Wednesday, October 26, 2016

Jagamismajandus võib osutuda feodaalmonopolismi vormiks



Minu sõprade ja tuttavate seas küllaltki palju lugupeetud ja tarku inimesi, kes usuvad uude majandusvormi. Jagamismajandusse. Olen aru saanud, et üks osa nende usust baseerub tehnoloogia kõikvõimsuse tunnistamisel. Teisalt aga paistab neile imponeerivat idee, et kui seni jõude eraomanduses seisvad ressursid ära kasutada ja teenima panna, on leitud uus majanduskasvu mootor. 

Mina seevastu olen olemuselt skeptik. Ma ei usu fiktiivsesse majanduskasvu olemasolevate ressursside lihtlabase ümberjagamise või elektroonsest kanalist läbikupatamise teel. Ja veel vähem imponeerivad mulle erinevate äpp-võlurohtude religioonid. Seepärast arvan, et järsk pööre jagamismajandusse võib teha rohkem halba kui head. Põhjuseid tasuks otsida tegeliku ja näilise jagamisäri printsipiaalses erinevuses. 

Me teame juba niikuinii, et paarikümne aasta eest USAs hoogustunud jagamine kui keskkonnasäästlik eluviis on tänaseks kasvanud mastaapseks äriks, mis traditsioonilisi reguleeritud majandusruumis tegutsevaid ettevõtteid ebaausate võtetega ründab. Ehk sellest ajast, mil jagamine tähendas üksteise bensukulu osalist kinnimaksmist, on saanud romantiline nostalgia. Sest seda ei saa vahendada. Tänapäeval kasutatakse küll sama sõna, kuid sisuks on teenuste müük võimalikult kõrge kasumimarginaaliga. Enamasti läbi kopsakat vahendustasu nõudvate äppide. See on nüüd nende äri, mitte enam inimeste vaheline siiras kokkuhoiule suunatud ponnistus. 

Kuid ka jagamismajanduses on laias laastus kahte tüüpi ettevõtteid. Esimesed, keda esindavad näiteks Airbnb korterite renditurul ja Eesti suurim taksode vahendaja Taxigo taksoäpp, paistavad silma sellega, et nad ka päriselt toetavad erainitsiatiivil tehtavat äri ega sekku selle korraldamisse. Iga inimene määrab ise, millise hinna või komplekteeritusega ta oma korterit pakub või mis hinnaga ja millise masinaga taksot sõidab. 

Seevastu teine ettevõttetüüp, mida esindavad nii Uber kui üha enam ka viimast kopeeriv kodumaine Taxify, on jagamise mõiste piire venitanud nii kaugele, et neist on saanud tavalised suurettevõtted. Konkreetsel juhul taksoettevõtted oma brändi, hindade ja töötajaskonnaga. Neil on oma kindlad hinnad ja kokkulepitud teenuste tase, mida rangelt kontrollitakse. Ükski juht ei saa sõita oma hindadega. Ükski taksoklient ei saa valida konkreetset teenusepakkujat, vaid peab lootma ettevõtte enda valikule. Juhid ei tee üha enam tööd oma autodega, vaid rendivad need Uberilt või Taxifylt. 

Olgu täpsustuseks öeldud, et Taxify on hetkel sellele süsteemile üleminemise faasis, Uber aga juba ammu kohal. Klassikalisest majandusest eristab Uberi-Taxify tüüpi ettevõtteid vaid sotsiaalselt vastutustundetu käitumine: nad ei võta teenusepakkujaid palgale ega jaga tööjõumaksude riske, nad nõuavad oma õnnelikelt uusorjadelt üha järjekindlamalt isegi töövahendite rendile võtmist. Kui unustada hetkeks kogu muinasjutt jagamisest a’la Kalle Pallingu võtmes, siis võime neid tehnoloogilisi platvorme vaadelda vabalt kui õmblusvabrikut, mis kulude optimeerimise eesmärgil on palunud kõigil töötajatel hakata FIEdeks, seadnud neile riigi madalaimad teenuse hinnad, rentinud neile õmblusmasinad ja palunud vaadata ise, kuidas oma maksud makstud saavad. Kui osadele tehnofriikidele see mudel meeldib, siis minule ja kogu tänasele taksosektorile mitte. Sest see hägustab ausa konkurentsi. 

Sellise ärimudeli puhul tuleb hakata valvsalt jälgima, millist turuosa antud jagamisettevõte oma sektoris omab. Kusjuures absoluutselt oluline pole mitte liitunud jagajate hulk kõikide taksoteenuse pakkujate koguarvus, sest nad ei konkureeri enam ammu iseseisvalt ega oma hindadega. Kui Taxify kontrollib üle poole Eesti taksoturust, lubamata klientidel endil ise teenusepakkujat valida ja seades ette ühtsed hinnatasemed juhtidele, siis on ta vähemasti oma sisult tavaline monopolist või isegi turgu valitsev ettevõte, kellele peaks rakenduma konkurentsiameti järelvalve ja kooskõlastatud hinnakujundus. 

Monopolismi hinnang on kont juristidele, kuid päris kindel on üks: ei Taxifys ega Uberis sõitvad juhid pole enam ammu mitte eraisikutest ettevõtjad oma äriplaani, hindade ja konkurentsi eelistega. Nad on tavalised vaba graafiku alusel tööd rügavad töölepingu kaitseta töötajad, kel pole õigust iseseisvalt luua kontakti ühegi kliendiga ega kliendil nendega. See on mitme garmmi võrra suurem pärisorjus kui pakuvad neile klassikalised taksofirmad. 

Äpid pole aga ammu mingid tehnilised torud nagu me eBay eeskujul eeldada võiks.Natuke nagu feodalismi poole kaldu. Nende äppide-feodaalide poolt juurdeloodav majanduskasv on kindlasti küsitav, kuna iga jagamine võtab ära töö ametlikult taksolt, püüdes seda teha samal ajal veelgi odavamalt ja kindlustades vähemasti Uberi mudeli puhul ka sisuliselt kogu vahendustasude rände helgesse maksuvabadusse. Viimase arvelt teatavasti Eesti majandus kunagi kasvanud pole. 

Just nii kaugele oleme jõudnud keskkonnasäästlikust üllast jagamismõttest.

1 comment:

  1. Laenupakkumine
    vajate kiiret laenu vaja laenu ostmiseks oma kodus, äri, osta auto, osta mootorratas, luua oma äri. Anname isiklikud laenud alates 2000. € kuni 800000 €, kupongiga määr 3%. Kui teil on vaja võtta ühendust minuga minu e-posti aadressi.

    E-post: stephannefillon@gmail.com

    ReplyDelete