Halduskorralduslikust ühteheitmisest esimese vastutulijaga

Hiljuti potsatas minu postkasti ülekutse Aegviidu vallvalitsuselt: aita uuele ühendvallale leida nimi! Olin pehmelt öeldes sellisest pöörudmisest üllatunud, sest mitte kunagi varem pole minu postkasti saabunud ühetgi meili, mis kutsuks üle arutama, kas ja kellega ja miks on Aegviidul mõtekas ühineda.

Asja lähemalt uurides sain vastuseks, et asi on ju sisuliselt juba otsustatud: et niikunii tuleb liituda ja kuna haldusreformi idee on liituda tõmbekeskuse ehk pealinna poole, siis järelikult tuleks liituda Anija vallaga. See tähendab Kehrat. No olgu, mõtlesin, aga mis on meie platvorm, milleks me liitume? Mida uus liit meile annab ja mida võtab? Kus on see analüüs? Vastus oli sarnane: praegu lihtsalt vallad liituvad ja kuna uusi ideid pole, siis  kõik jääb nagu enne. Et eks pärast valimisi paistab. Paistab siis mis?

Tegelikult olen ka mina suht passiivne vallaelanik, ei viitsi reeglina kaasa rääkida. Põhjus nimelt selles, et tavapäraselt kaasab vald elanikud kampaanikorras mingi tühise ehk tähtsusetu asja arutamisse nagu näiteks nimi, kivi, vms. Põhimõttelielt võib ju aru saada, et ülalpool arvatakse kogemusele tuginedes, et ilmselt keerulisemad skeemid inimesi ei huvita. Kuid olles oma elus aidanud korraldada erinevaid edukaid valimisi üle eesti erinevatele poliitilistele grupeeringutele, tean ka imehästi, et sageli tahetaksegi magusamad otusused võtta vastu segamatus vaikuses.

Vähemasti seekord tärkas minus vaist, mis samuti kogemusele tuginedes teadis mulle kõrva sosistada, et pärast Kehra suuruse magalaga liitumist ei ole Aegviidul alles enam ühtki trumpi, millega seista oma arengu eest, võideldes ühise eelarvenatukese pärast sootuks teistsuguse maailmaatega inimmassiga. Meie maksud rändaks suurde potti ja ilmselt saaks sellest tulevikus Kehrasse rajada ujulaid ja kultuurimaju, Aegviitu aga ehk veel ühe kiigeplatsi. Nn proportsionaalselt ja JOKK põhimõttel. Olen omal ajal Jõelähtme valllas Neeme külje all elades seda juba kogenud: valla asju otsustati Tallinna laia kämbla alla asuva Loo elanike häältega. Ja see polnud sugugi jätkusuutlik hääl kaugematele valla nurkadele.

Saage palun õigesti aru, ma pole selle vastu, et vallad liituks. Aga mind ei rahulda seisukoht, et me peaksime halduskorralduslikult ühte heitma esimese ettejuhtuva kaaslasega vaid seetõttu, et juuste juuri närib hirm sattuda sundabielusse sellesama juhusliku vastutulijaga. Sõbrad, ärgem kartkem sundliitmist! Ma olen enam kui kindel, et kui riik peaks jõudma sundliitmisteni, tähendab igaüks neist riigile pikka ja kulukat kohtuteed rahulolematute valdadega, kes on kaotamas õigust omi asju ise otsustada. Ja kuniks me ei räägi valdadest, kes endaga toime ei tule, teenuseid pakkuda ei suuda, vms, on ka reaalne, et kohtud hakkavad selliseid sundliitmisi põhiseaduslikule printsiibile tuginedes takistama.

Kui nüüd hirmud maandatud, võiks astuda veelgi sammukese tagasi ja küsida, mida me liitumiselt saada tahaks. Ma julgen pakkuda, et vähim, mida nõuda, on Aegviidu arnegukava jätkuv täitmine ja selleks vahendite leidmine. Kuid kui me arvestame, et oma potentsiaalilt on kunagi ühe suurtööstuse ümber koondunud Kehra võrreldes Aegviiduga pigem surev kui arenev piirkond, saame aru, et Kehra vajab meid rohkem kui meie neid. Seda muidugi juhul, kui Aegviidu võtab ambitsioonikalt ette ja arendab ennast Tallinna lähimaks ja popimaks looduslähedaseks puhkepiirkonnaks koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Vähemasti võiks see olla liitumisläbirääkimiste alguspunkt.

Teine oluline küsimus on, kas meil on alternatiive. Nagu näha, siis on. Esiteks Tapa. Võrreldes Kehraga on Tapa puhul tegu selgelt perspektiivikama piirkonnaga, kuna just sinna suunab riik oma kaitseeelarvest suure osa. Ja sellest rahast Tapa ka mühinal kosub. Julgen prognoosida, et 10 aasta pärast on Tapa eelarve kolmekordne, Kehra oma aga pigem tänases mõõdus. Lisaks on Tapal kasutada sadade välissõdurite füüsilist rammu, olgu siis talgute vm läivimiseks, mida Aegviidul kahjuks pole. Need on spekulatsioonid õhust, mingit ennustusmudelit mul peale iskliku loogika pole. Aga kuna ka muid analüüse pole, siis miks mitte spekuleerida!

Kuid Kehra ja Tapa ei ole tegelikult ainsad variandid. Kui vaadata ringi, võiks möönda, et Aegviidu oma perspektiiviga sobiks kõige paremini kokku teatud küladega nii Anija kui Tapa vallas. Püüdes Jäneda Tapa alt lahti haakida ja liita veel ka Ambla, Käravete ja miks mitte Albu valla lõunast ning mõned külad Tallinna ja Aegviidu vahelt Anija vallast, saaksime paljuski palju atraktiivsema ja homogeensema piirkonna, kus saadaks ühistest arenguvajadustest selgemini aru. Kas keegi täna neid läbirääkimisi peab? Või oleme leppinud olukorraga? Et tulgu, mis tuleb?

Mida teeks mina Aegviidu valla kingades täna? Kasutades talupojalikku loogikat, jätaks ma alustuseks sundliitmise mure koheselt ukse taha. Siis võtaks ette valla arengukava ja püüaks iga plaanitud objekti rajamise ja rahastamise välja pakkuda ühise uue valla liitumislepingusse. Ja kasutaks seda hetke ka korraks endalt küsimiseks, et äkki tuleks rikkama vallaga liitumisel koheselt ka oma soove paarikordistada?! Et miks ainult võimla, kui saaks ka basseini.  Seejärel käiks selle nägemuse välja nii Tapale kui Kehrale kui ka üksikutele asumitele meie ümber. Vastu küsiks nende aregukavu, analüüsiks ühisosasid ja erisusi.  Ja siis formuleeriks oma pakkumised selliseks, et just need partnerid, kes meie arengut enim mõistavad ja toetavad, satuks läbirääkimiste laua taha. Kuid see pole kõik. Liitumisel tuleks ka kokku leppida selles, et ühinemisleping saab aluseks ühtse uue valla arengukavale ja selle eiramine ükskõik millises punktis muudaks õigustühiseks ka liitumise. See lukustaks paljud otsused ja sunniks tulevasi rahvasaadikuid oma eelkäijate leppeid austama. Veel lisaks ma ükskõik kellega liitudes sisse korra, kuidas üheks valmisringkonnaks muutuvas piirkonnas tagada erinevate piirkonade esindajate kaasatus. Siinkohal tuleks juba kaasta juristid, kuid on selge, et kui sellest punktist täna üle libiseda, saame pärast järgmisi valimisi ja uusi prioriteetide sättimisi vaid nurgas nuuksuda.

Ma olen liiga kogenud selleks, et mitte teada vallajuhtide kiusatusest leppida liitumisel kokku vaid oma sooja koha säilimises. Mitte, et see oleks mul fakt Aegviidu ja Anija kohta, kuid see on üleüldine praktika. Väga tihti ollakse nende polstriga taburetikeste eest valmis oma rahva huvi peenrahaks vahetama. Mäletan, kuidas Tallinn surus omal ajal Jõelähtmele Rebalasse linna prügilat ja „jah“ sõna saamiseks piisas vaid sellest, et prügilat rajav firma paar korda vallajuhte Saksamaa vahet sõidutas ja hea- paremaga nuumas. Kui siis rahvas küsimuse tõstis, et ok, saame omale Tallinna prügi koos keskkonnariski, kajakate ja haisuga, aga et mis me vastu saame, leppisid vald ja prügila rajaja kokku 6km mittekuhugi viiva kruusatee (Rebala-Kallavere) ühekordses asfalteerimises, mid kasutab päevas umbes 50 autot niisama ringiuitamiseks endiste fosforiidikaevanduste vahel. Sõbrad, see oli puru vallaelanike silma, mitte soov valla huvides tulevaselt miljoniprojektilt korralikku andamit välja kaubelda! Needsamad riksid hõljuvad üle Eesti iga valdade liitumis kohal.

Kokkuvõttes: Aegviidu ja Põhja-Kõrvemaa on liiga suure arenegupotentsiaaliga kohad selleks, et nende üle otsustamine jätta viiekorruselise kortermaja neljanda korruse töötule Sashale. Igati väärikas ja endast lugupidav oleks esitada kõigile ümbritsevatele kavaleridele oma läbimõeldud ja kaalutletud tingimused  nii põhimõtete ja väärtuste klappimisele kui kaasapandavale kaasavarale. Sest kui me täna ei liitu, ei kaota me niikuiinii midagi. Ja kui tuleb sundliitmine, siis saab selle tõenäoliselt kohtus edukalt vaidlustada. Ja kui ka ei saa, oleme vähemasti võitnud aega enda soovide setitamiseks. Samal ajal aga miks mitte pidada plaani teiste väiksemate ja meie arengust enim võitvate asumitega? Keeruline? Aga kes ütles, et valla juhtimine peaks kerge olema?!

Või mis siis on ikkagi Aegviidu valla plaan? Tahaksin väga loota, et kõik mu kahtlused ja kriitika tühjaks osutuksid ja siinsamas leheveerul kuu aja pärast valljuhtide suurepärasest plaanist lugeda saaksime!