Primitiivne unistus: kui tõstaks Aegviidu elanike arvu viiele tuhandele?!

Tänan iga silmapaari, kes utoopilisele pealkirjale vaatamata edasi vaevusid lugema. Siinkohal tahaks vaid pilduda mõtteid viisil, mida tavapärane raamis mõttelaad meile ei paku. Olen oma professioonilt just sedasorti keeruliste ülesannete lahendaja läbi mitmekihilise turunduse- ja kommunikatsioonimaatriksi, seetõttu ei võta see ideede loopimine mult ka just liiga palju energiat. Ei midagi reaalset, rahunege!  Laske mul unistada!

Niisiis: kui võtaks eesmärgiks kasvatada Aegviidu 5000 elanikuuga vallaks? Ja arutleks, mida selleks tegema peaks. Esmalt aga tahaksin rahustada neid, kes juba hirmuga ette kujutavad, kuidas rahulikust metsarajoonist (oih, kui palju seeni, kõik korjamata!)võiks üleöö mingi idiootliku agitatsiooni tulemusel kujuneda ülerahvastatud kärarikas asula, kus kellelgi enam komfortaabel elada ei ole. Tõsi, ma usun, et vald ja ümbruskaudsed metsad peaks umbes 20% oma pinnast eramutele kinkima ja et Aegviidu keskusesse tuleks tõepoolest rajada suuremad kauplused, kohvikud, restoranid ja parkimisalad, kuid muus osas võiks rahu ja rahulolu jääda samaks. Ainult et valikuvõimalusi, mida oma päevaese ja öise ajanatukesega peale hakata ja kui kvaliteetselt seda kulutada, tekiks märkimisväärselt juurde.  Skeptikutele: muide, ega ka mina pole nii kindel, et ma väga tänasest suuremat Aegviidut tahakski, kuid vähemasti mõtteharjutusena võiks selle ju läbi mängida. Kui muud kasu pole, saaksime korraks ette kujutada, et oleme elanike arvult sama suur kui Tapa ja topelt suurem Kehrast, ega peaks oma asjade otsustamist neile ära kinkima!

500 uut eramut, 14 kortermaja, kümned ridaelamud

Alustaks siis sellest, et kujutaks ette, mida tähendaks ca 10 kordne elanike arvu tõus praktikas. Eeldades, et täna elab igas eramus keskmiselt 2-3 inimest, siis esimest kasvuvõimalust näeksin selles, kui vanainimeste kõrvale ja asemele tuleks rohkem noori, kes tahaks oma lapsi kasvatata looduslähedases keskkonnas. See võimaldaks elanike arvu ilma lisaehitusteta tõsta 30-50% noorte ja laste arvelt. 700lt 1000ni.

Teise tuhande jaoks tuleks juba hakata metsa raiuma. Kui luua juurde 1500 ruuduseid krunte, mis asuksid 20-25 gruppidena ca 4ha aladel ja selliseid alasid oleks tänasel Aegviidu territooriumil 10, siis saaksime juurde ca 1000 inimest (kokku 250 maja, igas 4 inimest). Oluline on nõrganärviliste jaoks rõhutada, et kui järgida planeerimisel Soome kogemust, kus linnad ja asulad on sageli peidetud metsadesse ja järve kallastele 5-10 km pikkuselt (Aegviidu mõistes siis näiteks võiks teekesed keerata sisse juba Kõrvemaa spordikeskusest alates ja neid võiks jaguda ka teisele poole Nelijärvet), siis keskuses poleks ülerahvastust tundagi.  Kokku oleks inimesi meil siis 2000.

Kuid teatavasti on Aegviidul kasutada vaid 12 ruutkilomeetrit maad. Niisiis tuleks paratamatult kasvu nimel alustada läbirääkimisi Jäneda kandi rahvaga, võib-olla ka Anijaga, et näiteks Pillapaluni piire nihutada. Eduka kauplemise tulemusel juurde saadav täiendav 12 ruutkilomeetrit mahutaks metsade vahele teist samapalju uusi eramaju (veel kümme rajooni 250 maja kokku 1000 inimesega). Kokku siis juba 3000.

Ja lõpetuseks tuleks mõelda ka neile, kes ei taha elada eramutes, vaid eelistavad paariselamuid, kortereid, jms. Piisaks  seitsmest kolmekorruselisest kokku 27 korteriga majast Aegviidu keskuse läheduses ja teisest seitsmest Jänedal, et saada kokku veel 1000 inimest. Ongi 4000 nagu niuhti koos! Viimase puuduoleva tuhande hajutaks ma paaris- ja ridaelamu tüüpi majadesse, mida rajaks kokku 20 erinevasse eramute piirkonda. Igaühte 3-4 maja. Saaksime juurde ca 240 korterit, igaühes 4 inimest. Ja ongi 5000 käes.

Kas vald julgeb unistada!?

Unistada on lihtne. Aga me kõik teame, et selleks, et midagi ehitada, on vaja kahte asja. Need on valla valmisolek visiooni, usu ja planeeringute näol ja uute inimeste valmisolek Aegviidusse elama tulla. Viimased tahavad tööd. Olemasolevate elanike vastuseisu ma hetkel kaardistamisväärseks ei pea!

Kujutame ette, et vald on julge, visionäärlik ja suudab oma osa ära teha. Kust tuleks siis inimesed ja kuidas neid selleks motiveerida? Niisiis on küsimus, kui paljud neist rajatavatest eramutest ja korteritest on mõeldud puhkuseks, kui paljud igapäevaseks elamiseks. Pakun umbes, et üksnes puhkamise otstarbel soetatud omandid katavad 10-20% ulatuses juurdekasvu. Ülejäänud 4000 inimest tahavad, et neil oleks mugav kas Aegviidus töötada või siis siit tööl käia. Võimatu? Kui unistada ühest suurest saapataldade tehasest, siis küll. Aga õnneks pole me oma unistustes piiratud!

Pole saladus, et Eestis toimub mitmesuunaline ja mitmekihiline tööjõu liikumine. Mitte üksnes  Tallinna suunal. Loovamad ja ennast juba kindlustatud inimesed suunduvad ka Tallinnast välja, tagasi loodusesse. Mitte ainult mere äärde prestiizi ja tuult nautima, vaid isegi Kagu-Eesti elektriliinideta pärapõrgusse. Kusjuures, kui vaadata näiteks muude riikide nagu Rootsi näiteid, siis teatud hetkel piisavalt kiire ja tiheda liiklemisvõimaluste juures on enam kui võimalik, et just pealinna ülerahvastus ja kõrged kinnisvara hinnad peletavad noori peresid sadade kaupa kuni 100km kaugusele väikelinnadesse (loogika, et saaks 30-60 minutiga tööle ja koju näiteks rongiga või kiirteed mööda). Kui siia juurde lisada, et 10 aasta pärast on töökohtade struktuur juba nn üle interneti tehtavate tööde kasuks, kerkib silme ette tänane Holland, kus inimesed käivad isegi panka tööle 2-3 nädalas ning elavad-töötavad pigem kodust.

Aegviidu on täna absoluutselt turundamata piirkond, seetõttu pole võimalik hinnata, kas ja mis argumendid millistele elanikkkonna kihtidele nende ligitõmbamiseks mõjuksid. Kuid julgen pakkuda, et kui võimaldada kinnistuste ja korterite hankimist ca 50% soodsamalt kui pealinnas samaväärse eest küsitakse, oleks see igal juhul argument.

Pooled töökohad Tallinnas, pooled Aegviidus

Tagasi töökohtade juurde.  4000 elanikku tähendaks ca 2000 puuduolevat töökohta. 100 leiaksime hotellide, restoranide ja kaupluste avamisest.  Vald,  selle infra hooldus, kultuuri ja hariduse jms neelaks 100. Kibekiire elamuehitus tooks juurde töökohti ehitusel. Vähemasti 100. Väiketootmine, puidutööstus, jms annaks veel 100. Puhkekülad, matka, jm teenused veel 100. Aga ikkagi on õhus veel 1500 töökohta. Nüüd tuleks mõelda realistlikult: 1000 inimest hakkab niikuinii käima tööl Tallinnas, sest seda saab teha sama mugavalt või mugavamaltki kui Viimsist kesklinna sõites! Ülejäänud 500le pakuks võimlaust töötada Eesti Keskkonnaministeeriumis, mis  on üle toodud Aegviitu, Eestimaa Looduse Fondis, Keskkonnahariduse keskuses, PRIAs, vm. 

Ja kui olla päris aus, siis ma püüaks Aegviitu rajada ka 1-2 tõelist unikaalset rajatist. Miks mitte alustada siis loodusressurssi aluseks võttes uudset mahedat metsasaaduste tootmise tehast?  Miks mitte koondada siia Eesti ja Põhja –Euroopa suurimaid alternatiivravi (looduslähedase ravi) keskusi, mille rajamiseks saada toetusi Hiinast, jm? Ja kui veel rääkida spordist, siis oleks tarvis vaid ühte suurt unikaalset SPA-saunakompleksi metsade vahele, et anda tööd veel 100 inimesele.

Kas pea käib juba ringi?! Muide, ma ei tee sugugi nalja vaid usun, et nii ühe piirkonna arendus  käima peakski. Aga see selleks.

Kuidas turundada?

Olgu, aga kust alustada. Mina alustaks sellest, et laseks kõigepealt meie peadest lahti mõtte, et keegi ei taha Aegviitu tulla. Teiseks unustaks hetkeks läbirääkimised valdade liitmiseks. Ja mõtleks korra, mis tüüpi inimesed võiks ikkagi tahta Aegviitu tulla. Siis aga võtaks kätte ja rajaks Aegviidu ja Põhja-Kõrvemaa turundamise keskuse ning hakkaks välja mõtlema sõnumeid ja kampaaniaid,mis erinevaid inimesi kõnetaks.  

Alustagem sellest, et promogem endid iga päev mööda Piibe maanteed kulgevale enam kui tuhandele sõidukijuhile, et neil tekiks kihk korraks sisse keerata. Edasi: kui meil oleks iga kuu pakkuda välja üks lahe kontsert või laat, suudaksime aastas enda juurde meelitada 50 000-100 000 inimest. Ka neile võiks me oma plaane ja unistusi julgelt esitleda. Kui siis võtta ette spordirahvas ja muuta Kõrvemaa üritused Aegviidu-Kõrvemaa ühisüritusteks, lisades jooksule, rattale, suusale ja taldrikuheitmisele muid atraktiivseid formaate, mis algaks ja lõppeks Aegviidus, saaksime juurde veel mõnikümmend tuhat klienti. Siis võiks juba korraldada seente, mustikate ja pohlade korjamise võistutalguid Aegviidu karikatele, pakkuda tuhandele tallinlasele välja tasuta 100 hektarit metsa või põllumaa kasutust isiklike mahesaaduste kasvatamiseks  (100rm inimese kohta, vms). Nojah, ja meenutades kunagist nõuka-traditsiooni, võiks taastada ka suuremate asutuste puhkekülade traditsioonid, pakkudes neile aga mitte enam kogu küla rajamise materiaalset raskust kleenukesi rahakotte kurnama, vaid müüa näiteks igale asutusele suvel 2 nädalat ja talvel 2 nädal  ca 200 kohalistes kaasaegsetes pisikämpingutes, mida nad omakorda ise meeskonnatöö harjutusena kordamööda ehitamas käiks. jne, jne.

Siis tuleks need inimesed endaga siduda. Iga inimene, kes siis satub, võiks saada ID kaardile digitempli, võiks saada püsikliendina klubiliikmeks, võiks sattuda positiivselt mõtlejate võrgustikku, võiks saada järgmise Aegviidu ürituse pealt 10% hinda alla, võiks saada iga 10 ürituse tasuta, võiks saada korterit või krunti ostes eelise krundi valikuks, jne, jne. Peaasi, et tahaks tagasi tulla ja pärast ka elama jääda!

Aegviidu on etem igast mererannast

 Aga kõik need on detailid, mida juba iga konkreetse turunduskampaania korral kaaluda. Uskuge, Aegviidul on kordades suurem sanss saada tõmbkeskuseks just loodust, tervist, sporti, perekonda ja arengut väärtustavate inimeste silmis, kui sadadel meist tuntumatel linnadel ja asulatel üle Eesti. 

Kuna kolisin Aegviitu ise alles mõne aasta eest, müües eelnevalt maha nii tervet korrust katva korteri Tallinna kesklinna ühes ihaldusväärseimas asumis kui maja Jägala jõe suudmes imelise liivarannaga Ihasalu lahe ääres, siis võin need väärtused üle nimetada: kiire ja ülimugav ühendus linnaga, rõvedate nõukaaegsete elamurajoonide puudumine, piiritu harmoonia loodusega ilma liigse külma meretuuleta, igapäevast elukorraldust toetav piisav infa( kool, lasteaed, poed, staadion, apteek, perearst), sõbralikud ja avatud inimesed.  Ma ei tea, kas neid eestlasi, kes hinges sama ihkavad, on just 4300, kuid keegi ei keela meil endid promomast.  No seda muidugi vaid juhul, kui me 5000 pealiseks kasvada ja ise otsuseid vastu võtta tahame!

Aga ma usun, et kui püüda taga ajada mitte vaid eluheidikuid ja neile tööd otsida, vaid positsioneerida oma valda teadlikult kvaliteetpuhkuse ja -elukeskkonnana, siis polekski ehk mingi ime, kui suvalisel 2025 aasta kolmapäeva õhtul pärast väsitavat seenekorjamist ja jooksutrenni võib kogu perega elavat mustanahaliste jazzmuusikte kvartetti kuulama minna jala või jalgrattaga vaid 1km kaugusel asuvasse kohalikku sushirestorani.

No selline utoopiline unistus siis! Kes viitsib, vaidleb vastu!