Jagamismajandus võib osutuda feodaalmonopolismi vormiks

Minu sõprade ja tuttavate seas küllaltki palju lugupeetud ja tarku inimesi, kes usuvad uude majandusvormi. Jagamismajandusse. Olen aru saanud, et üks osa nende usust baseerub tehnoloogia kõikvõimsuse tunnistamisel. Teisalt aga paistab neile imponeerivat idee, et kui seni jõude eraomanduses seisvad ressursid ära kasutada ja teenima panna, on leitud uus majanduskasvu mootor. 

Mina seevastu olen olemuselt skeptik. Ma ei usu fiktiivsesse majanduskasvu olemasolevate ressursside lihtlabase ümberjagamise või elektroonsest kanalist läbikupatamise teel. Ja veel vähem imponeerivad mulle erinevate äpp-võlurohtude religioonid. Seepärast arvan, et järsk pööre jagamismajandusse võib teha rohkem halba kui head. Põhjuseid tasuks otsida tegeliku ja näilise jagamisäri printsipiaalses erinevuses. 

Me teame juba niikuinii, et paarikümne aasta eest USAs hoogustunud jagamine kui keskkonnasäästlik eluviis on tänaseks kasvanud mastaapseks äriks, mis traditsioonilisi reguleeritud majandusruumis tegutsevaid ettevõtteid ebaausate võtetega ründab. Ehk sellest ajast, mil jagamine tähendas üksteise bensukulu osalist kinnimaksmist, on saanud romantiline nostalgia. Sest seda ei saa vahendada. Tänapäeval kasutatakse küll sama sõna, kuid sisuks on teenuste müük võimalikult kõrge kasumimarginaaliga. Enamasti läbi kopsakat vahendustasu nõudvate äppide. See on nüüd nende äri, mitte enam inimeste vaheline siiras kokkuhoiule suunatud ponnistus. 

Kuid ka jagamismajanduses on laias laastus kahte tüüpi ettevõtteid. Esimesed, keda esindavad näiteks Airbnb korterite renditurul ja Eesti suurim taksode vahendaja Taxigo taksoäpp, paistavad silma sellega, et nad ka päriselt toetavad erainitsiatiivil tehtavat äri ega sekku selle korraldamisse. Iga inimene määrab ise, millise hinna või komplekteeritusega ta oma korterit pakub või mis hinnaga ja millise masinaga taksot sõidab. 

Seevastu teine ettevõttetüüp, mida esindavad nii Uber kui üha enam ka viimast kopeeriv kodumaine Taxify, on jagamise mõiste piire venitanud nii kaugele, et neist on saanud tavalised suurettevõtted. Konkreetsel juhul taksoettevõtted oma brändi, hindade ja töötajaskonnaga. Neil on oma kindlad hinnad ja kokkulepitud teenuste tase, mida rangelt kontrollitakse. Ükski juht ei saa sõita oma hindadega. Ükski taksoklient ei saa valida konkreetset teenusepakkujat, vaid peab lootma ettevõtte enda valikule. Juhid ei tee üha enam tööd oma autodega, vaid rendivad need Uberilt või Taxifylt. 

Olgu täpsustuseks öeldud, et Taxify on hetkel sellele süsteemile üleminemise faasis, Uber aga juba ammu kohal. Klassikalisest majandusest eristab Uberi-Taxify tüüpi ettevõtteid vaid sotsiaalselt vastutustundetu käitumine: nad ei võta teenusepakkujaid palgale ega jaga tööjõumaksude riske, nad nõuavad oma õnnelikelt uusorjadelt üha järjekindlamalt isegi töövahendite rendile võtmist. Kui unustada hetkeks kogu muinasjutt jagamisest a’la Kalle Pallingu võtmes, siis võime neid tehnoloogilisi platvorme vaadelda vabalt kui õmblusvabrikut, mis kulude optimeerimise eesmärgil on palunud kõigil töötajatel hakata FIEdeks, seadnud neile riigi madalaimad teenuse hinnad, rentinud neile õmblusmasinad ja palunud vaadata ise, kuidas oma maksud makstud saavad. Kui osadele tehnofriikidele see mudel meeldib, siis minule ja kogu tänasele taksosektorile mitte. Sest see hägustab ausa konkurentsi. 

Sellise ärimudeli puhul tuleb hakata valvsalt jälgima, millist turuosa antud jagamisettevõte oma sektoris omab. Kusjuures absoluutselt oluline pole mitte liitunud jagajate hulk kõikide taksoteenuse pakkujate koguarvus, sest nad ei konkureeri enam ammu iseseisvalt ega oma hindadega. Kui Taxify kontrollib üle poole Eesti taksoturust, lubamata klientidel endil ise teenusepakkujat valida ja seades ette ühtsed hinnatasemed juhtidele, siis on ta vähemasti oma sisult tavaline monopolist või isegi turgu valitsev ettevõte, kellele peaks rakenduma konkurentsiameti järelvalve ja kooskõlastatud hinnakujundus. 

Monopolismi hinnang on kont juristidele, kuid päris kindel on üks: ei Taxifys ega Uberis sõitvad juhid pole enam ammu mitte eraisikutest ettevõtjad oma äriplaani, hindade ja konkurentsi eelistega. Nad on tavalised vaba graafiku alusel tööd rügavad töölepingu kaitseta töötajad, kel pole õigust iseseisvalt luua kontakti ühegi kliendiga ega kliendil nendega. See on mitme garmmi võrra suurem pärisorjus kui pakuvad neile klassikalised taksofirmad. 

Äpid pole aga ammu mingid tehnilised torud nagu me eBay eeskujul eeldada võiks.Natuke nagu feodalismi poole kaldu. Nende äppide-feodaalide poolt juurdeloodav majanduskasv on kindlasti küsitav, kuna iga jagamine võtab ära töö ametlikult taksolt, püüdes seda teha samal ajal veelgi odavamalt ja kindlustades vähemasti Uberi mudeli puhul ka sisuliselt kogu vahendustasude rände helgesse maksuvabadusse. Viimase arvelt teatavasti Eesti majandus kunagi kasvanud pole. 

Just nii kaugele oleme jõudnud keskkonnasäästlikust üllast jagamismõttest.

Härra Palling, kus on lubatud seadus?

Ma vabandan oma rutakuse pärast, aga mure ei anna häbeneda. Nimelt oleme Eesti Taksoettevõtjate Liidus juba alates maikuust alates pidanud kuulma siit ja sealt riigi ametitest, et „ärge muretsege, kohe-kohe tuleb uus kokkueleppevedude seadus ja kõik seni ebaseaduslikud sõidujagajad saavad ametlikult ja võrdsetel alustel hakata taksodega konkureerima“. Seda jutu  räägiti meile politseis, tarbijakaitses, parlamendis, jne. Ühesõnaga igal pool, kus oma ebavõrdse konkurentsi juttu kurtmas käisime. Olgu, me siis ootasime.

Esmalt oli jutuks, et seadus juba enne suve vastu võetaks. Siis oli jutuks, et enne suve tehakse ära vähemasti teine lugemine. Siis mööndi, et oodatakse ära Euroopa Komisjonist saabuv suunis. Nüüd on aga juba kõigist tähtaegadest möödas ja seadusest ei kippu ega kõppu! Samal ajal kaotab taksosektor igakuiselt sõidujagajatele ca pool miljonit eurot.

Miks siis ikkagi taksosektor seda seadust, mille vastu me algsel kujul häälekalt võitlesime, nüüd nii väga ootab? Põhjust tuleb otsida jätkuvas ebaausas konkurentsis, mis meile ja kõigile taksojuhtidele elu mõrudaks teeb ning sektori tulusid nagu kevadine päike lund sulatab. Ma ei räägi ainult nendest ametlikult turule sisenemise ligi tuhandeeurostest kuludest, mida taksojuhtidel kanda tuleb ja mille peale nn jagajad vilistavad. Ma ei räägi isegi sellest, et nagu selgus hiljutisest statistikast, siis deklareerib oma jagamistulusid vähem kui 15% nn piraatjuhtidest ning nemadki teevad seda ca 10 korda tagasihoidlikumas mahus tublimate taksojuhiga võrreldes.

Sõiduhinna kalkulatsioonid erinevad nagu öö ja päev

Pigem räägin ma sellest, et kuidas ikkagi on võimalik, et riik vaatab rahulikult pealt kahele paralleelselt tegutseva sõiduhinna arvutamise meetodile ja põhimõttele. Nimelt tundub meile karjuvalt  ebaõiglane, et ametlikult ja seadusekuulekalt oma asju ajavad taksojuhid (olgu siis nahkjopedes ja vuntides või lipsuga valges särgis ja raseeritud) tohivad sõita ainult ühe hinnatariifi ja taadeldud taksomeetriga, mis arvestab hinda seadusest tulenevalt, samas sajad sõidujagajad aga vuravad ringi nagu tahavad:  tõstavad hindu suvaliselt 2-3 korda, langetavad jälle 2-3 korda, lisavad kilomeetrile pideva ajatasu, jne. Muide, kas te ikka teate, et sõites Toompealt Viimsisse, tuleb keskmise sõidujagajaga hind kliendile tavatariifiga sõites ca 20% kallim kui keskmisele taksole istudes? Ja reede õhtuti tuleb sageli maksta topelt? Ja kui te seda teate, siis kas peate seda mõistlilkuks lubada (eeldusel, et saate ju targa inimesena aru, et see sunnib igat taksojuhti taksomeetri asmel eelistama samuti nn taatlemata „isemuunduvat“  äpimeetrit, takso asemel plafoonita sõidukit, jne.)?

Jah, taksosektor on täna olukorras, kus oma kohustust ehk seaduslikku järelvalvet mitte teostav riik on lubanud suure suuga turul uusi reegleid, kuid tegelikkuses jätkub kõik vanamoodi. See tähendab, et ühed lollid täidavad seadust ja lasevad ennast pügada, teised innovaatilised ajavad pappi kokku täies mahus reeglitele vilistades. Selles situatsioon on iga õiglane kord parem, kui seesugune ebavõrdset konkurentsi hoogustav korratus.

Härra Palling, kas te ikka teate, et taksofirmadel pole täna võimalik enam inimesi ei palgata ega niisama lepinguliselt oma brändi alla sõitma võtta, sest kes peaks tahtma sõita madalamate fikseeritud tariifidega, kui saab ka metsikult ja ilma igasuguse seadsuliku kontrollita? Kujutage ette, et samal meetodil hakataks riigikogu liimetele konkurentsi pakkuma suvaliste inimeste poolt, kes pole läbinud valimisi, pole andnud ametivannet, kuid kes soovivad näiteks ka jagada oma kogemusi riigi seadusloomes ja on hea meelega valmis teie tulude ja kuluhüvitistest sirgekslöömisest poole oma õlule võtma?  Kui te arvate, et näide oli kohatu, siis mõelge hetkeks sellele, kas on olemas seaduse eest võrdsemaid ja vähemvõrdsemaid ameteid. Või kas on olemas veel ameteid, mida riik eelistab reguleerida kuni viimse kruvi vindini (nagu taksojuhid), kuid mille kõrval julgustatakse kõiki teisi sama teenust pakkuma ilma igasugu reegliteta?

Eesti Taksoettevõtjate Liidu oleme seisukohal, et Eesti vajab kiiresti kas uut kokkuleppevedude seadust, või tuleb Reformierakonnal astuda julgelt välja ja öelda selge ning valju häälega: me ei ole veel uueks korraks valmis, täna kehtivad Eestis tänased seadused ja need kehtivad kõigile. Kõik vahepealsed keerutamised, mille hulka kuulub ka vaikmis- ja venitamistaktika, ei ole riigile auks. Ligi 5000 nii vuntsidega kui  raseeritud taksojuhti ootavad selgust, kas kruvida plafoonid maha või täita seadusi ka edaspidi. Või äkki lepime kokku, et nii kaua, kui uut seadust pole, võivad ka taksod pakkude teenust suvaliste kokkuleppehindadega? Äkki juba homsest?

16 punktine optimistlik protogoll Aegviidu valla liitumiskõnelustest ja arengukavast

Alustuseks taaskord vabandan, et jätan ülima pessimisti mulje. Aga noh selline ma kord olen).

Niisiis sai täna käidud Aegviidu vallajuhtide korraldatud humoorikal jutupuhumisel, kus muuhulgas tutvustati arengukava ja liitumikõnelusi Anija vallaga. Jube ette aiman, kuivõrd mõnigi volikogu liige ja vallatöötaja minu märkusi isiklikult võtab ja öösel magada ei saa, mõni aga otsustab mind kui rahva rahu ja helge tuleviku õõnestajat elulõpuni vihata. Jäägem ikka sõpradeks!

Et mitte mõjuda donaldtrumbilikult, püüan siinkohal keskenduda vaid kuuldud faktidele. Mõistagi esitan neid enda kastmes ehk nii, nagu ma asjadest aru sain (mitte ehk nii, nagu sooviti, et ma aru saaks)

1.       Aegviidu vald on ühena vähestest Eesti valdadest seni ajanud läbi võlgadeta, kuna pole olnud ühtegi ideed, milleks laenuraha taotleda.

2.       Tegelikult on vald alati avatud vallaelanike arvamustele ja ideedele, et võtta ette uusi ja põnevaid asju. Kuid kuna Kalled ja Malled neid eriti valda saatnud pole, pole ka vallajuhid, töötaad ega volikogu liikmed ise suurt ajusid pingutada viitsinud.

3.       Seetõttu on nii, et kunagisest 1000 elanikust on saanud tasapisi 700 ning kaugel enam see kuuesaja piirgi. Sestap olla volikogus valminud kaval plaan, kuidas ellu jääda.

4.       Ellujäämiseks otsustati alustada liitumisläbirääkimisi meist suurema ja tublima vallaga, Anijaga.

5.       Aegviidu vald olla liitumiskõnelusi just Anija alustanud, kuna kunagi 4 aastat olla juba rahvalt Tapaga liitumise kohta küsitud ja saadud vastuseks „ei“. Järelikult polnud enam mõtet uuesti küsida, tuli tegutseda.

6.       Põhimõtteliselt võinuks ju ka Tapaga kasvõi taktika huvides (ja meie hinna väljaselgitamiseks) läbi rääkida, aga sõna „tapa“ kõlab nii halvasti ja negatiivselt ja Kehra on ikkagi 4 min rongisõiduteed lähemal, seega ei hakatud liigse tööga vaeva nägema.

7.       Liitumiskõneluste käigus ei hakatud pead ka selle üle vaevama, mida ja kuidas Aegviidu oma arengus juurde võiks saada, peaasjalikult keskenduti sellele, et see olemasolevgi kohe laiali ei laguneks. Maadlejate keeli võeti kohe alguses matil käpukil asend sisse, kuid loodeti sangarlikult, et ehk õnnestub parterist vastast vähemasti salaja kõdistada.

8.       Tegelikult ikka oli ka mõni vinge asi, mida vald siis ka välja kauples. Suurim neist oli raamatukogudele minev eelarverida uute raamatute igaaastaseks hankimiseks. Kahjuks ei täpsustatud, mitusada või mitu tuhat eurot see saavutus väärt on.

9.       Teise suure võiduna (elu läheb ju ainult paremaks-sic!) tutvustati edasist veesüsteemiga liitumise odavust inimestele, kes juba on ammu Aegviidus selle hingehinna eest liitunud (tõdedes vaikselt, et tasukaalu saavutamiseks võib see tähendada veehinna tõstmist senistel veeklientidel). Kusjuures uusarendustest, kes liitumishinna langemisest võita võiks, juttu ei tehtud.

10.   Nojah, nagu kombeks, korrutati ka seekord, et senised valla teenused minevat ikka palju paremaks. Millistega neist praegalt mure on ja mis osas nad paremaks lähevad, sellest seltsimmehelikult vaikiti. Kui mitte just ehk see, et valda jääb alles sotsiaaltöötaja, muud asjapulgad hakkavad asuma Kehras.

11.   Üheks suureks murekohaks paistis olevat  10 korda suurema Anija valla ca 45% võlakoorem (suhtes eelarvesse) ja Aegviidu vastava suhtarvu puudumine. Et asi ikka liitumisel viks ja viisakas paistaks, lubati ka Aegviidule nüüd ajaloos esimest korda kiirkorras laenu võtta ja kulutada see kooli katuse remondiks. Vähemasti näilinegi võrdsuse loomine, sest sellist võimlaust enam kunagi ilmselt ei tule......

12.   Muide, kuigi on ilmselge, et uues liitvallas lähtutakse investeeringute, haridusasutuste töö jms tagamisel ikka ka tänasest Aegviidu valla arengukavast, mööndi samas, et mingit garantiid pole, kuna 2/3 või ¾ uue liitvolikogu häältega võib asjakesed kenasti kohe pärast liitumist ümber otsustada. Ja uues 19 liikmelises volikogus oleks hea kui Aegviidu volinikud saaks 2-4 kohta. Et neli kohta, muide annavad Kehra kontrolli all olevas volikogus vähem kui 25% häältest (millega õnnestuks ehk kuidagagi oma investeeringuvajadusi kaitsta), soovitati aegviidukatel teha ka sõpru ka Kehra ja Alavere rahavasaadikute seas. Näiteks kosides sealtkandist omale mõni rikkam korteriühistu esimehe tütar.

13.   Aga kui ikkagi kipuvad meilt kooli ära võtma, vms, siis oli vallal ka olemas rahustav tabletike: „seda on väggga raske teha“, kõlas korduvalt peamise argumendina.

14.   Ja üldse, soovitati ka siinkirjutajal vähem pessimist olla, sest tegelikult on ju vallal suuremas koosluses vaid võita. Mida ja kuidas, seda targu taas ei täpsustatud. Aha jaa, juttu oli ju suuremast laenuvõimekusest ja ühekordsest 300 000 eurosest liitumistoetusest (kolmandik valla aastaeelarvest), mille eest tuleb türkkida uus valla nime kandvaid silte ja infovoldikuid.

15.   Lõpetuseks mainiti uhkusega, et kuigi kõik on niikuinii juba targemate ajudega paika pandud ja ära otsustatudki, siis näidatakse pööbli suhtes üles üllameelsust ja kutsutakse nad kolmel oktoobrikuu päeval liitumisele „jah“ või „ei“ ütlema. Et kui tuleb „jah“, siis saavad vallajuhid kõnelusteks kamaluga uut indu juurde, kui aga „ei“, siis õnneks pole see seaduses ette nähtud küsitlus volikogu jaoks siduv..

16.   Oleksin juba unusutanud: uus vald vajab ka nime. Selgus, et võib pakkuda nii Kõrvemaad kui Anijat aga soovitavalt mitte Aegviidut. Ja üleüldse pakkugu mida tahavad, niikuinii hääletavad Kehra elanikud oma lemmikvariandi kehtivaks.'

Kui paaritunnine nii hästi alanud ja lõpuks kontrolli alt väljuda ähvardunud koosolek läbi sai ja liitumises ja selle garantiides kahtlejad maha rahustatud, siis igaks juhuks süüa ei pakutud, joogist rääkimata. Et äkki läheb veel kähmluseks, mine neid ürginimese ajudega inimesi tea. Igal mehel oli vaba inimesena voli saba sorus või lipp püksis isekeskis kodus neid teemasi edasi arutada. 

Tänan siis minagi vallajuhte suure pingutuse eest. On tõesti, mille üle mõelda!

Primitiivne unistus: kui tõstaks Aegviidu elanike arvu viiele tuhandele?!

Tänan iga silmapaari, kes utoopilisele pealkirjale vaatamata edasi vaevusid lugema. Siinkohal tahaks vaid pilduda mõtteid viisil, mida tavapärane raamis mõttelaad meile ei paku. Olen oma professioonilt just sedasorti keeruliste ülesannete lahendaja läbi mitmekihilise turunduse- ja kommunikatsioonimaatriksi, seetõttu ei võta see ideede loopimine mult ka just liiga palju energiat. Ei midagi reaalset, rahunege!  Laske mul unistada!

Niisiis: kui võtaks eesmärgiks kasvatada Aegviidu 5000 elanikuuga vallaks? Ja arutleks, mida selleks tegema peaks. Esmalt aga tahaksin rahustada neid, kes juba hirmuga ette kujutavad, kuidas rahulikust metsarajoonist (oih, kui palju seeni, kõik korjamata!)võiks üleöö mingi idiootliku agitatsiooni tulemusel kujuneda ülerahvastatud kärarikas asula, kus kellelgi enam komfortaabel elada ei ole. Tõsi, ma usun, et vald ja ümbruskaudsed metsad peaks umbes 20% oma pinnast eramutele kinkima ja et Aegviidu keskusesse tuleks tõepoolest rajada suuremad kauplused, kohvikud, restoranid ja parkimisalad, kuid muus osas võiks rahu ja rahulolu jääda samaks. Ainult et valikuvõimalusi, mida oma päevaese ja öise ajanatukesega peale hakata ja kui kvaliteetselt seda kulutada, tekiks märkimisväärselt juurde.  Skeptikutele: muide, ega ka mina pole nii kindel, et ma väga tänasest suuremat Aegviidut tahakski, kuid vähemasti mõtteharjutusena võiks selle ju läbi mängida. Kui muud kasu pole, saaksime korraks ette kujutada, et oleme elanike arvult sama suur kui Tapa ja topelt suurem Kehrast, ega peaks oma asjade otsustamist neile ära kinkima!

500 uut eramut, 14 kortermaja, kümned ridaelamud

Alustaks siis sellest, et kujutaks ette, mida tähendaks ca 10 kordne elanike arvu tõus praktikas. Eeldades, et täna elab igas eramus keskmiselt 2-3 inimest, siis esimest kasvuvõimalust näeksin selles, kui vanainimeste kõrvale ja asemele tuleks rohkem noori, kes tahaks oma lapsi kasvatata looduslähedases keskkonnas. See võimaldaks elanike arvu ilma lisaehitusteta tõsta 30-50% noorte ja laste arvelt. 700lt 1000ni.

Teise tuhande jaoks tuleks juba hakata metsa raiuma. Kui luua juurde 1500 ruuduseid krunte, mis asuksid 20-25 gruppidena ca 4ha aladel ja selliseid alasid oleks tänasel Aegviidu territooriumil 10, siis saaksime juurde ca 1000 inimest (kokku 250 maja, igas 4 inimest). Oluline on nõrganärviliste jaoks rõhutada, et kui järgida planeerimisel Soome kogemust, kus linnad ja asulad on sageli peidetud metsadesse ja järve kallastele 5-10 km pikkuselt (Aegviidu mõistes siis näiteks võiks teekesed keerata sisse juba Kõrvemaa spordikeskusest alates ja neid võiks jaguda ka teisele poole Nelijärvet), siis keskuses poleks ülerahvastust tundagi.  Kokku oleks inimesi meil siis 2000.

Kuid teatavasti on Aegviidul kasutada vaid 12 ruutkilomeetrit maad. Niisiis tuleks paratamatult kasvu nimel alustada läbirääkimisi Jäneda kandi rahvaga, võib-olla ka Anijaga, et näiteks Pillapaluni piire nihutada. Eduka kauplemise tulemusel juurde saadav täiendav 12 ruutkilomeetrit mahutaks metsade vahele teist samapalju uusi eramaju (veel kümme rajooni 250 maja kokku 1000 inimesega). Kokku siis juba 3000.

Ja lõpetuseks tuleks mõelda ka neile, kes ei taha elada eramutes, vaid eelistavad paariselamuid, kortereid, jms. Piisaks  seitsmest kolmekorruselisest kokku 27 korteriga majast Aegviidu keskuse läheduses ja teisest seitsmest Jänedal, et saada kokku veel 1000 inimest. Ongi 4000 nagu niuhti koos! Viimase puuduoleva tuhande hajutaks ma paaris- ja ridaelamu tüüpi majadesse, mida rajaks kokku 20 erinevasse eramute piirkonda. Igaühte 3-4 maja. Saaksime juurde ca 240 korterit, igaühes 4 inimest. Ja ongi 5000 käes.

Kas vald julgeb unistada!?

Unistada on lihtne. Aga me kõik teame, et selleks, et midagi ehitada, on vaja kahte asja. Need on valla valmisolek visiooni, usu ja planeeringute näol ja uute inimeste valmisolek Aegviidusse elama tulla. Viimased tahavad tööd. Olemasolevate elanike vastuseisu ma hetkel kaardistamisväärseks ei pea!

Kujutame ette, et vald on julge, visionäärlik ja suudab oma osa ära teha. Kust tuleks siis inimesed ja kuidas neid selleks motiveerida? Niisiis on küsimus, kui paljud neist rajatavatest eramutest ja korteritest on mõeldud puhkuseks, kui paljud igapäevaseks elamiseks. Pakun umbes, et üksnes puhkamise otstarbel soetatud omandid katavad 10-20% ulatuses juurdekasvu. Ülejäänud 4000 inimest tahavad, et neil oleks mugav kas Aegviidus töötada või siis siit tööl käia. Võimatu? Kui unistada ühest suurest saapataldade tehasest, siis küll. Aga õnneks pole me oma unistustes piiratud!

Pole saladus, et Eestis toimub mitmesuunaline ja mitmekihiline tööjõu liikumine. Mitte üksnes  Tallinna suunal. Loovamad ja ennast juba kindlustatud inimesed suunduvad ka Tallinnast välja, tagasi loodusesse. Mitte ainult mere äärde prestiizi ja tuult nautima, vaid isegi Kagu-Eesti elektriliinideta pärapõrgusse. Kusjuures, kui vaadata näiteks muude riikide nagu Rootsi näiteid, siis teatud hetkel piisavalt kiire ja tiheda liiklemisvõimaluste juures on enam kui võimalik, et just pealinna ülerahvastus ja kõrged kinnisvara hinnad peletavad noori peresid sadade kaupa kuni 100km kaugusele väikelinnadesse (loogika, et saaks 30-60 minutiga tööle ja koju näiteks rongiga või kiirteed mööda). Kui siia juurde lisada, et 10 aasta pärast on töökohtade struktuur juba nn üle interneti tehtavate tööde kasuks, kerkib silme ette tänane Holland, kus inimesed käivad isegi panka tööle 2-3 nädalas ning elavad-töötavad pigem kodust.

Aegviidu on täna absoluutselt turundamata piirkond, seetõttu pole võimalik hinnata, kas ja mis argumendid millistele elanikkkonna kihtidele nende ligitõmbamiseks mõjuksid. Kuid julgen pakkuda, et kui võimaldada kinnistuste ja korterite hankimist ca 50% soodsamalt kui pealinnas samaväärse eest küsitakse, oleks see igal juhul argument.

Pooled töökohad Tallinnas, pooled Aegviidus

Tagasi töökohtade juurde.  4000 elanikku tähendaks ca 2000 puuduolevat töökohta. 100 leiaksime hotellide, restoranide ja kaupluste avamisest.  Vald,  selle infra hooldus, kultuuri ja hariduse jms neelaks 100. Kibekiire elamuehitus tooks juurde töökohti ehitusel. Vähemasti 100. Väiketootmine, puidutööstus, jms annaks veel 100. Puhkekülad, matka, jm teenused veel 100. Aga ikkagi on õhus veel 1500 töökohta. Nüüd tuleks mõelda realistlikult: 1000 inimest hakkab niikuinii käima tööl Tallinnas, sest seda saab teha sama mugavalt või mugavamaltki kui Viimsist kesklinna sõites! Ülejäänud 500le pakuks võimlaust töötada Eesti Keskkonnaministeeriumis, mis  on üle toodud Aegviitu, Eestimaa Looduse Fondis, Keskkonnahariduse keskuses, PRIAs, vm. 

Ja kui olla päris aus, siis ma püüaks Aegviitu rajada ka 1-2 tõelist unikaalset rajatist. Miks mitte alustada siis loodusressurssi aluseks võttes uudset mahedat metsasaaduste tootmise tehast?  Miks mitte koondada siia Eesti ja Põhja –Euroopa suurimaid alternatiivravi (looduslähedase ravi) keskusi, mille rajamiseks saada toetusi Hiinast, jm? Ja kui veel rääkida spordist, siis oleks tarvis vaid ühte suurt unikaalset SPA-saunakompleksi metsade vahele, et anda tööd veel 100 inimesele.

Kas pea käib juba ringi?! Muide, ma ei tee sugugi nalja vaid usun, et nii ühe piirkonna arendus  käima peakski. Aga see selleks.

Kuidas turundada?

Olgu, aga kust alustada. Mina alustaks sellest, et laseks kõigepealt meie peadest lahti mõtte, et keegi ei taha Aegviitu tulla. Teiseks unustaks hetkeks läbirääkimised valdade liitmiseks. Ja mõtleks korra, mis tüüpi inimesed võiks ikkagi tahta Aegviitu tulla. Siis aga võtaks kätte ja rajaks Aegviidu ja Põhja-Kõrvemaa turundamise keskuse ning hakkaks välja mõtlema sõnumeid ja kampaaniaid,mis erinevaid inimesi kõnetaks.  

Alustagem sellest, et promogem endid iga päev mööda Piibe maanteed kulgevale enam kui tuhandele sõidukijuhile, et neil tekiks kihk korraks sisse keerata. Edasi: kui meil oleks iga kuu pakkuda välja üks lahe kontsert või laat, suudaksime aastas enda juurde meelitada 50 000-100 000 inimest. Ka neile võiks me oma plaane ja unistusi julgelt esitleda. Kui siis võtta ette spordirahvas ja muuta Kõrvemaa üritused Aegviidu-Kõrvemaa ühisüritusteks, lisades jooksule, rattale, suusale ja taldrikuheitmisele muid atraktiivseid formaate, mis algaks ja lõppeks Aegviidus, saaksime juurde veel mõnikümmend tuhat klienti. Siis võiks juba korraldada seente, mustikate ja pohlade korjamise võistutalguid Aegviidu karikatele, pakkuda tuhandele tallinlasele välja tasuta 100 hektarit metsa või põllumaa kasutust isiklike mahesaaduste kasvatamiseks  (100rm inimese kohta, vms). Nojah, ja meenutades kunagist nõuka-traditsiooni, võiks taastada ka suuremate asutuste puhkekülade traditsioonid, pakkudes neile aga mitte enam kogu küla rajamise materiaalset raskust kleenukesi rahakotte kurnama, vaid müüa näiteks igale asutusele suvel 2 nädalat ja talvel 2 nädal  ca 200 kohalistes kaasaegsetes pisikämpingutes, mida nad omakorda ise meeskonnatöö harjutusena kordamööda ehitamas käiks. jne, jne.

Siis tuleks need inimesed endaga siduda. Iga inimene, kes siis satub, võiks saada ID kaardile digitempli, võiks saada püsikliendina klubiliikmeks, võiks sattuda positiivselt mõtlejate võrgustikku, võiks saada järgmise Aegviidu ürituse pealt 10% hinda alla, võiks saada iga 10 ürituse tasuta, võiks saada korterit või krunti ostes eelise krundi valikuks, jne, jne. Peaasi, et tahaks tagasi tulla ja pärast ka elama jääda!

Aegviidu on etem igast mererannast

 Aga kõik need on detailid, mida juba iga konkreetse turunduskampaania korral kaaluda. Uskuge, Aegviidul on kordades suurem sanss saada tõmbkeskuseks just loodust, tervist, sporti, perekonda ja arengut väärtustavate inimeste silmis, kui sadadel meist tuntumatel linnadel ja asulatel üle Eesti. 

Kuna kolisin Aegviitu ise alles mõne aasta eest, müües eelnevalt maha nii tervet korrust katva korteri Tallinna kesklinna ühes ihaldusväärseimas asumis kui maja Jägala jõe suudmes imelise liivarannaga Ihasalu lahe ääres, siis võin need väärtused üle nimetada: kiire ja ülimugav ühendus linnaga, rõvedate nõukaaegsete elamurajoonide puudumine, piiritu harmoonia loodusega ilma liigse külma meretuuleta, igapäevast elukorraldust toetav piisav infa( kool, lasteaed, poed, staadion, apteek, perearst), sõbralikud ja avatud inimesed.  Ma ei tea, kas neid eestlasi, kes hinges sama ihkavad, on just 4300, kuid keegi ei keela meil endid promomast.  No seda muidugi vaid juhul, kui me 5000 pealiseks kasvada ja ise otsuseid vastu võtta tahame!

Aga ma usun, et kui püüda taga ajada mitte vaid eluheidikuid ja neile tööd otsida, vaid positsioneerida oma valda teadlikult kvaliteetpuhkuse ja -elukeskkonnana, siis polekski ehk mingi ime, kui suvalisel 2025 aasta kolmapäeva õhtul pärast väsitavat seenekorjamist ja jooksutrenni võib kogu perega elavat mustanahaliste jazzmuusikte kvartetti kuulama minna jala või jalgrattaga vaid 1km kaugusel asuvasse kohalikku sushirestorani.

No selline utoopiline unistus siis! Kes viitsib, vaidleb vastu!

Halduskorralduslikust ühteheitmisest esimese vastutulijaga

Hiljuti potsatas minu postkasti ülekutse Aegviidu vallvalitsuselt: aita uuele ühendvallale leida nimi! Olin pehmelt öeldes sellisest pöörudmisest üllatunud, sest mitte kunagi varem pole minu postkasti saabunud ühetgi meili, mis kutsuks üle arutama, kas ja kellega ja miks on Aegviidul mõtekas ühineda.

Asja lähemalt uurides sain vastuseks, et asi on ju sisuliselt juba otsustatud: et niikunii tuleb liituda ja kuna haldusreformi idee on liituda tõmbekeskuse ehk pealinna poole, siis järelikult tuleks liituda Anija vallaga. See tähendab Kehrat. No olgu, mõtlesin, aga mis on meie platvorm, milleks me liitume? Mida uus liit meile annab ja mida võtab? Kus on see analüüs? Vastus oli sarnane: praegu lihtsalt vallad liituvad ja kuna uusi ideid pole, siis  kõik jääb nagu enne. Et eks pärast valimisi paistab. Paistab siis mis?

Tegelikult olen ka mina suht passiivne vallaelanik, ei viitsi reeglina kaasa rääkida. Põhjus nimelt selles, et tavapäraselt kaasab vald elanikud kampaanikorras mingi tühise ehk tähtsusetu asja arutamisse nagu näiteks nimi, kivi, vms. Põhimõttelielt võib ju aru saada, et ülalpool arvatakse kogemusele tuginedes, et ilmselt keerulisemad skeemid inimesi ei huvita. Kuid olles oma elus aidanud korraldada erinevaid edukaid valimisi üle eesti erinevatele poliitilistele grupeeringutele, tean ka imehästi, et sageli tahetaksegi magusamad otusused võtta vastu segamatus vaikuses.

Vähemasti seekord tärkas minus vaist, mis samuti kogemusele tuginedes teadis mulle kõrva sosistada, et pärast Kehra suuruse magalaga liitumist ei ole Aegviidul alles enam ühtki trumpi, millega seista oma arengu eest, võideldes ühise eelarvenatukese pärast sootuks teistsuguse maailmaatega inimmassiga. Meie maksud rändaks suurde potti ja ilmselt saaks sellest tulevikus Kehrasse rajada ujulaid ja kultuurimaju, Aegviitu aga ehk veel ühe kiigeplatsi. Nn proportsionaalselt ja JOKK põhimõttel. Olen omal ajal Jõelähtme valllas Neeme külje all elades seda juba kogenud: valla asju otsustati Tallinna laia kämbla alla asuva Loo elanike häältega. Ja see polnud sugugi jätkusuutlik hääl kaugematele valla nurkadele.

Saage palun õigesti aru, ma pole selle vastu, et vallad liituks. Aga mind ei rahulda seisukoht, et me peaksime halduskorralduslikult ühte heitma esimese ettejuhtuva kaaslasega vaid seetõttu, et juuste juuri närib hirm sattuda sundabielusse sellesama juhusliku vastutulijaga. Sõbrad, ärgem kartkem sundliitmist! Ma olen enam kui kindel, et kui riik peaks jõudma sundliitmisteni, tähendab igaüks neist riigile pikka ja kulukat kohtuteed rahulolematute valdadega, kes on kaotamas õigust omi asju ise otsustada. Ja kuniks me ei räägi valdadest, kes endaga toime ei tule, teenuseid pakkuda ei suuda, vms, on ka reaalne, et kohtud hakkavad selliseid sundliitmisi põhiseaduslikule printsiibile tuginedes takistama.

Kui nüüd hirmud maandatud, võiks astuda veelgi sammukese tagasi ja küsida, mida me liitumiselt saada tahaks. Ma julgen pakkuda, et vähim, mida nõuda, on Aegviidu arnegukava jätkuv täitmine ja selleks vahendite leidmine. Kuid kui me arvestame, et oma potentsiaalilt on kunagi ühe suurtööstuse ümber koondunud Kehra võrreldes Aegviiduga pigem surev kui arenev piirkond, saame aru, et Kehra vajab meid rohkem kui meie neid. Seda muidugi juhul, kui Aegviidu võtab ambitsioonikalt ette ja arendab ennast Tallinna lähimaks ja popimaks looduslähedaseks puhkepiirkonnaks koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Vähemasti võiks see olla liitumisläbirääkimiste alguspunkt.

Teine oluline küsimus on, kas meil on alternatiive. Nagu näha, siis on. Esiteks Tapa. Võrreldes Kehraga on Tapa puhul tegu selgelt perspektiivikama piirkonnaga, kuna just sinna suunab riik oma kaitseeelarvest suure osa. Ja sellest rahast Tapa ka mühinal kosub. Julgen prognoosida, et 10 aasta pärast on Tapa eelarve kolmekordne, Kehra oma aga pigem tänases mõõdus. Lisaks on Tapal kasutada sadade välissõdurite füüsilist rammu, olgu siis talgute vm läivimiseks, mida Aegviidul kahjuks pole. Need on spekulatsioonid õhust, mingit ennustusmudelit mul peale iskliku loogika pole. Aga kuna ka muid analüüse pole, siis miks mitte spekuleerida!

Kuid Kehra ja Tapa ei ole tegelikult ainsad variandid. Kui vaadata ringi, võiks möönda, et Aegviidu oma perspektiiviga sobiks kõige paremini kokku teatud küladega nii Anija kui Tapa vallas. Püüdes Jäneda Tapa alt lahti haakida ja liita veel ka Ambla, Käravete ja miks mitte Albu valla lõunast ning mõned külad Tallinna ja Aegviidu vahelt Anija vallast, saaksime paljuski palju atraktiivsema ja homogeensema piirkonna, kus saadaks ühistest arenguvajadustest selgemini aru. Kas keegi täna neid läbirääkimisi peab? Või oleme leppinud olukorraga? Et tulgu, mis tuleb?

Mida teeks mina Aegviidu valla kingades täna? Kasutades talupojalikku loogikat, jätaks ma alustuseks sundliitmise mure koheselt ukse taha. Siis võtaks ette valla arengukava ja püüaks iga plaanitud objekti rajamise ja rahastamise välja pakkuda ühise uue valla liitumislepingusse. Ja kasutaks seda hetke ka korraks endalt küsimiseks, et äkki tuleks rikkama vallaga liitumisel koheselt ka oma soove paarikordistada?! Et miks ainult võimla, kui saaks ka basseini.  Seejärel käiks selle nägemuse välja nii Tapale kui Kehrale kui ka üksikutele asumitele meie ümber. Vastu küsiks nende aregukavu, analüüsiks ühisosasid ja erisusi.  Ja siis formuleeriks oma pakkumised selliseks, et just need partnerid, kes meie arengut enim mõistavad ja toetavad, satuks läbirääkimiste laua taha. Kuid see pole kõik. Liitumisel tuleks ka kokku leppida selles, et ühinemisleping saab aluseks ühtse uue valla arengukavale ja selle eiramine ükskõik millises punktis muudaks õigustühiseks ka liitumise. See lukustaks paljud otsused ja sunniks tulevasi rahvasaadikuid oma eelkäijate leppeid austama. Veel lisaks ma ükskõik kellega liitudes sisse korra, kuidas üheks valmisringkonnaks muutuvas piirkonnas tagada erinevate piirkonade esindajate kaasatus. Siinkohal tuleks juba kaasta juristid, kuid on selge, et kui sellest punktist täna üle libiseda, saame pärast järgmisi valimisi ja uusi prioriteetide sättimisi vaid nurgas nuuksuda.

Ma olen liiga kogenud selleks, et mitte teada vallajuhtide kiusatusest leppida liitumisel kokku vaid oma sooja koha säilimises. Mitte, et see oleks mul fakt Aegviidu ja Anija kohta, kuid see on üleüldine praktika. Väga tihti ollakse nende polstriga taburetikeste eest valmis oma rahva huvi peenrahaks vahetama. Mäletan, kuidas Tallinn surus omal ajal Jõelähtmele Rebalasse linna prügilat ja „jah“ sõna saamiseks piisas vaid sellest, et prügilat rajav firma paar korda vallajuhte Saksamaa vahet sõidutas ja hea- paremaga nuumas. Kui siis rahvas küsimuse tõstis, et ok, saame omale Tallinna prügi koos keskkonnariski, kajakate ja haisuga, aga et mis me vastu saame, leppisid vald ja prügila rajaja kokku 6km mittekuhugi viiva kruusatee (Rebala-Kallavere) ühekordses asfalteerimises, mid kasutab päevas umbes 50 autot niisama ringiuitamiseks endiste fosforiidikaevanduste vahel. Sõbrad, see oli puru vallaelanike silma, mitte soov valla huvides tulevaselt miljoniprojektilt korralikku andamit välja kaubelda! Needsamad riksid hõljuvad üle Eesti iga valdade liitumis kohal.

Kokkuvõttes: Aegviidu ja Põhja-Kõrvemaa on liiga suure arenegupotentsiaaliga kohad selleks, et nende üle otsustamine jätta viiekorruselise kortermaja neljanda korruse töötule Sashale. Igati väärikas ja endast lugupidav oleks esitada kõigile ümbritsevatele kavaleridele oma läbimõeldud ja kaalutletud tingimused  nii põhimõtete ja väärtuste klappimisele kui kaasapandavale kaasavarale. Sest kui me täna ei liitu, ei kaota me niikuiinii midagi. Ja kui tuleb sundliitmine, siis saab selle tõenäoliselt kohtus edukalt vaidlustada. Ja kui ka ei saa, oleme vähemasti võitnud aega enda soovide setitamiseks. Samal ajal aga miks mitte pidada plaani teiste väiksemate ja meie arengust enim võitvate asumitega? Keeruline? Aga kes ütles, et valla juhtimine peaks kerge olema?!

Või mis siis on ikkagi Aegviidu valla plaan? Tahaksin väga loota, et kõik mu kahtlused ja kriitika tühjaks osutuksid ja siinsamas leheveerul kuu aja pärast valljuhtide suurepärasest plaanist lugeda saaksime!

Lyonessist ja soovitusturundusest laiemalt ehk kuidas vältida pettumist

Paari nädala eest telesaates Radar plahvatanud lugu sellest, kuidas grupp kuulmispuudega inimesi pettus soovitusturunduse abil levivas maailma suurimas ostukogukonnas Lyoness, on hea õpikunäide ükskõik millise soovitusturunduse firmaga lävimiseks.  Loodan, et aitan paari näitega tulevikus ära hoida suuremaid apsakaid kui seekordne kurtidepoolne  ca 2000-2500 euroga altminek. Olen aastate jooksul puutunud kokku mitmete soovitusturundusel baseeruvate  firmaga

turunduskommunikatsiooni nõustajana, teiste seas ka Lyonessiga. Ühegi soovitusturunduse firma klient ega edasimüüja ma pole, seega isiklik huvi udu ajamiseks puudub. Küll aga olen pidanud end nende firmade hingeeluga üsna hästi kurssi viima. Siiski, siinkirjutatu on minu subjektiivne arvamus.

Kas soovitusturundus on kahtlane äri?

See on enim mulle kõrvu kostunud küsimus. Kui üks koolitusfirma eelmisel aastal selleteemalist konverentsi soovis korraldada, et soovitusturundusest ja telefonimüügist kui normaalsetest ja teatud ärimudeli puhul otstarbekatest nähtustest rääkida soovis, ei julgenud enamik selle valdkonnaga tegelevaid inimesi isegi mitte esinema tulla – ilmselt tunnetavad, et neid ei armastata.

Siiski on maailmas sadu soovitusturundusel baseeruvat firmat, kes müüvad tublide ja vähemtublide agentide vahendusel lilledest pesuvahenditeni, kööginõudest tolmuimejate ja mahladeni, toidulisanditest raamatute ja prusskatõrjevahenditeni. 

Avon, tuntud kosmeetikafirma, on ehk enimtuntud. Paljude nende firmadega käib kaasas hulk müüte ja vandenõu teooriaid nende kahjulikkusest, ülespuhutud hinnast, agressiivsusest, jne.  Tegelikkuses on see tavaline alternatiiv poe-või turumüügile, kus ei ole võimalik või ei taheta toote reklaami ja turundusega võtta liiga suuri riske või tähelepanu.

Lisaks kaine majanduslik arvestus: poed võtavad tavaliselt suurema vahendusprotsendi kui üksikud agendid, samuti pole vaja suurt reklaamieelarvet. Soovitusturunduse kaudu võib põhimõtteliselt müüa, mida iganes. Fakt, et mõni tuttav sulle seda väikese omakasu nimel soovitab, ei muuda ühtki müüdavat kaupa ega teenust kahtlaseks. Minu kogemus mitme tervisetoote, näiteks Foreveri ketis

müüdava puhul, on pigem vastupidised: need tooted on tegelikult  päris head ja kvaliteetsed.

Samal ajal on soovitusturunduse üks nõrkadest kohtadest asjaolu, et meile pakuvad kaupa/teenust meile emotsionaalselt lähedased isikud. Ja teevad seda tavaliselt ajal, mil me pole ennast „poodiminekuks“ häälestanud. Ja see võib olla ebameeldiv kogemus.  Mõnigi vähem delikaatne agent on sedaviisi kaotanud suurema osa sõpru.

Teine miinus on võrreldava hinna puudumine, mistõttu võivad soovitusturunduse kaudu müüdavad tooted olla oluliselt kallimad poeriiulitel lebavatest analoogidest. Võivad, aga ei pruugi. Sest inimesi saab reeglina vaid petta ühe korra.

Kolmas selle müügistiili miinus on aeg-ajalt asjaolu, et soovitusturunduses tegutsevad meie tuttavatest agendid pole enamasti firma ametlikud palgalised esindajad, mistõttu sõltub nende tulu otseselt kas müüdud kogustest ja viimane kaudselt ka liitujate arvust ning just seetõttu võivad nad toote tegelikkusest atraktiivsemaks rääkida. Selle vastu aitab ISESEISEV firma ametliku veebilehe ja toodet tutvustavate materjalidega tutvumine. Siiski - tavaliselt on soovitusturunduse agentide puhul tegu palju teadlikumate ja professionaalsemate müüjatega kui suvalises tavapoes töötavad müüjad seda on. Kui suudad olla tähelepanelik ja kontrollida, kas müüdaval tootel on olemas ametlikud sertifikaadid, mida on tunnustanud Eesti riik (tarbijakaitse, toiduamet, tehnilise järelvalve, ravimiameti, jt), siis võid ka rahus neid tarbida.

Kas Lyoness on püramiidskeem?

Nüüd siis lähemalt Lyonessist, kuigi sama analüüs kehtib ka teiste firmade puhul, kes soovivad teid kaasata mitte vaid tarbija, vaid ka edasisoovitajana. Kas ta on püramiidskeem? Püramiidskeemiks peetakse sellist ärimudelit, millega liitumisel eeldatakse liitujalt rahalist panust, tavaliselt suuremat investeeringut. Samuti on skeemi tunnuseks asjaolu, et inimese teenistus hakkab kasvama uute inimeste liitmisega (kes kõik samuti maksavad liitumistasu). Sellise skeemi puhul on ilmne risk, et sissepandud raha ei pruugi inimene enam kunagi tagasi saada. Sest liitujate hulk võib pidurduda, omanikud võivad kogutud rahaga jalga lasta, vms.

Erinevalt Herbalifeist või Avonist ei tooda Lyoness midagi, vaid üksnes vahendab tarbijaid ettevõtetele. Samuti olen korduvalt kontrollinud, et Lyoness ei küsi ka liitujatelt raha liitumise eest. Seetõttu pole ka midagi kaotada, pole millegagi riskida. Järeldan, et tegu ei saa olla ohtliku püramiidskeemiga, kus investeeritud eurod võivad ühel hetkel haihtuda. Samuti ei teeni Lyonessi soovitajad mingit raha teiste inimeste liitmiselt. Kui see oleks teisiti, poleks tänaseks juba 12 aastat kokku 46 riigis ja mitutkümmend tuhandet ettevõtet kaasaval firmal avalik tegutsemine võimalik. Nad istuks trellide taga.

Kust siis tuleb raha Lyonessi süsteemi, mis motiveerib soovitajaid-agente selles äris tegutsema? Süvenedes saab selgeks, et see on vaatmata keerukale pealispinnale üsna lihtne: Lyoness ostab tänu suurele klientide arvule (üle 5 miljoni inimese) ettevõtetelt nende tooteid ja teenuseid hulgikliendi soodustusega ja suunab saadud raha omakorda klientidele pakutavatesse soodustustesse, soovitajate vahendustasuks ning heategevusse. 100% Lyonessi süsteemis keerlevast rahast saabub sinna ettevõtetelt, kes annavad ära teatud protsendi igalt Lyonessi kaardiga sooritatud ostult. Näiteks kui keegi ostab Sportlandi kinkekaarte 100 euro eest Lyonessi kaardiga, siis annab Sportland ( näites kasutan suvalisi numbreid, sest Sportlandi lepingu detile ei valda) selle eest ära 10% ehk 10 eurot, millest 3 eur läheb kohe tagasi ostjale, 2 eurot läheb Lyonessile ja osa heategevusfondi, veel 0,5 eurot kaardi soovitanud isikule ja sama palju ka tolle soovitajale ning ülejäänud 4 eurot muundub punktideks.Need aktiveeruvad uute lisasoodustustena ostumahu kasvades klinetidele ja ka lisateenistuseks usinamatele soovitajatele. Lühidalt: mida rohkem Lyonessis on inimesi, kes kasutavad soodustuste ja hüvede saamiseks elektroonilist kaarti, seda suurem on nende ühine käive (2014 aastal ca 3 miljardit eurot) ja seda rohkem raha liigub kõikidele süsteemi osapooltele.

Kas Lyonessi võib usaldada?

Seda küsimust küsitakse samuti pea iga soovitusturundaja kohta. Minu väide on, et alati tuleb kõiki ärilisi lubadusi korrutada tõepärasuse koefitsendiga. See kehtib nii tarbimise kui edasisoovitamise osas. Lyonessi puhul on hea asi, et 99% nendega seotud ettevõtetest saab koheselt 2%- 5% raha tagasi. See laekub automaatselt kliendi Lyonessi kontole ja lisab kindlust. See on maast leitud raha. Kui summa jõuab 5 euroni, siis edastatakse see kliendi pangakontole. See on kindel kaup.

Keerulisemaks läheb see osa, mis puudutab nn Shopping Pointide kogumist. Olen aru saanud, et kokkuvõttes on aja jooksul tarbimist kasvatades võimalik jõuda välja oluliselt suuremate

soodustusteni. Kuid see on lubadus neile, kes viitsivad rohkem kaasa mõelda. Kaotada pole aga taas võimalik, kuna raha tuleb mitte inimeselt ega ka mitte Lyonessilt, vaid siiski tavalistelt partnerettevõtetelt. Nagu näiteks Sportland. Selle eest, et olete sealt midagi ostnud.

Kuna Lyonessi puhul on tegu juba 12 aastat Euroopas ja maailmas tegutsenud firmaga, siis võib järeldada, et nende ärimudel ei ole suunatud kiirele kasumile ja sellega jalga laskmisele! Samuti räägib Lyonessi elujõulisuse kasuks asjaolu et nad ise midagi ei oma ega tooda, vaid valivad vaid uusi ja üha usaldusväärsemaid partnerkauplusi. Seega on riskid hajutatud.

Kuid nagu ikka, tuleb teatud ulatuses alati olla valmis selleks, et üks või teine ettevõte pankrotistub. Kui see peaks juhtuma Lyonessiga, siis tuleb olla valmis, et sinna jääb kinni teatud hulk sooduspunkte ja kuni 5 eurot.

Kuidas oleks kurdid saanud vältida pettumist?

Nüüd siis kõige delikaatsema teema juurde. Väidetavalt pakkus Lyoness kurtide kogukonna esindajatele liitumist 2300 ja 2500 euro eest. Varem on ajakirjanduses räägitud ka  500 ja koguni  5000 eurost, mida liitujatelt küsitakse.  Näidati ka videolõiku vastavast koolitusest, kus koolitaja selliste numbritega (2500 eur) opereeris. Kas kurte peteti?

Väidan, et ei petetud. Nii Lyonessil kui ka mitmed teised soovitusturunduse firmad motiveerivad oma liikmeid rohkem tarbima ja pakuvad selle pealt suuremaid soodustusi. Samuti motiveeritakse soovitamisest huvitunud eraettevõtjaid, kes üldjuhul on ka ise tarbijad, kaasama süsteemi uusi inimesi. See on iga äritegevuse alus. Nii oli ka Lyonessis mõeldud välja nn kuldkliendi staatus, kuhu on võimalik tõusta vaid läbi suurema ja sagedasema tarbimise partnerkaupluste juures.  No käid näiteks piima-leiba ostmas iga kord Maximas, mitte pooltel kordadel Maximas ja pooltel Selveris.

Samuti liidetakse esmapilgul keerukasse konstruktsiooni soovitajate (kes soovitas kedagi teist Lyonessiga liituma) alla reastunud klientide käive. Kuigi esmapilgul keeruline, pole see siiski kõrgem matemaatika:  kui ostad ise“ õigetest“ poodidest ja ostavad need, kellele kaarti soovitasid, siis kasvab kaupluste läbimüük ja koos sellega ka kaupustelt ümberjagamiseks saadav hulgisoodustuse maht. Kõik osapooled saavad rikkamaks.

Eraettevõtjatel-soovitajatel, kes ihkavad kiirendada enda jõudmist kuldkliendi hüvedeni ja teenida soovituste pealt juba korralikumalt, piisvab vaid tormata poodi oma sääste kulutama ja naabrite juurde tasuta liitumist pakkuma. Kes aga ei malda oodata või kellel pole võimalik kohe poest nii palju asju koju tassida, saab osta poodide kinkekaarte. Seesama detail , mis omane samuti paljudele soovitusturunduse firmadele (osta ise rohkem, tarbi ise või kingi edasi) on olnud ilmselt ka mitmete Lyonessiga liitunud inimeste komistuskiviks: nad on valmis kohe välja käima mitu tuhat eurot kinkekaartidele kohustudes hiljem rohkem tarbima, et saada suuremaid soodustusi ja hüvesid rutem! Me võime seda nimetada ahnuseks või ärivaistuks või kuidas iganes, kuid ühelgi juhul ei investeerita seda raha kuhugi. Ei, selle eest saadakse vastu kinkekaarte või kulutatakse see jupi kaupa „õigetes“ kohtades ostes. Kes on õppinud finantse, see teab, et tegu on raha ja kauba ekvivalendiga, mida saab iga kell kaupmehe juures kauba vastu vahetada.Või ka kellelegi edasi müüa.
Ma isiklikult kahtlustan, et valdav enamus sellele „etteostetud diilile“ läinud inimesi on seda teinud väga hoolikalt kaalutledes. Pettumust saab vältida vaid siis, kui ennast mitte ülehinnata. Ei enda ostuvõimet ega ka suutlikkust kedagi teist klubisse värvata.

Kas kurtide kaasamine oli eetiline?

Sellele küsimusele ei saa anda ühest vastust. Igasuguse kaubandusliku tehingu puhul on olemas risk, et ostsime toote, mida me päriselt ei vajanud või saime teenuse, mille puhul oleksime eeldanud midagi muud. Teatud puhkudel pakub seadus kaitset taganeda tehingutest, kus lubatu ja tegelikkus selgelt vastuolus on. Ilmselt nõustub enamus minuga, et iga toote/teenuse puhul peaks saadav toode/teenus olema võimalikult detailselt lahti kirjutatud, et inimese ratsionaalsel ajupoolusel ei tekiks vääritimõistmise võimalust. Kuid kas on ebaeetiline oma toodet/teenust kiita, tuua positiivseid näited elust ja mõjutada sellega ostjat vasakus ajupoolkeras tärkavaid emotsioone rohkem usaldama kui ilmseid fakte? Mina arvan, et kui see oleks ebaeetiline, oleks kogu kapitalism ebaeetiline.

Tean, et pea kõik soovitusturundusel baseeruvad firmad annavad oma edasimüüjatele-soovijatajatele kaasa mahukad juhised, kus täpselt puust ja punaseks tehtud skeemid selle kohta, mis ja kuidas toimub. See pole 100 leheküljeline pisiskeses kirjas juriidiline jutt, mida toódavad pangad ja juristid ja millele armastavad viidata vandenõuteoreetikud. Olen näinud ka Lyonessi juhendeid ja võin kinnitada, et kõik on mustvalgelt ja suurte tähtedega kirjas. Värvilised skeemid, jne. Kui kurdid lugeda oskavad, siis ei ole võimalik, et nad aru ei saanud, kuhu astusid ja mida ostsid. Iseasi, kas nad pärast seda endile tunnistada soovisid.

Sageli on tarbijad ebaeetilisemad kui kaupmees. See juhtub siis, kui selgub, et raha mujale rohkem tarvis olnuks aga „ups, enam põle“. Raha magab mingi kauba alla ja on kinni. Kahjuks armastab ajakirjandus liigselt selliseid lugusid võimendada, püüdes jätta mulje petetud inimesest ja kavalast firmast. Hoolimata sellest, et tegemist on absuluutselt igas eluvaldkonnas meile vastuvaatava ärilise paratamatusega: kui tahad soodsamalt, osta rohkem; kui tahad edasimüümisega kasumit teenida, pead saama toote kätte parema hinnaga; parema hinnani jõutakse vaid suuremate mahtude puhul.

Põhjus, miks ajakirjandus neid nõretavaid lugusid võimendab, seisneb minu arvates sellest, et nende lugude peategelased pole keskmisest suurema empaatiavõimega ajakirjanike arvates käsiteldavad tõsiseltvõetavate ettevõtjatena. Pigem õnnetute inimestena, kelle puhul oleks pidanud neile äriprojekti pakkunud shaakalid kohe läbi nägema, et nad põruvad. Selline käsitlus tundub mulle täiesti erapoolik, sest samal ajal võimendab meedia meeleldi lugusid õnnetutest eluheidikutest, kes leidsid sihikindla tööga miljonäristaatuse. Kui äris õnnestuvad, siis oli süüdi nende töökus. Kui äris ei õnnestu, oli süüdi nende ärisse kaasaja. Kas nii tuleks meediat mõista?

Lyoness kinnitas nii telesaates kui hiljem pressiteates, et nad tagastasid osadele nende poolde pöördunud kurtidele suurema osa rahast juba mitu kuud enne teleklipi sündi. Veebruaris. Tagastasid vaatamata sellele, et juriidiliselt polnud neil selleks põhjust. Ju hakkas neil kurtidest ilmselt hale ja suuremat kisa ei soovitud. Mul pole selles väites alust kahelda. See oli dzentelmenlik, kuid siiski arvan, et see oli ülereageerimine. Kui kõik, kes ostavad Kaubamajast emotsioonide ajel  50 euroseid kinkekaarte, saaks need pärast sama lihtsalt samas kassas 50 euro vastu vahetada, kaoks kaubanduslikul inimeste emotsioonide mõjutamise kunstil, mida õpetatakse sadades ülikoolides üle maailma, igasugune mõte.

Kahjuks aga ei kippunud mitte kõik „massipettusesse“ (huvitaval kombel ei olnud keegi 14st kurdist lugenud neile antud materjale ega firma kodulehte, kuid oli valmis kinkekaartide eest välja laduma müstilisi summasid, mis võrduvad kurtide poole aasta keskmise palgaga) kaasatud kurdid pöörduma Lyonessi poole, vaid arvasid, et juristide ja televisooni abiga on neil rohkem lootust oma juba kulutatud raha tagasi trikitada. Neil oli see õigus, mis meil kõigil. Kas see ka aitas, näitab juba aeg.

Kokkuvõttes: kui keegi pakub teile võimalust saada talvepuid 50% soodsamalt kui ostate korraga puud ära kolmeks talveks korraga nii endale kui kümnele naabrile, siis mõelge enne tehingut kolm korda. Lootus, et saate puud naabritele 50%-100% kasuga edasi müüa on ju tore, kuid enne võiks naabritelt uurida, ega neil juhuslikult oma metsa pole.  Kui ostate küttepuud oma vabast rahast, siis olete saanud hea kauba 30 aastaks ette, kui aga võtate selleks laenu, siis pole teist viisakas laenu ja intresside tasumise päeval kedagi kolmandat süüdistada.

See on ka peamine reegel, mida ükskõik millise soovitusturunduse süsteemiga ennast sidudes järgida tasuks! Siiski, need, kes on nutikad, teenivad soovitusturundusega varandusi! Warren Buffet ja Donald Trump on ideaalsed näited selle võimalikkusest. Kuid vaja on teha väga palju karmi tööd!

Kommunikatsiooniprobleem või vastutustundetu valetamine?

Meil oli kommunikatsiooniprobleem, teatas endine peaminister Andrus Ansip pärast seda, kui rahvas oli Reformierakonna eestveetava valitsuskoalitsiooni nimel käinud välja soovi rahastada oma perede  ja väiksesepalgalise rahvaenamuse heaolu kasvatamist lubanud valmislubadust läbi alkoholi ja kütuseaktsiisi tõstmise läbi pilvede. Sama kordas ka istuv peamister usinasti järgmisel päeval juba ametlikult. Ja rahvas ilmutaski rahunemise märke: kui kommunikatsiooniprobleem, siis kommunikatsiooniprobleem. Hea tunne, et vähemasti ei midagi hullemat!

See seik pani mind taaskord endalt küsima, mis asi on õieti see kommunikastiooniprobleem, millega viimasel ajal nõnda sagedasti erinevaid avalikke äpardusi õigustatakse. Või vähemasti välja vabandada püütakse. Seda kõike olukorras, kus antud parteid ümbritseb kümmekond professionaalset kommunikatsiooninõustajat nii erakonnas, Valitsuse kommunikatsioonibüroos, Riigikogu kantseleis ja lisaks veel nende käsituses olevad erafirmadest pärit spinndoktorid. Ja omamoodi huvitav on ka arutleda, kust pärineb selle sõna maagia, et teda üle huulte libistades õnnestub hullunud rahvahulke  suhteliselt kergesti rahustada.

Ehk tuleb kellelegi meelde koolides õpitud kommunikatsioonimudel, mille ühes ääres on sõna lendulaskja ja teises servas sõnumi vastuvõtja, kelle ülesandeks jäi selle dekodeerimine. Sellise mudeli pealt on lihtne näidata, et kommunikatsiooniprobleemi peamine olemus saab seisneda vaid selles, kui keeruliselt, asjatundmatult  või väheusutuvalt on sõnum formuleeritud konkreetse adressaadi jaoks. Ja sellist probleemi saab küllalt lihtsalt ravida, kui kujutada endale vaid paremini ette, mida kuulaja ootab, kuidas mõtleb ja mil moel kuuldut tõlgendab.  Või millised sammud peaks koos sõnumiga välja käidama, et jutt usaldust ärataks. Mõistagi on olulised ka aeg ja koht, kommunikatsioonikanali õige valimine ja sõnumi kordumiste piisav arv.

Nagu näiteks targad suhteajakirjad õpetavad, ei piisa abielumehepoolse armastuseavaldusena hommikust õhtuni töörabamisest, abiks on ka hellad sõnad, lilled ja naisele võimaldatav vaba aeg.  Neid kõiki asju annab aga kommunikatsiooni parendamisega lihvida senikaua, kuni mees armukesega vahele jääb. Pärast seda pole probleemi keskmeks enam kommunikatsioon, mida üleselgitamistega parandada annaks. Pigem muudab nn kommunikatsiooniprobleemi ravimine, mille käigus mees soovib naisele „kõik ära selgitada“ sageli asja vaid hullemaks. Abi ei pruugi olla isegi suurele ringristmikule paigaldatud ahastust väljendavatest „ma armastan sind, Maria“ stiilis hiigelplakatitest.

Olen kommunikasiooni alal nõustanud nii erakondi, ettevõtteid kui eraisikuid, kokku ligi 20 aastat. Ja ma pole olnud üksi: suhtekorraldajaid, kommunikatsioonieksperte, õppejõude jm sellel alal higipull otsaees kündnud asjatundjaid on Eestis kümneid ja isegi sadu! Kahetsusega tuleb tunnistada, et meie töö on olnud siiski väheviljakas, sest nn diagnoosipanemisega on meil ikkagi veel essisti. Kui aga panna vale diagnoos, siis pole ka võimalik patsienti ravida.

Kuigi laiemalt mõeldes on kommunikatsioonil ju oma osa täita igasuguste probleemide lahendamisel, on oluline mõista, et kui üks asi on diagnoositud kommunikatsiooniprobleemina, viitab see otseselt ja primaarselt vajadusele seda läbi oskuslikuma suhtlemise ravida.  Tuleb mõista, et igat negatiivset sõnumit (näiteks õllehinna tõusu) pole võimalik muuta masside seas positiivseks. Või vähemasti pole seda võimalik lühikese aja ja olematu rahalise eelarvega. Ja päris kindlasti pole seda võimalik teha läbi usaldamatust sisendava isikuteringi.

Kommunikatsiooniprobleemiks ei saa minu hinnagul pidada näiteks olukorda, kus üks või teine poliitik, hambapasta või juuksuritöökoda ei suuda oma tuntust või populaarsust valmisvändatud reklaamklipiga karvavõrdki suurendada, kuna meediaostuks pole lihtsalt raha. Kaks –kolm raadioreklaami ja 2-3 lehekuulutust on ilmselgelt mahavisatud raha, mida ei märka peaaegu mitte keegi. Kahjuks ei piisa ka 2-3 kolmest näitamisest teles nn praimtaimis. Nende juhtumite diagnoos on rahapuudus, mida saab ravida vaid laenu võttes või rohkem teenides. Kuio kas te teate kui paljud ettevõtjad arvavad ise, et neil on just nimelt kommunikatsiooniprobleem. Ja nad teevad uue ja huvitavama klipi......

On selge, et diagnoosipanemise oskamatuse all ei kannata vaid Reformierakond või erakonnad laiemalt. Minu praktikas on mul tulnud sageli tegemist teha ettevõtetega, kes arvavad, et reklaam ja suhtekorraldus on piltlikult öeldes sitast saia tegemine. Mida rohkem antud arusaam inimestes levib, seda enam kipuvad nad siiralt uskuma, et nad võivad toota ja genereerida ükskõik mida, sest kusagil elavad kommunikatsioonivõlurid, kes selle ikka aitavad atraktiivseks muuta ja maha müüa. Ja sellise mõtlemise pahupoolele tuleb kanda kindlasti ka tema mõju üldisele mõtete kvaliteedile – kui sa usud, et sul on olemas oma geniaalne musta valgeks rääkiv suhtekorraldaja, siis kipud ka arvama, et võid ilma suurema pingutuseta seljatada kasvõi vanakuradi enda.  Rumalavõitu tarbijast rääkimata. Ja eriti täbar lugu on nende ettevõtjatega, kes pärast mitmekordset läbikukkumist bisnisis asuvad samu veendumusi katsetama riigitüüri etteotsa pürgides.

Veel näiteid elust enesest. Näiteks tuleb Eesti ettevõte turule uudse mobiiltelefoni prototüübiga, millega unistab vallutada kogu maailma. Ta panustab maailma ühes tihedamaima konkurentsiga valdkonnas tootearendusse 25 000 eurot, lisaks null eurot turuanalüüsile ja 500 eurot reklaamile ning saab oma kõigile arusaamatu vidinatüki omahinnaks turuhinnast umbes  seitse korda suurema arvu. Kuid start-up arendaja  arvates pole see ju probleem, sest ta teab lahendust:  kui pakkuda pr-mehele 1500 eurot, küllap siis too lahendab suurest unistusest ainsana eraldava kommunikatsiooniprobleemi. No tee midagi, et rahvas meie telefonidele tormi hakkaks jooksma, lahenda see kommunikatsiooniprobleem!

Aga vat ei lahenda, sest asi pole kommunikatsioonis, vaid konkurentsitult mõttetus tootes!

Tulles tagasi küsimuse juurde, kas siis tänase valituskoalitsiooni puhul vastumeelsust tekitanud aktsiisitõusude näol oli tegemist kommunikatsiooniprobleemiga või mitte, tuleks astuda mõned sammud tagasi ja küsida, kas ja mida oleks parem selgitamine andnud. Ma kipun arvama, et kui mitte intellektuaalselt, siis vähemasti tunnetuslikult pole rahvas valdavas enamuses loll. Nn aktsiisiprobleem sai ju alguse sellest, et valimistel kandideerinud parteidel oli vaja eristuda suurte ja kõlavate lubadustega, nii mindigi kergema vastupanu teed: kuna midagi paremat lubada ei osatud, lubati eri valijagruppidele anda raha. Nende endi raha. Samas hoiduti valmisdebattide ajal igati selgitustest, millisest valija taskust see raha võetakse. See ei olnud kommunikatsiooniline viga, vaid teadlik ja valimisvõidu nimel rakendatud kommunikatsioonitaktika. Mõni võis seda pidada ka teadlikuks valetamiseks. Edasi nägi taktika ilmselt ette, et katteallikate detailset arutelu pole hea rahva ette tuua, sest siis tapetaks peamised katteallikad avaliku kriitika kaudu juba liiga varases etapis sootuks ja see muudaks koalitsioonil oma „ülioluliste valmislubaduste elluviimise“ ilmvõimatuks. Kui siis lõpuks aktsiisitõusudest teatati, püüti neist jätta mulje kui kõigi partnerite ühisest kaalutletud otsustest, et vahendada rahva pahameelenoolte lendumist üksnes juhterakonna pehmesse kohta. Ja selleks, et ka otsuses oleks väike ventiil, käidi algul välja utoopilised maksimumaktsiisid, mida seejärel varem kokkulepitud kommunikatsioonitaktika osana osavalt ajatati.

Kui nüüd küsida, kas tegu oli kommunikatsiooniprobleemiga, mida oleks päästnud rahva pahameeletormist oskuslikum selgitamine, siis on vastus kindel ei. Probleem on hoopiski peidus meie valimistes, kus paratamatusena tuleb püünele pääsemise nimel olla valmis suurte riskide võtmiseks ehk rahvale puru silma ajamisest. Kuna see on korduvalt läbiproovitud mehhanism, siis on ka eelnevalt teada, mil moel hilisemad vastuolud ületada. Parem kommunikatsioon antud valdkonnas ei saa kunagi tähendama ausamat, läbipaistvamat ja vastutustundelisemat rahvast kaasavat kommunikatsiooni. Viimasel juhul tuleks juba alguses tunnistada, et valimistele minnakse kaotama.

Seega paneksin mina sellele pahameeletormi vallandanud probleemile sootuks teistsuguse diagnoosi: võimulepürgijate puudulikud või sootuks puuduvad ideed, mida jätkuvalt kompenseeritakse ilma piisava analüüsita maksumaksjate taskute segipööramisega ning mida omakorda toetab meie  valimissüsteemi puudulikkus, mis võimaldab avalikult ja ilma vastutuseta rahvale valetada.

Kes veel aru ei saanud, neile selgitan veel ühe maalähedast paralleeli kasutades: kui isa lubab lastele, et kui nad lõpetavad õppeaasta heade hinnetega, siis sõidetakse reisile Legolandi, siis on see tore ja motiveeriv lubadus. Kui aga isa jätab ütlemata, et selle sõidu hinnaks on kõigi laste mänguasjade, ja jalgrataste hilisem mahamüümine, et reisiks võetud sms-laenu tagasi maksta, siis ei ole see enam kommunikatsiooniprobleem. Seda enam, kui peaks selguma, et üle poole võetud laenust mängis isa tegelikult maha kasiinos ja nüüd tuleb lastel loobuda koos sõpradega õues ratastel rallimisest. See on vastutustundetus, mitte oskamatus oma püüdlusi selgitada.

Niisiis, tahtmata olla dotseeriv, kordan üle: suurem osa kommunikatsiooniprobleemidena näidatud arusaamatusi ei lähtu mitte kehvast kommunikatsioonist vaid pakutavate ideede ja kaupade ilmselgest ebaatraktiivusest, mis nõuab kommunikatsioonistrateegias salgamist, valetamist, ülepaisutamist, jms. Kui aga rahvas pärast seda vaid rahulolematust või ükskõiksust väljendab, siis tasuks kommunikatsiooniekspertide asemel pöörduda selgeltnägijate ja mustkunstnike manu. Rahvale, kes aga moodsa sõnamängu kõiki aspekte ei pruugi haarata, piisab tõepoolest täiesti, kui ütlete, et olete oma veast aru saanud ja selleks olla kommunikatsiooniprobleem. Just hoomamatu kuid moodsa ja kõrgelennulise kõlaga sõna muutubki maagiliseks ja paraku ka üha univeraalsemalt kasutatavaks pea iga haigusilmingu puhul. 

Olgem ettevaatlikud!