Tuesday, July 16, 2019

Lugude kriisist ehk kuidas majutushinnad Maarjamaal alla lüüa



Möödunud nädalavahetusel toimunud Lõuna-Eesti ralli on musternäide ideaalsest turismiturundusest. Teadmata täpset statistikat, pakun puusalt, et Otepää ja Tartu hotellid olid pilgeni mahamüüdud, paljud ralliraja äärde jäärnud toidukohad tegid aasta rekordkäibeid. Selle turismimagenti keskmes ei olnud mitte undavad autod ja tolmavad teed (mida siis-seal ka muul ajal kogeda saab) vaid ennekõike lugu meie oma sangaritest Ott Tänakust ja Marko Märtinist. Ilma nendeta oleks publiku hulk kümneid kordi tagasihoidlikum.
Turundusinimesed teavad, et tõeliselt populaarseks saamiseks on vaja kihvti lugu. Hea lugu ei ole kunagi läila kiidulaul, vaid eluline ja emotsionaalne rännak läbi uskumatute kontrastide. Võitlus ellujäämise nimel. Selline oli Steve Jobsi ja Apple lugu. Ja täpselt selline on olnud ka Ott Tänaku lugu, mille Urmo Aava Rally Estonia brändile oskuslikult külge pookis.

Paraku kestis see selle loo otsene mõju turismisektorile vaid kaks päeva. Ülejäänud 50 nädalavahetust ja nende vahele jäävad päevad tuleb hotellidel-toitlustuskohtadel püüda juba omal jõul rahaks nõiduda. Eksivad need vallajuhid, kes sellest ühest (olgugi traditsioonilisest) üritusest pikemajalist kasu piirkonna arengule lootsid. Vara veel! Nüüd peaks alles algama teie panustamine oma piirkonna tuntusesse!

Kõlagu see nii kurvalt kui tahes, aga Eestis on saniajani vaid üks lugu, mida saab turistidele müüa aastaringi. Ei, see pole odav õlu (olgugi, et ka see legend elab ja õitseb). See on Tallinna vanalinn. Aga ärge saage valesti aru, see pole mitte pealinna staatus ega kõrgepalgaliste töökohtade hulk. Ega ka mitte mingid vanad müürid, mis aastas miljoneid inimesi üle ilma ligi tõmbavad. See on nimelt muinasjutuline lugu ühest iidsest hästi hoitud, palju erinevaid valitsusi ja sõdu üle elanud, 50 aastat suletud olnud, kuid nüüd tänu pool ajast lauldes suhtlevast ja nii ka oma vabaduse kättevõidelnud rahvast imeliselt korda tehtud minilinnakeses. Meie õnn, et see lugu on lendu läinud ja masse ligi meelitanud. Selle ühe loo külge on poogitud sadu majutusasutusi, sadu toidukohti, sadu poekesi, kümneid muuseume. See üks lugu on teinud turismist kaugelt Eesti suurima ekspordiartikli, mis toob meile ligi miljardi eurot käivet.

Küsides endilt, miks enamus Eestit külastavaid turiste ei jõua endiselt Tallinnast kaugemale, ei tasuks vastust otsida kehvemates hotellides, maitsetus toidus ega ka kehvapoolses teeninduses. Lugusid, mis toidaks linnakesi ja külakesi aastaringi, lihtsalt pole! Rallid, suurkontsertid, vabariigi aastapäev jpm tänuväärseid ettevõtmisi annavad loo mõõtme välja küll, kuid see lugu tavaliselt üle 2 päeva ei kesta. Õnneks, turismisektori õnneks, on vähemasti meie 100 poolvihmast suvepäeva kõiksugu üritusi pilgeni täis poogitud. Kuid jah: üheksa ülejäänud kuud kohutavad aga kogu sektorit. Igal kevadel, vahetult enne hooaja algust, tuleb müüki mitmeid turismitalusid ja hotellikesi, kellele veel üks aasta sellist virelemist väljakannatamatu perspektiivina paistab.

Kui raha on palju, saab lugusid luua ka tühjale kohale, looduslikult ja kultuurilooliselt vaesesse paika. Neisse investeerides. Tuntumaid on kindlasti Hollywoodi filmikompanii käivitamine linnavälisele tühermaale, mille tulemusena ei kasvanud üksnes California turism miljoneid kordi, vaid taevassse kihutasid ka kinnisvarahinnad ja kõik muu. Kui Toivo Kurmeti kunagised plaanid uue Hollywoodi rajamiseks oleks leidnud rahva ja võimu tuge, võib-olla oleks Rapla täna Tallinnaga võdselt arenenud turismimeka ja kogu vahepealne 50 põllumaad Eesti kõige kõrgeima hinnaga elamumaa!

Ma ei tea, kas teie olete külastanud Lõuna-Leedus asuvat sealse miljonäri Viliumas Malinauskase rajatud nn Grutas-nõukogude parki, kus kaunisse männimetsa on kümnetele hektaritele kogutud hiiglaslikud kivistalinid ja kivileninid, keda on metsas rohkem kui seeni? Mina olen. See projekt on praktiliseks õppematerjaliks, kuidas luua lugu ühe teenuse ümber. Või õigemini vastupidi. Ja asjaolu, et pealinn Vilnius jääb 130km kaugusele, pole kedagi kunagi häirinud. Ei suvel ega talvel. Malinauskase pargi lugu on lihtne: Siberisse küüditatute lapsena jutustab ta nõukogude koleduse ja ilu loo kogu suuruses nii veenvalt, et pole turismibussi, mis tema hiigelparklasse ei keeraks. Vaid 2 miljoni eurose investeeringuga on ta suutnud panna püsti megaatraktsiooni, mis juba pea 20 aastat toob talle aastas ligi 30-40 miljonit eurot tulu aastas.

Üks huvitavaid lugude loomise õppetunde saabub meile Marokost. Tõis, ka siinkohal on tegu süllekukkunud looga. Tohutu turistide tähelepanu selle riigi vastu sai alguse 1942 aastal USAs vändatud filmist Casablanca, mida peetakse Tuulest Viidud ja Helisev Muusika kõrval üheks populaarseimaks filmiks kogu tollases läänemaailmas. Hinnanguliselt on viimase 80 aasta jooksul seda linna just filmist tiivustatuna külastanud üle 100 miljon inimese. Ja teatud mõttes toidab see üks film Maroko turismi ilmselt tänaseni juba inimeste arvelt, kes on vaid kuulnud filmi pealkirja ja tuntud tsitaate, kuid pole filmi ealeski näinud. Kuigi Casablanka ei ole Maroko pealinn, on ta tänini teatud mõttes must visit paigaks maailmas. Selle väljamõeldud ja peamiselt üldsegi Californias vändatud ühes kohvikus hargnenud armastuskolmnurga loo rääkis maailmale tuntuks filmimeeskond. Olnuks paljukirutud ja -armastatud Nolani võtted Lasnamäe karjääris kantud mitte Ukraina eluolust, vaid hoopiski Eesti omast ja kandnuks see film nime Tallinn, saanuks me UNESCO maailmapärandisse kantud loo kõrvale vee ühe palju kaasaegsema legendi. Pealkiri maksab, muu on tühitähi.

Aga nutmiseks pole põhjust! Tegelikkuses on ka terve Eestimaa täis lugusid! Olen turiminduses
tiirelnud aastaid ja kohtan pidevalt uskumatuid lugusid. Osad neist on suured nagu küüditamisest ellujäämine, laulev revolutsioon või saaremaa poisi saamine maailma kiireimaks rallimeheks. Georg Lurichi ja Baruto lugu näiteks, mille kaudu saaks maailmale rääkida loo virumaa eestlastest kui terve sajandi maailma kõige tugevamatest meestest, kuid mida keegi senini pole suutnud turismimootoriks kujundada.
Ja siis on veel sadu kui mitte kümneid tuhandeid väiksemaid lookesi, mille igaühe oskuslik turundus tooks toidu lauale kümnetele peredele. Kuid need lood ei ole tuntub, nii ilmsed. Need tuleb üles kaevata ja enda jaoks alles tööle panna.

Aru tuleks saada ühest: kui Tallinn oli juba valmis lugu, mille külge sai oma teenused pookida, siis muudes piirkondades tuleks esmalt alustada „oma suure loo“ leidmisest, kujundamisest, kommunikeerimisest ja maha müümisest. See on väga suur töö, mida ei suuda üksi teha mitte ükski hotell ega atraktsioon üksipäini. Kõik on kinni koostöös. Ja soovis oma piirkonda 12 kuul aastas õitsema panna. Isegi Jõgeva ja Järvamaal saab turismikäivet mitmekümnekordistada, kui vaid tahta. Kes ei usu, lugegu kindlasti edasi!

Ida-Virumaa „nautis“ aastaid Eesti peksupoisi ja naerualuse staatust. Mitte keegi ei soovinud sinna rännata ei üksi, ei perega. Isegi püssiähvardusel mitte. Saastatus, nõukaaegne koledus, umbkeelsed inimesed, okupandid, vaesus, narkomaania olid faktideks, mida me kõik peast teadsime ja uskusime. Lugu ise kõlas meie peades umbes nii: „Ida-Virumaale minnes saad shoki shoki otsa, süüa pole kusagil, keegi eesti keeelt ei räägi ja suure tõenäosusega saad peksa või varastavad naromaanid sul autol rattad alt“.
Ometigi on Ida-Virumaast 2018 aasta statistikas saanud kõige kiiremini kasvav turismimajandus Eestis. Tänavu püstitab turism maakonnas taas uusi rekordeid ja ühtäkki on 20 aastat samal tasemel püsinud hotellikohtade arv hakanud kerkima. Ootamatult on maakonda avastamas isegi soomlased, kes siia kunagi kippunud pole! Ühe aastaga ehitatakse juurde sama palju voodikohti kui seda tehti viimase 20 aasta jooksul. Küsige ükskõik, milliselt oma sõbralt ja te kuulete, et ta kas just käis või plaanib suvel kindlasti sõita Ida-Virumaale.

Mis vahepeal toimus, jäi ehk märkamatuks paljudele. Kogu maakond sai vaikselt lahti vanast loost ja meile hakati rääkima hoopis uut lugu hoopis teistsugusest piirkonnast. 2019 aastal kõlab see lugu umbes nii: „Eesti kõige põnevam ja kiiremini arenev kant imeliste liivarandade, puutumatu loodusliku mitmekesisuse ja võimsa kultuuripärandiga, mis on olnud räsitud ja mutta tambitud ning meie silme eest peidetud 70 aastat, kuid on imeliselt ja kaunilt uuele elule tärganud.“

Kas ma eksin? Kui ma ei eksi, siis küsigem see kõige olulisem küsimus: kuidas selline pööre
võimalikuks sai, ning vaese tuhkatriinu armetust loost tõusis hittlugu heasüdamlikust ja kaunist printsessist? Vastus on iseenesest lihte: mingil hetkel, nii 10 aastat tagasi, Jõhvis toimunud presidendi vastuvõtu eel sai kolmel-neljal kohalikul naisel lihtsalt kõrini, et nende kodu kuvand nii armetu oli. Nad tulid kokku ja asutasid turismiklastri, kuhu hakkasid üksteise järel liitma nii valdu, hotelle, toidukohti kui muid atraktsioone. Kõik panustasid raha oma piskust ega pärinud jultunult: aga kuidas just mina just sellest reklaamikampaaniast kasu saan, ah? Selle eduloo nimi on valdade ja erasektori koostöö vana inetu loo tapmise ja uue uhke ülesäratamise nimel. Ja see lugu näitab, et kui mitte isetseda ja korraks keskenduda, siis on võimalik kogu Eestimaa turism õitsele lüüa.


Ja kui suur lugu on leitud, saab selle külge pookida väiksemaid lookesi, naudinguid ja peadpööritavaid elamusi nagu Rally Estonia. Ühtäkki märkame, et tubade hinnad pärapõrgus on hakanud kukkuma, sest enam ei tule kümne suvise nädalavahetuse tuludest maksta kinni terve aasta kulusid!






Kuidas genereerida rohkem turgasme?!



Me kõik, kes oleme tegevad turimisäris, sooviksime, et meie täituvus oleks sajaprotsendine, et tagasiside oleks maksimaalselne, et iga turist soovitaks meid sõpradele ja tuleks ka ise kindlasti tagasi. Ja ülekõige sooviks, et iga meie külaline jätaks meie juurde kõik oma säästud!

Paraku on elu teistsugune. Olles nii turismiteenuste loojana kui giidina teenindanud tuhandeid välisturiste Eestis, olen süsteemselt kogunud ka tagasisidet sellest, mis neid on vaimustanud, ootusi ületanud, rahakotti spontaanselt avama sundinud või hämmastanud, olen jõudnud üsna veenvalt järelduseni, et keskmine turistide poolt Eestisse jäetav rahasumma võiks olla vähemasti topeltsuurem. Oleks vaid rohkem infot rohkematest kohtadest, et planeerida siinmail pikemat puhkust. Ja oskaks vaid kohalikud pakkuda oma rikkalikust maailmast rohkemat, põnevamat.

Kuigi aasta-aastalt oleme arengumaast jõudnud välja täiesti huvitavate, omanäoliste ja konkurentsivõimeliste teenusteni, kaunite ja omanäolitse disainhotellideni ja erakordselt tuumakate toidukohtadeni, napib meil senimaani oskust seda kõike kommunikeerida. Kui oskaksime, oleks meie ukse taga pikk järjekord!
Kommunikatsiooni ja turunduskonsultandina julgen välja tuue põhjuse, miks potentsiaalne“meie raha” turistidega koos Eestist taas välja rändab. Me ei oska turiste viia “turgasmini” – see on protsess, mis sarnaselt meie füsioloogilsele kõrgpunktile vajab sageli nii sundimatut spontaanust kui pikemat eelmängu, tugevamat vastastikust atraktiivsust, väga erilist emotsionaalset suhet, romantilist keskkonda, üksteise vajaduste põhjalikku tundmist ja samm-sammulist rahuldamist.

Sest igal turistil on mitte üksnes vajadused magada ja süüa, vaid ka unistused. Ta tahab külastada kohti, mille lood on huvitavad, magamisase pehme, toad romantilised, et saaks proovida kaasahaaravaid pisarateni naerutavaid tegevusi. Või tahab ta kogeda hoopiski erilist vaikust ja metsamüha. Ja ta tahab, et meie lood ja tegevused haakuks tema huvide ja seostega, tekitaks äratundmist ja paneks kujutlusvõime mühama. Kindel on üks: ta tahab tunda ennast sel päeval teie juures tõeliselt vaimustunult. Jah, kui tal pole probleemi sõita ka Tallinnast 200km kaugusele, kui tema peas ja ihus tekivad suuremat mõnu lubavad eelaistingud! Jah, ta on valmis panema veel 500 eurot selle kõige jaoks kõrvale.

Kuid kas suudame seda eelaimdust luua?
Lubage, ma selgitan veelkord. Liiga tihti pakume me vaimustust ja emotsioone otsivale turistile hoopiski majutust, süüa, renditehnikat ja võimalust ise ringi vaadata. Vaadates ringi visitestonia ja puhkaeesti lehtedel, paljude meie turismist elatuvate ettevõtjate kodulehtedel, märkan korduvaid sõnu nagu “unikaalne” ja “eriline”. Samas ei räägi need lehed ühtegi huvitavat lugu, mis oma põnevuses tähelepanu haaraks. Me ei oska kirjeldada seda emotsiooni, mis turiste hulluks ajaks. Ja me ei kipu garanteerima midagi. Sest me pole endas isegi kindlad.
Sageli võtab meie pakutava kõige paremini kokku sõnaühend “keskmine, normaalne hinna kvaliteedi suhe”. Ei, sellele järeldusele ei jõua turist mitte meie ülivõrdes sõnadevahus veebilehti sirvides ja värvirikkaid emotsioonituid fotosid vaadates, vaid pigem läbi elementaarse kogemusepõhise välistamisfiltri nende sõnade tagant sisu otsides.

Iga turismisbrändi keskmes peaks olema lugu. Miski, mis köidab tähelepanu ja hakkab kummitama. Ja lisaks lubadus, olla milleski kõige parem. See peab kõlama mitte enesekiitmise, vaid ridade vahelt väljaloetava veendumusena. Eestis on sadu maagilisi paikasid, kuid pea ühegi turismiedendaja lehelt me maagilist puudust ei saa.

Ma räägin teile ühe loo. Seda räägin turistidele tihti.
Kunagi ammu, 15 sajandil, rändas Tallinnasse Transilvaania noor tõmmu verega kõrgharitud farmatseut Johann Burchart de Belavary. See oli aeg, mil eestlaste nime mainimiseni ajalooürikutes kulus veel 4 ja nende asumiseni Tallinna 5 sajandit. Burchartite näol oli tegu ühe iidse Ungari kuningliku suguvõsa ühe haruga, mille juured ulatuvad tagasi 9 sajandissse ja kellele kuulusid tänase Ungarid, Horvaatias, Sloveenia ja Serbia territooriumil palju losse ja kindlusi. Johann Burchart ostis oma äri jaoks väikese maja Tallinna raadi ehk tänase raekoja vastas. See oli parim starteegiline valik. Kümme põlvkonda järjest pärandati selles apteegis peaapteekri amet järgmisele esikpojale. Nad kõik olid traditsiooni järgi Johannid. Tänaseni on just seesama maja Euroopa vanimaks järjepidevalt avatud apteegiks. Soovitan proovida vana retsepti järgi valminud klaretti, et rüübata end korraks tagasi neisse aegadesse.
Apteegi ja linnavalitsuse vahel oleval platsil asuval turul toimus sisuliselt kogu linna elu, siin asub senini isegi kivi, mille kohal riputati võlla nõidu, kes kristlikke tavasid ei tunnistanud. Apeegimajas võõrustasid Burchartid ka Liivimaa vanimat kroonikakirjutajat Baltasar Russowit, kes just siinsamas oma kroonika kirjutas. Ja Burchartitest ispireerituna kirjutas omakorda kaasaja Eesti kuulsamaid kirjanikke Indrek Hargla oma parima ajaloolis- krimiromaani “Apeeker Melchiorist”. Et apteeker oli keskaegses Tallinnas, kus elas pea 6000 inimest, linnapea kõrval üks tähtsamaid isikuid, abiellusid ka Burchartid mõistagi teiste kõrgaadlitega ja omasid rolle raadi liikmetest suur-gildi (kaupmeeste tsunft) ja väike-gildi (käsitööliste tsunft) vanemateni. Burchartid olid suguluses nii kuulsa vene poeedi Aleksander Puskiniga, nende järetulijate seas on näiteks kuulsa Lutheri vineerivabriku omanikud. Ja kuulsa Nõmme linnaosa rajaja Nikolai von Glehni isa Peter von Glehn oli abielus lausa kahe apteeker Johann Burcharti tütrega, Sophie ja Augustega. Johann Burcharti kuulsus oli teada üle terve tsaariimpeeriumi, mistõttu ka juba surev tsaar Peeter Suur lasi viimases hädas just Johann Burcharti enda juurde kutsuda. Paraku suri tsaar enne kui Johann peetrilinna jõudis. Apteeker Burchartite rohuaia kohal asuvad praegu Viru tänava lillemüüjad – kaasegse Eesti tuntuim lillemüügi koht. Johann Burchartist maha jäänud unikaasest tuhandete esemetega erakogust Mon Faible sai 19 sajanil alguse Tallinna Ajaloomuuseum. Burchartite suvekodu kohal laiub täna Tallinna Lauluväljak - tuntuimaid rahvarajatisi Eestis, kust sai alguse Eesti nõukogude ikkest vabanemiseni viinud Laulev Revolutsioon.Kui teil eestist käies üldse mõni nimi meelda tasuks jätta, on see Burchat Belevary de Sycava.
Pea iga kolmas maja keskaegses Tallinnas oli kuidagi seotud Burchartite või nende aadlikest hõimlastega.
Nende seas on õnnelikke ja kurbi lugusid. Üks lugu näiteks ulatub ka tänapäeva vägagi erilisel kombel. Et nõukogude ajal ei olnud kombeks oma põlvnemisest rääkida, seda tuli hoida saladuses, ei teadnud ka mina oma esivanematest midagi muud, kui et nad olid apteekrid. Apteekrid olid nii mu vanatädid Nina, Lidia kui Flora kui kaugel Vladivastokis sündinud vanaisa Paul-Artur-Ernst. Ńing vanavanaisa, kes töötas 30 aasta jooksul apteekrina nii Odessas, Moskva vanimas apteegis kui veel kümnekonnas tsaaririigi apteegis. Hiljem, juba esimese Eesti vabariigi ajal panid minu vanaisa ja vanavanaisa alguse Eesti edukaima mineraalvee tootmisele Värskas, mida nad algselt müüsid imerohuna apteegist. (Soovite proovida?! Jah, see on õudsalt soolane! Aga selline on ka olnud ajalugu!) Alles nende surma järel ürikuid uurides mõistsin, et tegelikult pärinen sellestsamast apteekrite suguvõsast minagi. 15 sajandil siiamaale rännanud ja 10 põlvkonda kestnud apteekrite dünastiale aluse pannud Johann Burchat oli minu 11 põlve vanaisa. Nagu aru saate, on mul Tallinna vanalinnaga ja iga siinse majaga oma isiklik seos kaugest ajast. Olen ka elanud siinsamas vanalinnas ja olen palju aastaid oma noorusest pühendanud kümnete vanalinna majade puhastamisele ja renoveerimisele. Tollal tegin seda intuitiivselt, oma põlvenemislugu teadmata. Usun, et kui keegi üldse, siis suudan olla teile parimaks giidiks Tallinnas.

See on lugu, mille olen teadlikult kujundanud selleks, et olla turistidele huvitav, mõjuda isiklikuna, veenda neid just minuga tuurile tulema ja minu soovitusi kuulama. Lood jäävad meelde. Sageli aastateks. Neid saab rääkida lühemalt ja pikemalt. Sageli saadetakse minu juurde oma sõpru ja tuttavaid: palun kas teeksid ka neile Tallinnas oma huvitava tuuri.

Lisaks suutmatusele rääkida oma lugu, on meie turismiettevõtete väheses atraktiivsuses süüdi soovimatus või oskamatus ennast selgelt brändida ja kommunikeerida. Soovides olla kõigi jaoks midagi, oleme sageli kõigile mittemiski. Me ei mõista, et turistid ei otsi mitte juhuslikke emotsioone ja vaheldust, vaid otsivad seda enda taustsüsteemist lähtuvalt. Kui hollandlased ihaldavad metsi ja marju, sest neil need puuduvad, siis lätlasele on see “tavaline” . Kui gurmeerestoranides regulaaselt toitujad ostivad veelgi erilisemaid maitseelamusi, võib lumises metsas sütel valmiv kala või seen olla neile tuhat korda suuremaks laenguks kui suvisel hotelli verandal nauditav keskpärasest lihast valminud grillpraad. Kui mehele võib Aidu karjääris pakutav jeepisafari karjääri serval “õhus rippudes” tunduda elu adrenaalinilaksuna, siis tema naine võib samast seiklusest saada shoki, eluaegse paranoia ja elu halvima mälestuse. Kui saksa turist on harjunud, et tema riigi linnades on paljud lõbustusteenused kõigile tasuta, siis on temas raske tekitada vaimustust tasuliste teenuste pakkumisega. Venelane on aga harjunud, et kõige eest tuleb igal sammul maksta ja kahtleb kvaliteedis kuin midagi muidu saab.
Liiga paljude Eesti turismikohtade reklaam on suunatud suvekuudel nende juures ja ümber toimuvale, kuid ¾ aastast on turisti jaoks olukord lubatust erinev. Ilusad liivarannad ja mõnus välisterass on lahedad vaid suvel, turismi tipphooajal, kuid kuhu ja miks minna puhkama ja vau-elamusi püüdma ülejäänud 9 kuu jooksul, mil hotellid ja sööklad tühjusest kummitavad, jääb tihti selgusetuks.
Teadlsed on ammu kindlaks teinud, et palju mõistlikum on arendada tugevamaks oma tugevusi, kui püüda higipull otsaees oma nõrkusi järele aidata. Turismikeelde tõlkides võiks see kõlada nii: kui te olete leidnud üles oma sügavaima emotsionaalse loo, siis ehitage kogu kommunikatsioon ja muud teenused selle külge, mitte ärge püüdke kopeerida natuke siit ja sealt ilma selgeid ükneses teile ainuomaseid seoseid loomata.

Turgasmideni jõudmine eeldab head inimpsühholoogia tundmist nagu iga turundus. Näiliselt kaks sarnast tegevust võivad atraktiivsuse seisukohast erineda nagu öö ja päev. Kui ma 2007 aastal Tallinnas Toompeal keskaegse vibukooliga alustasin, ei ennustanud mulle mitte ükski kogenud turismitegija mingit edu. Sest eks ennegi oli proovitud. Kuid ma ei müünud turistidele niivõrd noolega märkalaua tabamise elamust, vaid võimalust 20-50 aastastel vene ja ameerika “cawboydel” suhelda silmipimestavalt kaunites keskaegsetes rõivastes atraktiivsete ja seksikate tundmatute amatsoonidega. Ja võimalust koos nendega Tallinna iidse linnamüüri taustal kostümeeritult ja vibu või ambu käes hoides pilti teha. Kuue aastaga teenindasin ainuüksi Tallinnas selle atraktsiooniga üle 150 000 turisti.

Turgasmiga on nii nagu ka orgasmiga: komistades selleni ei jõua. Eestimaa on täis tuhendeid maagilisi paiku, sadu ja sadu lugusid, mis ootavad üleskorjamist ja ülesäratamist. Ning meie turismivankri ette rakendamist viisil, et neid lugusid on võimalik kogeda mentaalselt turismiettevõtete ja -sündmuste tutvustusi lugedes ja füüsiliselt kohapeal seotud rituaale, mänge või kujundeid järgi aimates.

Elu on nagu pidevalt eestlibisev muinasjutt. Ja paljud meie seast loodavad oma muinasjutulisi kogemusi läbi elada just võõrastesse kohtadesse reisides. Uskuge, see on teie teenimata raha, mille turgasmini jõudmata kliendid nukralt koju kaasa viivad.

Monday, January 14, 2019

Kas julgeme Danske kriisi abil kogu pangandust reformida?


Energiline Jaanus Karilaid tundub olevat hetkel kõigil nende lootus, kes tahavad kommertspangandust reformida. Isegi Mart Laar panustab just temale tulevas Eesti Panga nõukogus. Kuid kas Karilaid aga Danskest kaugemale pankade kullatud kandadele riskib astuda?


Kuigi paljude eestlaste jaoks jäid ehk ebameeldivad pangandusteemad 2018 aastasse ja uue kalendri seinale riputamisega need ka unusid, on Eestis piisavalt inimesi, keda need ka pärast kuuse põletamist endiselt magada ei lase. Sõltuvalt oma positisoonist nad kas ootavad või kardavad ühe veelgi suurema üsna pika süütenööriga pommi lõhkemist. Küsimus on kogu Eesti kommertspanganduse üle suurema kontrolli rakendamises. Või siis mitte.

Danske rahapesuskandaali eredat kärgatust pole mõtet enam ümber rääkida. Kuigi rahapesu on käesirutus kriminaalmaailmale, terroristidele, inimkauplejatele jpm ning ohustab kaudselt meie riigi julgeolekut, ei puuduta need sajad miljonid eurod tegelikult karvavõrkdi tavalist inimest. Mis meil enam täna kasu teadmisest, et kui pangad oleks kahtlastest rahakannetest rahapesu andmebürood õigeaegselt informeerinud ja kui finantsinspektsioon oleks pankade veresoontel püüdnud ka tegelikku pulssi tabada, võinuks meie riik avastatud ja rahapesuga seotud sajad miljardid oma eelarvesse konfiskeerida. Aga mis lännu, see lännu. Ja ega meie isklikud kontod sellest ikka puudutatud poleks saanud!

Aga pole halba ilma ilma heata. Danske panganduskriisile peame olema tänulikud pigem seetõttu, et see näitas meile kandikul kätte nõrkused valdkonnas, mida olime ekslikult pidanud oma auks ja uhkuseks. Ühtäkki mõistsime, et pankadele kehtivad ühiskonnas topeltstandardid. Samuti lähtuvad topeltmoraalist ametnikud ja poliitikud, kes pankade tegevust mitte kummardama, vaid valvama olid usaldatud. Mitmed ajakirjanikud ja poliitikud arvasid endid isegi nägevat aastatepikkust juurdunud vähkkasvajalikku korruptsioonikolli, mis on pankade miljardite eurode suurusele kasumijahi pidamise eripäradele allutanud nii erakondi kui võtmeametnikke.

Investeerimiskelmuste ohvritel uus lootus

Kuigi see võib tunduda krotsesksena, rõõmustas Ameerika juudi järjekindluse abil käima lükatud rahapesuskandaal vähemasti sadu Eesti inimesi. Võib-olla isegi tuhandeid! Esmalt inimesi, kes juba mitu aastat ilma piisava avaliku toe ja tähelepanuta on püüdnud pankade suvale tähelepanu juhtida. Neid inimesi ühendavaks jooneks on asjaolu, et nad on olnud ühe või teise kommertspanga klientideks ning neile osaks saanud ülekohtu tõttu pettunud. Need inimesed usaldasid meie pankadele oma säästud perioodil 2007-2015, paljud neist olid pankade VIP kliendid ega teadnud sellest, kuhu nende varahaldurid nende vara suunavad, midagi. Olles Bill Browderi tegutsemist meenutava iseseisva juurdluse käigus kogunud piisavalt infot mitme Eesti panga poolt piiritagustesse võlakirjadesse investeeeritud otsuste kohta, on pankade kliendid pisitasa kosunud veendumuses, et nendega on tehtud sulaselget rehepappi: pangad on nende sääste investeerides kogunud kopsakaid, miljonitesse eurodesse ulatuvaid preemiaid küll vahendus-, küll juhtimistasudena, ometigi on nemad oma rahast imselt igavesti ilma. Sest pangahärrade hoolsus võõra raha ümberkäimisel oli samavõrra nõrk, kuivõrd tugev oli nende tegude konfidentsiaalsus. Me räägime kümnetest miljonitest eurodest ja Armeenia, Aserbadzaani, Bulgaaria ja Rumeenia fondidest, mida erinevad pangad eri perioodidel vahendasid, müüsid ja ka juhtisid. See oli tublide Eesti inimeste raha, nende säästud. Ja seda raha ei viinud mitte majanduslangus ega vääramatu jõud, vaid pankade endi küsitavad otsused. Et kõigil juhtudel oli tegemist just pankade kelmustega, pole kohtud kinnitanud. Ega saanudki kinnitada, sest paljudel juhtudel saadi konfidentsiaalsusega kaetud dokumentidele iseseisvalt jälile alles liiga hilja – sellised kuriteod aeguvad peaaegu sama kiiresti kui on võlakirjade lunastamiseks aastaid ette nähtud! 


Siiski on märgilise tähtsusega neist esimene, Gild investeermispangas 13 miljoni euro haihtumine, mis kõigis kohtuastmetes ka panga häbiväärse lüüsaamisega lõppes. Swedbanki Rumeenia fondide kaasused tiirlevad veel seniajani kohtumajades. Enamus rahakaotanuist (suurem osa kümnenditagusustest Eesti ettevõtlikematest inimestest) loodab, et Danske juhtumi arengud pakuvad leevendust ka nende õiglustunde riivele. Raha, seda ilmselt ei looda enam keegi kunagi näha.


Pensionifondid vajavad hoolsamat kätt

Lisaks eelpoolnimetatud sadadele rahakaotanutele on Danske kriisist
kaudselt oma võimalust haistmas mitmed kriitilisema mõtlemisega homsed Eesti pensionärid. Kuidas nii? Teame ju kõik kurba tabelit, mis kuvab nagu rikkiläinud kell juba pikemat aega teise samba pensionifondide negatiivset tootlust. Selle taustal ei kipu aga nutikamatel meie seas ununema, et pensioniraha hoidjatel pole mitte üksnes õnn nende miljardite eurode pealt kopsakat automaattulu teenida, vaid neil peaks lasuma ka kohustus nendele usaldatud varaga hoolsalt läbi käia. Inimesed üle Eesti arutavad juba ammu selle üle, kuivõrd tark on oma pensionid usaldada nn spetsalistidele, kelle investeerimisotsuste pädevus kipub võrduma Soodetaga kooli ajalooõpetaja kompetentsiga. Äkki on pangal peidetud huvid? Äkki pole kontoll nende tegevuse üle piisavalt läbipaistev ja järelvalve piisavalt tugev? Miks LHV-l paremini läheb kui nn vanadel rasvunud pankadel? Miks on välisriikide pangad leidnud üles tulusamaid investeermisobjekte? Need küsimused on saunalavadel visad jahtuma.

Reformierakonnale hautakse kabelimatsu

Kolmandana võiks Danske kriisi üle rõõmustamas näha kõiki neid erakondi ja poliitikuid, kes on oma eesmärkideks eelseisvate valmiste eel seadnud Reformierakonna tuhastamise. Ja mitte asjata! Kipub olema paratamatu tõsiasi, et sama sagedusega, kui Lääne ja Ida uurimispartnerid meie prokuratuurile rahapesu kohta aasattel 2009-2015 vihjeid saatsid, pühkisid pangad, finantsinspektsioon ja prokuratuur neid sama osavalt töölaualt sahtlisse. Suuremas osas ajast oli Eestis sel ajal võimuliider Reformierakond.
Kuigi seadus kohustab igast kuriteokahtlusest teatama ja prokuratuuri seda kahtlust ka menetluse käigus põhjalikult kontrollima, levis sel perioodil Eestis pigem vastupidine praktika. Nagu tollased asjapulgad meile täna südant puistavad, siis oli tollal nii maa külmand kui kärss kärnas. Polnud
oskustega inimesi, seadused ei võimaldanud rahapesu kahtlusi lõpuni menetleda, kaheldi Venemaa organite koostöövalmiduses, ei liikunud info, polnud asja mastaapsusest piisavat ülevaadet. Sellest, et rahapesu vastu võitlemiseks loodud valitsuskomisoni esimees, Finantsinspektsiooni nõukogu esimees ning rahandusminister reformierakondlane Jürgen Ligi sisuliselt mitte kunagi valitsuskomisjonis nende teemade arutamise juures ei viibinud ja kuidas ta oma „kaudset kohaolu“ põhjendas, on saanud juba rahvafolkloor. Lekkinud nõukogu protokollid tõestavad, et infot ja kahtlusi oli ja seda ka spetsialistide poolt poliitikutele jagati, kuid see „ei häirinud“ võimutäiust! Olgu siis tegu poliitilise lintsimise, ülla sooviga lahendada Eestile häbiväärne probleem sisuliselt ja lõplikult, või mõlemaga samaaegselt, tuleks igal juhul tunnustada Riigikogu Õiguskomisjoni eesotsas seisva läänemaa mehe Jaanus Karilaiu printsipiaalsust ja vastuvoolu ujumise julgust. Ning ka esimesi lahinguvõite.

Konfidentsiaalsus, stabiilsus ja hoolsuskohustus

Kõigi ülalmainitud gruppide õnn pole aga veel saabunud. Sest nende vastasleer kaitseb ennast visalt ega lase nii kergesti ümberdefineerida kolme märgililist võlusõna. Mis asi on konfidentsiaalsus, mis ei luba meil ega ka mitte Riigikogu komsjonidel piiluda kommertspankades kontrollmenetlusi läbi viima pidanud Finantsinspektsiooni töölauale? Mis asi on turu stabiilsus, mille tagamise nimel on Riigikogu Õiguskomisjoni „haiglasest huvist“ hirmunud suurpangad oma lobimeeskonnaga käinud isegi peaministri, presidendi ja kaitsepolitsei jutul? Ja mis asi on ikkagi hoolsuskohustus, mida pangad pole ilmselt sageli piisava kohusetundega täitnud ei arvatavast rahapesust raporteerimisel ega ka oma enda klientide säästudega ümberkäimisel? Just nende kolme sõna taha tundub olevat maetud koer: kas me suudame Danske panga kriisi poolt meile ulatatud võtmed kätte võtta? Ja seejärel lahti keerata ka nende salakambrite uksed, mida panagandussektor nii kiivalt seni vaid enda teada on hoidnud. Või siis ikkagi mitte?


Stabiilsus ei tähenda pankadele pugemist!
Pakun, et näiteks ühte ust avades võib ilmneda, et rahandusministeerium, Eesti Pank, Finantsinspektsioon, prokuratuur, pikalt Eesti rahandust poliitiliselt suunanud Reformierakond, Kaitsepolitsei, hulk erinevate erakondade juhtivpoliitikuid jpt lugupeetud isikuid ja asutusi on aastaid kergekäeliselt kõrgetele konfidentsiaalsusnõuetele hosiannat hüüdes tegelikkuses pangandusturu stabiilsuse tagamise vajadust sootuks valesti tõlgendanud. Et seaduste mõte ei seisnegi mitte vajaduses kaitsta panku turulainetuste eest, vaid hoopis vajaduses nõuda pankadelt karmikäeliselt palju suuremat läbipaistvust. Kõiges peale isikuandmete. Nii mõnelegi võib siis tulla üllatusena, kuidas defineerib Finantsinspektsiooni seaduse kolmas paragrahv selle pehemelt öeldes ülekullatud palkadega mugavusasutuse rolli: „Finantsjärelevalvet teostatakse finantssektori stabiilsuse, usaldusväärsuse ja läbipaistvuse... kaasaaitamise eesmärgil, et kaitsta klientide ja investorite huve nende vahendite säilimisel.
Kas võime siit järeldada, et kui pangaklientide rahad on lännu ja suurte pankade usaldusväärsus aastaid viljeletud rahapesuga seoses alla kriitilise taseme vajunud, ei peaks ka Finantsinspektisooni juhtide käsi kõige rõõmsamini käima? Kamoon, me kõik teame ju, et Vene raha ligimeelitamisega tegelenud nn kinnised osakonnad olid pea kõigi pankades ja „dansket tehti“ siinmail hoogsalt ja segamatult palju aastaid kõigi võimuorganite silme all. Kusjuures ma tõesti ei tea, kas rahapesu andmebüroo ühe endise juhtkonna liikme poolt antud tunnistus, et „pangad jagasid aastaid poliitikutele ka nummerdamata krediitkaarte“, kuulub müstifikatsioonide valdkonda või oli see tegelik igapäevane praktika, mille vilju tänaseni nopime?


Liiga suur isikute seotus
Nende inimeste rindejoont, kes oleks Danske kriisi hea meelega pigem maha vaikinud, kuna see nende hinnangul kahjustab Eesti riigi mainet, saab vaadelda ka teisest küljest. Kuigi meil on kombeks mõeldagi Eestist kui korporatiivsest ühiskonnast, kus kohtusaalis sama kaasust arutavad advokaat, prokurör ja kohtunik on klassikaaslased, näitab pankades aastaid toimunud suva selgelt, et me oleme teatud suhteliine pidi korruptsiooni sissehiilimise vastu hambutud. Konkreetsed näited kõnelevad meile samadest isikutest, kes veel eile vastutasid suures kommertspangas investorite varaga tehtud tehingute eest ning juhivad täna uuel töökohal järelvalveasutuses menetlusi sama panga tehingutes rikkumiste tuvastamiseks. Isik, kes juhtis varem Rahapesu Andmebürood, asus tööle suure kommertspanga rahapesu takistamise valdkonna juhina. Paratamatult ei saa me üle ega ümber kahtlusest, et pangad on eluliselt vajanud nii oskusteavet, siseinfot kui ka häid inimlikke suhteid oma positsiooni kindlustamiseks. Kui siia lisada veel läbianalüüsimata rahastuse mõju ehk asjaolu, et meie pankade läbipaistvuse üle järelvalve teostaja eelarve ja Eesti vaieldmatult kõige tipumasse tippu kuuluvad palgad ei sõltu mitte grammigi ei nende töö efektiivsusest, menetlustuelmusest ega seadsuega pandud riigi prioriteetidest, vaid üksnes kommertspankade endi iga-aastatest sissemaksetest, saame kokku intrigeeriva filmistsenaariumi. Paraku pole see film, vaid meie Eesti elu.

Ma ei imesta, et kogu 2018 vältel on pangandust tabanud kriisi ja selle võimalike järellainetuste osas kõige kidakeelsemaks osutunud pangad ise. Korportaiivse vastutustunde kõige reklaamimaiamatest gladiaatoritest on järel vaid lipsustatud hiirekesed. Mul oli hea meel aasta viimasel nädalal lugeda ühe vähese ja põhimõttekindla pankade suva vastu võitleva H.H. Luige üleskutset argusele lõpp teha. Kas ja kes aga suudab seda argust halvustada olukorras, kus me kõik suuremal või vähemal määral sõltume headest laenusuhtest pankadega? Kus on need jõud, mis isegi meediaäride arakslöömise järel panku Eesti huvidele allutada suudaks?

Hetkel ei näe ma selles õnnetooja rollis suurt mitte kedagi peale Haapsalust pärit energilise poliitiku Jaanus Karilaiu. Karilaid, endine KAPO juht Raivo Aeg ja laulja Hardi Volmer on tänases Riigikogus olnud tulisemad võitlejad panganduse suurte saladuste ilmsiksaamise nimel. Asjaolu, et samal ajal on Valitsuse pressibüroo seismas kõigi riigiasutuste koordineeritud seisukohtade poliitkorrektse sõnastasmie eest ning et õiguskomisjoni jonnipunnidele on „võtke hoogu maha“ stiilis sõnumeid saadetud nii kaitsepolitsei, presidendi kantselei kui peaministri büroo ridadest, ei anna just suurt lootust kriisiõppetundide käigus kättevõidetu maksimaalseks ellurakendamiseks. Aga äkki keegi veel julgeb toetada kogu panganduse reformimist?

Friday, September 7, 2018

Miks teha äri Aafrikas ja mida karta tasub?!



Seoses selle, et otsisime hiljuti esimesi julgeid, kes sooviks meie loodud ettevõtmisse Aafrikas investeerida, tuli mul inimestega rääkides kustutada mitmeid müüte. Niisiis, kui see teema ka teid huvitab, siis siinkohal väike ülevaade umbes 2 aastaga kogutud tarkustest!

Esiteks: miks tasub eestlasel investeerida Aafrikasse?

Pärast ligi 7 aastat lähedast sõbrustamist aafriklastega, sh nendega Eestis bändi (Sunshine Septet) tehes, igapäevaasjades nõu andes ja lõpeks ka äri tehes (viimased 2 aastat), võin kinnitada 100% kindlusega, et ainult rumalad ei investeeri mustale kontinentile. Tooksin ära põhjused, mis mind enim on ahvatelnud:
  1. Tohutu hulk näljaseid ja ambitsioonidega inimesi. Pean silmas eesätt soovi teenida raha, saada eurooplaseks, näha välja nagu eurooplased või ameeriklased. Nigeerias, kus meie praegu tegutseme, elab 200 miljonit inimest ja selle suurimas linnas Lagoses 20 miljonit. Need numbrid ise ei ütle midagi, sest umbes 50% inimestest elab linnades ja neist vaid 20% on äri mõistes täna kõige huvitavam klass. Kui veel arvestada, et kõige suurem osa rahvastikust Nigeerias on kuni 14 aastased (ligi 43%), siis saame aru, et reaalse ostujõuga tarbijaid on üsna vähe – ca 4 miljonit ehk. Kuid Aarika elanike arv kasvab igal aastal tublisti ja koos sellega ka majandus. Õnneks on Aafrikas kokku 55 riiki ja elab ühtekokku 1,3 miljardit inimest, kellest isegi vaid 10% ostujõulisi koos tugeva kasvupotentsiaaliga, kingivad meile teoorias 130 miljonit klienti. Jah, täna on nende ostujõud ehk võrdne 10 miljoni Eurooplase omaga, kuid see suhe muutub iga päevaga Aafrika kasuks.
  2. Majanduskasv ja madalad tööjõumaksud. Unustage 50% väikeettevõtja maksukulu, millega Eestis olete harjunud! Õigem oleks siiski öeda nii, et Aafrikas pole kombeks eriti riigile maksta ega sealt ka midagi vastu saada. Samal ajal tuleb igal ettevõtjal arvestada, et teatud määral tuleb tal ka ise oma töötajate ja nende perede eest hoolitseda, aidata arstile, jne.
  3. Väga kergesti kaasatavad ja positiivsed inimesed. Vaid üks näide: kui Eestis laigib sinu reklaampostitust sotsiaalmeedias heal juhul iga sajas sõber ja tuhandes võõras, siis Aafrikas iga kolmas. Nad lihtsalt on nii palju avatumad ja haaravad kõike uut lennult.
  4. Neid saab motiveerida raha ja tunnustusega palju lihtsamini kui eestlast. Nigeerlase jaoks on kõige tähtsam stabiilsus, sest ümberringi on palju pettureid ja ebastabiilsust. Kui sa suudad maksta palka kord nädalas ükskõik kui vähe ja suudad seda vähest jupikaupa kogu aeg suurendada, siis lood väga tugeva sideme, usalduse, sest naljalt pole neil kuhugi mujale õnne proovima minna. Ärge siis seda palun kuritarvitage ja leiate kõige lojaalsemad sõbrad ja kollegid!
  5. Nad on õppimisaltid ja peavad haridust väga tähtsaks.
  6. Nad on usklikud. Olgu islam või kristlus, siis Jumal on neil A&O. See tähendab, et neis kõigi on olemas mingid põhiväärtused ja põhimõtted, mille alusel saab luua tugeva ja austusväärse suhte. Ja nad ei joo!
  7. Madalad palgad. 100 000 nairat ehk 250 eurot on raha, millega saab peaaegu iga ülikooli lõpetanu endale. Saab ka vähemaga. Heale ja kogenud spetsialistile tuleks Nigeerias maksta juba topelt: 500 eurot. Kuid võrreldes meie Euroopa palkadega, on see puhas rõõm, et keegi selle eest tööd tahab teha!

  8. Meile kui taksoärisse sisenenutele, pakub head meelt ka madal kütuse hind, umbes 35 eurosenti liitrilt. See tähendab, et paagitäiega saab teha neli korda rohkem tellimusi, kui Eestis näiteks.
  9. Nojah ja viimasena: ilusad ja uhked mustad naised ja mitte midagi maksev toit. 1-2 euroga päevas saab söönuks ka väljas süües!
Millised on probleemid, mis võivad kujuneda äririskideks?
  1. Igal nigeerlasel (ka mujal Aafrikas) on soovi korral mitu identiteeti. Sh nime, passi, autiojuhilube, jne. Neid trükitakse ja prinditakse juurde, riigil puudub kontroll inimeste üle. Äri tehes tähendab see, et sul on ideaalne võimalus igal sammul sattuda petturite otsa, keda sa enam kunagi kusagilt ei leia.

  2. Neil pole töötegemise harjumusi ega oskusi. See on olnud minu jaoks üks valus õppetund. Kui meie esivanemad olid sunnitud õppima omale riideid õmblema ja maju ehitama juba aastatuhandeid tagasi, et pääseda külma eest, siis aafriklastel pole kunagi külm olnud. Seega ei oska nad peaaegu midagi teha oma kätega. Räägin massist, sest eks üksikuid erandeid leiab igalt poolt. Nad oskavad kaubelda, laulda, hoolitseda laste eest, mängida ja olla rõõmsad. Seega – kui tahad omale spetsialisti, siis pead selle Euroopast kaasa võtma, või arvestama väga pika koolitusperioodiga. Aga hea ja usina assistendi leiad Aafikast iga kell.
  3. Neil pole olnud ei põllumajanduse ega tööstusrevolutsiooni – nad on sisuliselt hüpanud orjapidamisest kohe internetiajastusse. Kõlab julmalt? Aga nii ongi. See tähendab, et nad ei mõista meid paljudes meile elementaarsetes asjades. Ka sellst saab üle, kui natuke taibukam ise olla.

  4. Nende stiili ja ilumeel on meist väga erinevad. Ütlen kohe: mulle väga meeldib Aafika mood!! Kuid mulle üldse ei meeldi, kui pole arusaamist avalikust korrast, disainist avalikus ruumis. Ja seda on kahjuks Aafikas palju tänu vaesusele. Leida puhast tänavat, maja, ümbruskonda, on väga keeruline. Korterimüügi portaatlides ei leia te naljalt ühtegi korterit, kus midagi maas ei vedele või ei kooru või lihtsalt must pole! Samas, enda eest hoolitsemise ja riietumisega näevad nad palju vaeva – sinna jagub ilumeelt ja stiili küllaga.

  5. Korruptsioon: Nigeerias on nii, et kui keegi näeb, et oled valge ja sul on raha, siis tekib su ümber puukide armee, keda seljast maha raputada on väga keeruline. Ametkondades mingi tellimuse saamiseks tuleb sul tõenäoliselt ära toita kümmekond inimest. Kusjuures mitte ühekordselt, nagu mu kogemus Venemaal äri tehes õpetas, vaid pikaajaliselt: kõigi pered, keda oma teel kohtad, tahavad saada elu lõpuni sellest osa! Ja seda ei saa panna pahaks, sest tõepoolest on see sealmail ainus ellujäämise valem olnud aastasadu. Ajast, mil nigeerlased teisi mustanahalisi Ameerikasse orjadeks kauplesid. Kui kannatab, võtke kampa, kui ei kannata, tehke muud äri, kus vahendajaid vähe või pole üldse. Meil just seepärast taksoäri ongi:)
  6. Terrorism. Jah, musti relvastud mehi, kes püüavad oma peresid väljapressimisega toita, kohtab teatud piirkondades ikka. Kuidagi paevad nad ju ka söönuks saama;). Eriti seal, kus valged naftat puurivad või kulda kaevandavad. Neid piirkondi tasub lihtsalt vältida. Või kasutada relvastatud turvateenust. Lagoses ja jm suurlinnades on see risk väga väike ja kui su äri teevad mustad, mitte valged, siis neid ei hakka naljalt keegi ründama.

Kas aafriklast saab üldse äris usaldada?

  1. Aafikas on nii, et kui esimest ettejuhtuvat inimest usaldad, saad kindlasti petta. Mitte, et see inimene oleks paha, vaid nn õnneotsijaid on sealmail tohutult palju rohkem kui stabiilseid ja süsteemseid töötegijaid. Nad on harjunud, et sa tuled neid tõenäoliselt „lüpsma“ ja kasutavad omakorda võimalust sind kergesti lüpsta. Kusjuures reaalsustajuga pole neil alati kõik korras. Kui kohtad ööklubis tütarlast, kel pole isegi mitte töökohta ega bussisõidu raha, võib ta vabalt paluda sul juba esimesel kohtumisel endale uus Honda Civik osta.Vms. Ei maksa ehmuda!
  2. Et mitte petta saada, tuleb lähtuda neist põhimõtetest, mida ka kohalikud ise järgivad:
a) Raha tuleb kokku koguda iga õhtu või vähemasti kord nädalas. Seega pikajalised investeeringud kuhugi suurde katlasse tuleks välistada. Nigeerias ei aita sind isegi mitte poliitikud, kui oled ise olnud rumal!

b) Autot ja töövahendeid saab usalda vaid inimestele, kes on sinu või su vanemate head ja pikaajalised peretuttavad, sest just nimelt kogukondlik vastutustunne on see, mis ei lase neil inimestel sind alt vedada. Kui nad tunnevad, et on saanud sult töö või töövahendi oma perekonna nime ja väärikusega riskides, hoiab see neid kombekatena. Kui nad peaks eksima (näiteks varastavad su auto) määrivad nad automaatselt oma perekonnna head nime ja saavad siseringis selle eest korraliku karistuse.

c) Tööle saab võtta vaid inimesi läbi mitme soovitaja, ideaalis nende sugulasi või lähedasi tuttavaid. Hea koht otsimiseks on erinevad kirikud.

d) usaldust tuleb kasvatada väikeste sammude haaval, et kogu aeg oleks kaalul hirm kaotada püsiv ja stabiilne sissetulek ühekordse pettusega riskimise asemel.

e) Kunagi ei tohi maksta turu keskmist või kõrgemat palka kohe uuele tulijale, sest siis saad omale peagi rahulolematud inimesed, kes hakkavad arvama, et „teevad sinu heaks liiga palju tööd sama raha eest juba kaua aega“. Aga kui tõstad palka 4 korda aastas igal aastal jupivõrra nii, et kogu aeg oleks areng, siis motiveerib see neid palju rohkem pingutama. Umbes nagu konna keetmisega!
  1. Nigeerlast ei huvita homme ega ülehomme, seega ta tahab oma töö eest saada alati raha täna. Sest lubajaid on sealmail miljoneid, keda keegi ei usu. Kui seda suudad, oled nende usalduse võitnud.
Kokkuvõtteks: aafriklased on head ja toredad ja avatud inimesed, valmis sind kõiges toetama ja abistama, kui sa vaid leiad üles õiged võtmed nende motiveerimiseks. Sest neil endil pole erilist oskust ennast motiveerida. Nende geenides pesitseb arusaam, et õues on palav, toit kasvab või jookseb tänaval ja äraelamiseks tööd tegema ei pea. Seetõttu ei tööta need motivatsioonimudelid, mis Eestis või Sknadinaavias. Aga nad tahavad ilusaid riideid, jm, et paista välja kõrgemas klassis, ja kui sinu motivatsioonimudel neile seda edevust toita lubab, oled õigel teel. 
Siiski: jätta nigeerlast üksi omaette tööle ja oodata tulemust, võib olla saatuslik viga. Kontroll peab olema tõhus ja iga tegevus mõõdetav!

Kui see turg teile huvi pakub, siis tulge ka. Hetkel me GoAfrikusse lisaraha ei otsi, aga uuel aastal võib teema uuesti tõstatuda, sest kasvud on kiired. Kes tahab aga midagi muud müüma või tegema tulla, siis ärge kartke: Aafrikas ei jää miski müümata. Kui see just üle 10 euro ei maksa!;)

Tuesday, August 14, 2018

Kui enam metsa puude taga näha ei viitsita, ehk kuhu on kadunud ajakirjanduse hambad?





Sel suvel on mind isiklikult väga murelikuks teinud tendents, mida võib kokku võtta nii: meie ajakirjandus ei oska enam küsida õigeid küsimusi, et näha meediamullide taga tendentse, mille jätkumine võib meid kõiki homme valusalt bumerangina puudutada. Need pole vaid etteheited ajakirjandusele, vaid ka arvamusliidritele, politiikutele. Võimetus tegeleda valusate, keeruliste ja kogu ühiskonda mõjutavate ilmingutega, mis kohe populaarseks ei tee, on valdav.

Millest jutt? Mõne päeva eest tuli endine pikaaegne ja lugupeetud kohtunik Leo Kunman välja väga tõsiste süüdistustega prokuratuuri ja politsei vastu. Tuues konkreetseid näiteid oma tööst, kus nn riiklik pool kasutas võistlevas menetluses võidu saavutamiseks ebaseaduslikke võtteid. Manipulatsiooni ja fabritseerimist. Kuigi ka mina ei tea nende lugude detailseid tagmaid nagu enamus meist, ei tahaks ma uskuda, et Kunmani kogemusega jurist niisama valimatult sõnu loopis. Ilmselt oli ta valmis pikaks kohtusaagaks, kus oli enda sõnu valmis ka kirjalike faktidega kinnitama. Ühtäkki aga valisid istuv justiitsminister, peaprukurör ja seotud politseinikud üllatava kaitsetaktika, ja teatasid, et kuigi Kunman valetab ja laimab riigi õigussüsteemi, ei kavatse nad temaga siiski kohtus vaielda!
Aga mis siis, kui fabritseerimised ongi meie õigussüsteemi osa?
See mis edasi juhtus, puudutab minu arktikli peamist mõtet. Ajakirjanikud ei vaevnud või ei viitsinud küsida järgmisi küsimusi. Et miks riik jättis kasutamata võimaluse läbi kohtunikule vastandamise näidata oma õigusriigi läbipaistvust ja puhtust? Et mis siis, kui Kunman siiski rääkis faktidest? Ja mis siis, kui sarnaseid juhtumeid on palju? Ja mis siis, kui tegu on sügavalt juurdunud süsteemiga, mille ohvriks võime ka ise sobival hetkel sattuda?

Selle asemel avaldati usinasti riigi üleolevaid seisukohti stiilis “Kunmanile vaja hullusärki”. Ja kõik. Ma poleks ehk seda nii südamesse võtnud, kui ma ei teaks mitmeid sarnaseid juhtumeid, millele Kunman vihjas. Olen ka ise olnud kohtus ja elanud üle kirjeldamatu valetmise ja manipuleerimise just prokuratuuri poolt koostöös politseiga. Isegi nimed Kunmani ja minu saagas kattusid.
Kas tõesti pole ajakirjanikud sellistest lugudest kuulnud?! On, muidugi on. Aga nad pole enam valmis hammustama. Sest politsei ja prokuratuur toovad lauale stabiilse töö ja kes ikka toitvat kätt näksata sooviks.

Kuid asi pole hammustamises, salvamises ega puremises. Asi on võimaluses paljastada sügavalt juurdunud süsteem! Või siis paljastada ekskohtunik kui valetaja! Mõlemal juhul vääriksid meediatarbijad selgeid vastuseid. Me ei taha elada vastamata küsimuste, kõhkluste ja loosungitega. Kunman oli selleks valmis, riik mitte. Ja ka ajakirjandus mitte.

Asi pole Danskes, äkki hoopis silmaklappidega finantsjärelvalves?

Teine lugu, mis minu hinnangul kuulub samasse ooperisse ja mis ei tee Eesti ajakirjanikele au, puudutab võib-olla veelgi suurema bumerangimõjuga mustrit. Ka selle keskmes on prokuratuur, kuid seekord politsei asemel koos Finantsinspektsiooniga. '

Hiljuti lahvatanud skandaal Danske panga suurest rahapesuskeemist tõi meie ette palju enam kui tegelikult keegi lahti kirjutada oleks viitsinud. Küsimuse sellest, kas üldse on Eestis olemas tegelik järelvalve pankade üle? Selgitan. See polnud esimene kord kui Finantsinspektsioonil võttis piltlikult öeldes voodist tõusmiseks ja Danske panga kontrollimiseks terve armeetäie sõdurite jõupingutuse. Inspektsioon saadi voodist püsti vaid tänu selle teistpidi keeramisele.
Kilvar Kessler, 14 aasttat FI eesotsas

,Kui hea uni tunbubki olevat selle asutuse kaubamärk. Juba kümne aasta eest, mil paljud Eesti investorid kaotasid raha Azerbadzaani (muide sama kaasust mainib just manipulatsioonist rääkides ka kohtunik Kunman), teatas FI juht, et mingit alust kelmust kahtlustada inspektsioonil pole. Ometi oleks võinud olla. Kelmus ja kuriteod oma klientide suhtes said kohtus tõendatud.

Kohe pärst seda tulid Rumeenia ja Bulgaaria investeeringud, mida vahendas ja juhtis Swedbank. Taaskord rikuti reegleid. Avalike väärtpaberi emissioonide asemel tehti kinniseid. Kaotati dokumente, jpm. Nagu on kohtud neis vaidlustes hiljem tuvastanud, oli suur roll pangasiseste eeskirjade ja mehhanismide puudumises, mis võimaldasid nelja tuule poole lennutada läbinähtavalt kuritegeliku skeemi alla neelanud pangal. Kas kujutate ette, et pank paigutas ise oma klientide eest miljoneid eurosid mustlasriigi põllumaadesse, mille kohta polnud olemas isegi maade hindamisakti?! On see loogiline? Ei. Aga nii see oli. Nu is shto, võib võtta kokku Finatsinspektiooni reakstiooni toimunule. Pikemalt lahti kirjutades mööndab panga üle järelvalvet tegeva institustiooni juht täie rahuga, et „pole alust, pole põhjust, me ei lasku suurte pankade mainekahjustamisse, mida meiepoolne menetlus kaasa tooks”.
Kessleri tüüpselgitus, miks Swedbanki ei peaks uurima

Kui turvaliselt on investeeritud meie pensionisäästud?
Mina tõesti ei tea, kui sõltumatu on Finatsinspektsioon tegelikult suurte kommertspankade uurimisel ja nende osas prokuratuurile kuritoekahtuste esitamisel. Küll tean, et Swedbank, SEB, Danske kuuluvad kõik peamiste Finantsinspektsiooni rahastajate hulka. Jah, Finantsinspekstioon valvab panku nende endi, mitte riigi raha eeest. Võib-olla on see okey. Aga võib-olla on see hoopis sügavama käsi-peseb-kätt korruptsiooni mülgas, milles nüüd ulpima peame.

Milleks see pikk lugu? Kust paistab siin ajakirjanike hambutus? Lihtne: me kõik oleme sama mustri potentsiaalsed ohvrid, kuna riik on pankadele juhtida andnud meie kõigi pensionid. Sajad miljonid eurod. Kuni pole olemas usaldusväärset järelvalvet, kes ei asuks tegutsema alles siis, kui juba kõik raha kadunud ja pankurid vangis, oleks absoluutselt naiivne arvata, et meie endi rahad turvaliselt juhitud on. Piisab vaid mõnest kelmist panga sees ja nõrgast kontrollmehhanismist, nagu Rumeenia saaga Swedbanki puhul juba tuvastanud on, ning homme oleme kõik taas püksata.

Vaid mõned küsimused, mida puude taga metsa aimavad ajakirjanikud küsida võinuks: Kas ja millal on FI kunagi Eesti suurpankade kontrollimisel näidanud üles proaktiivset huvi? Miks ei ole FI ka pärast korduvaid detailseid tähelepanujuhtimisi asunud koostöös prokuratuuriga uurima Danske Panga, Swedbanki, Gild Investeermispanga, jt juhtimist, võlakirja emissoonide korraldmist, jne? Kuidas on tagatud meie pensionifondide rahapaigutuse läbipaistvus, kui ainus järvavalveinstitutsioon suhtub oma rolli kui pankade mainehoidja omassse? Kuidas on tagatud FI otsustusprotsessides, millal ja milliseid kaebusi ja kuidas kontrollitakse? Kuidas, kuhu, ja milliste analüüside ja hinnangute alusel on paigutatud meie pensionifondide raha? Millega on välistatud, et Rumeenia, Azerbadzaani ja Bulgaaria saagad ning Danske kriminaaalne majasisene kriminaaltango on täna meie suurpankades välistatud?


Asi pole usus, asi on hirmus
Muide, ma arvestan siinkohal, et võin oma kahtlustes rängalt eksida ja nii prukuratuuril kui Finantsinspektsioonil on olemas hulk ammendavaid vastuseid, mis minu kahtlused pühiks. Kuid selleks peaks keegi enne need teemad tõstatama, läbi analüüsima. Kes?

Kui te arvate, et ma lahmin niisama, siis eksite. Olen endise ajakirjanikuna neil teemadel viimastel päevadel vestelnud päris mitme endise kolleegiga erinevatest meediväljaannetest. Üllatav, kuid nad jagavad mu kahtlusi ja seisukohti. Isegi kui mitte lõpuni, siis vähemasti ollakse nõus, et on läbiuurimata alasid, mis tunduvad imelikud! Näiteks, kuidas on sama mees saanud sisuliselt juhtida finantsjärelvalve asutust selle loomisest alatest, kui tema järelvalvatavad finantsasutused on sattunud suurtesse pahandustesse ja kliendid kaotanud nende süül kümneid miljoneid eurosid.

Kuid vähemasti mulle tuttavad ajakirjanikud esitavad mitmeid esmapilgul mõjuvaid põhjuseid, miks neid teemasid ei uurita. Kõige levinud põhjus on hirm mõnes detailis eksida ja siis aastaid valusalt ja kallilt kohut käia. Nagu ütles üks mu teenekas peatoimetajast sõber, et “kui toimetustes kerkib üles vähimgi võimalus, et mõni lugu toob kaasa vihase ja pika kohtuskäimise, püütakse need teemad eos laua alla pühkida”.


Ja kuidas siis ikkagi neljanda võimu hambad tervaks lihvida? Kuidas panna neid puude taha vaatama? Kuidas meelitada meediat esitama olulisemaid küsimusi kui see, kes kellega käib või kui palju aktsiisid õlle hinda kergitavad?


Sunday, March 19, 2017

Spordi"virisejad", ühinegem “Rahva EOK-ks"!



Olen juba aasta või veidi enam kogunud spordiringkondadest kommentaare ideele, et panna alus nn “rahva EOK”le. Nüüd, mil kogutakse EV100 sünnipäevaks kingitusi, otsustasin venima jäänud plaani avalikustada. Leidmaks Eesti tipp-sporti juurde 5-10 uut miljonit aastas.

Mõte on lihtne: luua riigipoolse maksumaksja kaudsel panusel baseeruva ja ilmselgelt kasina spordirahastuse kõrvale teine, rahva rahal püsiv toetussüsteem. Mitte projekti– ega tükipõhine, nagu Hooandja vt analoogid, vaid süsteemsem ja pikaajalisem. Andmaks ka telerivaatajast spordisõbrale võimaluse lisaks virisemisele ka ise aktiivselt oma rahanatukesega meie tänaste ja homsete tippude ettevalmistusse panustada. Kuid teha seda teisiti kui seni. Kaasaegsemalt, võrreldavamalt, kaasahaaravamalt. Ja saada vastu paremad tulemused, ehedamad emotsioonid, uut jagatud spordirõõmu. Üldiselt olen hulgaliselt toetajaid juba leidnud nii sportlaste endi kui alaliitude seast. Isegi investorite seast, kes andnud lubaduse toetusmudeli väljatöötamist kaasrahastada. Olen ka juba arendustöödega algust teinud. Siikohal tahaksin aga enne peamise it-arenduse tellimist testida peamist: kas meil üldse jagub inimesi, kes leiaks võimaluse ja motivatsiooni regulaarselt Eesti sporti panustada. Näiteks 10 euroga kuus? Keda huvitab, loeb edasi siit või liitub Facebookis Spordi”virisejate” grupiga.

Kellelegi pole ilmselt saladus, et Eesti tipp-spordi käsi ei käi hetkel just parimaid aegu. Möödunud suusatalv oli selle ehedaks tõestuseks. Kuigi treeniti hoogsalt ja mindi võistlustele suurte ootustega, läks siiski nagu ikka. Ehk ei mingeid üllatusi. Siin-seal peetakse eestlasi treenimise maailmameistriteks. Vormi ajastamise jutt ajab juba naerma, kui seda aastate jooksul kordagi ajastada ei suudeta. Peagi alles puberteediikka tõusvast Kelly Sildarust,
kelle viljelevat spordilala pole 95% eestlastest kunagi proovinudki, on saanud ühtäkki nii meie talve- kui suvespordialade maskott-päästeingel. Kogu spordiemotsiooni päästja. Kuis nii?

Selle hooaja viimase laskesuustamise etapi ülekande ajal arutles Margus Ader eestlaste kehva seisu üle, et miks on meil noorteklassis nii palju medalivõitjaid ja kuidas ikkagi 18 aastased ka edasi täiskasvanute spordis tulemusteni viia. Et ka mina olen vaid spordivaatleja, siis targutama ei hakkaks. Küll olen aastatega eri spordialade üles- ja allakäike jälgides jõudnud teatud arusaamiseni, et oodata pole sealt, kuhu pole piisavalt panustatud. See põhimõte kehtiks nii sportlaste endi ettevamistuse kui ka riigi ja kaasaelajate panuse kohta. Nendel, kes ennast A-koondistesse võidelnud, on kergem, noortel ja sageli andekamatel tagantulijatel ei jätku sageli motivatsiooni pärast gümnaasiumi lõppu jätkamiseks. Süüa tahaks.

Aga asjast. Olen alustanud sellise “rahva EOK” loomist, mis võimaldaks Eesti sportlased, meie tegijad ja ka järelkasvu ennekõike eestimaalsestele endile sõbraks muuta. Sest mida kauem me mõõdame oma edu või edutust üksnes maailma tippudega, seda suuremasse masendusse langeme nii meie ise kui ka sportlased. Muide, kas teate, et Soomes, Norras jpm on kohalike suusasportlaste ja võistkonnaalade omavahelised jõukatsumised vähemasti sama popid kui MK-d või riikide mõõduvõtud? Küsigem, miks meil nii pole.

Kust alustada? Alustada tuleks laiemast mõistmisest, et tipp-sporti ei saa tänapäeval tulemuslikult teha muude toimetuste kõrvalt harrastajana. Ehk igaüks, kellelt ootame medalit tiitlivõistluselt, peaks omama võimalust 24/7 vabastada end elu-olu muredest ja keskenduda vaid ühele. Erkki Noole
poolt toodud võrdluses, et edukas sportlane peab olema egoist, kes ka bussis istet ei paku, kui see tema treeningplaaniga ei sobitu, on paraku suur ja sügav tõetera.

Kui saame aru, millist pühendumist ja tööd tippsport eeldab, mõistame ka vajadust ühiskonnana koheselt panustada kõigi treenijate-pingutajate märkamisse ja tunnustamisse. Näiteks kõigi üle 16 aastaste, kelle puhul on juba üht teist muutunud selgemaks. Seejärel tuleks neile kõigile anda võimalus ise ennast läbi adekvaatsete plaanide ja lubaduste turundada. Siis eristada andekamad ja töökamad ning need, kes suudavad aasta-aastalt omale võetud edenemiseesmärke kõige realistlikumalt täita. Eristada need, kelle suhtumist saab kokku võtta sõnaga “professionaalne”. Tähendada võiks see mitte vaid treeningplaani järgimist, vaid ka söögisedeli ja uneaja kokkusobitamist eesmärkidega.

Kui jagub annetamisvalmisolekut, saab praktikas seda kõike peagi loodetavasti teha vastavas portaalis, kus iga sportlase andekust, füsioloogilist ja psühholoogilist valmisolekut ja panust saaksid hinnata nii proffid kui ka rahvas. Ühed ühtede, teised teiste parameetrite alusel. Kokku annaks see pildi, mis reastab meie sporditipud ja -lootused mitte selle alusel, kuhu koondisesse nad on valitud eelmisel hooajal tabanud sähvatuse alusel, vaid pigem selle põhjal, kas ja kuivõrd rahvas neisse usub. Ja kas nad pakuvad vastu, suhtlevad, kirgastavad meie spordielu oma isiksusega. “Rahvas” on konkreetse “rahva EOK” mõistes aga veidi kitsam seltskond, kui tavapäraselt. Hinnanguid anda saaksid vaid profid ja need, kes oma rahaga sportalsi kasvõi piskuga toetavad. Sest nende virisemine, kes piisavalt ei süvene, ei anna paraku mingit lisaväärtust.

Selleks, et Eesti tippsport saaks areneda, ei ole vaja lammutada klanne ega tiime, alaliite, klubisid, onupoegadel või klassikaaslastel ega muudel rohkem või vähem objektiivsetel tegutrite koospüsivaid mudeleid. Pigem vajame siia kõrvale alternatiivset, erinevat, kaasavamat. Sellist, kus paksude onude kõrval saavad rahakotirauad lahti lüüa ka nääpsukesed koduperenaised. Muide, kui te täna tahaks oma lemmiksportast 10 euroga kuus toetada, siis kui kerge see oleks? Igaljuhul oluliselt raksem kui kasside varjupaigale annetada.

Mida annaks meile rahva poolt koostatav reiting “Rahva EOKs”? Toon näite. Aivar Rehemaa või kes iganes, võib veel kauaks ja hea meelega jääda Suusaliidu palgalehele (kus toetused ületavad
mitmekordselt Eesti keskmist palka), sest ta endiselt usub, et parimad ajad on alles ees. Ja võib-olla usub temasse ka tema treener, kes sama rahastusega otsapidi seotud. Seda kõike seni, kui me ei loo mudelit, kus rahvas ja profid annaks sportlase delikaatselt reitinguga märku, et ta võiks oma palga pigem mõnele taganttulijale jätta. Olgu, las EOK toetab teda, aga rahvas võiks luua ka taganttulijale need võimalused, mida EOK ei suuda. Ja EOK ei suuda paljut: keskmiselt panustab iga eestimaalane meie tipp-sportlaste palgafondi ja hakkamasaamisse täna umbes 10 senti kuus. Just need 18 aastased, kelle andekust vargsi imetleme, ongi kõige suuremad senise süsteemi ohvrid. Tunnen isiklikult mitut avalikku spordilootust ja ka paari tippu, kelle igapäeva mureks pole mitte treeningeesmärgid, vaid see, kust leida raha viinerite asemel liha söömiseks.

“Rahva EOK” ideaalmudelis peaks Eesti tipp-sportalne muutuma heas mõttes eeskujuks ja staariks, kes mitte vaid ei treeni ja ei unista, vaid kes julgeb oma professionaalsusega ka välja lubada mõõdetavat arengut. Vastutuse arengu eest nii iseeenda kui toetajate ees peaks ja saabki ainsana võtta vaid sportlane. Mitte alaliit ega treener, nagu meil senini kombeks. Ei Jaanus Teppan ega Mati Alavar ei saa paraku vastutada selle eest, mitu pitsat nende hoolealune pärast iga trenni nahka pistab. Ja mida parem on sportlane, sead parema treeneri ja varustuse ta omale hankida saab.

Niisiis. Usun, et aeg on muuta tippsport oma eesmärkides ja saavutustes läbipaistvamaks ja meile lähedasemaks ning anda see info ühest kohas rahva kätte. Saagem tuttavaks uute nimedega ja hakakem neid jälgima. Ja nende reitingut. Nagu virtuaalses FIFA jalgpallimängus.
Ja kaasa elades hakakem ehk ka ise regulaarselt panustama just sinna, kus areng kõige selgem või vastusaadavad emotsioonid kõige vahetumad.

Kuidas “rahva EOK” töötama hakkaks? Igal sportlasel oleks oma reiting (nii üldine kui spordiala keskne), mis koosneb eri kaalukatekooria hinnangutest ja hindajate taustast. Samuti on igal sportlasel näha tema eesmärgid ja saavutused ja aasta-eelarve koos puuduoleva summaga. Seda puuduolevatsummat, mis hakkab arvutiekaanil muutuma reaalajas, saavadki spordisõbrad katta. Kui mõni sportlane kogub liigse populaarsuse tõttu rohkem raha kui vaja, liigub ülejääk edasi kas sama ala järgmisele reitinguomanikule või annetaja poolt valitud teisele isikule. Kui mõne tipu reiting langeb, väheneb ka toetajate hulk. Eraisik saaks valida ühekordse või püsiannetuse vahel, määrata summa ja astuda alatiseks välja spordivirisejate pundist spordiroetajate omasse. Sama võimalus on ka ettevõtetel. Kui jätkuks huvilisi, võiksime võtta ülla eesmärgi: tõsta läbi rahvarahastuse keskmise eestlase panust tippspordile kümme korda ehk 1 euroni kuus. See tähendaks, tippspordi rahastuse üleüldist mitmekordistumist. Miks mitte tehale 100 aastaseks saavale eesti vabriigile selline püsiv kingitus!

Ning nüüd kõige olulisem küsimus: miks üldse peaks keegi toetama Eesti tipp-sporti? Selles trikk ongi, et ei peagi! Aga kõik need, kelles elab soov näha eestlasi arenemas, võitlemas ja võitmas, saavad isegi aru, et kui meie oma osa ei tee, siis jääb mõni meetrike või sekundike puudu ka neil, kelle peale me panustame. Ja kui me siis lihtsalt õlleklaasi taga viriseda tahame, on see meie valik. Kes ei taha, tulge spordi”virisejate" gruppi Facebookis ja andke teada, kas teie tahaks midagi muuta!