Tuesday, September 20, 2011

Asendamatute inimeste genoom


Munitsipaalpolitsei asejuht jäi vahele purjus peaga sõitmisega. Ta polnud esimene selle asutuse purjutaja. Kuid ei tema ega keegi tema eelkäijatest pidanud vajalikuks oma ametist kasvõi asjaolude lõpliku selgitamiseni sirgeselgselt tagasi astuda. Ei sobi ju olla eeskujuks kui sissetulekul on oht väheneda.

Suusakoondise peatreeneri tuntuim lemmikõpilane jäi vahele dopingupatuga. Treenerit ei võeta ilmselt enam tõsiselt kusagil maailmas. Aga Eestis säilitas ta oma töökoha, sest alaliidu presidendi sõnul on ta asedamatu mees. Irw. Ah jaa, sedasama alaliidu presidenti on tuntud võimurid toonud eeskujuks on Eesti kõrgeima palga tõttu, põhjendades sedagi monopolfirma juhi täieliku asendamatusega.

IRLi juhte ja riigikogu sotsiaalkomisioni esimees istus autorooli napsutanuna. Pärast üritas musta valgeks rääkida nii, et elevandis kuidagi kärbest nähtaks. Aga ei nähtud, oldi läbinägelikumad. Mees siiski arvas, et kuna erakond teda toetab ja muidu on ta tore ja nägus vennike, siis polnud põhjust pisisasja pärast poliitilistelt ametikohtadelt tagasi asutuda. Läks hoopis eesti arstidele õpetama alkoholi kahjulikkust oma näite varal.

Arvate, et see on künism? Oh ei, see on Eesti avaliku elu tegelaste genoomi omapära – tegudega ei kaasne moraalset vastutust, sest ollakse kindlad oma asendamatuses.

Viimastest aastatest tuleb mulle meelde kümneid ja kümneid selliseid lugusid, kus üks või teine avalikus ametis või avalikus huviorbiidis tegelane jääb vahele mõne teo või teokesega, mida eeskujuks on raske tuua. Vastustusest aga hiilitakse kõrvale ikka sama labaselt: kõik me oleme vaid inimesed, ikka juhtub, kõigil võib juhtuda, oleme liiga väike riik, et pisiasjadel end segada lasta. Eks ole, rõõmustavad patustajad eesti inimese, valija ja kodaniku leige pohhuismi üle!

Üks hobukasvatajast meestemurdjana tuntud kirjaneitsigi olla südamerohtudega end purju joonud, teine kirjaneitsi aga leidis enda tegudele lohutust ebastabiilses majandussituatsioonis.

Ma ei püüagi väita, et need inimesed poleks lihast ja luust, kuid midagi on ikka valesti kui üldine sotsiaalne norm on meil kujunenud väga vildakas – enamus patustajaid valib patukahetsuse ja kasvõi ajutise eemaletõmbumise asemel eneseõigustuse tee. Ja see tee ongi edukas! Valijal on ju kana ajud, hõisatakse teist poolt poliitteatri lava!

Mina aga mõtlen, kas ikka on need poliitikud, treenerid, tippbürokraadid, seltskonnalõvid nii asendamatud? Ja mitte kuidagi ei suuda ma neist märgata midagi sellist imeomast, mis puuduks veel vähemasti sajal mulle tuttaval inimesel. Kui, siis ehk vaid võimuiha, palgajanu ja tähelepanunälg on keskmisest suuremad. Kõik muud professionaalsed oskused on järeleaidatavad.

Arvate, et Mati Alaver on asendamatu? Miks siis maailmas nii palju häid koondiseid ja treenereid ringi liigub, kusjuures mitmete nonde proffide palgatase pole sugugi Alaverist kõrgem. Kui ta ongi asendamatu, siis ainult seetõttu, et teab ilmselt teistest rohkem kasvuhormoonist.

Kogu see ringkaiste arstide, poliitikute, spordiringkondade, jms seas on inimlik ja mõistetav, sest keegi ei taha toetada trendi, mis võib endalegi homme valusalt kätte maksta. Aga milleks õigustada, ennast lolliks teha? Ma pole päris kindel, kas see asedamatuse genoom ikkagi sarnaneb meil rohkem põhjamaade või hoopis idapoolse naabri geenitüübiga.

Wednesday, August 31, 2011

Kõige õnnetumad inimesed



Hiljutine nn keskerakondliku siseopositsiooni esilekerkimine esitles meile uuel kujul hulga tuntud nimesid, kelle omanikke olime arvanud tallalakkujateks, kuid kes öleöö otsustasid siiski demonstreerida oma selgroogu ja seista demokraatia eest koduerakonnas. Tuleb möönda, et kindlasti polnud see paljude jaoks kerge, sest oli ju ette teada, et tõenäosus, millega õnnestuks Edgarilt võim haarata, oli pigem vaid teoreetiline. Seda, enam, et ka Jüri Ratas, kellele kartmatu ekspolitseinik Laanet kaua-kaua liidriks hakkamise plaaniga pinda käis, pole ju teada-tuntud oma liidriomaduste või visioonidega, vaid pigem sõbraliku ja korraliku paipoisina.

Sellise kontrasti sätitamine maskuliinse ja eksimatu Edgari kõrvale ei võinudki juba algusest siseopositsiooni aktivistide jaoks tähenda tõelist võidutahet, pigem soovi testida, kui suur on erakonnas edgarivastasus.

Jüri Ratase poodiumile upitamine oli hädavariant, parim kõigist veel kehvematest. Seda kuuldus asjaosalistelt endilt. Vähemasti oli Ratase puhul tegu demokraadiga, mis siis, et alles maskeeritult Edgari paadis sõudva vähekonfliktse demokraadiga. Savisaarega juba varem tülli pööranud Seppik keeldunud ise kandideerimast, ka vanus poleks tema kasuks rääkinud. Seppiku kaudu tee erakonnapoliitikasse leidnud Denis Borodits ei sobinud rahvuse ja väikse tuntuse poolest. Isepäised Pärnu poliitikud Viisitamm ja Saar läksid mahaarvamisele nende ümber käiva kriminaalprotsessi tõttu, Laanetil endalgi nappis juhiks pürgimise karismat. Taamalt opositsiooni toetanud Siiri ja Vilja ei hakanud ilmselt riskima oma euroametikohaga. Samuti edgarivastane Varek poleks samuti sobinud erakonna liidriks.

Kuid kas olnuks veel variante? Kuuldavasti poole kohaga Edgari, poolega opositsiooni kuulunud Enn Eesmaa olnuks ehk väärt tõsisemat kaalumist, sest tema üldine tuntus, arukus ja võimekus oleks teinud tast kiiresti populaarse juhi. Ehk isegi olnud tal enam toetajaid kui Ratasel? Kuid, et Eesmaa olla erakonnakaaslaste sõnul veelgi suurem kahtleja kui Ratas, siis ilmselt ei julenud ta üle minna, mis siis, et süda võis sundida. Jah, teadlikult surma minekuks ja oma edasisele erakonnakarjäärile kriipsu peale tõmbamiseks pole vabatahtlikke kunagi leida kerge.

Üks suurimaid konnasilmi, mis eristab keskerakondlikku opositsiooni teiste konkureerivate erakondade juhtivatest tegelastest ja häältemagnetitest, paistab aga olevat tõsiasi, et nende hääled on täna ujunud peamiselt tänu Edgarile. Ja just see teebki need inimesed minu arvates tänase Eesti poliitikute seas kõige õnnetumateks. Siseopositsiooni ei kuulu ju ühtegi rumalat inimest, kes ei saaks aru, et ilma Edgarita, kes on kindlustanud erakonnale 2/3 siinsete muulaste häältest, poleks ka neil mingit erilist sära. See välistas ja välistab praegugi uue erakonna loomise, sest ainuüksi vasakpoolsest maailmavaatest jääb valimiskünnise ületamiseks väheks. Pakun huupi, et samade meeste kogutav mandaat võiks ilma Edgari kuvandita nende selja taga olla vähemasti 50% nõrgem. Pealegi, liidrit, kes uue partei eesotsas suudaks jõuliselt vastanduda Sven Mikserile sotsialismimaiaste pärismaalaste või Edgar Savisaarele muulaste häälte kogumiseks, siseopositsioonil täna pole.

Nii siis ongi siseopositsioonil täna sisuliselt kaks võimalust: leppida Edgariga ja jääda parteipingil varumeesteks või lahkuda mõne konkurendi juurde armuleivale. Sotside uks on juba ammu avatud, kuid iseasi, kas kogenud poliitikud selles parteis endale sobivat kohta näevad.

Minu arvates olnuks kampaanialikust Edgariga võidukandideerimisest palju rohkem kasu, kui sellele eelnenuks Tallinna volikogus varjatult „häälte ülesostmine“ ja kokkumäng Reformierakonnaga. Ajalehti lugedes ja mõningate inimeste volikogusse sattumist teades, polnuks see olnud kuigi raske ega ka kulukas. Mõelge, Kui Edgar, kes lootis Evelyn Seppale näilist leppimiskätt ulatades tagada volikogus selge ülekaalu, oleks avastanud, et ta hakkab siiski kaotama kontrolli oma ainsa rahapaja, Tallinna linna üle, oleks ehk olnud võimalik jõupositsioonilt läbi suruda ka tegelikke reforme erakonnas. Siseopositsioon võinuks seejärel pakkuda Edgarile juhatuse liikme kohta ja sättida oma mehe erakonna juhiks. Kuid nagu olen kuulnud, ei ole siseopositsioonil veel piisavat nahaalust ega ka motivatsiooni enese kehtestamiseks „vahendeid valimata“ ehk nii nagu Edgar seda sujuva kerguse teha oskab.

Just seesama, munade puudumine, liigne pehmus ja vaid suure juhi kuvandiga ärahellitatud erakonnaliikmete demokraatlikule eneseväljendusele tuginemine teeb tänastest keskerakonna siseopositsionääridest minu hinnagul tänase Eesti poliitika kõige õnnetumad mängurid. Nende karjäär tundub tume nii Edgariga kui ka Edgarita. Aga mine, tea, võib-olla tõukab see ummikseis, kuhu nad ned ise mänginud, neid sootuks poliitkast välja, sunnib minema parteivälisele tööle ennast teostama ja avab hoopis uued uksed õnnele?

Saturday, June 4, 2011

Litsiks vastu tahtmist


Ma arvasin, et hakkan ettekandjaks, tunnistas kohtusaalis pisarsilmil 22 aastane neiuke, keda väidetavalt oli vale tööpakkumisega ahvatletud, orjastatud ja kupeldatud Kreekasse seksiorjaks. Kohtusaalis oli kuulda kaasaelavaid nuuksatusi. Prokurör hõõrus heaendeliselt pingi alla käsi, sest tunnistaja oli jäänud ka esmasel kohtueelsel ülekuulamisel politsei poolt antud soovituslike ülestunnistuste juurde. Ainult Sass, keda orjastamiskatses süüdistatavana üle kuulati, ei mõistnud, kuidas seesamas neiu poole aasta eest töökuulutusele vastates, kolmel korral kohtudes ja seejärel rõõmsalt koju asju pakkima rutates, võis tõepoolest arvata, et nude baarides tööle hakates teenib ta pealt 200 000 eesti krooni vaid ettekandjana.


Mitte, et ma oleks inimkaubanduse pooldaja, kuid mulle pole kunagi meeldinud tõe väänamine pisarate ja kaastunde väljapressimise eesmärgil. Seepärast pole ma ka ilmselt sobinud poliitikuks. Ma tean, et kusagil nende kurblugude seas, mida poliitikud, naisaktivistid ja prokurörid meile jutustavad, on ka tegelikke kaastunnet väärivaid episoode, kuid enamasti on need lood siiski lavastatud. Kusjuures politsei ja prokuratuuri, sageli ka lapsevanemate mahitusel. Mitte keegi neist ei taha uskuda, et see kena silesäärne, hiljuti medaliga keskkooli lõpetanud neiuke, kel olemas oma peika ja perspektiiv saada haritud spetsialistiks, oleks valmis enda keha vabatahtlikult müüma. Ma vabandan, ent 99% juhtudest on see kõigi soovijate kiuste just nii! Kust ma tean? Ei ütle, kuid kinnitan, et oman vastavat võrdlusbaasi.

Olles ka ise tööandja, olen samade neidudega kokku puutud päris mitmel tegevusalal. Ikka ja jälle on vanuseks 18-22, sooviks palju raha ja ruttu. Olen sellest tuttavatele lõbusaid lugusid pajatanud, kuid tegelikult on see päris jube: viimase viie aastaga pole mul olnud vist ühtegi selles eas naisalluvat, kes poleks minu tagant varastanud või seda vähemasti üritanud. On ette tulnud kaklusi isadega, kes keelduvad ülevaatamast oma imearmsate võsukeste räpaseid töid paljastavaid videosid, jne. Iga isa jaoks on tema tütar pühak, või vähemasti eksimatu, kuid minu jaoks tavaline nägus suli. Jah, Eestis võetakse võimalusel paju vähem kui Venemaal näiteks, kuid vargus on vargus. Ja ma kinnitan, et kõik need neiud on olnud kõrgharidust omandamas, mitme võõrkeele valdajad ja silmipimestavad kaunitarid.

Naastes inimkaubanduse legendide juurde, möönan, et ärilisest seisukohast on naiste petmine, orjastamine ja kupeldamine lausrumalus, seega ka mitte tõsiseltvõetav. (Vabandan koheselt ka Marianne Mikko ees). Peamine põhjus, millega oma väidet kaitsen, on selles, et seni, kuni uksetaga on kümneid ja sadu neidusid, kes valmis oma ihu müüki panema, pole ühelgi vahendajal mõtet riskida kellegi sundimisega. Ja nii täpselt see ka reaalses elus on.

Ma soovin meie agaratele prokuröridele head õnne, et leida mõni loll, kes ka tegelikult uskus, et kümneid kordi eesti keskmisest suurema palga peale minnes hakkab ka töötama toateenijana, vms. Mina sellist lolli naist oma ihusilmaga veel näinud pole. Aga ega keegi keelagi otsida musta kassi pimedast toast, kus seinas vabadusega ühendav salakäiguke, kui otsijale selle eest just makstakse.

Thursday, May 19, 2011

Homofoobia kui reliikvia



Kodanik ja jurist Reimo Mets räägib igal võimalusel selge uhkusenoodiga hääles, et on homo. Et talle meedib vahekord meestega. Ja peab end samas solvatuks kui teda pederastiks ja haigeks nimetatakse. Kummaline solvumine, mõtleb enamus meist. Kui ta vähegi mees on (kas on?) siis pole tal vaja kurta, et saab peksmisärhvardusi, sest alles mõnekümne aasta eest saanuks ta seda küllalt sageli ilma igasugu ettehoiatamiseta.

Mulle isiklikult homod inimestena meeldivad. Vähemasti need vähesed, keda ma tunnen ja kes oma samasoo iharust ei salga. Nad on sageli head semud naistele, keskmisest pedantsemad, puhtamad, hoolitsetumad. See on ju tore. Kuid mehena püüan siiski vältida nendega samassse sauna sattumist, sest kuidagi imelik tunne on ette kujutada, et minu paljas keha võib neis tekitada soovi ka minuga maiustada. Nagu enamus eestlasi, olen ka mina tolerantne, kuid seda teatud piirini. Ja selleks piiriks on minu jaoks üleüldine tolerants ehk ükskõiksus avalikult demonstreeritud homoseksulaasete eelistuste suhtes.

Aastatuhandeid on sellist käitumist peetud kõrvakaldeks normaalsusest. Haiguseks, patuks, jne. Kirikuringkondades räägitaks, et kui jumal oleks soovinud inimest enda palge järgi luues edastada sõnumi samasooiharusest, oleks ta Aadami kõrvale Eeva asemele loonud Gena.

Aga see selleks. Paljud meist jumalat ega loomislugu ei usu. Paljude jaoks on inimene ise arenenud või ennast loonud, seega ka omab õigust ise otsustada, kellega ja kuidas ta seksib. Tore. Siiski tundub mulle, et oma tolerantsis oleme kõik silmakirjalikud. Meil on ükskõik, kas Reimo Mets on homo, kuid kui meie endi laps peaks Metsast eeskuju võtma, oleme rohkem kui kurvad. Ma pole vähemasti kohanud ühtegi lapsevanemat, kes sõbrannadele õhinal kohvilaua ääres pajataks, et kui õnnelik ta nüüd on, sest sai teada, et tema pojale meeldib naabrimees Madis ja nood kolivat kokku. Ja tema poeg on selles suhtes naine...

Või kas kujutate ette, et Inglismaa kroonprints oleks Kate asemel kuninglikus pulmatrallis ühte heitnud hoopis mõne Samiga ja kogu riik oleks selle toreda sündmuse puhul sama palju rõõmustanud?

Julgen järeldada, et selline silmakirjalikkus pole muud kui näiline pealesunnitud tolerants, mille alla tegelikult peitub arusaam homoseksuaalsusest kui kõrvalekaldest, haigusest. Intelligentsemad meie seas lihtsalt ei ütle seda kunagi välja, elavad sissepoole. Isegi oma laste puhul. Kannatades ja kurvastades. Lõppude lõpuks ei tea sa ju kunagi, kas sinu ülemus, tööandja või äripartner on samuti kapihomo ja liigne sõnade pruukimne võiks mõjuda karjäärile kahvasti.

Just selleks, et me aga ei peaks häbenama seda, mida usume olevat kõrvalekalde, haiguse, vms, on oluline, et kodanik Reimo Metsa suguseid ühiskonnas avalikult kritiseeritaks. Vajadusel ka sõimataks. Võimalusel ravitaks. Sest kuni me seda ei tee, pole meil ka homme põhjust oma lastelt nõuda enamat. Ja lapselapsi me enam näha ei pruugigi. Minu jaoks on homofoobia igati põhjendatud nähtus, paneb ju homoseksuaalsuse kui normi levik ohtu meie endi perekondade kestmajäämise. Aga mille nimel siis siin üldse pingutame, riiki ehitame? Ei, elu on reliikvia, hobofoobia aga eluterve vahend selle reliikvia hoidmiseks.

Tuesday, May 17, 2011

Unistus inglise keelsest Eestist

Steven on üks Suurbritannia rikkamaid ärimehi, kes hiljuti investeeris paarkümmend miljonit naela uudsesse keemiavabade kauakestvate aiapostide tehnoloogiasse. Põhjuseid selleks investeeringuks oli kaks. Esmalt üha enamates Euroopa riikides karmistuvad piirangud räigete mürkkemikaalidega töödeldud kauakestvate postide kasutamiseks laste, juurviljaaedade, jms läheduses. Teisalt aga peamiselt Eestist saabuva odavama toorme turult väljatõrjumiseks. Vähemasti nii ta väitis. Muidugi ei teinud ta seda aga eesti keeles ega Eesti meedias, seega julgen arvata, et Steveni riukad kõigile meie puidueksportijatele veel teada pole.

Et valdav enamus Eesti ettevõtjaid, tippjuhte ja poliitikuid Financial Times ei loe, pole kunagi olnud saladus. Need mõnikümmend maailma suurima majanduslehe numbrit, mis Eestisse jõuavad, jagunevad peamiselt ära lennu- ja laevafirmade, hotellide, saatkondade ja pankade vahel. Kuna lehte ei loeta, siis ei teata ka seda, mida ja kuidas muus maailmas tehakse. Vahel siiski kohtavad ettevõtjad ja poliitikud muu ilma konsultate või partnereid, kes neile üht-teist valgustavat pajatavad. Sellest vaimustutakse sedavõrd, et kuuldud näiteid tuuakse oma kolleegidele eeskujuks veel aastaid. Maailm liigub aga edasi pidevalt. Sestap pole ka saladus, et Eesti ettevõtete efektiivsus ja innovaatilisus on muu Euroopaga võrreldes lapsekingades. Kuid miks me siis ei loe ega õpi? Keeleprobleemid, ei muud.

Pole saladus, et Eesti on kübeväike riik, mis alles otsib oma tegelikku identiteeti ja püüab otsingute käigus ka oma majandust õitsvale järjele upitada. Meie ees on liiga palju probleeme, millest sageli rääkida ei taheta. Neid püütakse aga sageli lahendada põhimõttel: ärgem midagi ohverda, püüame lihtsalt paremaks saada. Kuid nii asjad paraku vist siiki ei käi.

Alustagem haridusest. Eesti kõrgharidus on demograafilist situatsiooni arvestades ummikseisus. Ainuüksi Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas on puudu kümneid koosseisulisi professoreid, kes noortele arstidele tarkust jagaks. Ülikoolides küünib professorite keskmine vanus seitsmekümne eluaasta alla. Mitte ainult arstid vaid ka professorid püüavad oma oskusi ja kogemusi jagada seal, kus neist rohkem kasu on ja kus seda kasu ka vääriliselt hinnatakse. Seega välismaal. Sealsamas, kuhu üha rohkem suundub ka Eesti noori õppima. Ega tule enam tagasi, kui just imelist pakkumist ei leia.
Samal ajal vaevlevad ülikoolid õpilaste ja raha puuduses. Unistatakse rahvusvahelisest õppest. Loodetakse, et hiinlased, hindud ja kes kõik iganes võiks tulla maarjamaale tarkust omandama. Aga nad ei tule, sest me ei oska neid õpetada inglise keeles. Oskaksime vaid juhul, kui ka enamus õppejõude välismaalt sisse tooksime. Aga siis pole see enam meie kompetents.

Liikudes edasi tööjõuturule ja majandusvaldkonda, kohtame ettevõtjaid, kes unistavad suurest ekspordist teistele turgudele. Inglise keelega saab hakkama enamus kohtades. Ettevõtejate huvi on, et noored tööletulijad oleks õppinud ja elanud välismaal, omaks laia suhtlusvõrgustikku. Selle kõige eelduseks on aga hea võõrkeele oskus, ilma milleta maailmas midagi teha pole. Õnneks on see juba saamas normiks pärast 90-ndaid sündinute seas.

Eesti riik ootab siia invesotoreid, turiste, jne. Küberiigi jaoks pole suurimat väärtust välismaalt saabuvast rahast, mis meie vereringesse uut hapnikku pumpaks. Tihti kuuleme aga välismaalastelt, et neil on siin raske, sest inglise keelt väljaspool pealinna ega üle 40 aastaste inimeste seas suurt ei räägita. Kuigi ka siin on trend tasapisi muutumas, on see siiski liiga aeglane. Keeleinspektsiooni arhailis-religioossed tüübid käivad ja uurivad luubiga, et igast cafest saak kohvik ja pubist kõrts – peaasi, et riigikeel ei seguneks ega tuhmuks. Suhtluskeeles on aga segunemine toimunud juba ammu.

Eesti ja vene kogukonna integreerimisest ilmub põhjapanevaid artikleid igal nädalal. Ikka on juttu sellest, miks pole meil sarnast identiteeti, kuidas seda saavutada jne. Juba enam kui kümne aasta eest räägiti ka sellest, et venelased õpivad inglise keele kui „vajalikuma“ selgeks palju rutem, sest selleks jagub motivatsiooni enam. Tänagi on tavaline, et vene noor põlvkond suhtleb oma eestikeelsete naabritega olude sunnil inglise keeles. Ja pole probleemi. Miks siis mitte lastagi neil suhelda neutraalses maailmakeeles mitte aga keeles, mis tundub neile pealesurutud. Inglise keelne identiteet vabastab neid aegamisi ka Venemaa inforuumi kammitsatest, toob Euroopale lähemale. Peaasi – vähendaks aga pingeid ühiskonnas, pakkudes meeldiva ja kasuliku alternatiivi senistele ahtakestele valikutele.

Eesti keel on ja jääb eestluse nurgakiviks, ometigi võib sellest teatud asjaolude kokkulangemisel saada ka orjakivi. Mulle tundub, et praegu vajab innovaatikast rääkiv ja arengust unistav Eesti rohkem paindlikkust kui konservatiivsust. Võib-olla on riiklikul keelepoliitikal siingi oma ülesanne täita? Inglise keele teiseks ametlikuks riigikeeleks nimetamine oleks ennekõike märgiline tähendus ja minu hinnagul suur samm kultuuri kaitsvast isoleeritusest välja. Ja ka signaal Euroopale, mis tõstaks meie vastu ehk suuremagi huvi kui eurotsooniga ühinemine seda suutis. Veel kindlamini tõstaks aga meie teadlik fookus inglise keelsele ärikultuurile meie endi majanduskeskkonna informeeritust ja elujõulisust.

Thursday, April 28, 2011

Ilusate valede vabariik (aprillimasu meenutades)

I episood

„Kuidas te julgete selliseid valesid lehes avalda, ma nõuame teilt avalikku vabandamist“, riidles kuri naishääl minuga esimes aprillirahutuste öö järgsel keskpäeval. Olin nõrk ja väsinud, sest olin terve öö istunud Linnakohtu all kaheinimese kongis koos veel seitsme eestlasega ja saanud hommikul välja vaid seetõttu, et ütlesin end Postimehe kaasautori olevat. Pärast õuduste ööd, mil kogesin Eesti riigi kõige alatumat teerulli oma enda rahumeelsete kodanike kallal, politseinike rõvedat alandamist ja mõnitamist minu kaaskannatajate kallal, olin vabanemise järgselt jõudnud juba kirjutada oma üleelamistest Postimees Onlinele, kus muuhulgas mainisin, et minu hinnangul oli kõigist kinnipeetutest vähemalt pooled eestlased. Just see „mitte poliitkorrektne“ väide politseiameti pressijuhti mulle helistama sundiski. Minu küsimusele, palju siis eestlasi oli, ei osanud ta vastata. Ütlesin, et kui teada saab, palun informeerigu ka mind, et saaksin vabandada. Ta ei helistanud enam kunagi tagasi, mõni päev hiljem ilmus ajakirjanduses nupuke, kus kirjas, et kinnipeetud eestlaste osakaal oli minu pakutust isegi suurem.

Ka siilile oli selge, et politseijõud noppisid tol ööl ära ja karistasid juhuslikke ettejääjaid, mitte aga pätte, kes olid oma noosiga juba tundide eest tulipunktist vehkat teinud. Minule ei tundunud hetkekski, et tegu olnuks organiseeritud rahutusega, pigem jäi mulje siiki kui ühe rahva rahvussümboli kaitseks rahumeelselt kogunenud inimestest, kelle seas tekitasid pingeid üksikud joobnud tegelased. Rahutus ise kasvas aga mässuks ja vandaalitsemiseks vaid politsei tundidepikkuse tegevusetuse tõttu, kusjuures ka siin nägin paljusid vene inimesi oma joobnud noori kaasmaalasi tagasi hoidmas.

Mõistagi ei vabandanud Eesti Vabariigi valitsus kunagi juhtunus süütult kannatanute ees, samuti eitatakse tänapäevani inimõiguste rikkumist, mida isiklikult kogesin vähemasti 4-5 episoodis. Rääkimata sellest, et minu järelpärimise peale Kapo maja ees toimunu turvalintide saamiseks vastati kirjalikult ja konkreetselt: kahjuks pole lindid säilinud (kuigi mu hea tuttava tuttav kapo arvutimeeste tiimist väidab muidugi mitteametlikult vastupidist)

Taaskord on ka 2011 aasta aprillis arutluse all aastatetagused aprillirahutused. Valitsus üritas siis ja üritab ka nüüd endiselt jätta muljet suurest ja ohtlikust organiseeritud riigikorra vastu suunatud ettevõtmisest. Paet peab Venemaa suursaatkonna avaldust, milles rõhutatakse tollaste rahutuste rahulikku iseloomu, ohtlikuks. Tegu on tavapärase Eesti riigi propagandaga, mille osas väärib märkimist, et ka kohtud leidsid Klenski &Kompanii, Õise vahtkonna, jt tegusid uurides, et nemad igatahes rahutusi ei korraldanud. Kes siis korraldas? Vastan nii nagu siiralt usun: Eesti Vabariigi valitsus. Võib-olla kogemata, võib-olla plaanitult, pole vahet.

II Episood
Veidi hiljem saime meedias lugeda mastaapsest kübersõjast Eesti ametkondade serverite aadressil. Eesti propagandameistrid Paet ja Aaviksoo tõstsid teema kiiresti Ameerika valitsuse tasemele, sest meile tehakse liiga. Ju siis keegi otsustas, et Eesti vajab märtri ja kannataja imagot, mille abil välispoliitikas Venmaa vastu liitlasi leida. Hiljem selgus, et polnud ei sõda ega ka mingit organiseeritud aktsiooni, heal juhul paar pettunud Venemaa häkkerit. Kuid valitsus sai vajaliku tähelepanu ja üritab nüüd kübersõjast luua Eesti uut edulugu küberkaitse keskuse näol.

III Episood
Venemaa ja Saksamaa vahelise gaasitrassi rajamine oli ettearvatult paratamatu. Ometigi õnnestus Eesti valitsusel aktiveerida riigi helgemad pead meie huvide kaitseks ja gaasitrassi rajamise vastu. Ikka poliitilise sõltumatuse ettekäändel ja keskonnaohtlikkkuse ajendil. Taaskord läksid ka meedia ja massid õnge, igas endast lugupidavas peres arutati õhtuti laua taga, kuidas küll venelaste gaasitrassile „ära teha“. Aga olenemata kõvast siseriiklikust propagandast ei leidnud me rahvusvahelisi kaasamõtlejaid. Rootsi ja Soome tänasid meie juhte aumärkidega ja võtsid lahkelt vastu võimaluse trass läbi enda vete juhtida. Samal ajal kui täielikult ämbrisse astunud Eesti valitsus nautis valijate poolehoidu oma sirgeselgsele poliitikale, noppis Soome riik ja majandus Venemaa käest pealt miljardi euro toetusi.
Eesti valitsejate viimases koalitsioonilepingus seisab, et Eesti kavandab energeetika juleolekuriskide maandamiseks ennast lülitada Soome gaasivõrku. Ne ploho, muiatakse nii Helsingis kui Moskvas. Aga meie mõistagi endi tegevuses vigu ei näe.

V Episood

Andrus Veerpalu jäi vahele dopingutarvitamisega. Loomulikult ei suutnud me seda uskuda, olime pettunud. Kuid ei Suusaliit ega arvamusliidrid rutanud üheski väljaütlemises rõhutama vajadust tõde välja selgitada, vaid teavitasid vaid kuni lõpuni oma tõe kaitsmise soovist. Ja nendegi tõde oli vaid see, mis kõige mugavam. Avalikkuses ja kommentaariumides võis lugeda inetusi ja solvanguid nende üksikute „reeturite“ aadressil, kes rahvusvahelise dopinguagetuuri väiteid meie peatreeneri omadest usaldusväärsemaks pidasid. Üks kommentaator teatas otse, et „me oleme eestlased ja täiesti lubamatu peaks olema, et lööme oma rahvuskangelase ise risti“. Kuigi risti olid kangelase siiski löönud dopinguspetsid.

Kõiki neid ja veel mitmeid vähemvärvikaid lugusid analüüsides tundub mulle, et Eesti pole veel saanud vabaks riigiks. Sest vabadus eeldab ka vastutustunnet, suutlikkust oma endi vigu ja eksimusi näha, tunnistada ja neist õppida. Meil on aga otsustajate seas jätkuvalt moes ilusate valedega oma eksimusi välja vabandada. See polekski ehk nii kurb kui sellega ei kaasneks rahvamasside pimedat toetust „rahvuslikule poliitikale“, „poliitkorrektsusele“, jms. Siit selat kostub mure, et peaasi, et ei kannataks meie rahvuslik identiteet, ei langeks kahtluse alla meie välispoliitika, jms. Kuid kas siis tõesti saab identiteeti rajada valedele, olgugi nad ilusad?

Nagu öeldakse, iga rahvas väärib oma valitsust. Ja nii pole meil ka mõtet hellitata lootust, et oleme enamat kui ilusate valede vabariik. Kindlasti aga mitte veel vaba riik.

Thursday, February 3, 2011

Palun, ärge mind valige. Palun!!

Et ma siin mõtlesin, et kui mina peaks kunagi Riigikokku kandideerima, püüaks ma ikka ka tähelepanu ja häälte huvides kuidagi sellest läägest tapeedist ja maskiparaadist eristuda. Lihtsaim viis oleks muidugi lubada prostitutsiooni ja marihuaana legaliseerimist ning ca 60% meeste hääled olekski käes. Kuid mina nii kerglast teed ei läheks. Ei läheks ka seda teed, et lubaks juba ette, et loobun iga kuu 50% ulatuses Riigikogu palgast, kandes selle otsekorralduslepinguga üle näiteks kodutute loomade varjupaigale, millega pälviksin ehk 30% üksikute naiste poolehoiu. Ei, ma valiks eestlastele meeldivama nn veerpaluliku taktika. See kõlaks umbes nii:

Hea eestimaalane, palun ära mind vali. PALUN!

„Hea valija, Sinu ees on vastutusrikas ülesanne leida Riigi Asju Otsustavasse Kogussse sobivad inimesed. Kahjuks on läinud nii, et minu erakonna arvates oleks mul ju võimalused Riigikogusse kandideerida head, sest ma valdan natuke keskmisest paremini võõrkeeli ja kunagi sai kõrgkoolist lisaks majanduses omandatud doktorikraadile ka juuradiplom hangitud. Ei midagi erilist, selliseid inimesi on veel kindlasti kümneid! Kuid erakonna inimesed ei mõista, et see paneb mu raskesse olukorda: pean suutma tunde ja päevi, nädalaid ja kuid istuma ühes saalis inimestega, kellega mul on raske leida ühist keelt – ei taipa mina kahjuks suurt ei estraadist ega sõudmisest, nende jaoks aga paistab juriidika ja majandusmudelid jääma veidi kaugeks.

Koduvalla inimesed leiavad, et sobiksin Riigikokku oma eeskujuliku käitumise poolest, pole ma ju juhtunud kunagi kiirusega politseile vahele jääma ja ka lastel on koolis olnud alati neljad-viied. Aga tunnistan ausalt, et selles korralikkuses on mu ka tugev miinus - olen suhteline koonerdaja ja liiga suure vastutustundega, et minu kätte usaldatud rahaga end vabalt või hästi tunneksin. Mind hakkaks häirima need esinduskulud, taksotsekid, jms, mille vastuvõtmisega võib mul probleeme tekkida. Vanemad on kasvatanud juba mind nii, et liigpriiskamist ei tohi olla, pigem kasinus. Ma ei kujuta ette, et peaksin suutma Riigikogu sööklas istuda vastastikku austatud kolleegidega, kes mulle koonerdamise tõttu altkulmu vaataksid. Aga selline ma kord juba olen.

Ülikooli- ja töökaaslased muudkui pressivad tagant, et ma sobivat Riigikokku oma suure töövõime ja kõrge moraali tõttu. Ei sõbrad, tänan usalduse ees, aga ma arvan, et sellised kaalutlused sobiks vaagimiseks vaid siis, kui end tappa tahaksin. Kuna ma pole suuremasi jutupaunik, restoranides istuja ega tühja-tähja üle vaidleja, võib juhtuda, et saan Riigikogus mitme inimese töökoormuse osaliseks, nagu on juhtunud varemgi. Nüüd olen aga juba hilises keskeas ja üle 12 tunniseid intensiivseid tööpäevi enam teha ei jõua.
Mis puudutab eetilisust, siis olen tavaline keskmine eestlane, kes lihtsalt püüab silmas pidada, mis oma, mis võõras ja nii saan jõudumööda alati teistega arvestada.

Seega ei maksaks teha liigseid sõnu tavalise inimese upitamiseks. Teen, mis minu kohus siin ilmas oma pere, naabrite, töökaaslaste ja armsa riigi heaks aga ei midagi enamat. Kardangi, et olen Riigikogu jaoks liiga tavaline, liiga rahulik ja töösse süvenev, et ei pruugi haakuda üldise parlamendis valitseva meeleoluga.

Kallid eestlased, omaksed, kolleegid, palun andke mulle andeks, kuid ma tõesti ei usu, et ma Riigikogusse sobiksin. Et teie, armsad inmesed, olete mul kandideerida palunud, kannatas mul ennast ka nimekirja lasta panna. Ja kui Te vaatamata minu palvetele siiski peaksite neid eirama ning mulle põhjuseta liiga palju hääli toote, siis loomulikult võtan ma oma risti kanda. Siis teeksin ma seda Teie, mitte minu pärast ja püüaksin seda teha nii, et Teil häbi poleks minu pärast. Hoidku Jumal!

Kuid seni, kuni Te veel oma häält ühe liiga tavalise iganenud pereväärtustes kinni istuva töönarkomaanist Eesti mehe peale pole jõudnud maha visata, palun Teid, ärge mind valige! Valige neid, kes rohkem tahavad, kel rohkem vaba aega ja hobisid. Valige neid, keda kodus ei oota suur pere ega tööl suured väljakutsed. Valige neid, kes oskavad võtta laenusid ja nende abil sõnadega suuri linnu rajada, sest minu vaikset olemist te ju teate.

Palun, palun Teid, ärge mind valige! Palun ärge valige mind Riigikokku. Palun.


Teie Raul, mitte omal soovil kandidaat nr 111.

Sunday, January 23, 2011

Odavad sõnumid odavdavad poliitikat






Siikohal võite muidugi vastu vaielda, sest minu seisukohad ei toetu ei uuringutele ega klassikalise propaganda õpiku peatükkidele. Aga siiski, mida rohkem ma näen neid kahemõttelisi valimisreklaame stiilis „määri pähe“, „aitab“, jne, seda vähem arvan ma nende sõnumite edastajatest.

Ma mõistan, et valmiseelne poliitikakujundus on juba ammu antud poliitika tagatubadest sõnaseadmismeistrite, copywriterite ja semiootikute kätte, sest oluline on võimalikult lühidalt ja löövalt eristuda. Ning püüda mitte ingtelligente vaid massi. Rumalat, harimatut ja mõtelmisvõimetut massi, keda reklaamispetside hinnagul on ubes ca 80% kõigist eestimaalastest ja kelle ainus väärtus siin kaduvas maailmas on nende hääl. Kusjuures, mida aeg edasi, seda vähem on põhjust lugeda erakondade valimisplatvorme, sest enamik kandidaate neid ka ise ei loe. Keegi võiks ju Robert Andropovilt naljaviluks küsida, mille poolest erinevad IRL põhimõtted rahvusküsimustes Reformierkaonna omadest!

Kogu küsimuse selles osas, kes pääseb Eesti riigis pumba juurde järgmiseks neljaks aastaks, otsustavad Eestis reklaamiagentuurid. Ning nii ei saa me kahjuks parata, et isegi kui mõni erakond meeldib, peletab idioolik reklaamlause mõtleva inimese sootuks eemale. Toon lihtsama näite: te tahate osta soodsat autot ning kohtate rekaami „väljast väike, seest ruumikas pereauto“. Lähete siis rõõmsalt proovisõidule, kus avastate, et autosse ei mahu ei teie, ei kohver, rääkimata teie mitte kõige kõhnemast ämmast. Tulemuseks on pettumus ja umbusk. Või teine klassikaline näide: teil on kõõm ja te ostate reklaami mõjul Head & Shouldersit. Tulemuseks arusaam, et enam iial ei usu te reklaami!

Just samamoodi toimib kahjuks ka poliitreklaam, on see ju vaid üks järjekordseid valdkondi, kus teid hästi sihitud loosungiga lolliks teha üritatakse. Jah, lollid tõesti usuvad, et „aitab vaesusest“ on kõva sõna, kuid ma kipun arvama, et üle poole rahvastikust saaab juba ammu aru, et rikkus tuleb ikka tööd tehes, mitte aga hirmakalli üürihinnaga munitsipaalmaju ehitades. Olgu Keskerakonna valijate intelligentsusega kuidas on, Reformierakonna potentsiaalse valijana ei saa ma aga kuidagi uskuda „kindlat valikut“ ühel lihtsal põhjusel: mõtlev inimene ei talu, et talle ette dikteeritakse tema valikuid. Ta tahab arugmenteeritud valikuvabadust mitte laiatarbekaupa.

Ma mõisagi möönan, et iga põhimõtte ja sisulise lubaduse peab saama kokku võtta lühidalt, kuid seda enam ootaks ma nõukogudelike „sõprus, vandlus, rahu“ asemele elulisemaid, ausamaid ja usutavamaid lauseid.

Tulles tagasi igapäevaste kaupade-toodete juurde, mööngem, et sageli oleme õppinud kasutama neid kõõmavastaseid shampoone, mida ei reklaamita televiisoris, vaid mida soovitab arst, apteeker, kosmeetik või hea tuttav. Enamasti on kirjad nendel toodetel mittemidagiütlevad, hind mõistagi kõrgem. Kuid tulemus hiilgav ja meie rahulolu on selle tõestuseks!
Brandide maailmas on palju selliseid tooteid, mille soovitusväärtus on väga kõrge, kasum hiilgav, kuid mida laialt ei reklaamita. Sageli on brandi üks olemustest teatud müstifitseering, tunde tekitamine, et just selle toote-teenuse taga on midagi palju suuremat kui tavalistes igapäevastes letikaupades. Võrkturundus on selle mõtteviisi üheks kandjaks. Teiseks näiteks on nn firmapoed ja -butiigid, mis on alternatiiviks supermarketitele. Inimene, kes suhtub endasse aupaklikult ja eeldab sama ka ka teistelt, ei käi kunagi trügimas hulludel päevadel. Ta maksab pigem topelt aga võidab inimväärikuses.

Minu jaoks on riigi juhtimine palju suurem kunst kui pelk peapesu või autovalik. Seetõttu ehmun ma alati tagasi primitiivsetest loosungitest. Elu on õpetanud, et reklaamitakse ikka seda, mida muidu ei ostetaks või mille hinna-kvaliteedi suhe on paigast ära. Vabandage kollegid reklaamispetisalistid mu naiivsust.

Ju on see ka põhjuseks, miks olen kogu iseseisvusaja jooksul käinud valimas vaid paar korda ega näe ka seekord põhjust oma kodanikukohust täita. Riigi maahamüümise jutte ühe või teise poliitiku poolt usuvad vaid poliitikat ja propagandat mitte mõistavad massid, Eesti kui investeerimiskoha atraktiivsussesse usuvad need, kes majandusasjadest piisavalt kaugel. Millist poliitikat mina ostaks? Sellele polegi nii kerge vastata, kuid paar parameetrit on kindlad: laiatarbekauba sarnase ajupesu korral ei lähe ma ka seekord valima, sest see odavreklaam ei austa mind. Ilmselt ootaks ma vaegnägijatele suunatud paraadnägude asemel sisulisi ettepanekuid. Lihtsustatud loosungite asemel probleemide määratemist ja lahenduste otsimist. Veelgi enam hindaks aga ausust – kui ikka su parteil pole arusaama, mis tõve tuleks ravida, siis palun äge ka kiirustage mulle rohtu soovitama.
Ma tean, et sellist lähenamist ei soovtas ükski reklaamiprofessionaal, kui omatigi on see minu kui valija kriteerium.

Olen veendunud, et mida aeg edasi, seda vähem jääb neid lausrumalaid valijaid, kes valivad tuntud näo või mõttelageda mitmetähendusliku laiatarbeloosungi vahel. Võib-olla oleks neid juba praegu üle 30%, kuid kahjuks puudub neile pakkumine.

Kui müüa Harley Davidsoni või Ferrarit samamoodi kui Always sidemekesi või sms laene, siis on paratamatu, et kuigi nende läbimüük võib kasvada kordades, lahkuvad nende brandide pikaaegssed austajad ummisjalu uutele jahimaadele. Sest nad ei taha osta rämpsu, mille peamiseks indikaatoriks on tänapäeva maailmas kahjuks telereklaam ja odav hind. Koos nendega lahekuvad sageli ka raha ja sära.

Kõike eelnevat silmas pidades pole midagi imestada, et Eesti poliitikute maine on vaatamata nende ajukapasiteedile, aadeterohusele või juriidilisele võimekusele sama kõrge kui Head &Shouldersil. Ja ma usun, et endiselt on Eestis ruumi erakonnale, kes suudab oma brandi positsioneerida nii, et valija tunneks, et ka teda austatakse.

Wednesday, January 19, 2011

Innar Mäesalu, Jüri Jaanson ja Kaja Kallas – Ansipi lemmikud uude Riigikogusse!!






Hiljutine Riigikogu valimisnimekirjade avaldamine tõi mängu palju põnevaid uusi tegijaid. Ennekõike torkasid mulle silma reformarite seast kolm persooni, legendaarne sõudja Jüri Jaanson, Võru piirkonna esinumber Innar Mäesalu ja koos Ansipiga plakatitelt vastu särav Kaja Kallas Siimovna.

Jüri Jaansoni teavad kõik eestlased, seega pole justkui tema puhul millestki rääkida. Siiski-siiski. Minu arvates on Jaanson pull kuju just seetõttu, et tema abikaasa ja treener Tatjana asutus just mullu enne kohalikke valimisi, pärast pikaaegset flirti Keskerakonnaga, just sotsiaaldemokraatide ridadesse. Nüüd vastas Jüri siis Reformierakonda astumisega. Võiks arvata, et peresiseselt on maailmavaated ikka täiesti vastandlikud, kuid eks tegelikult ole küsimus vaid rahas ja töös, mida üks või teine erakond on peibutuseks lubanud!

Jaansoni rahaline seis pärast tippspordist loobumist on mõistagi kurb. Vaid invaliidsuspension. Seega pole imestada, et Jaanson Reformierakonna Harju piirkonna koosolekul soovis Pärnust kohalesõitmise eest saada hüvitust ka bensiini eest, rääkimata muu valmiskampaania kinniplekkimisest. Sest tema seda omal toel ei suudaks. Räägitakse, et Jaanson on olnud sportliku Ansipi kinnisidee juba aastaid, seetõttu on ta ka regionaalses nimekirjas Anspi järel nr2 – et igal juhul Riigikogusse heale palgale saaks. Justkui peaministri tänu senise panuse eest Eesti rahva spordinärvi kõditamisele. Vastu nõutakse vaid õigel ajal õigele nupule vajutamist! Jaansoni puhul on fenomeniks ka kindlasti see, et mees ei suuda selgelt rääkida, seega ei tea ei mina ega paljud teised, kas ta ka mõelda oskab. Loodan siiski, et sümpaatse olemisega Jüri ennast tõestab! Kuid miks ikkagi Jaanson Rapla- ja Harjumaal kandideerib? Kuuldavasti kahel põhjusel: et ta Pärnus kandideerivalt Rein Langilt hääli ära ei võtaks ja et samas saaks Ansip garanteerida tema Riigikokku sissevedamise ükskõik palju ka Jüri ise hääli koguks.

Teine põnev tegelane on Innar Mäesalu, keda tean ka isiklikult Concordia Ülikoolis õppimise ajast. Tegu on väidetavalt teise Ansipi iskliku lemmikuga, kes samuti nakatunud spordipisikust ja kellega Ansip väidetavalt nii mõnigi kord rattaga Tartust ämma juurde Võrru vurades on kohtunud ja aega veetnud.
Mäesalu, keda on varem pakutud nii Võru Maavanemaks ku ka Võru Linnapeaks, eripäraraks on tema perfektne inglise keele oskus tänu ameerika ülikooli lõpetamisele, samuti hea analüütiline võime, mida mees on enne poliitikasse tulekut praktiseerinud pikalt erinevatel maailma börsidel iseseisvalt mängides ja omale varandust kogudes. See pole tavaline mitte vaid Võrus vaid ka Toompeal. Mäesalu kasuks räägib ka tema kokkupuutumine reaalse eluga, seega pole ta ei poliitnohik ega ka karjerist nagu võib arvata mõnest tema kõrvalkandidaadist. Mäesalul pole ka kommunistliku tausta, kuid on siiski kunagise nõukogude miilitsakooli paberid – osales ta ka näiteks miilitsavormis Toompea kaitsmisel Interrinde võimuhaaramise päeval, seistes Savisaare seljataga!
Võib arvata, et Mäesalu Võru piirkonna esinumbriks seades tahtis Ansip talle sillutada teed suurde poliitikasse, kus mehelt loodetakse suuri tegusi.

Ja nüüd siis Kaja Kallas, Siimu tütar. Tubli naisjurist pidi isa ja onu Andruse pealekäimisel oma senisesse karjääri pausi tegema, sest Reformierakonnas nappis kenasid naiste nägusid! Ja see on valimistel oluline argument! Ja taas garanteeeris Ansip Kaja sissesaamise nii erakonna üldasetuse (21) kui ka piirkondliku asetuse (3) alusel. Ma pean Kaja toredaks neiuks, olles nooruses temega ka kokku puutunud lähemalt. Kindlasti pole ta loll, kuid siiski, mis on tema ambtsioonid poliitikas? Ka palga pärast pole selline valik realistlik. Siiski, Kaja Kallase ettepanek siseringis, hakata valmiste eel organiseerima noortele diskosid, jms, paneb uskuma, et neiu asja tõsiselt võtab! Ja küllap on temast ka Riigikogus rohkem kasu kui kulunud Maripuust, seda kindlasti!

Kõige selle taustal, kus Ansip tõstab oma lemmikuid Riigikokku, olgu siis põhjused ükskõik mille alusel kaalutletud, on kummaline, et Reformierakonnast kostavad hõiked, et Ansipil endal pole suurt aega valmiskampaaniaga tegeleda. Ei enda ega kollegide hüvanguks. Põhjuseks igal nädalavahetusel kusagil toimuvad suusamaratonid. Nojah, tubli mees, kes teab, mida elult tahab ja saada on!