Integratsioon on läbikukkunud, valmistugem vene mässuks!

Nüüd siis teamegi tõde. Lausa mustvalgel on see meieni toodud inimarengu aruandes. Kurb aga tõsi: 20 aastat integratsioonipoliitikat on jooksnud liiva, sest raport hoiatab meid vene noorte veelgi suurenenud võõrandumise eest ja ei välista edaspidi kokkupõrkeid rahvuslikul tasandil. David Vseviovi sõnu kasutades on see väga kurb tõdemus, mis sunnib tõsiselt ümberhindama meie rahvusvähemuste poliitika nii sotsiaalsed kui taktikalised eesmärgid ning nende saavutamise. Ohh, kuidas me küll nii kaugele jõudsime?

See lõimumispoliitikast kirjutamine on üldjuhul tänamatu ettevõtmine. Kui lugeda minu (aga ka Veidemanni või Vseviovi) varsemate selleteemaliste sõnavõttude kommentaare, siis hakkab lausa elu pärast hirm. Mingi eesti tõusikute kari on uhkel arvamusel, nagu poleks vaja venekeelse elanikkonna nimel üldse pingutada - kes tahavad, saavad hakkama, kes virisevad, kobigu minema. Kui aga püüda ettevaatlikult sama teemaga läheneda venelastele, siis veel mõne aasta eest levinud üksteisemõistmine on asendunud jäiga eitamisega. Meie (riigi, põliselanike) jutte ei usuta, meid ei usaldata, pigem kardetakse ja põlatakse.

Seda, et meie venekeelsed on olnud eemaletõrjutud paljudest privileegidest, nendega on käitutud enam vähem nagu eeldab JOKK, kuid nendesse kui rahvusgruppi on suhtutud rohkem või vähem varjatud ükskõiksuse, tõrjuvuse ja isegi põlgusega, pole viimastel jäänud märkamata.
Minu eksabikaasa tavatses varem alati mind maapeale kutsuda, kinnitades, et venelased saavad eestis hästi hakkama (ta pidas silmas neid 3 venelast, keda ta tundis, kes olid kõrgharidusega, Tallinnast ja valdasid 3-4 nelja keelt). Mina suhtlesin ja suhtlen tänaseni mitmekümne venelasega eestist ja teist samapaljuga piiritagant ning uskuge - pessimismiks on põhjust. Ega meil polegi karta, et mässama hakkaks intelligendid, priimadel töökohtadel rügavad haritud venelased, vaid ikka need, kel miskit elus vajaka jääb ja kelle arvates on selles otseselt süüdi Eesti riik, valitsus ja laiemalt kohalik põlisrahvas. Uskuge, oma tutvusringkonnas kuulen ma sellised avaldusi pea iga nädal erinevatelt venelastelt. Ja sedasama kinnitab ka raport.
Täna on koht endalt küsimaks, mida oleme teinud oma poliitikas valesti. Olen kindel, et neid punke saab palju. Püüan loetleda pähetulevaid:

1. Me oleme ajanud sellist välispoliitikat, mis on suurendanud sisemisi pingeid ja läinud vastuollu siinsete venelaste tõekspidamistega. Pean silmas vene-eesti majadussuhete lõhkumist, ülemäärast amerikaniseerumist, silmakirjalikku gruusiameelsuse kultiveerimist, pronkssõduri kõrvaldamist, jne. Ma mõistan, et valisime partneriks USA ja et vene elulaad ning mentaliteet meile ei passi. Kuid kas keegi hindas enne poliitiliste manöövrite tegemist ka sisepoliitikas kaasnevaid riske? Eriti olukorras, kus venelased viibivad enamjaolt vaid vene info- ja kultuuriruumis.

2. Eestlase, muulase, ja eestimaalase identiteetide paralleelne arendamine. Pärast 1991 aastat tulnuks meil kõik need venelased, kes olid siia nõukogude ajal sattunud, vabatahtlikult rännanud või kes juba mitu põlvkonda siin elasid, kodustada. See on segase identiteediga rahvas, kes otsis ja otsib tänaseni oma kohta, oma kuuluvust. Nende vanematest vähemalt üks on kaukaaslane, mõnel ukrainalane või valgevenelane, mõnel grusiin või tatarlane. Teine vanem venelane või muu rahvus. Nende emakeeleks on vene keel, kuid juured võib-olla hoopis kaugemal. Kui inimesel on võimalik oma elu- ja sünnikoha, juurte, keele, jms alusel valida endale sobivaim identiteet, siis Eesti tegi kõik selleks, et see poleks eesti identiteet (takistused kodakondsuse omandamisel, tööjõupoliitika sidumine keeleoskusega, jne aretasid meie maal teise sordi inimesi. Eesti neegreid.). Venemaa tegi samal kõik selleks, et siinsed venekeelsed samastaks end Venemaaga. Gruusia, Valgevene ja Armeenia ei tundud siinsete vendade vastu mõistagi vähimatki huvi. Neil endilgi muresid küllaga. Tulemus? 400 000 inimest, kellest tubli 70% ei tea, kes nad on ja kelleks end pidada. Nad teavad, et nad pole venelased ja ei pea kodumaaks Venemaad, nad pole ka eestlased, sest see nimetus on broneeritud vaid põliselanikele. Haritumad teavad, et neid kutsutakse tibladeks. Ometigi, nad tahaks olla eestlased selle sõna laiemas mõistes, sest just meile sarnanevad nad oma püüdlustelt enim. Taustast hoolimata.
Mu üks parimaid sõpru, Anna, on 27 aastane ingeri taustaga venelane, kes kolis mõne aasta eest Tallinnast Lasnamäelt Münhenisse ja töötab seal advokaadibüroos juristina. Ta valdab vabalt eesti, vene, saksa, inglise ja prantsuse keelt. Aga ta ütleb, et kui Eestis ei tundnud ta end eestlasena (põhiliselt kehvapärase grammatikaga keeleoskuse ja kogetud eemaletõrjumise tõttu), siis Münhenis teavad kõik, et ta on eestlane. Tema jaoks on uhke tunne olla eestlane, ta räägib huvitavaid lugusid oma kodumaast ja ta ei julge kunagi sakslastele öelda, et tegelikult on ta hoopis venelane. Kas ei näita see, et kui oleksime tahtnud, oleksime suutnud muulased kodustada?

3. Me pole suutnud mõista, et rahvaste ja kultuuride paljusus on tegelikult rikkus, mida kasutada Eesti arendamisel. Kui rääkida majandusest, siis eks ole Venemaaga äri ajajateks ikkagi keeleoskajad. Kui rääkida agressivsest välispoliitikast ja eskpordipoliitikast, siis eks ole slaavi temperamendis palju rohekem müügioskusi ja võimeid oma tahet peale suruda kui meil eestlastel. Me oleme riigina ELis saamatumate seas paljuski oma temperamendituse tõttu. Nagu ütles mulle kunagi meie EL liitumisläbirääkimiste eestvedaja Alar Streimann, et "kui eestlane sõidab üle eesti piiri, siis hakkab ta kohe igatsema tagasi koju, suhtleb välismaal võimalusel ainult teiste eestlastega ja naaseb esimesel võimalusel". Kui me oleks suutnud endi muulased kodustada ja nende väärtust hinnata, oleks me palju paramas majanduslikus olukorras kui täna.

No nii, aitab küll targutamisest. Kunagi ehk kirjutan ka sellest, mida tuleks teha, et kodusõda ära hoida! Minu arvates on see lihtne kui vaid poliitilist tahet, rahvuslikku suuremeelsust ning praktilist mõtlemist jätkuks. Loodame!

Ahjaa, inimarengu aruannet saab lugeda aadressil: http://www.kogu.ee/