Mida tõestasid 2009 KOV valimised?

Käisin ka mina valimas üle paarikümne aasta)). Kui seni pole mul olnud vahet, kes võidab, sest olles isiklikult kokku puutunud paljude, et mitte öelda enamuse eesti erakondade köögipoolega, pidasin ma neid kõiki potentsiaalselt võrdseiks. Seekord aga tundus mulle vastuvõetamatu nn eestluse edendajate reformistide ja isamaalaste räige mölalaskmine Tallinna valitseva võimu aadresil. Ainus, mis mulle neist sadadest meeleoluavaldustest selgeks sai, oli see, et ükskõik mida ka Tallinnas poleks nelja aastaga tehtud linnakodanike heaks, pole see siiski vastuvõetav, kuna võimul on valed mehed. Nojah, mõtlesin endamisi ja läksin valisin Katrin Siskat – tore, noor, kena, rikkumata ja ilmselt suure tulevikuga preili. Savisaart või mingit Terikut poleks suutnud valida lihtsalt setõttu, et füsionoomia ei tõmba. Sorri)

Samas elasin hinges kaasa kõigile neile, keda töösuhtes Eesti erinevates nurkades abistasin – nende seas olid nii IRL, Reformistid, Keskpartei...igaühel on häid inimesi ja mõtteid erakonna sildile ja mõnele suurele mölakale vaatamata.

Mulle meeldib tegelikult see, et parteid ja nende vaprad aktsionärid ei näe põhjust võimu nimel ka seadustest mööda hiilida, lolle raha eest lüpsta ega ka liigselt moraalitseda. Kuna liigun palju vene ja ka mingil määral kaukaasia ringkondades, siis olin ka varem kuulnud lõbusaid lugusid tuttavatelt, kes tegelesid häälte ostmisega Keskerakonnale või Reformile. Seekord aga tehti ka suisa mulle ettevaatamatu ettepanek – tahad teenida masu ajal sadu tuhandeid? Mõistagi oli ettepanek siiras ja heatahtlik, sest tõsine ärimees ei hooli, kas müüb kartuleid, küttepuid või hääli – peaasi, et pappi tuleb. Tallinna kesklinnas oleks valimistele viidud hääle eest saanud 600 krooni, Koplis 300. Kuigi arvasin, et suudaksin õhtusel ajal igal õhtul poodide juurest kokku ajada mitukümmend meest-naist, ütlesin siiski viisakalt ära. Pole mulle neid sekeldusi tarvis.

Huvitav oli aga see, et just meie suurimad rahvuslusega eputavad parteid kasutavad häälteostmise kampaaniates just kaukaasia rahvusest „sõpru“. Nojah, meenuvad ka ajad, mil esmakordselt äraostmatutena võimule pürginud Juhan Parts ja Ken-Martti Vaher ööklubis Robinson aega veetsid ja kuni hommikuni striptiisi nautides ja sajaseid jagades vene tantsijate häälekesi noppisid. Nagu ütlesid mulle tollal klubis töötanud neiud, käis neist enamus hiljem ka heldeid respublikaane valimas. Üldse on huvitav, et meie rahvuspoliitikud arvavad, et võivad end vene ringkondades tunda nähtamatutena. Mäletan eri vene klubidest Indrek Kannikut, jt, sageli kohtab meie poliitiukuid ka Vene Kultuurikeskuse all Pushkini kohvikus, kus armastab istuda ka Öine Vahtkond.

Samas on huvitav, et Savisaare jüngreid pole ma neis kohatades pikkade aastate vältel kohanud. Järeldan, et isamaalistel poliitikutel napib lihtsalt oidu, kust valijaid leida või kus märkamatult omi asju ajada. Rain Rosimannuse hiilgav otsepostitus-triloogia, millest kirjutas Postimees, oli muidugi meistriklass. Aga kahjuks hilinenud – Savisaar on juba ammu siinsete venelaste jaoks palju suurem kuju kui Putin. Klenskist ja Rosimannusest rääkimata.

Nüüd siis minu lühike arusaam sellest, mida 2009 KOV valimised tõestasid:
1. Võimule tahavad paljud, kuid värskeid ideid pole enamusel
2. Eristumine on võimalik vaid vastandumise ja halvustamise meetodiga
3. Rahvuspoliitikud on kahepalgelised ja lisaks lollid, keda on Savisaarel kerge üle mängida
4. Savisaar on ainus nimi, mida valivad eri piirkondade venekeelsed valijad, teisi ei usaldata
5. Rahvuskeskne poliitika kaotab iga päevaga poolehoidjaid kui nõrk, konfliktne ja suutmatu
6. Hääli ostavad kõik suuremad parteid, peamiselt venekeelsetelt valijatelt
7. Homne Eesti saab olema paljuski Keskerakonna nägu, meeldib see siis meile või mitte
8. Keskerakond suudab ainsana ka reaalselt päästa Lasnamäe töötud, võttes nad erakonda ja garanteerides töökoha volikogus
9. Rahvas valib ja armastab ikka neid, kes on aru saanud propaganda esimest reeglist: tõde pole mitte see, mis on tõde vaid see, mida usutakse tõde olevat. (muide ka Toomas Kivimägi mäekõrgune valimisvõit Pärnus tõestas ju sedasama - rumalavõitu seltskond pärnakatest uskus siiralt, et Mart Viisitamm on ära rikkunud linna maine ja pidi seetõttu lahkuma. Mis siis, et kõik kohalike ja turistide seas läbiviidud küsitlused näitasid selgelt, et linna mainel pole linnapea mainega mingit pistmist)))

Minu kui konsultandi tagasihoidlik ja siiras soovitus reformistidele ja IRLile: jätke populism ja poolttõed, sest teie suus ei kõla need veenvalt ja rahulduge nishipartei positsiooniga. Kui aga tahate saada taas suureks, siis õppige ka suurelt valetama! Kahjuks ei suuda seda ei Ansip ega Laar, kuid vähemasti Pihlis on ilmselge potentsiaal olemas. Nagu ka ilmselt Pärnu tulevases linnapeas Toomas Kivimäes, kes oma esimeses artiklis juba nõukogudeaegset ila pritsima asus: "Mul on kahju, et mul ei õnnestu isiklikult kunagi näost näkku, käest kätte tänada kõiki minu poolt oma hääle andnud 5336 inimest, kuigi ma seda väga tahaksin ja oleksin selleks valmis."

Edu, kamraadid!