Ajuvaba nutulaul 13 palgast

No tule taevas appi! Meie ajakirjandus on langenud sügavale populismi küüsi. Kahjuks. Kuidas küll teisiti mõista avalikku rünnakut 13 palga saajate vastu. Sõbrad Postimehest, Lauri Linnamäe, Sirja Niitra, Kalle Muuli, teie künism on naeruväärne, kadedusest pungil.
Tean mitut ametnikku, kes tänavu 13 palga kätte on saanud. Tegu on tavapärase õigusega, mis reguleeritud ka seaduse tasandil. Ei, rehepaplus pole see, kui inimesed kasutavad oma õigusi, sest kuna siis veel ku mitte kriisi ajal, tuleks välja võtta kõik, mis sulle kuulub.

Lugupeeetud ajakirjandus, kus ilmselt reklaamikäivete vähenemine kriitilisest piirist palju kaugemale vajunud, on kadedusest ja kitsarinnalisusest, võib-olla ka näljast nõrkenud mõistuse vingerpusssidest tingtuna, ajanud oma küüned teiste inimeste taskusse. Kas tõesti on puhkuserahad sedavõrd suur patt, et neid puhkusele läinud ametnikud saada ei tohiks? Kas tõesti on oluline vahe, kas puhkuseraha makstakse ühe osana või on see jagatud lisapalgaks 12 kuu vahel? Kas tõesti on ajakirjandusel õigus mõista hukka inimesi, kes oma tööga selle palga on välja teeninud?
Julm aga minu arvates tõsi on see, et ajakirjandusel pole mingit õigust heita ametnikele ette, mida nad oma palgaga teevad: kas võtavad välja ja kulutavad kasiinos, võtavad välja ja kasutavad oma perele või jätavad väljavõtmata ja lükkavad edasi järgmisse aastasse.

Võib-olla tõesti tundub ebaõiglane, et ca 60 000 kuus teeniv Pärnu linnapea Viisitamm saab veel ka ühe palga puhkuserahana, samal ajal kui Pärnus lisandub töötute ridadesse iga nädal kümneid inimesi- Kuid ometi on see tema raha. Ja me keegi ei tea, milleks ta seda kasutas. Võib-olla annetas pool puhkuserahast näiteks Saaremaa hiljutisele põletusohvrile? Kas ta sellisel juhul peaks oma rahapaigutust avalikult õigustama? Ei, mitte mingil juhul!

Minu arusaamist mööda ei tohiks me täna üksteise rahakotti piiluda, iseasi, kui keegi teiste tagant raha varastab. 13 palk on aga seadusik. Isegi kriisi ajal. Piilumine teeeb vastikuks, tõstab vererõhku ja ei luba maailma enam loomulikuna näha. Olen seda alati korranud - ka kriisi ajal on palkade vähendamine iga palgasaaja eraasi ja ei tohiks muutuda populistlikuks kampaaniaks. Olgu see siis riigikogus, kes tegi valijate lollitamiseks päris hea pettekampaania "oh-meid-vaeseid-president-ei-luba-palku-kärpida". Rahvas läks õnge, ajakirjanikud samuti. Kas tõesti arvab keegi, et presidendi korraldus tuli teda ametisse upitanud poliitikutele üllatusena?! Mõistagi oli see vaid osa kampaaniast, mille lõpp oli ette teada. Just sellepärast pole populismist kasu, pigem võinuks ja võib ka edaspidi iga riigikogulane oma solidaarsust personaalselt väljendada. Sellest vaatevinklist tundub mulle, et Mart Viistamm oli siiski palju ausam ja ei hakanud vassima, vaid võttis selle, mis talle kuulus ilma PR-kampaaniata.
Annaks jumal, et nälg vaestele ajakirjanikele halastaks ja tegeliku rehepapluse osas silmad avaks.