Saturday, November 28, 2009

Pedofiilindus – uus lahe trend!

Lugesin just head kaasaegset kõnekäändu: mis vahe on pedofiilil ja pedagoogil? Vastus: Pedofiil armastab lapsi.

Sirvides viimase aja meediat, jääb paratamatult mulje, et pedofiilia on kaasaegsete trendiinimeste uus hobi. Nagu alles hiljuti oli pedeks olemine või vähemasti sellisena enda eksponeerimine või poliitikasse minek ja nõunikuks hakkamine. Veelgi hullem – mulle kipub vägisi pähe mõte, et pedofiilia kui haigus pärineb samast puus, kust ka homoseksualism. Mingi perversne huvi omasooliste järele oleks nagu haiguse kergem vorm, laste ahistamine aga juba järgmine, palju tõsisem vorm. Kusjuures, nagu olen meediast aru saanud, on väga suur osa pedofiile ka homod.

Tekib küsimus, kas ikka oli meil siin maarjamaal mõistlik seda homokraami nii agaralt avasüli emmata, isegi vastavad baarid avada ja neid “veidrikke” seltskonnameedias eksponeerida. Need baarid on pedofiile ilmselgelt täis, pole vahet, kas internetipiiluritest kapi-pedofiile või suisa lastevägistajaid. Ilmselt saavad nad sealt ametivendade ja hobikaaslastega jagada kogemusi, leida uusi sõpru ja miks mitte ka avardada oma tegevusvälja.

Huvitav, et just minu kolleegide – ajakirjanike, turundajate ja reklaamiguurude seas tundub pedede ja pedode kontsentratsioon eriti kõrge. Ja kuigi Inno ja Irja kohvik on neid perverte leidnud peamiselt IRList, erakonnast, mis propageerib rahast sõltumatut õnne, pole sugugi kindel, et ka Reformi ja Keskerakond sellest patust puhtad oleks.

Mäletan, et üks Eesti tuntuimaid pedemainega poliitikuid ja reklaamikonsultante Linnar Priimägi, kes on oodatud külaline nii Angelis kui Talinna Linnavalitsuses, armastab endaga “reklaamimise” eesmärgil kaasas kanda “modell-õpilaste” fotosid, millelt vaatavad vastu umbes 17-22 aastased rõõsad ja nägusad mehepojad. Linnar pakub ehk vahendab neid noorukeid “modellidena” erinevatele firmadele, pakub reklaamnägudeks, jne. Mis põhjusel ta neid üles on pildistanud ja kas tal on ka nooremate poiste pilte, ei oska ma öelda.

Pede ja pedo on ilmselt ka Joel Steinfeldt, mees nagu orkester. Mäletan, et 1980 teisel poolel ansambliga Prohvet mööda Eestit ringi sõites (olin seal transamees), oli Joelil ikka üks kena poiss kaasas, keda ta mulle oma pojana tutvustas, bändimehed aga teadsid rääkida, et too tollal ca 12-14 aastane nooruk sootuks muude ihade rahuldamiseks meiega ringi tuuritas. Kui Joel Itaalias mustaahalise poisi ahistamise tõttu kinni läks, ei tulnud see siin Eestis ju kellelegi suure uudisena.

OK. Olgem siis rahul sellega, et samm homotsemisest lastepilastuseni on suht väike. Hoopis võikam on asjaolu, et kuidagi saavad need kodanikud rahulikult elada ja töötada hoopis teiste, sageli vastupidiste ideaaline nimel. Kui joodiku tunneme kaugelt ära punase nina, kasimatuse, haisu või pideva baaris konutamise järgi, siis pedot on väliste tundemärkide järgi raske eristada normaalsest kodanikust. Pedod on ilmselt nagu ka sado-maso aktivistid, naiste riietesse riietuvad mehed, jpt, tavaliselt keskmisest rikkamad, edukamad ja oskavad endast jätta väga hea mulje. Tavaline ehitustöölisest kapipedo ei suuda ilmselt kunagi endale hankide sedavõrd head klientuuri kui Toomas H-Liiv või Kaur Hanson on suutnud. Neil oli raha ja nad olid suhtlustalendid.

Palju on räägitud, et pedod hoiavad end laste lähedale. Mingi arusaamatu tõmme, armastus, jne, suunab neid vargsi tööle sinna, kus palju lapsi. Koolidesse, lasteasutustesse. Michael Jackson armastas lapsi sama palju kui Joel Steinfeldtki, mõlemad muusikud paistsid silma (Joeli puhul minu isiklik pikaaegne kogemus) erilise oskusega lastega suhelda, neid milleks iganes nõusse rääkida. On imekspandav kui kergesti leiab üks pedo lapsega ühise keele, saab tema jaoks autoriteediks, samal ajal kui lapsevanem on sama eesmärgi nimel aastaid tulemuseta vaeva näinud.

Tagasi selle kahestumise teema juurde – ilmselt on pedofiilia selline haigus, mille praktiseerimine eeldab isikuse kahestumist. See tähendab, et pedofiilis elab kaks erinevat isiksust: üks armastab lapsi ja tahab neile ainult head (kaitsta kõige kurja eest) ja kuulutab seda sageli valjuhäälselt. Sama isiku teine mina aga igatseb lapsega füüsilist seksuaalset lähedust, kogub laste pilte ja püüab leida võimalusi neid igatsusi sammhaaval realiseeerida. Kusjuures esimene mina vihkab oma teist mina üle kõige ja on valmis halastamatult risti lööma kõik sellised pedofiilsete kalduvustega tegelased. Ses mõttes on tegu eriti ohtliku ja ennast peitva haigusega, palju hullemaga kui alkoholism, narkomaania või omasooiha leebemad vormid.

Mida siis kokkuvõtteks konstanteerida – eks ikka seda, et maailm areneb edasi ja meie suurenev tolerantsus erinevate varem taunitud nähtuste vastu on vaid näide meie kaasaegsusest ja trenditeadlikkusest. Anname homodele õiguse oma abilelud ka seaduslikult registreerida, saame vastukaubaks palju toredaid punapõskseid seaduslikult pedofiliseeritud eestlastesi.

Pedoliiliat võiks aga hakata selle pioneeride lemmikelukutse - turunduse – eeskujul nimetama hellalt ja tabavalt pedofiilinduseks. Leksikonides seisaks siis selle sõna taga kiri: armastusega lastele mahamüüdud ja realiseeritud ideed, millest lastel peaks hakkama palju parem, teo tegijal hakkab aga kindlasti kohe väga hea.

Sunday, November 8, 2009

Isaks olemisest

Et täna on isadepäev, siis otsustasin mõne sõnaga kiita seda imelist positsiooni, protsessi ja eesmärki. Vähemasti minu elus on kõige tähtsamaks olla maailma parim isa, kuigi mul pole õrna aimugi, kuidas see välja peaks nägema. Mul on esimesest ja seni aisnast (kahjuks lahutatud) abielust kaks varasesse puberteeti jõudnud vahavat poega, kes on suhteliset ärahellitatud, kuid vähemasti mitte lollid. Siis on mul praegusest kooselust veel tütar, kuigi alles napilt aastane, siiski tubli ja arukas. Just mõne hetke eest sikutas ta lahti köögisahtlid ja kummutas sealsed kuivainete pakid põrandale! Tema toimetamisi, arengut ja kelmikaid poose vaadates panen imeks, kuivõrd on lapseks olemine ikka mõnusam kui täikskasvanuks saamine. Ja siis on mul veel au kasvatada minu elukaaslase poega, hoopis teistsugust, palju õrnemat kui minu poisid, kellega iga koosviibitud päev ja tund on mulle kõvaks katsumuseks! Kuid see kõik on palju põnevam kui poliitika, töö või maailmas rändamine.

Olen alati arvanud, et hea pereõnne tagamiseks peab iga mehe jaoks kõige kõrgemal kohal tema prioriteetides olema abikaasa, alles siis tulevad lapsed. Sest armastus, kui ta ei lähtu vanemate omavahelisest lugupidamisest ja armastusest, kipub ülepingutatud kujul lastele jõudnudna tegema ka palju kurja. Seepärast ei poolda ma sugugi laste kasvatamist ühe vanemaga peres - kuigi lapsed võivad kasvada tublid ja töökad, on väga tõenäoline, et nende tervest elupildist jääb puudu just eeskuju. Samuti olen pidanud alati vääraks, kui koos elavad vanemad ei kuluta piisavalt palju aega kahekesi olemiseks vaid kipuvad iga vaba hetke ainult laste seltsis viibima. Usun, et minu esimene abielu just selle probleemi taha koperdaski.

Mis mulle mulle meeldib isaks olemises? Kõigepealt vist uhkus selle üle, et olen suutnud ennast paljundada. Teiseks, et mul on võimalus ilma CVd kuhugi saatmata asuda tööle vägagi vastutusrikkas valdkonnas – nende poolkoopiate kujundamises minust paremateks ühiskonnaliikmeteks, inimesteks suure algustähega. Kolmandaks on mul suur au nii lähedalt vaadata Suure Looja arengutööd minu kasvandikega! Veel on mulle tähtis aspekt, et lastega saan arutada kõike – nad mõtlevad kaasa ja õpivad neist vestlustest, kuigi teevad sageli omad järeldused. Kui lapsed mõtleksid 100% nii nagu mina, võiks kasvatust pidada läbikukkunuks, kuid kui nad mõtlevad vähem kui 50% nii nagu mina, siis on vist olukord veel hullem)).

Olen olnud kodune (kodust töötaja) juba ligi 10 aastat. See tähendab, et olen saanud lastega tegeleda iga päev, saata nad kooli, oodata neid koolist, saata nad trenni, jälgida nende õppetööd,reisida nendega regulaarselt minu tööreisidel (valdavalt Venemaal) jne. Mulle pole midagi huvitavamat, asusõna. Ükski täiskasvanu ei küüni lähedalegi sellele rõõmule, mida saan lastest. Mis ei tähenda, et ma ei suudaks neid nädalaks-paariks kuhugi üksi saata!!

Vaatan sageli sügava kurbusega neid mehi, kes oma peret väärtustada ei mõista. Neid on mu tuttavategi ringis. Nende jaoks on naised vaid koduperenaised, lapsed aga vaid kasvandikud, kellega tegeletakse vaid pühapäeviti. Justkui oleks lapsed tüütud kohustused, millel oma koht elus, kuid kindlasti mitte liiga suur. Nende jaoks on emade töö laste kasvatamine, isade rõõmudeks jäägu töö, sõbrad ja televiisor. Kuid lapse igapäevases arengus nad hea meelega osaleda ei taha. Kurb, kuid sellises peres kasvavad lapsed omavad isarollist just samagust väärat ettekujutust.

Emadel, vähemasti neil kahel, keda on olnud võimalus lähedalt näha, kipuvad aga pidevast lastega olemisest ja muudest kohustustest närvid sageli üles ütlema. Just seepärast ongi vaja isasid, kes suudavad rahulikult kodukorra taas paika loksutada. Isadele pole ni oluline, kas lapsel on särk püksit vlja või kas kinnas või sokk on käes-jalas või sootuks kadunud. Meile, isadele,on palju olulisem, et lapsel oleks hea tuju!

Lõpetuseks paar mõtet ka emadest. Minu arvates on emade roll ühiskonnas selgelt ületähtsustatud. Kuigi emade roll on kogu ajaloo vältel olnud oma laste eest võitlemine (vaatamata sõdadele, näljale, hülgamisele, jne) ning see kajastub ka nende geenides, pole seda tänapäeva enam sellisel kujul vaja. Minu esimene armastus, Jaanika, kes hakates juristiks, asus võitlema naiste õiguste eest ja meeste õiguste vastu, näitas mulle oma töö ja suhtumisega, milline ei tohiks olla ühiskonna suhtumine isadesse ja lastesse. Naised on harjunud lapsi võtma kui oma eraomanit ning arvavad, et mehed ei saa nende kasvatamisega hakkama. See on müüt, kuid kahjuks jagavad seda ka seni palju kohtunikud ning seadusekirjutajad. Siiski – ka emadel on suur roll laste erinevas eas, nagu ka isal, kus laps neid just rohkem vajab. Seega ei toimi ega pea ka toimima süsteem, mis annab lahutuse korral ühele vanemale lapse üle suuremad õigused, sundides teise vanema ja lapse suhted kindlatesse raamidesse. Mõistagi on need seadused ja otsused tehtud mitte laste vaid vanemate mugavuse nimel.

Iga normaalne laps peaks saama nii emaga kui isagi suhelda igal päeval. Ning ükskõik, kas vanemad on lahutatud või elavad koos, nende vaheline lugupidamine on ikkagi laste kasvatamise nurgakiviks. Just sellest suhtumisest õpivad lapsed palju enam kui me arvata oskaksime. Jõudu meile selles maailma kõige vastutusrikkamas ametis!