Isaks olemisest

Et täna on isadepäev, siis otsustasin mõne sõnaga kiita seda imelist positsiooni, protsessi ja eesmärki. Vähemasti minu elus on kõige tähtsamaks olla maailma parim isa, kuigi mul pole õrna aimugi, kuidas see välja peaks nägema. Mul on esimesest ja seni aisnast (kahjuks lahutatud) abielust kaks varasesse puberteeti jõudnud vahavat poega, kes on suhteliset ärahellitatud, kuid vähemasti mitte lollid. Siis on mul praegusest kooselust veel tütar, kuigi alles napilt aastane, siiski tubli ja arukas. Just mõne hetke eest sikutas ta lahti köögisahtlid ja kummutas sealsed kuivainete pakid põrandale! Tema toimetamisi, arengut ja kelmikaid poose vaadates panen imeks, kuivõrd on lapseks olemine ikka mõnusam kui täikskasvanuks saamine. Ja siis on mul veel au kasvatada minu elukaaslase poega, hoopis teistsugust, palju õrnemat kui minu poisid, kellega iga koosviibitud päev ja tund on mulle kõvaks katsumuseks! Kuid see kõik on palju põnevam kui poliitika, töö või maailmas rändamine.

Olen alati arvanud, et hea pereõnne tagamiseks peab iga mehe jaoks kõige kõrgemal kohal tema prioriteetides olema abikaasa, alles siis tulevad lapsed. Sest armastus, kui ta ei lähtu vanemate omavahelisest lugupidamisest ja armastusest, kipub ülepingutatud kujul lastele jõudnudna tegema ka palju kurja. Seepärast ei poolda ma sugugi laste kasvatamist ühe vanemaga peres - kuigi lapsed võivad kasvada tublid ja töökad, on väga tõenäoline, et nende tervest elupildist jääb puudu just eeskuju. Samuti olen pidanud alati vääraks, kui koos elavad vanemad ei kuluta piisavalt palju aega kahekesi olemiseks vaid kipuvad iga vaba hetke ainult laste seltsis viibima. Usun, et minu esimene abielu just selle probleemi taha koperdaski.

Mis mulle mulle meeldib isaks olemises? Kõigepealt vist uhkus selle üle, et olen suutnud ennast paljundada. Teiseks, et mul on võimalus ilma CVd kuhugi saatmata asuda tööle vägagi vastutusrikkas valdkonnas – nende poolkoopiate kujundamises minust paremateks ühiskonnaliikmeteks, inimesteks suure algustähega. Kolmandaks on mul suur au nii lähedalt vaadata Suure Looja arengutööd minu kasvandikega! Veel on mulle tähtis aspekt, et lastega saan arutada kõike – nad mõtlevad kaasa ja õpivad neist vestlustest, kuigi teevad sageli omad järeldused. Kui lapsed mõtleksid 100% nii nagu mina, võiks kasvatust pidada läbikukkunuks, kuid kui nad mõtlevad vähem kui 50% nii nagu mina, siis on vist olukord veel hullem)).

Olen olnud kodune (kodust töötaja) juba ligi 10 aastat. See tähendab, et olen saanud lastega tegeleda iga päev, saata nad kooli, oodata neid koolist, saata nad trenni, jälgida nende õppetööd,reisida nendega regulaarselt minu tööreisidel (valdavalt Venemaal) jne. Mulle pole midagi huvitavamat, asusõna. Ükski täiskasvanu ei küüni lähedalegi sellele rõõmule, mida saan lastest. Mis ei tähenda, et ma ei suudaks neid nädalaks-paariks kuhugi üksi saata!!

Vaatan sageli sügava kurbusega neid mehi, kes oma peret väärtustada ei mõista. Neid on mu tuttavategi ringis. Nende jaoks on naised vaid koduperenaised, lapsed aga vaid kasvandikud, kellega tegeletakse vaid pühapäeviti. Justkui oleks lapsed tüütud kohustused, millel oma koht elus, kuid kindlasti mitte liiga suur. Nende jaoks on emade töö laste kasvatamine, isade rõõmudeks jäägu töö, sõbrad ja televiisor. Kuid lapse igapäevases arengus nad hea meelega osaleda ei taha. Kurb, kuid sellises peres kasvavad lapsed omavad isarollist just samagust väärat ettekujutust.

Emadel, vähemasti neil kahel, keda on olnud võimalus lähedalt näha, kipuvad aga pidevast lastega olemisest ja muudest kohustustest närvid sageli üles ütlema. Just seepärast ongi vaja isasid, kes suudavad rahulikult kodukorra taas paika loksutada. Isadele pole ni oluline, kas lapsel on särk püksit vlja või kas kinnas või sokk on käes-jalas või sootuks kadunud. Meile, isadele,on palju olulisem, et lapsel oleks hea tuju!

Lõpetuseks paar mõtet ka emadest. Minu arvates on emade roll ühiskonnas selgelt ületähtsustatud. Kuigi emade roll on kogu ajaloo vältel olnud oma laste eest võitlemine (vaatamata sõdadele, näljale, hülgamisele, jne) ning see kajastub ka nende geenides, pole seda tänapäeva enam sellisel kujul vaja. Minu esimene armastus, Jaanika, kes hakates juristiks, asus võitlema naiste õiguste eest ja meeste õiguste vastu, näitas mulle oma töö ja suhtumisega, milline ei tohiks olla ühiskonna suhtumine isadesse ja lastesse. Naised on harjunud lapsi võtma kui oma eraomanit ning arvavad, et mehed ei saa nende kasvatamisega hakkama. See on müüt, kuid kahjuks jagavad seda ka seni palju kohtunikud ning seadusekirjutajad. Siiski – ka emadel on suur roll laste erinevas eas, nagu ka isal, kus laps neid just rohkem vajab. Seega ei toimi ega pea ka toimima süsteem, mis annab lahutuse korral ühele vanemale lapse üle suuremad õigused, sundides teise vanema ja lapse suhted kindlatesse raamidesse. Mõistagi on need seadused ja otsused tehtud mitte laste vaid vanemate mugavuse nimel.

Iga normaalne laps peaks saama nii emaga kui isagi suhelda igal päeval. Ning ükskõik, kas vanemad on lahutatud või elavad koos, nende vaheline lugupidamine on ikkagi laste kasvatamise nurgakiviks. Just sellest suhtumisest õpivad lapsed palju enam kui me arvata oskaksime. Jõudu meile selles maailma kõige vastutusrikkamas ametis!