Juba mõnda aega olen murdunud pead selle üle, mil määral presidendi poolt üleskiidetud ja meediaski palju tähelepanu pälvinud kriisiaegne sõna "solidaarsus" omab sisulist, mil määral plakatilist ja mil määral lausa ohtlikku tähendust. Mulle tundub, et taaskord on käibele lastud sõna, mille kõlapilt ja tegelik sisu on suht erinevad.
Ma mõistan loomulikult, et solidaarne olla tähendab üksteist toetada mingites küsimustes, üksteisega erimeelsustest hoolimata koostööd teha. Mitte kunagi ei ole aga solidaarsus majanduslik termin. On ennekuulmatu, et erasektor nõuab avalikult sektorilt solidaarsust, mis peaks väljenduma palkade külmutamises, palkade vähendamises, koondamistes. Olen küll eraettevõtja kuid konsultandina tean, et äri ja majanduslik jõukus baseeruvad ikka konkureerimisele, rohkem teenimisele, mitte aga käed rüpes oma elukvaliteedi langemist nautides. Kui üks pere liige on tööl eraettevõtluses ja teine on avalik teenistuja, siis esimese koondamisel oleks lauslollus nõuda solidaarsust ka teiselt. Näiteks osalist palgast loobumist. Sellise võltssolidaarsusega paneme löögi alla mitte vaid konkreetse pere vaid ka kogu majanduse, sest inimestele jääb vähem raha, mida kulutada. Majanduslik kasv baseeruub ju aga ainult kulutamisel, mitte kokkuhoiul.
Mingil määral meenutab praegune majandusliku solidaarsuse nõudmine mulle islami püha sõda, kus vaenlasega tuleb otsida rahu ajal, mil ta sust tugevam on. Kui aga ise taas tugevamaks saad, tuleb vaenlane hävitada! Silme ette kerkivad ka pildikesed vene oligarhide ja Putini omavahelistest jõukatsumistest!
Olen üsna kindel, et tegelik solidaarsus nii riigikogus, linnavalitsustes, jne, ei peaks olema kollektiivne solidaarsusvaldus, millega jäetakse riigi või omavalitsuse kassasse rohkem raha, vaid pigem indiviidide isklik soov. Kes keelab mõnel riigikogu liikmel oma palgast teatud osa annetada virelevetele ajakirjanikele või ehitusärimeestele, kultuuriinimestele või loomade varjupaikadele? Jumala pärast, tehke seda! Aga ärge nõudke, et kõik peaks hakkama vähem teenima, vähem kulutama. Ükski kokkuhoitud kroon ei tee meid kahjuks rikkamaks, küll aga suretab raharingluse peatumine majandust veelgi suurema hooga.
Nojah, mõni võib nüüd kohe kritiseerida, et "avaliku sektori palgad ja kulud ei ole õiglased ega konkurentsivõimelised ning mida suuremad on mõttetute bürokraatide palgad, seda raskem on leida ettevõtjail konkurentsivõimelise (ehk madalama) palgaga töötajaid". Tõsi ta on. Kuid sellisel juhul tuleks rääkida mitte solidaarsusest vaid palgastmestike ümbervaatamisest, töötajate vähendamisest jne. See oleks vajalik protsess igatahes, kus töö tõhusus tõuseks. Kuid seda ei tohiks teha solidaarsuse egiidi all.
Joodikuga solidaarne olemine ei tähenda ju jooma hakkamist ja tänaval püherdamist vaid ikka tema toetamist kasvõi sakuska hankimisel! Olgem siis terminitega täpsemad ja sisulisemad!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment