Elas kord tubli parteielu edendaja ja kolhoosiesimees, rahvamees ja riigimees ja nagu hiljem välja tuli ka eeskujulik vaimulik. Tema nimi oli Kalev Raave ja tänu tema suhtustalendile sai varemetes seisinud Halliste Püha Anna kirikust üheksakümnendate aastate lõpus lausa Eesti rahvuskirik, kuhu tuldi imemeest ja tema saavutusi (mmuhulgas Jüri Arrakult tellitud tontlikku altarimaali) imetlema üle kogu vabariigi.
Juhtus aga nii nagu ikka juhtub, et Kalev Raave ühel päeval kõrvad pea alla pani ja Püha Anna kogudus uut hingekarjast pidi otsima hakkama. Leiti Enri Pahapill, mees nagu kompu. Ainult, et aasta pärast jättis Enri kiriku teadetetahvlile sedelikese, et teda järgmisest Issanda päevast enam kirkut teenima ei ole mõtet oodata. Räägitakse, et mehele käis ülejõu Raave saabastes käia, sest koos Raave kadumisega olla lahkunud ka ontlikumad kirikuliikmed-toetajad ja ning uut pastorit hakanud kummitama nälg.
Veel mõned aastad hiljem, nagu teavad meenutada meie kaasaegsed, nii 2010 aasta paiku meie Issanda sünnnist lugedes, pani Halliste Püha Anna kiriku ees üleöö ameti maha juba järgmine jumalasulane – Kalle Gaston. Taaskord memmekeste sõnul kiiduväärt hingehoidja, kuid....jah kiriku katuse ja muude maiste asjade toimetamisega hakkama ei saanud. Ja palk olnud niru mis niru, nutma ajas lausa.
Mis siis lahti seal kuulsal Mulgimaal? Kas tõesti on Hallistes mõni needus lahti päästetud, mis noori jumalamehi kollitab ja lõppeks tagurpidi metsa ajab? Või on asi sootuks muus? Milles siis? Kirikuvalitsus kogunes, meedia pasundas aga tõde välja selgitada ei jõutud. Miks on küll meie luterikirikul sedavõrd vähe koguduseliikmeid? Ja miks neistki vähestest vaid üksikud oma kümnise kirikule toovad? Ja miks on see kümnis nii pisuke kui vaese lese and Jeesusele? Ja kes siis ikkagi peaks meie kirikuid renoveerima ja külamemmedele õnduse teed kätte juhatama seal karmis Hallistes?
Mööda metsa lonkis aga halli habemega vana pagan (seenekorv pungil käeotsas rippumas), kes kõike seda virinat ja vesistamist pealt kuulis ning muiates isekeskis lausus: jah, on teised seal paksude müüride taga ärahellitatud, ei mõista isegi inimestega suhelda, muudkui Jumalaga vaid. Aga Jumala jaoks on nende jutlused igavavõitu, ajavad une peale. Temalt neil enne selle ilmaelu lõppu palka oodata pole. Rahakest veereb ju nende kivimürakast mööda iga päev, aga kes siis kukrut seal kergitab, kus surmvaikus ja nutt maad võtnud. Inimesed on kord juba sellised, et viivad oma säästud meeleldi sinna, kus neile rõõmusõnumit räägitakse või hookuspookust näidatakse.
Ka mulle tulevad seda hala kuulates meelde mõned pildikesed hiljutisest minevikust. Ühel pildid on Luterikiriku valitsus, kes pidanud suuri lahinguid riigiga, et saada kõik nõukogu ajal võõrandatud maad ja varad enda kätta. Teisel pildil on langev ja väljasurev koguduseliste kari. Kolmandal pildikesel lagunevad hooned ja maksmata palgad. Neljandal pildil on Jeesus, kes kinnitas, et Jumal ei jäta omi hätta, kui need vaid tema tahet teevad.
Pildid vaadatud, tekib paratamatult küsimus: äkki ei tegele meie kallis luterikirik enam päriselt sellega, milleks Jumal nad seadnud on ja peavad nüüd endid ise äratoidetud saama?! Kui nii, siis mina nende asemel alustaksin sellest, et pakuks ultimaatumi korras riigil kõik muinsusväärtusega kirikud oma bilanssi võtta ja sinna mõni europrojekt peale tuua. Tehtagu katused korda, pakkugu puuetega inimestele kaugtöö kohti, tehku, mis iganes. Uskuge, küllap leidub igas külas ka neid inimesi, kes oma rahakurkud avavad kui head tööd märkavad! Jumalateenistusi võib aga esilagu vabalt pidada ka nn talvekirikutes ehk mõne kirikulise elutoas, sest nagunii mahuvad ka sinna kõik puuduse käes kannatava koguduse kuulajad ära!
Lõpetuseks möönaksin, et alates apostlite päevist on kogudused olnud isemajandavad üksused ja nende pastorite palk sõltunud alati sellest, et kuivõrd kirikulised nende jutust ja tegudest tegelikku abi tajuvad. Pole imestada, et Ameerika evangeelse kiriku tradistiooniks on korjanduskarbi läbi saali saatmine koos sinnajuurde kuuluvate manitsuste ja julgustustega. Tihti võtab „raha“ jutlustamine kolmandiku kogu jumalateenistusest. Miks? Eks ikka selleks, et pastori Cadillacile bensiini osta! Võib-olla tasuks ka meie kriitkahvatutel ja nutumaigulistel kirikuteenritel oma pühapäevast fookust muuta?! Isiklikult arvan aga, et ka Kalev Raavelt on palju õppida!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment