Venelased ongi Eesti Nokia!

See avastus, mille tegin juba tubli mitu kuud tagasi, annab endast teada üha uuesti ja uuesti. Usun, et esmapilgul skisofreenilisena tunduva väite taga on palju rohkem kui pelk soov kellegi ees pugeda või veidral moel tähelepanu tõmmata. Kuidas ikkagi jõudsin sellise järelduseni ja kas olin tol hetkel ikka päris kaine?

Aravan, et olin sama kaine kui praegu, mil oma mõtted üles tähendada püüan. Nimelt olen venekeelsete inimeste teemadel kirjutanud ka varem küllalt palju, siiski vaid sellest, kuidas päriseestlased ja isehakanud eestlased ei suuda oma identiteediprobleeme lahendada ning katsed üksteist mõista on asendunud kastetega üksteisele midagi tõestada.

Kuid mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin märkama, et nn nõukogude igandina meie riigile külgepoogitud rahvahõimud polegi vaid koormaks, mis tublil rahvusriigil maailma areenile tõusmast takistab, vaid tänu nendele oleme palju tugevamad nii riigi kui rahvusena. Tõsi, paljuski on see tugevus täna veel alateadvuse tasandil. Avalikkuses seda teemat tõstatada pole ilmselgelt veel populaarne samm.

Soovite näiteid? Aga palun. Kõige lihtsam on alustada sellest, et eestlased on oma olemuselt “ellujääjad”, mitte aga “vallutajad”. Kunagi, umbes 10 aastat tagasi, kui Pjotor Sedin kutsus mind appi TVMK jalgpallimeeskonda üles ehitama, märkis meie mõlema hea tuttav Jürgen Vester pessimistlikul toonil, et “Eestlane on aastasadu ainult kellegi eest ära jooksnud, kuid tal puudub instinkt kedagi taga ajada. Seetõttu on meil palju rohkem võidusansse jooksmises ja suusatamises, mitte aga jalgpallis, kus palli taga tuleb ajada.” Kui vaatame meie tänast Eesti jalgpalli, siis olgem ausad: selle ala tiputegijatest kaks kolmandikku on vene rahvusest eestlased. Nimesid nimetamata on selge, et nendeta oleksime maailma reitingus ehk veel 100 kohta tagapool.

Slaavlased on teadaolevalt agressiivsemad, emotsionaalsemad ja ettevõtlikumad. Meile võib see meeldida või mitte, kuid jalgpall pole ainus valdkond, kus neid omadusi tarvis läheb.
Teine, samuti venelastele omane joon on hea teenindusoskus. Ma ei püüa väita, et eestlastel see omadus üleüldse puudub, kuid ilmselt taaskord ajalooliselt on meie geenides paika pandud teatud erinevused, mida omakorda on süvendatud kasvatusega. Ma tunnen vähemalt kümmet teenidusvaldkonna eraettevõtjat (lisaks ka mu enda kogemus tööandajana ligi 30 noorele), kes kõik justkui ühest suust kinnitavad, et kui neil on teenindajaks (puhastusteenindaja, ettekandja, müüa, jne) valida eestlaste ja eesti keelt hästi valdavate venelaste vahel, siis eelistavad nad oma kogemuste põhjal 70-80% juhtudest venelast. Miks? Põhjuseid on mitmeid, nende seas ka mitme kohaliku keele valdamine, kuid peamiseks erinevuseks on siiski teeninduseks vajalik hoiak. Vaid vähestele eestlastele on antud oskus tõeliselt ja südamega kaasinimest teenindada, paljudele on see vaid alandav emotsionaalne koorem, mida üritatakse iga hinna eest vältida. Venelastele seevastu on loomuomane ja nad suudavad teisi teenida siiralt ja pühendunult. Eriti lööb see välja müügitöös, kuhu sobivad üldse väga vähesed eestalsed. Mida teeksime, kui meil poleks neid vene keelt kõnelevaid inimesi?

Järgmine äramärkimist vääriv moment võid paista demagoogiana, kuid selles on kindlasti ka oma tõetera. Nimelt näitab hiljutine uuring (http://www.tarbija24.ee/?id=177894), et venelased toituvad eestlastest tervislikumalt, süües umbes kaks korda rohkem juurvilju kui meie. Analüütikud arvavad selle taga olevat nii toitumisharjumused kui ka tõsiasja, et eestlased söövad sageli kodunt väljas valmistoitu, venelased aga palju tihemini kodus. Kel on kokkupuuteid tõelise vene perekonnaga, see teab, et lisaks söögile-joogile on neil tänini säilinud ka komme kodus koos perega süüa – see on palju tugevam rituaal kui meil eestlastel. Taas on, millest õppida!

Lõpetuseks tuleks möönda, et venelastel on palju plusse eestlaste ees ka äri ajamisel. Selle taga on kindlasti tugevam rahvusvahelistumise tunnetus. Kui utreerida kunagi Alar Streimani poolt mulle öeldut, siis on eestlane seda tüüpi tegelane, keda sattudes väljapoole riigipiire, tabab sedavõrd tugev koduigatusus, et ta unustab, milleks teda piiri taha saadeti ja et seal on palju rohkem võimalusi Eesti heaks midagi ära teha kui kodumaal. Venelastel seda muret pole.

Eestlastel on tegelikult päris suur mure nii globaalsesse ärimaailma tungimisel kui ka poliitilises lobis Euroopa Liidu tasandil ja miks mitte ka suhtes Venemaaga. Usun, et meie venekeelsed kaaseestlased oleks siin suureks abiks, kui neile võimalus anda. Eestlase tasakaalukus ja kaine mõistus on ju vaid üks külg heast läbirääkimise oskusest. Venelaste agressiivsus, nõudlikkus ja julgus on vähemasti samad vajalikud oskused. Keelenüansside tundmisest rääkimata.

Muide, palju on räägitud Tartu rahulepingust kui läbi ajaloo üleüldse parimast diplomaatilisest saavutusest, mida eestlastel ette näidata. Ärgem unustagem, et selle lepingu autorid ja läbisurujad olid siiski isikud, kelle emakeeleks vene keel. Pean ennekõike silmas Jaan Poskat. Poleks olnud keeleoskajaid, keda usaldada, poleks meil suure tõenäosusega seda lepingut, mille üle uhke olla.

Poska läbirääkija oskustele mõeldes meenub ka lugu ajast, mil 1990 alul Tartus õppides mõnda aega ehitusel brigadirina töötasin. Omanik jäi meile palga võlgu ja olukorra lahendamiseks tegin töömeestele ettepaneku minna Tartu turule töökindaid, segmasinaid, tööriistu, jms müüma. Ütlen ausalt – see mis teistel ei õnnestunud nädalaga, õnnestus ühel paduarmeenlasel, kes ei rääkinud sõnagi eesti keelt, mõne tunniga. Tema müümisstiil oli lihtsalt sedavõrd veenev, et ka Peep Vainul oleks, mida õppida! Kuid olgem ausad, selle müügioskuse taha polnud õpitud tehnikad vaid geenid.

Oma kiidulaulu tahaksin lõpetada hiljuti Postimehes ilmunud artikliga (http://www.postimees.ee/?id=170069), kus Serbia ajakirjanik nimetab Eestit kinnisteks ja rahvuslikuks riigiks, millel oleks palju õppida Serblastelt. Kas tõesti?? Mida siis? Ajakirjanik väidab, et Eesti on täna oma suhtumises rahvusvähemustesse umbes samal tasemel kui Serbia saja aasta eest. Meile heidab ta ette, et me ei oska aru saada, et vähemusrahvused on meie tugevus, mitte nõrkus ja seetõttu ei oska me ka seda eelist ära kasutada.

Vot Nii. Ja just sellepärast mõistsingi, et meie nokia pole ei IT ega puutumatu loodus, ei kaunid naised ega vihmane ilm vaid hoopis meie endi paljusõimatud muulased. Kui suudaksime nad kodustada, neid lühikese rihma otsas peetavate neegrite asemel väärtuslike eestlastena näha, võiks meie riigikese tähelend äkki isegi tõeks saada?!