Mis saab pärast Savisaare surma?

Vaadates meie järjekordseid valimisi, meedia nn analüüsi ja muid toredaid tendentse, tekib paratamatult hirm. Hirm selle ees, et mis saab küll meie demokraatlikust arengust, kui Savisaart ühel päeval enam pole. Muide, see võib juhtuda juba homme aga võib ka veel paarkümmend aastat ennast oodata lasta – you'll never know!

Probleemi tõsidus seisneb selles, et tänasel Eestil ja siinsetel poliitilistel erakondadel tundub peas mõlkuvat vaid üks eesmärk. Savisaar riigi ja pealinna juhtimisest võimalikult kaugel hoida. Mis selle võimuga aga teeksid needsamad eemalehoidjad, pole ma küll aru saanud. Tallinnas keskenduvad kõik valimisliidud ja erakonnad keski vastu. Samamoodi Pärnus. Nii Savisaar kui Viisitamm on koletised, kelle kõrvaldamisest on tehtud püha reliikvia. Ja valimised ongi pigem ristisõjad.

Ma isiklikult ei saa küll aru, kas Savisaare ja Viisitamme põhisüü, et nad on liiga tugevad ja kavalad isiksused, on piisav põhjus just nendele poliitikutele kogu tähelepanu pööramiseks. Sest samal ajal on Eesti jäämas Euroopas viimaste agulite või getode hulka, mis ei suuda ei juhtida oma majandust ega vaadata ette 10 aastat. Me oleme rahul sellega, mis meil on vaid seetõttu, et me ei tea isegi, kui vaesed ja väetid me tegelikult oleme. Ja seepärast liidabki meid ühise vaenlase pilt ja kuvand. Aga võib-olla me orirahvana ei suudagi end teistmoodi mobiliseerida? Kunagi käisime koos mõisa aidas vargil, hiljem võitlesime tagatoas salamahti kommunismiga, veel hiljem juba valjemalt nõukogude korra ja Venemaaga. Viimase kümnendi oleme võitlemas Savisaarega. Aga mille nimel????

Kui vaadata laiemat, siis võib täna tõdeda rahumeeli, et Eesti riigis tegeletakse pseudoprobleemidega ja armastatakse keskenduda vaid sellele, mis toob kätte kerged hääled kuid ei vii riiki edasi. Pronkssõduri mahavõtmine oli sisepoliitiliselt kasulik rahvuslaste poolehoiu saamiseks, kuid keeras kinni miljardeid kroone ettevõtlustulu. Kas see oli seda väärt?

Aga ikkagi, mis saab kui Savisaart enam pole? Siis kaob ju vastane, mis meid liitis..tekib täielik kaos....või suudame end mobiliseerida ja leida uue vastase? Annaks Jumal! Igatahes üks paistab olevat kindel: kuniks eksisteerib Savisaar, ei suuda meie poliitikud riiki arendada aga majandust planeerida. Kogu aur läheb tsentristide materdamiseks.

Kummaline, kui meie supererakonnnad ei oska ühelgi valmisel midagi uut ja mõistlikku välja pakkuda, mis Euroopa perifeeriaks jäämas riigi taas arvestatavaks tegijaks tõstaks. Aga võib-olla ongi kogu küsimus selles, et meil polegi ajusid midagi reaalset muuta ega välja pakkuda ning ühe ülekaalulise keskmisest nutikama poliitikuga võideldes suudame valijad ära petta? Kuid see saab tõeoolest kesta vaid senikaua kuniks Savisaart meile on. Pärast seda tulgu veeuputus või maailmalõpp, poliitikutele pole vahet.

Kuid siis võib ju liiga hilja olla riigi päästmiseks Euroopa Liidu või USA kannupoisi kütkest, kuhu oleme vajunud kui sohu, ilma midagi erilist vastu saamata. Ja päris kindlasti ei seganud Savisaar meil oma riiki tugevaks ehitada.