Monday, August 29, 2016



Primitiivne unistus: kui tõstaks Aegviidu elanike arvu viiele tuhandele?!


Tänan iga silmapaari, kes utoopilisele pealkirjale vaatamata edasi vaevusid lugema. Siinkohal tahaks vaid pilduda mõtteid viisil, mida tavapärane raamis mõttelaad meile ei paku. Olen oma professioonilt just sedasorti keeruliste ülesannete lahendaja läbi mitmekihilise turunduse- ja kommunikatsioonimaatriksi, seetõttu ei võta see ideede loopimine mult ka just liiga palju energiat. Ei midagi reaalset, rahunege!  Laske mul unistada!
Niisiis: kui võtaks eesmärgiks kasvatada Aegviidu 5000 elanikuuga vallaks? Ja arutleks, mida selleks tegema peaks. Esmalt aga tahaksin rahustada neid, kes juba hirmuga ette kujutavad, kuidas rahulikust metsarajoonist (oih, kui palju seeni, kõik korjamata!)võiks üleöö mingi idiootliku agitatsiooni tulemusel kujuneda ülerahvastatud kärarikas asula, kus kellelgi enam komfortaabel elada ei ole. Tõsi, ma usun, et vald ja ümbruskaudsed metsad peaks umbes 20% oma pinnast eramutele kinkima ja et Aegviidu keskusesse tuleks tõepoolest rajada suuremad kauplused, kohvikud, restoranid ja parkimisalad, kuid muus osas võiks rahu ja rahulolu jääda samaks. Ainult et valikuvõimalusi, mida oma päevaese ja öise ajanatukesega peale hakata ja kui kvaliteetselt seda kulutada, tekiks märkimisväärselt juurde.  Skeptikutele: muide, ega ka mina pole nii kindel, et ma väga tänasest suuremat Aegviidut tahakski, kuid vähemasti mõtteharjutusena võiks selle ju läbi mängida. Kui muud kasu pole, saaksime korraks ette kujutada, et oleme elanike arvult sama suur kui Tapa ja topelt suurem Kehrast, ega peaks oma asjade otsustamist neile ära kinkima!

500 uut eramut, 14 kortermaja, kümned ridaelamud
Alustaks siis sellest, et kujutaks ette, mida tähendaks ca 10 kordne elanike arvu tõus praktikas. Eeldades, et täna elab igas eramus keskmiselt 2-3 inimest, siis esimest kasvuvõimalust näeksin selles, kui vanainimeste kõrvale ja asemele tuleks rohkem noori, kes tahaks oma lapsi kasvatata looduslähedases keskkonnas. See võimaldaks elanike arvu ilma lisaehitusteta tõsta 30-50% noorte ja laste arvelt. 700lt 1000ni.

Teise tuhande jaoks tuleks juba hakata metsa raiuma. Kui luua juurde 1500 ruuduseid krunte, mis asuksid 20-25 gruppidena ca 4ha aladel ja selliseid alasid oleks tänasel Aegviidu territooriumil 10, siis saaksime juurde ca 1000 inimest (kokku 250 maja, igas 4 inimest). Oluline on nõrganärviliste jaoks rõhutada, et kui järgida planeerimisel Soome kogemust, kus linnad ja asulad on sageli peidetud metsadesse ja järve kallastele 5-10 km pikkuselt (Aegviidu mõistes siis näiteks võiks teekesed keerata sisse juba Kõrvemaa spordikeskusest alates ja neid võiks jaguda ka teisele poole Nelijärvet), siis keskuses poleks ülerahvastust tundagi.  Kokku oleks inimesi meil siis 2000.

Kuid teatavasti on Aegviidul kasutada vaid 12 ruutkilomeetrit maad. Niisiis tuleks paratamatult kasvu nimel alustada läbirääkimisi Jäneda kandi rahvaga, võib-olla ka Anijaga, et näiteks Pillapaluni piire nihutada. Eduka kauplemise tulemusel juurde saadav täiendav 12 ruutkilomeetrit mahutaks metsade vahele teist samapalju uusi eramaju (veel kümme rajooni 250 maja kokku 1000 inimesega). Kokku siis juba 3000.

Ja lõpetuseks tuleks mõelda ka neile, kes ei taha elada eramutes, vaid eelistavad paariselamuid, kortereid, jms. Piisaks  seitsmest kolmekorruselisest kokku 27 korteriga majast Aegviidu keskuse läheduses ja teisest seitsmest Jänedal, et saada kokku veel 1000 inimest. Ongi 4000 nagu niuhti koos! Viimase puuduoleva tuhande hajutaks ma paaris- ja ridaelamu tüüpi majadesse, mida rajaks kokku 20 erinevasse eramute piirkonda. Igaühte 3-4 maja. Saaksime juurde ca 240 korterit, igaühes 4 inimest. Ja ongi 5000 käes.

Kas vald julgeb unistada!?
Unistada on lihtne. Aga me kõik teame, et selleks, et midagi ehitada, on vaja kahte asja. Need on valla valmisolek visiooni, usu ja planeeringute näol ja uute inimeste valmisolek Aegviidusse elama tulla. Viimased tahavad tööd. Olemasolevate elanike vastuseisu ma hetkel kaardistamisväärseks ei pea!

Kujutame ette, et vald on julge, visionäärlik ja suudab oma osa ära teha. Kust tuleks siis inimesed ja kuidas neid selleks motiveerida? Niisiis on küsimus, kui paljud neist rajatavatest eramutest ja korteritest on mõeldud puhkuseks, kui paljud igapäevaseks elamiseks. Pakun umbes, et üksnes puhkamise otstarbel soetatud omandid katavad 10-20% ulatuses juurdekasvu. Ülejäänud 4000 inimest tahavad, et neil oleks mugav kas Aegviidus töötada või siis siit tööl käia. Võimatu? Kui unistada ühest suurest saapataldade tehasest, siis küll. Aga õnneks pole me oma unistustes piiratud!
Pole saladus, et Eestis toimub mitmesuunaline ja mitmekihiline tööjõu liikumine. Mitte üksnes  Tallinna suunal. Loovamad ja ennast juba kindlustatud inimesed suunduvad ka Tallinnast välja, tagasi loodusesse. Mitte ainult mere äärde prestiizi ja tuult nautima, vaid isegi Kagu-Eesti elektriliinideta pärapõrgusse. Kusjuures, kui vaadata näiteks muude riikide nagu Rootsi näiteid, siis teatud hetkel piisavalt kiire ja tiheda liiklemisvõimaluste juures on enam kui võimalik, et just pealinna ülerahvastus ja kõrged kinnisvara hinnad peletavad noori peresid sadade kaupa kuni 100km kaugusele väikelinnadesse (loogika, et saaks 30-60 minutiga tööle ja koju näiteks rongiga või kiirteed mööda). Kui siia juurde lisada, et 10 aasta pärast on töökohtade struktuur juba nn üle interneti tehtavate tööde kasuks, kerkib silme ette tänane Holland, kus inimesed käivad isegi panka tööle 2-3 nädalas ning elavad-töötavad pigem kodust.

Aegviidu on täna absoluutselt turundamata piirkond, seetõttu pole võimalik hinnata, kas ja mis argumendid millistele elanikkkonna kihtidele nende ligitõmbamiseks mõjuksid. Kuid julgen pakkuda, et kui võimaldada kinnistuste ja korterite hankimist ca 50% soodsamalt kui pealinnas samaväärse eest küsitakse, oleks see igal juhul argument.

Pooled töökohad Tallinnas, pooled Aegviidus
Tagasi töökohtade juurde.  4000 elanikku tähendaks ca 2000 puuduolevat töökohta. 100 leiaksime hotellide, restoranide ja kaupluste avamisest.  Vald,  selle infra hooldus, kultuuri ja hariduse jms neelaks 100. Kibekiire elamuehitus tooks juurde töökohti ehitusel. Vähemasti 100. Väiketootmine, puidutööstus, jms annaks veel 100. Puhkekülad, matka, jm teenused veel 100. Aga ikkagi on õhus veel 1500 töökohta. Nüüd tuleks mõelda realistlikult: 1000 inimest hakkab niikuinii käima tööl Tallinnas, sest seda saab teha sama mugavalt või mugavamaltki kui Viimsist kesklinna sõites! Ülejäänud 500le pakuks võimlaust töötada Eesti Keskkonnaministeeriumis, mis  on üle toodud Aegviitu, Eestimaa Looduse Fondis, Keskkonnahariduse keskuses, PRIAs, vm. 

Ja kui olla päris aus, siis ma püüaks Aegviitu rajada ka 1-2 tõelist unikaalset rajatist. Miks mitte alustada siis loodusressurssi aluseks võttes uudset mahedat metsasaaduste tootmise tehast?  Miks mitte koondada siia Eesti ja Põhja –Euroopa suurimaid alternatiivravi (looduslähedase ravi) keskusi, mille rajamiseks saada toetusi Hiinast, jm? Ja kui veel rääkida spordist, siis oleks tarvis vaid ühte suurt unikaalset SPA-saunakompleksi metsade vahele, et anda tööd veel 100 inimesele.

Kas pea käib juba ringi?! Muide, ma ei tee sugugi nalja vaid usun, et nii ühe piirkonna arendus  käima peakski. Aga see selleks.

Kuidas turundada?
Olgu, aga kust alustada. Mina alustaks sellest, et laseks kõigepealt meie peadest lahti mõtte, et keegi ei taha Aegviitu tulla. Teiseks unustaks hetkeks läbirääkimised valdade liitmiseks. Ja mõtleks korra, mis tüüpi inimesed võiks ikkagi tahta Aegviitu tulla. Siis aga võtaks kätte ja rajaks Aegviidu ja Põhja-Kõrvemaa turundamise keskuse ning hakkaks välja mõtlema sõnumeid ja kampaaniaid,mis erinevaid inimesi kõnetaks.  

Alustagem sellest, et promogem endid iga päev mööda Piibe maanteed kulgevale enam kui tuhandele sõidukijuhile, et neil tekiks kihk korraks sisse keerata. Edasi: kui meil oleks iga kuu pakkuda välja üks lahe kontsert või laat, suudaksime aastas enda juurde meelitada 50 000-100 000 inimest. Ka neile võiks me oma plaane ja unistusi julgelt esitleda. Kui siis võtta ette spordirahvas ja muuta Kõrvemaa üritused Aegviidu-Kõrvemaa ühisüritusteks, lisades jooksule, rattale, suusale ja taldrikuheitmisele muid atraktiivseid formaate, mis algaks ja lõppeks Aegviidus, saaksime juurde veel mõnikümmend tuhat klienti. Siis võiks juba korraldada seente, mustikate ja pohlade korjamise võistutalguid Aegviidu karikatele, pakkuda tuhandele tallinlasele välja tasuta 100 hektarit metsa või põllumaa kasutust isiklike mahesaaduste kasvatamiseks  (100rm inimese kohta, vms). Nojah, ja meenutades kunagist nõuka-traditsiooni, võiks taastada ka suuremate asutuste puhkekülade traditsioonid, pakkudes neile aga mitte enam kogu küla rajamise materiaalset raskust kleenukesi rahakotte kurnama, vaid müüa näiteks igale asutusele suvel 2 nädalat ja talvel 2 nädal  ca 200 kohalistes kaasaegsetes pisikämpingutes, mida nad omakorda ise meeskonnatöö harjutusena kordamööda ehitamas käiks. jne, jne.

Siis tuleks need inimesed endaga siduda. Iga inimene, kes siis satub, võiks saada ID kaardile digitempli, võiks saada püsikliendina klubiliikmeks, võiks sattuda positiivselt mõtlejate võrgustikku, võiks saada järgmise Aegviidu ürituse pealt 10% hinda alla, võiks saada iga 10 ürituse tasuta, võiks saada korterit või krunti ostes eelise krundi valikuks, jne, jne. Peaasi, et tahaks tagasi tulla ja pärast ka elama jääda!

Aegviidu on etem igast mererannast
 Aga kõik need on detailid, mida juba iga konkreetse turunduskampaania korral kaaluda. Uskuge, Aegviidul on kordades suurem sanss saada tõmbkeskuseks just loodust, tervist, sporti, perekonda ja arengut väärtustavate inimeste silmis, kui sadadel meist tuntumatel linnadel ja asulatel üle Eesti. 

Kuna kolisin Aegviitu ise alles mõne aasta eest, müües eelnevalt maha nii tervet korrust katva korteri Tallinna kesklinna ühes ihaldusväärseimas asumis kui maja Jägala jõe suudmes imelise liivarannaga Ihasalu lahe ääres, siis võin need väärtused üle nimetada: kiire ja ülimugav ühendus linnaga, rõvedate nõukaaegsete elamurajoonide puudumine, piiritu harmoonia loodusega ilma liigse külma meretuuleta, igapäevast elukorraldust toetav piisav infa( kool, lasteaed, poed, staadion, apteek, perearst), sõbralikud ja avatud inimesed.  Ma ei tea, kas neid eestlasi, kes hinges sama ihkavad, on just 4300, kuid keegi ei keela meil endid promomast.  No seda muidugi vaid juhul, kui me 5000 pealiseks kasvada ja ise otsuseid vastu võtta tahame!


Aga ma usun, et kui püüda taga ajada mitte vaid eluheidikuid ja neile tööd otsida, vaid positsioneerida oma valda teadlikult kvaliteetpuhkuse ja -elukeskkonnana, siis polekski ehk mingi ime, kui suvalisel 2025 aasta kolmapäeva õhtul pärast väsitavat seenekorjamist ja jooksutrenni võib kogu perega elavat mustanahaliste jazzmuusikte kvartetti kuulama minna jala või jalgrattaga vaid 1km kaugusel asuvasse kohalikku sushirestorani.

No selline utoopiline unistus siis! Kes viitsib, vaidleb vastu!

Wednesday, August 24, 2016


Halduskorralduslikust ühteheitmisest esimese vastutulijaga


Hiljuti potsatas minu postkasti ülekutse Aegviidu vallvalitsuselt: aita uuele ühendvallale leida nimi! Olin pehmelt öeldes sellisest pöörudmisest üllatunud, sest mitte kunagi varem pole minu postkasti saabunud ühetgi meili, mis kutsuks üle arutama, kas ja kellega ja miks on Aegviidul mõtekas ühineda.

Asja lähemalt uurides sain vastuseks, et asi on ju sisuliselt juba otsustatud: et niikunii tuleb liituda ja kuna haldusreformi idee on liituda tõmbekeskuse ehk pealinna poole, siis järelikult tuleks liituda Anija vallaga. See tähendab Kehrat. No olgu, mõtlesin, aga mis on meie platvorm, milleks me liitume? Mida uus liit meile annab ja mida võtab? Kus on see analüüs? Vastus oli sarnane: praegu lihtsalt vallad liituvad ja kuna uusi ideid pole, siis  kõik jääb nagu enne. Et eks pärast valimisi paistab. Paistab siis mis?

Tegelikult olen ka mina suht passiivne vallaelanik, ei viitsi reeglina kaasa rääkida. Põhjus nimelt selles, et tavapäraselt kaasab vald elanikud kampaanikorras mingi tühise ehk tähtsusetu asja arutamisse nagu näiteks nimi, kivi, vms. Põhimõttelielt võib ju aru saada, et ülalpool arvatakse kogemusele tuginedes, et ilmselt keerulisemad skeemid inimesi ei huvita. Kuid olles oma elus aidanud korraldada erinevaid edukaid valimisi üle eesti erinevatele poliitilistele grupeeringutele, tean ka imehästi, et sageli tahetaksegi magusamad otusused võtta vastu segamatus vaikuses.
Vähemasti seekord tärkas minus vaist, mis samuti kogemusele tuginedes teadis mulle kõrva sosistada, et pärast Kehra suuruse magalaga liitumist ei ole Aegviidul alles enam ühtki trumpi, millega seista oma arengu eest, võideldes ühise eelarvenatukese pärast sootuks teistsuguse maailmaatega inimmassiga. Meie maksud rändaks suurde potti ja ilmselt saaks sellest tulevikus Kehrasse rajada ujulaid ja kultuurimaju, Aegviitu aga ehk veel ühe kiigeplatsi. Nn proportsionaalselt ja JOKK põhimõttel. Olen omal ajal Jõelähtme valllas Neeme külje all elades seda juba kogenud: valla asju otsustati Tallinna laia kämbla alla asuva Loo elanike häältega. Ja see polnud sugugi jätkusuutlik hääl kaugematele valla nurkadele.

Saage palun õigesti aru, ma pole selle vastu, et vallad liituks. Aga mind ei rahulda seisukoht, et me peaksime halduskorralduslikult ühte heitma esimese ettejuhtuva kaaslasega vaid seetõttu, et juuste juuri närib hirm sattuda sundabielusse sellesama juhusliku vastutulijaga. Sõbrad, ärgem kartkem sundliitmist! Ma olen enam kui kindel, et kui riik peaks jõudma sundliitmisteni, tähendab igaüks neist riigile pikka ja kulukat kohtuteed rahulolematute valdadega, kes on kaotamas õigust omi asju ise otsustada. Ja kuniks me ei räägi valdadest, kes endaga toime ei tule, teenuseid pakkuda ei suuda, vms, on ka reaalne, et kohtud hakkavad selliseid sundliitmisi põhiseaduslikule printsiibile tuginedes takistama.

Kui nüüd hirmud maandatud, võiks astuda veelgi sammukese tagasi ja küsida, mida me liitumiselt saada tahaks. Ma julgen pakkuda, et vähim, mida nõuda, on Aegviidu arnegukava jätkuv täitmine ja selleks vahendite leidmine. Kuid kui me arvestame, et oma potentsiaalilt on kunagi ühe suurtööstuse ümber koondunud Kehra võrreldes Aegviiduga pigem surev kui arenev piirkond, saame aru, et Kehra vajab meid rohkem kui meie neid. Seda muidugi juhul, kui Aegviidu võtab ambitsioonikalt ette ja arendab ennast Tallinna lähimaks ja popimaks looduslähedaseks puhkepiirkonnaks koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Vähemasti võiks see olla liitumisläbirääkimiste alguspunkt.

Teine oluline küsimus on, kas meil on alternatiive. Nagu näha, siis on. Esiteks Tapa. Võrreldes Kehraga on Tapa puhul tegu selgelt perspektiivikama piirkonnaga, kuna just sinna suunab riik oma kaitseeelarvest suure osa. Ja sellest rahast Tapa ka mühinal kosub. Julgen prognoosida, et 10 aasta pärast on Tapa eelarve kolmekordne, Kehra oma aga pigem tänases mõõdus. Lisaks on Tapal kasutada sadade välissõdurite füüsilist rammu, olgu siis talgute vm läivimiseks, mida Aegviidul kahjuks pole. Need on spekulatsioonid õhust, mingit ennustusmudelit mul peale iskliku loogika pole. Aga kuna ka muid analüüse pole, siis miks mitte spekuleerida!

Kuid Kehra ja Tapa ei ole tegelikult ainsad variandid. Kui vaadata ringi, võiks möönda, et Aegviidu oma perspektiiviga sobiks kõige paremini kokku teatud küladega nii Anija kui Tapa vallas. Püüdes Jäneda Tapa alt lahti haakida ja liita veel ka Ambla, Käravete ja miks mitte Albu valla lõunast ning mõned külad Tallinna ja Aegviidu vahelt Anija vallast, saaksime paljuski palju atraktiivsema ja homogeensema piirkonna, kus saadaks ühistest arenguvajadustest selgemini aru. Kas keegi täna neid läbirääkimisi peab? Või oleme leppinud olukorraga? Et tulgu, mis tuleb?

Mida teeks mina Aegviidu valla kingades täna? Kasutades talupojalikku loogikat, jätaks ma alustuseks sundliitmise mure koheselt ukse taha. Siis võtaks ette valla arengukava ja püüaks iga plaanitud objekti rajamise ja rahastamise välja pakkuda ühise uue valla liitumislepingusse. Ja kasutaks seda hetke ka korraks endalt küsimiseks, et äkki tuleks rikkama vallaga liitumisel koheselt ka oma soove paarikordistada?! Et miks ainult võimla, kui saaks ka basseini.  Seejärel käiks selle nägemuse välja nii Tapale kui Kehrale kui ka üksikutele asumitele meie ümber. Vastu küsiks nende aregukavu, analüüsiks ühisosasid ja erisusi.  Ja siis formuleeriks oma pakkumised selliseks, et just need partnerid, kes meie arengut enim mõistavad ja toetavad, satuks läbirääkimiste laua taha. Kuid see pole kõik. Liitumisel tuleks ka kokku leppida selles, et ühinemisleping saab aluseks ühtse uue valla arengukavale ja selle eiramine ükskõik millises punktis muudaks õigustühiseks ka liitumise. See lukustaks paljud otsused ja sunniks tulevasi rahvasaadikuid oma eelkäijate leppeid austama. Veel lisaks ma ükskõik kellega liitudes sisse korra, kuidas üheks valmisringkonnaks muutuvas piirkonnas tagada erinevate piirkonade esindajate kaasatus. Siinkohal tuleks juba kaasta juristid, kuid on selge, et kui sellest punktist täna üle libiseda, saame pärast järgmisi valimisi ja uusi prioriteetide sättimisi vaid nurgas nuuksuda.

Ma olen liiga kogenud selleks, et mitte teada vallajuhtide kiusatusest leppida liitumisel kokku vaid oma sooja koha säilimises. Mitte, et see oleks mul fakt Aegviidu ja Anija kohta, kuid see on üleüldine praktika. Väga tihti ollakse nende polstriga taburetikeste eest valmis oma rahva huvi peenrahaks vahetama. Mäletan, kuidas Tallinn surus omal ajal Jõelähtmele Rebalasse linna prügilat ja „jah“ sõna saamiseks piisas vaid sellest, et prügilat rajav firma paar korda vallajuhte Saksamaa vahet sõidutas ja hea- paremaga nuumas. Kui siis rahvas küsimuse tõstis, et ok, saame omale Tallinna prügi koos keskkonnariski, kajakate ja haisuga, aga et mis me vastu saame, leppisid vald ja prügila rajaja kokku 6km mittekuhugi viiva kruusatee (Rebala-Kallavere) ühekordses asfalteerimises, mid kasutab päevas umbes 50 autot niisama ringiuitamiseks endiste fosforiidikaevanduste vahel. Sõbrad, see oli puru vallaelanike silma, mitte soov valla huvides tulevaselt miljoniprojektilt korralikku andamit välja kaubelda! Needsamad riksid hõljuvad üle Eesti iga valdade liitumis kohal.

Kokkuvõttes: Aegviidu ja Põhja-Kõrvemaa on liiga suure arenegupotentsiaaliga kohad selleks, et nende üle otsustamine jätta viiekorruselise kortermaja neljanda korruse töötule Sashale. Igati väärikas ja endast lugupidav oleks esitada kõigile ümbritsevatele kavaleridele oma läbimõeldud ja kaalutletud tingimused  nii põhimõtete ja väärtuste klappimisele kui kaasapandavale kaasavarale. Sest kui me täna ei liitu, ei kaota me niikuiinii midagi. Ja kui tuleb sundliitmine, siis saab selle tõenäoliselt kohtus edukalt vaidlustada. Ja kui ka ei saa, oleme vähemasti võitnud aega enda soovide setitamiseks. Samal ajal aga miks mitte pidada plaani teiste väiksemate ja meie arengust enim võitvate asumitega? Keeruline? Aga kes ütles, et valla juhtimine peaks kerge olema?!

Või mis siis on ikkagi Aegviidu valla plaan? Tahaksin väga loota, et kõik mu kahtlused ja kriitika tühjaks osutuksid ja siinsamas leheveerul kuu aja pärast valljuhtide suurepärasest plaanist lugeda saaksime!