei saa ma ka mööda meestest. Sest nagu ütles kunagi üks mu suuri eeskujusid, Ameerika jutlustaja Ed.Cole, algab naiselikkus sellest hetkest, mil mehed võtavad vastutuse meestena. Ma ei tea, kuid kuidagi on meie kaasaegses ühiskonnas see vastutussoov ja uhkus, mis on iseloomulik maskuliinsetele meesisenditele Azerbadzaanis, Saudi-Araabias ja isegi osaliselt Venemaal, asendunud meie kultuuriruumis lõdvakäelise leppimisega, et “ah, see minu kasimata ja räsitud eit peab ise vaatama, kuidas hakkama saab, mina vaatan, kuidas mersuliisingu makstud saan.”

On selge, et mehed ja ühiskond tervikuna oma elukorralduses ei pea naiste pärast hoolitsema ja neile suuremat vabadust pakkuma mitte seetõttu, et naised muude asjadega hakkama ei saaks. Sest nad saavad ja sageli meist meestest palju paremini. Enam pole vaja seda tõestada! Sellest, kas me suudame naistele tagasi kinkida nende õiguse ja aja olla naiselikud, sõltub hoopiski meie endi heaolu, perede püsimine ja ühiskonna õnnelikkus. Sellest, kui me suudame naistele kinkida tagasi õiguse ja võimaluse olla lihtsalt ilusad, sõltub palju rohkem kui tuimkramplik kinnihoimine mingitest mees-naine traditsioonilisest pereväärtustest ja nende taustal samal ajal endi hingelisi ja füüsilisi vajadusi pudelipõhja imetledes või punaste laternate tänaval hullates rahuldades.

Mehed, ärgem kartkem võtta vastust oma naiste naiselikkuse nimel! Ja ennekõike on see postitus meeldetuletus mulle enesele! Alatiseks, so help me God!

Monday, November 28, 2016

Kuidas kasutada mainerünnakut poliitikas tõukeplatvormina



Eeldame, et valituses ei tehta mitte propagandat, ei manipuleerida avalikkusega, vaid kommunikeeritakse avalikult ja korrektselt tegelikkust. Tegelikkus on aga siiski mitmekesisem, sest meie erakondade ja poliitikute poliitiline kultuur on üsna keskmise kodaniku nägu. 

Niipalju kui ma olen aastate jooksul märganud, kasutavad meie ministrid ja poliitikud laiemalt erinevaid loogikaid oma avaliku kommunikastiooni ülesehitamiseks. Sageli püütakse ka üksteiselt õppida. Peamine küsimus selle kõige juures ei tundu siiski olevat „Kuidas mainet suure kahju eest päästa ja rünnakut enda huvides tööle panna“, vaid pigem lühiajalisem ja pragmaatilisem „kuidas säilitada võim muudatusi tegemata“.
Konsultandina võiksin pikalt analüüsdia erinevaid strateegiaid ja taktikaid, nende plusse ja miinuseid, kuid tavainimesele muutuks see igavaks. Seetõttu lühidalt olulisemast, puhtalt minu praktika poolt läbiproovitud soovitused kehva olukorda sattunud poliitikule.

1.       Olge rünnakuteks valmis.
Pole midagi lihtsameelsemat kui nimetada poliitiliste vangerduste tulemusel ametisse isik, kelle tagala on piltlikult öeldes auklik ja kapid luukeresid täis. Tark juht oskab neid ette näha ning laseb isegi sõbrale teha taustakontrolli. Sest poliitika on pidev sõda võimu ja raha pärast, kus eilne sõber osutub homme vastaseks ja iga siseinfost saadud näpukad või lohakused teie vastu ära kasutab. Igaühel meist on oma nõrgad kohad, kuid valmisolek rünnakuteks tähendab, et teame vastuseid ette ja suudame rünnakutele vastata veenvalt minutite jooksul.

2.       Võimalusel enneta rünnakuid.
Veelgi parem taktika on rünnakuid ennetada läbi info andmise enda kontrolli all. Näiteks saab enne uue telefoni turuletoomist rahulikult spekuleerida, et tolle taskussemahtmise nimel on tehtud kompromisse kaamera suutlikkuse osas. Poliitikas võiks paralleel olla, et mõne küsitava taustaga ministri ametisse nimetamise eel antaks ise infot stilis, et „tal on suured kogemused valdkonnas, samas on tal olnud probleeme nagu need, mistõttu tuleb enne lõplikku otsust kõki plusse-miinuseid veekord kaaluda. Kui rahvale miinused korda lähevad, saab alati inimest vahetada. Kui aga rahvas tuure üles ei võta, on edasiminek võimalik ka olemasoleva persooniga.

3.       Tajuge konteksti.
See on koht, kus üldjuhul tuleb olla väga kaine ning mitte lasta end emotsioonidest liialt mõjutada. Kui üks ajakirjanik kisab ja uudisteportaalis on 100 vihast kommentaari, ei tähenda see veel midagi. Kontekst tähendab võimet aru saada, millised teemad hakkavad pilvi teie pea kohal laiali ajama ja mis teemad neid sinna koondama. Ääremärkusena tuleb tõdeda, et iga patt, mis on patt ajakirjaniku silmis, pole veel patt avallikkuse silmis. Ja vastupidi. Meenub Kalle Klandorf, kes linnavalitsuse ees oma tütre solvajale füüsilise õppetunni andis ja seda julgelt reklaamis. Olnuks noomitusesaajaks mõni mõni liiga lähedalt pilti teinud fotograaf, vm, olnuks rahva reaktsioon hoopis teine ja ilmselt tulnuks ka kriminaalasi peksmise alusel ära teha.
Teisalt: ei tohi unustada, et oleme tulnud nõukogude väärtusruumist ega pole veel jõudnud ameerikalikku „mina vastutan oma ametiga, sest ma lapsepõlves kodutöö pinginaabrilt maha kirjutasin“ ajajärku. Seega on meil loominguks palju rohkem mänguruumi. Kuid me juba oleme nõukogude väärtusest ka piisavalt kaugenenud. Just seetõttu on oluline mõista mitte vaid juriidilist, vaid ka moraalset vastutust. Kui sa oled saanud haridusministriks võltsitud haridusdokumendi või CVga, siis anti see veel 10 aasta eest andeks, tänapäeval aga mitte.
Kui olete siiski endas kindel ja suudate probleemist veenvalt läbi astuda, on mäng teie.  Siin kehtib põhimõte, et homme on meedias uued teemad ja rahval haugi mälu.
4.       Ärge alahinnake vastast.

Pole vahet, kas rünnakut alustab ajakirjanik, mõni lugejakiri või raevunud vastasleeri poliitik. Teie asi on alati olla valmis, et üks paljastus viib teiseni. Kui tahate olle edukad, arvestage, et vastasel on varuks veel 5 suurema kaliibriga paljastust teie aadressil kui see esimene, mida kergekäeliselt ümberlükkama ruttate.

5.       Ärge kommenteerimisega kiirustage.
Kui olete kindlad, et teie tagala on puhas ja vastaste kriitika alusetu või fabritseeritud, siis andke rünnak kohe ja veenev. Kui aga arvate, et vastased on saanud kätte mõne tükikese teie tegeliku luukere sääreluust, tasub vasturünnakuga oodata. Olge nõupidamisel, leppige kohtumine järgmiseks nädalaks. Paluge küsimusi kirjalikult ja paluge neid täpsustada. Andke endale võimalus vastase motivatsiooni ja energiat hinnata koos tema laskemoona ülelugemisega.  Mida rohkem vastane oma infost vahepeal paljastada suudab, seda põhjalikuma vastuse saate anda. Ärge unustage: võitja pole see, kes teie mainet 2 nädalat suudab mustata, vaid see, kes suudab mustamisele ühekorraga lõpu teha. Venivad avalikud vaidlused ilma veenvate vastusteta on paraku vesi teie oponentidele.

6.       Jääge kindlaks ühele versioonile.  
Pole midagi hullemat kui uued luukere tükiksesed, mis järgimööda pinnale ujuvad ja teie eelmist versiooni naeruvääristavad. Seega: mis iganes versiooniga te välja tulete, oleg valmis sellest kinni hoidma lõpuni. Kui te seda ei suuda, pole te poliitikaks valmis.

7.       Ärge kartke konstanteerida vigu.
 Inimestele meeldib, kui poliitik oma vigu tunnistab. Mitte suuri ja kuritegelikke, vaid pigem väikesi ja inimlikke.  See, et olete olnud ebatruu abikaasale, on parem kui tunnistada riigi raha taskusse toppimist. Riigi raha taskusse toppimisest hullem on ehk avalikkusele valetamine. Jne. Kui teie juhitud firmas on makstud aastaid ümbrikupalku, kuna teistmoodi pole olnud võimalik majandada, siis on see suur probleem.
Kuid enne,  kui kedagi ründate, konstanteerige avalikult ja tõeliselt oma vigu, näidates, et olete neist aru saanud. Kas rahvas nõuab alati maksude optimeerijalt verd? Ei. Olulisim on vassimised ja kuulujutud lõpetada ning teemale kiire punkt panna. Enese õigustamine saab tulla alles pärast patukahetsust!
Kujutage ette, et olite eelmises elus taksojuht, kes oli sunnitud omale miinimumpalka maksma, et suuta madala hinna konkurentsis ellu jääda, ja et sedasama tegi kogu sektor, siis kas seda ei mõistetaks? Teie asi on aga esmalt tunnistada, kahetseda, lahkumisavaldus esitada. Las see jääb esialgu teie ülemuse sahtlisse.

8.       Rünnake, ärge jääge kaitsesse.
 Kui olete veendunud oma õiguses või vastupidi, veendunud, et vastasel pole teie vastu veenvaid fakte peale oletuste, siis selles olukorras pole mõtet suurt taktikalist mõtet siiral patukahetsusel. Nii teeksite end lihtsalt lolliks. Et võita inimesi enda poole, võite vaid võtta enda pelae midagi üldist stiilis „olen kindlasti teinud vigu, pole olenud ehk alati kõige parem suhtleja“.  
Ja siis tuleb asuda rünnakule. Seda saab teha mitut moodi. Esiteks tuleb leida võimalus naeruvääristada teie ründajat. Teiseks tuleb võtta kokku kogu julgus ja näidata ära teise poole nõrgad kohad.  Neid on alati. Ajakirjaniku allikaks võivad olla sattunud kriminaalkorras karistatud isikud, allikad või ajakirjanik võib olla lähedalt seotud mõne teie oponendiga, jne.
Ja siis tuleb ise rünnata. Mida kindlam te olete, mida veenvam, seda kiiremini võidate enda poole meedia. Jätke meelde:  isegi kui kohus otsustab, et te olete mõrvar või dopingutarvitaja, kuid otseseid pealtnägijaid pole, on teil alati võimalus väita vastupidist. See peaks olema teie suhtumine olukorras, kus teie vastu on hinnangud ja spekulatsioonid, mitte aga faktid.

9.       Leidke alati vastutaja
Rahvale ja meediale on rahunemiseks vaja punkti kogu loole. Kui teie ei taha vastutada, peab seda tegema keegi teine. Aga see peab olema loogiline vastutus. Sageli lahendatakse neid asju mõne tunnistajaga kokku leppides, et tema võtab vastutuse. See võib teile maksta palju või vähe, kuid see peab toimima kirjalikult ja avalikult. Ja veenvalt. Niisama oma armukest lindistamistes süüdi lavastada on nõrk plaan. Sellega võite ennast mängida väljakuäärde terveks igavikuks. Aga teine juhtatuse liige, kes vastutav, raamatuoidaja, kes on eksinud andmete esitamisel, jne, võib olla sobiv taktika.

10.   Võtke vastutus õigel ajal
Kui olete saanud aru, et teie tegelikud luukered on kohe-kohe avalikuks tulemas, kaaluge kiiret tagasiastumise taktikat. Mida rutem teete sammu tagasi, seda väiksem mainekahju , seda kiirem unustamine ja seda suurem võimalus tagasi mängu tulla. Neid poliitikuid, kes võtavad vastutuse pärast pikka avalikku survet poolvastumeelselt, ei austata. Hinnake oma seisu kainelt ja ärge laske asju nii kaugele. Astuge tagasi suurelt ja siiralt.

11.   Tajuge ära õige tagasitulemise hetk.
Kui olete tagasi astunud, pole see maailma lõpp. Teete aastakese muud kasulikku ja sotsiaalset heamainelist tööd vaikselt ja tulete siis aasta-paari pärast tagasi. Uskuge, siis ei mäletata enam seda, et te kunagi olite mingit poolkõva juustu poolvedela pähe müünud, pigem on meeles teie suutlikkus vastutust võtta. See teeb teid tuegevamaks teie konkurentidest.


Kokkuvõttes: kui küsite, kas poliitikuid valetama õpetamine on eetiline, siis vastan niimoodi: eetika on iga inimese põhine ja relvakäsitlmiseoskust on meile kõigile tarvis. Kindlasti on ausus enda ja teise vastu palju olulisem, et saaksime öödel rahus magada. Kuid kui keegi on juba läinud sõtta, siis seal kehtivad ka paraku teised reeglid kui rahuajal: pettemanöövrid on praktiline osa nii malamängust, sõjast kui poliitikast. Ja neid manöövreid tuleb sooritada veenvalt.

Wednesday, October 26, 2016

Jagamismajandus võib osutuda feodaalmonopolismi vormiks



Minu sõprade ja tuttavate seas küllaltki palju lugupeetud ja tarku inimesi, kes usuvad uude majandusvormi. Jagamismajandusse. Olen aru saanud, et üks osa nende usust baseerub tehnoloogia kõikvõimsuse tunnistamisel. Teisalt aga paistab neile imponeerivat idee, et kui seni jõude eraomanduses seisvad ressursid ära kasutada ja teenima panna, on leitud uus majanduskasvu mootor. 

Mina seevastu olen olemuselt skeptik. Ma ei usu fiktiivsesse majanduskasvu olemasolevate ressursside lihtlabase ümberjagamise või elektroonsest kanalist läbikupatamise teel. Ja veel vähem imponeerivad mulle erinevate äpp-võlurohtude religioonid. Seepärast arvan, et järsk pööre jagamismajandusse võib teha rohkem halba kui head. Põhjuseid tasuks otsida tegeliku ja näilise jagamisäri printsipiaalses erinevuses. 

Me teame juba niikuinii, et paarikümne aasta eest USAs hoogustunud jagamine kui keskkonnasäästlik eluviis on tänaseks kasvanud mastaapseks äriks, mis traditsioonilisi reguleeritud majandusruumis tegutsevaid ettevõtteid ebaausate võtetega ründab. Ehk sellest ajast, mil jagamine tähendas üksteise bensukulu osalist kinnimaksmist, on saanud romantiline nostalgia. Sest seda ei saa vahendada. Tänapäeval kasutatakse küll sama sõna, kuid sisuks on teenuste müük võimalikult kõrge kasumimarginaaliga. Enamasti läbi kopsakat vahendustasu nõudvate äppide. See on nüüd nende äri, mitte enam inimeste vaheline siiras kokkuhoiule suunatud ponnistus. 

Kuid ka jagamismajanduses on laias laastus kahte tüüpi ettevõtteid. Esimesed, keda esindavad näiteks Airbnb korterite renditurul ja Eesti suurim taksode vahendaja Taxigo taksoäpp, paistavad silma sellega, et nad ka päriselt toetavad erainitsiatiivil tehtavat äri ega sekku selle korraldamisse. Iga inimene määrab ise, millise hinna või komplekteeritusega ta oma korterit pakub või mis hinnaga ja millise masinaga taksot sõidab. 

Seevastu teine ettevõttetüüp, mida esindavad nii Uber kui üha enam ka viimast kopeeriv kodumaine Taxify, on jagamise mõiste piire venitanud nii kaugele, et neist on saanud tavalised suurettevõtted. Konkreetsel juhul taksoettevõtted oma brändi, hindade ja töötajaskonnaga. Neil on oma kindlad hinnad ja kokkulepitud teenuste tase, mida rangelt kontrollitakse. Ükski juht ei saa sõita oma hindadega. Ükski taksoklient ei saa valida konkreetset teenusepakkujat, vaid peab lootma ettevõtte enda valikule. Juhid ei tee üha enam tööd oma autodega, vaid rendivad need Uberilt või Taxifylt. 

Olgu täpsustuseks öeldud, et Taxify on hetkel sellele süsteemile üleminemise faasis, Uber aga juba ammu kohal. Klassikalisest majandusest eristab Uberi-Taxify tüüpi ettevõtteid vaid sotsiaalselt vastutustundetu käitumine: nad ei võta teenusepakkujaid palgale ega jaga tööjõumaksude riske, nad nõuavad oma õnnelikelt uusorjadelt üha järjekindlamalt isegi töövahendite rendile võtmist. Kui unustada hetkeks kogu muinasjutt jagamisest a’la Kalle Pallingu võtmes, siis võime neid tehnoloogilisi platvorme vaadelda vabalt kui õmblusvabrikut, mis kulude optimeerimise eesmärgil on palunud kõigil töötajatel hakata FIEdeks, seadnud neile riigi madalaimad teenuse hinnad, rentinud neile õmblusmasinad ja palunud vaadata ise, kuidas oma maksud makstud saavad. Kui osadele tehnofriikidele see mudel meeldib, siis minule ja kogu tänasele taksosektorile mitte. Sest see hägustab ausa konkurentsi. 

Sellise ärimudeli puhul tuleb hakata valvsalt jälgima, millist turuosa antud jagamisettevõte oma sektoris omab. Kusjuures absoluutselt oluline pole mitte liitunud jagajate hulk kõikide taksoteenuse pakkujate koguarvus, sest nad ei konkureeri enam ammu iseseisvalt ega oma hindadega. Kui Taxify kontrollib üle poole Eesti taksoturust, lubamata klientidel endil ise teenusepakkujat valida ja seades ette ühtsed hinnatasemed juhtidele, siis on ta vähemasti oma sisult tavaline monopolist või isegi turgu valitsev ettevõte, kellele peaks rakenduma konkurentsiameti järelvalve ja kooskõlastatud hinnakujundus. 

Monopolismi hinnang on kont juristidele, kuid päris kindel on üks: ei Taxifys ega Uberis sõitvad juhid pole enam ammu mitte eraisikutest ettevõtjad oma äriplaani, hindade ja konkurentsi eelistega. Nad on tavalised vaba graafiku alusel tööd rügavad töölepingu kaitseta töötajad, kel pole õigust iseseisvalt luua kontakti ühegi kliendiga ega kliendil nendega. See on mitme garmmi võrra suurem pärisorjus kui pakuvad neile klassikalised taksofirmad. 

Äpid pole aga ammu mingid tehnilised torud nagu me eBay eeskujul eeldada võiks.Natuke nagu feodalismi poole kaldu. Nende äppide-feodaalide poolt juurdeloodav majanduskasv on kindlasti küsitav, kuna iga jagamine võtab ära töö ametlikult taksolt, püüdes seda teha samal ajal veelgi odavamalt ja kindlustades vähemasti Uberi mudeli puhul ka sisuliselt kogu vahendustasude rände helgesse maksuvabadusse. Viimase arvelt teatavasti Eesti majandus kunagi kasvanud pole. 

Just nii kaugele oleme jõudnud keskkonnasäästlikust üllast jagamismõttest.

Tuesday, September 27, 2016

Härra Palling, kus on lubatud seadus?


Ma vabandan oma rutakuse pärast, aga mure ei anna häbeneda. Nimelt oleme Eesti Taksoettevõtjate Liidus juba alates maikuust alates pidanud kuulma siit ja sealt riigi ametitest, et „ärge muretsege, kohe-kohe tuleb uus kokkueleppevedude seadus ja kõik seni ebaseaduslikud sõidujagajad saavad ametlikult ja võrdsetel alustel hakata taksodega konkureerima“. Seda jutu  räägiti meile politseis, tarbijakaitses, parlamendis, jne. Ühesõnaga igal pool, kus oma ebavõrdse konkurentsi juttu kurtmas käisime. Olgu, me siis ootasime.

Esmalt oli jutuks, et seadus juba enne suve vastu võetaks. Siis oli jutuks, et enne suve tehakse ära vähemasti teine lugemine. Siis mööndi, et oodatakse ära Euroopa Komisjonist saabuv suunis. Nüüd on aga juba kõigist tähtaegadest möödas ja seadusest ei kippu ega kõppu! Samal ajal kaotab taksosektor igakuiselt sõidujagajatele ca pool miljonit eurot.

Miks siis ikkagi taksosektor seda seadust, mille vastu me algsel kujul häälekalt võitlesime, nüüd nii väga ootab? Põhjust tuleb otsida jätkuvas ebaausas konkurentsis, mis meile ja kõigile taksojuhtidele elu mõrudaks teeb ning sektori tulusid nagu kevadine päike lund sulatab. Ma ei räägi ainult nendest ametlikult turule sisenemise ligi tuhandeeurostest kuludest, mida taksojuhtidel kanda tuleb ja mille peale nn jagajad vilistavad. Ma ei räägi isegi sellest, et nagu selgus hiljutisest statistikast, siis deklareerib oma jagamistulusid vähem kui 15% nn piraatjuhtidest ning nemadki teevad seda ca 10 korda tagasihoidlikumas mahus tublimate taksojuhiga võrreldes.

Sõiduhinna kalkulatsioonid erinevad nagu öö ja päev
Pigem räägin ma sellest, et kuidas ikkagi on võimalik, et riik vaatab rahulikult pealt kahele paralleelselt tegutseva sõiduhinna arvutamise meetodile ja põhimõttele. Nimelt tundub meile karjuvalt  ebaõiglane, et ametlikult ja seadusekuulekalt oma asju ajavad taksojuhid (olgu siis nahkjopedes ja vuntides või lipsuga valges särgis ja raseeritud) tohivad sõita ainult ühe hinnatariifi ja taadeldud taksomeetriga, mis arvestab hinda seadusest tulenevalt, samas sajad sõidujagajad aga vuravad ringi nagu tahavad:  tõstavad hindu suvaliselt 2-3 korda, langetavad jälle 2-3 korda, lisavad kilomeetrile pideva ajatasu, jne. Muide, kas te ikka teate, et sõites Toompealt Viimsisse, tuleb keskmise sõidujagajaga hind kliendile tavatariifiga sõites ca 20% kallim kui keskmisele taksole istudes? Ja reede õhtuti tuleb sageli maksta topelt? Ja kui te seda teate, siis kas peate seda mõistlilkuks lubada (eeldusel, et saate ju targa inimesena aru, et see sunnib igat taksojuhti taksomeetri asmel eelistama samuti nn taatlemata „isemuunduvat“  äpimeetrit, takso asemel plafoonita sõidukit, jne.)?

Jah, taksosektor on täna olukorras, kus oma kohustust ehk seaduslikku järelvalvet mitte teostav riik on lubanud suure suuga turul uusi reegleid, kuid tegelikkuses jätkub kõik vanamoodi. See tähendab, et ühed lollid täidavad seadust ja lasevad ennast pügada, teised innovaatilised ajavad pappi kokku täies mahus reeglitele vilistades. Selles situatsioon on iga õiglane kord parem, kui seesugune ebavõrdset konkurentsi hoogustav korratus.

Härra Palling, kas te ikka teate, et taksofirmadel pole täna võimalik enam inimesi ei palgata ega niisama lepinguliselt oma brändi alla sõitma võtta, sest kes peaks tahtma sõita madalamate fikseeritud tariifidega, kui saab ka metsikult ja ilma igasuguse seadsuliku kontrollita? Kujutage ette, et samal meetodil hakataks riigikogu liimetele konkurentsi pakkuma suvaliste inimeste poolt, kes pole läbinud valimisi, pole andnud ametivannet, kuid kes soovivad näiteks ka jagada oma kogemusi riigi seadusloomes ja on hea meelega valmis teie tulude ja kuluhüvitistest sirgekslöömisest poole oma õlule võtma?  Kui te arvate, et näide oli kohatu, siis mõelge hetkeks sellele, kas on olemas seaduse eest võrdsemaid ja vähemvõrdsemaid ameteid. Või kas on olemas veel ameteid, mida riik eelistab reguleerida kuni viimse kruvi vindini (nagu taksojuhid), kuid mille kõrval julgustatakse kõiki teisi sama teenust pakkuma ilma igasugu reegliteta?


Eesti Taksoettevõtjate Liidu oleme seisukohal, et Eesti vajab kiiresti kas uut kokkuleppevedude seadust, või tuleb Reformierakonnal astuda julgelt välja ja öelda selge ning valju häälega: me ei ole veel uueks korraks valmis, täna kehtivad Eestis tänased seadused ja need kehtivad kõigile. Kõik vahepealsed keerutamised, mille hulka kuulub ka vaikmis- ja venitamistaktika, ei ole riigile auks. Ligi 5000 nii vuntsidega kui  raseeritud taksojuhti ootavad selgust, kas kruvida plafoonid maha või täita seadusi ka edaspidi. Või äkki lepime kokku, et nii kaua, kui uut seadust pole, võivad ka taksod pakkude teenust suvaliste kokkuleppehindadega? Äkki juba homsest?