Kasiinode uus tulek toimub läbi pokkeri!

Alles see oli, kui kogu Eesti meedia aastaid nuttis kasiinonduse kahjulikkuse üle. Hasart, Viiol, enesetapud, suured peretragöödiad, hasartmängu sõltlaste tugikeskus, Max Kaur - need oli viimase kümnendi kasiinonduse märgusõnad. Kõik teadsid, et kasiinod on pahad ja ka kasiinoettevõtjad olid võimetud protsessi läbi PRi enda kasuks pöörama.

Nüüd aga üle öö on kõik teisiti, sest leitud on uus kaval turundusnõks: inimesi õpetatakse mängima pokkerit. Süütu mäng, mida võib ka kodus köögilaua taga mängida või internetis, meelitab meid igas telekanalis taas kasiinode võlumaailma kiikama. Justkui juhuslikult. Ringvaade ja Pealtnägijagi ei hooli enam oma kanali sotsiaalsest hoiakust vaid kiidavad pokkerit täiega. Meedia näitab Müürseppa jt staare pokkerilaua taga, me juba elame neile kaasa….

Pole midagi öelda: seda, mida ei suutnud eesti kasiinod ja nende PR-abimehed aastatega, tegi suur pokkeriportaal oma PR-iga vaid mõne kuuga! Ja eksivad need, kes arvavad, et pokkeril pole kasiinodesse suhtumisega midagi ühist – kui armastad pokkerit, siis on sul ikka väga raske pidada ka kasiinosid ja hasartmänge saatana sigitisteks!!

Mida arvata: kas Eestis on stalinism?

Vähemasti väidavad juba mõnda aega nii meie esimõtlejad Inno ja Irja. Ma ei julgeks siiski nii radikaalne olla, sest ometigi on meil ju olemas sõnavabadus ja valimisvabadus – kaks peamist demokraatias olulist tegurit, mida stalinismil polnud.

Kuid mida siis arvata neist kümnetest inimestest, kes on Eestis sattunud KAPO ja muude politiseeritud represseerimisasutuste hammasrataste alla? Kas nad on tõesti süütud teisitimõtlejad või on nad ehk ka läinud milleski ise üle piiri? Või kust see piir siis demokraatlike isikuvabaduste ja ühiskonna kahjustamise vahelt siiski läheb? Või mida arvata neist keskerakondlastest, kes pistiseskandaalidega meediat rõõmustavad – kas on see tõesti vaid valitseva klanni domineerimine oma vastaste üle?

Mulle tundub, et teisitimõtlemine ja valitsusvastasus on eestlastel palju enam veres kui riigikuulelikkus, seda on tinginud meie ajalugu. Ja seda kasutatakse ka ära poliitpropagandas. See võiks tähendada, et neid, kes näevad Reformierakonnas, Savisaares, Kapos, Kripos jne endale vaenulikku elementi, jagub tõenäoliselt igasse perre. Mõistagi on hirmud, põlgus jm sellega kaasnev, suunatud veidi abstraktsemalt ja ehk vaid ühe asutuse või isiku suhtes korraga.

Sestap pole imestada, et üha sagedamini kostavad riigivaenulikud avaldused ka üle ühiskonna. Nende väljahõikajateks siiski enamasti elu hammasrataste vahele jäänud inimesed või lihtsalt intrigandid. Nimesid täna isegi nimetada ei tahaks.

Kuid kas saame panna siis diagnoosi, et Eestis on kõik korras teisitimõtlejatesse suhtumisega? Ei usu, kuid ma ei usu kas seda, et siin palju teistmoodi oleks kui mujal arenenud riikides. Sageli ajavad teisitimõtlejad ka sassi poliitilised repressioonid ja isikliku antipaatia või seadustest üleastumise, millest lähtuvalt neid nahutatakse.

Paistab, et kõik on siiski lihtsamast lihtsam – mõelda teisiti ja oma arvamust avaldada võib igaüks, kuid kutsuda inimesi kellegi vaenamisele või vihkamisele, olgu see siis isik või partei või riik, pole sünnis ega ka normaalsele inimesele kohane. Kuid enamus teisitimõtlejaid on kahjuks kas skisofreenikud või psühhopaadid või koguni mõlemat, see annabki neile enneolematu julguse ja kisub neid samas ka muudesse pahandustesse.

Seega – kuniks Inno ja Irja pole veel vangis, võib öelda, et Eestis on igasuguseid piiride ületamisi tolereeriv sõnavabadus. Kui nad aga juba mõne paragrahviga trellide taha peaks minema, siis tõenäoliselt käsitseks rahvahulgad seda stalinismi jõhkra pealetungina! Ning vähemasti üks suurpartei näeks selles magusat propagandavõimalust. Ja polegi ju tegelikult oluline, milline paragrahv leitaks.

Nii juhtus Madissoniga, nii on juhtunud Öise Vahtkonnaga, nii on juhtunud ka minuga ja ilmselt juhtub varem või hiljem ka Tähismaadega. Siiski on oluline näha erinevaid põhjusi: Madisson oli ohtlik poliitilistele oponentidele; Öine Vahtkond mängis endale ise süü, kui kutsus kokku rahvahulki ja kinkis oma lollusest valitsusele võimaluse lavastada kähmlus; Juhan Saul Grossi kimbutavad võlad ja oskamatus oma eksi üle mängida. Tähismaade lõksuks paistab saavat samuti Ingrid ja tema advokaadid ehk soovimatus eluga edasi minna.

Neil kõigil on kindlasti olemas oma poliitiline dimensioon ja sõnum, mis valitsevatele peadele ei pruugi passida, kuid vangi minnakse siiski oma TEISTE SEADUSERIKKUMISTE või lolluse tõttu.

Mul on seda hea kirjutada, sest olen ka ise patoloogiline võimuvihkaja ja tean, et seda enam on mul põhjust hoiduda kiiruseületamisest ja kellegi avalikust mõnitamisest. Kuigi ka mina seda vaid vahetevahel suudan)). Minu eriliseks nõrkuseks on politsei närvidel mängimine, sest mulle lihtsalt see juhmidest käsutäitjatest ametkond ei meeldi. Nagu ka mina neile. Ja see on toonud mulle massiliselt probleeme, nii väärteolisi kui kriminaalseid. Kuid poliitilisteks repressioonideks ma neid küll ei peaks, lihtsalt poliitikud ja politseiülemused peavad oma alamaid pärast kaitsma minusuguste provokaatorite eest.

Vaadeldes eestlase kui rahvuse identiteeti ja ajalugu, peaks olema ilmselge, et suur hulk rahvast on passiivsed valitsusvastased, olgu võim missugune tahes. Kuid meile on omane argus ja oma naha hoidmine, seetõttu me karjume vaid siis kui püss kuklas või präänik käeulatuses. Muul ajal elame avalikele teisitimõtlejatele kaasa vaid oma mõtetes ja hoiame neile pöialt, et nad kaua kestaksid. Et oleks tsirkust ja leiba.

Mäletan, et 1988 aastal, mil ma 15 aastasena kuus kuud iga päev draamateatri ees piketeerisin, Nõukogude Liidu kodakondsusest loobusin, sõjaväest kõrvale hoidsin, KGBlastest jälitajate eest põgenesin ja ka teistelt eestlastelt n-liidu kodakondsusest lahtiütlemiseks allkirju kogusin, oli enamus inimeste hinnang järgmine: ütle sina jah lahti, pojuke, aga meie enam teist korda Siberisse sõita ei taha, püüame vaikselt oma meelt avaldada, südames. Muide, need olid inimesed, kes olid tulnud Laulvale Revolutsioonile…..

Jah, juba siis sai mulle selgeks see, et eestlased on ja jäävad oma südames võimu vastasteks ja etendavad kuni surmani seejuures rahulolija rolli. Sest nii on pragmaatilisem. Kes seda aga ei suuda, need varem või hiljem siiski ära kurnatakse. Eriti kui nad ise oma käitumises vigu lubavad.

Seega, ei mingit stalinismi, tavaline võimudele vastuhakkamise ja oma lolluse sümbioos, mis meid, provokaatoreid, kraavi kisub. Või vangi! Kaasaitajaks meie alalhoidlikud kaasmaalased, kel oma elunatuke tähtsam kui pidev teisitimõtlemine ja provokatsioonid ja kes mitte kunagi teisitimõtlejate eest avalikult välja ei astu.

Nõukogude okupatsioon – müüt või tegelikkus?

Inno ja Irja blogis on läinud päris kõvaks andmiseks. Minu rõõmuks ei anta seekord pihta Ingrid Tähismaa-Veidenbergile vaid sootuks tugevamale pähklile. Selleks on ca 70 aastat õndsalt püsinud müüt, et Vene väed okupeerisid Eesti.
Ma ei ole kahjuks ei ajaloolane ega ka jurist, seetõttu ei oska ma hinnata adekvaatselt kummagi seltskonna seisukohti, kuid pigem tundub mulle, et sisuline okupeerimine viidi siiski lääneriikide vaikimisel läbi kaunite siidkinnastega ehk juriidilist okupeerimist sellises mõistes, mida nägid ette tollased arusaamad, ei toimunud. Kui see oleks toimunud, oleks tõepoolest ka sunduslik nõukogude armees teenimine käsiteldav repressioonina. Kuid nagu leidis Eesti kohus, seda see siiski polnud.

Ilmselt on veel aastakümneid ees tuliseid vaidlusi teemal, mis asi see nõukogude võim Eestis ikkagi oli ja omamoodi on õigus kõigil. Nii kremlimeelsetel ajaloolastel, juristidel kui ka eesti natsionalistlikel ajaloolastel. Kõik sõltub ju vaatenurgast. Eks toetas meid endise vabariigina ka USA mitte seetõttu, et see olnuks juriidiliselt õige vaid ikka seetõttu, et avaldada survet oma külma sõja vastasele.

Minu jaoks polegi aga okupatsioon de jure eriti oluline, sest sisuliselt sai Eesti riigi allakäik alguse ülbusest. Nii valitseva klanni (Päts, Laidoner) kui ka neid toetava rahva ülbusest. 1930 aastatel kaugenes EV oma põhiväärtustest kiiresti, sealhulgas usust. Edasi tuli juba vapsidele ärategemine ja vaikne aeg. Baaside sissetoomine viidi läbi juba nende juhtide poolt, kes olid endale ise võimu võtnud, mitte aga seda rahvalt saanud.

Seega olid sisuliselt tühised ka Eesti ja Venemaa vahelised kokkulepped, sest neid sõlmis klann, kes oma enda rahvast pettis ja oli võimul vaid sõnavabaduse piiramise ja sõjaväe toel. Juriidiliselt neil siiski ilmselt need volid olid, sest kõik oli JOKK. Seesama JOKK viiski meid N-Liitu. See polnud ei rahva valik ega ka sõjaväeline riigi okupeerimine. See oli sisuline okupeerimine Pätsi ja Laidoneri abiga. Selles mõttes tuleb Inno ja Irja blogiga nõus olla, et Päts oli ilmselt suurem riigireetur kui vaene Simm Herman.

Edwardsi ateismi pöördumise uudis hilines 2,5 aastat

Huvitav-huvitav, et Eesti meedia on ka 2,5 aastase hilinemisega leidnud uudise kuulsa kolmikhüppaja Jonathan Edwardsi hakkamisest ateistiks. Teatavasti tegi Edawards selliseid avaldusi juba 2007 aasta suvel, esinedes nii teles kui andes lehtedele intervjuusid. Viimased 2,5 aastat on Edwardsi käekäik olnud paljude kristlaste ja ateistide jututeemaks eri veebifoorumites. Aga see selleks, uue aasta alul ju vaja uudiseid leida.

Palju põnevam tundub taaskord küsida, miks ikkagi sai paduusklikust Edwardsist, kes kõik oma kullad saanud tänu usule ja kes loobus olümpiafinaalist vaid seetõttu, et see toimus hingamispäeval, pärast spordiga lõppearve tegemist jumalaeitaja.

Nagu teame kolmikmehe intervjuudest, polnud tal sporti tehes lihtsalt aega mõelda eksistentsiaalsetele küsimustele ning ta uskus seda, mida talle lapsest peale oli õpetatud. Suurbritannia kõige prominentsem kristlane sai enda sõnul ateistiks, kuna tal tekkis palju aega elu ja oma spordisaavutuste üle järele mõelda ja neid loogikaga seletada. Selgus, et Jumalat olla ei sa jaa tema enda usk oli vaid psühholoogiline abi, usk millessegi endast võimsamasse, mis asendas ideaalselt spordipsühholoogi.

Minu hinnangul on Edwards väärt austust, sest julges esitada küsimusi asjade kohta, mida varem pidas enesest mõistetavaks. Ometigi ei anna mulle rahu maast madalast hangitud teadmine, et Piibli kohaselt ei ole võimalik mõistuse ja loogikaga Jumalat mõista ega tabada, sest meie mõistus on poolik, nagu tajugi, pealegi patuse loomuse osa. Kas meie elul on eesmärk ja kas me elame edasi ka pärast maist surma, sellele küsimusele ei oska Edward siiani vastata. Kuid kas pole ka see loogiline – seda saab vaid südamega uskuda, sest meie mõistus lihtsalt keeldub vastuvõtmast kõike seda, mida ei paku talle viis meelt!

Pean enesesse vaadates siiski tunnistama, et usun Jumala olemasolusse ja Kristuse lunastustöösse, sest kuigi mul pole mingeid tõendeid selle kohta, tundub mulle elu ilma selle usuta hoopis mõttetu ja ka mu süda kaotab rahu. Ma tean, et südant saab petta ja treenida uskuma mida iganes, kuid veelgi ebetõenäolisem tundub mulle, et maakera juhusliku plahvatuse ja evolutsiooni tahtel vaid tekkis. Pole ju saladus, et ka Darwin ise oma evolutsiooniteooriast vanaduses lahti ütles. See ei tähenda veel, et evolutsiooni pole olemas, kuid see ei tähenda ka seda, et me puhtalt juhuste kokkulangevuse tõttu siia ilma oleks tekkinud.

Nagu vastavad loogikutele omakorda kristlased: kui me ahvidest arenesime, kes tasapisi tööd tegema õppisid, siis miks ei näe me praegu tööd tegevaid ahve? Ikkagi kipun arvama, et evolutsioon toimub siiski vaid ühe liigi piires ja iga liigi piirid on paika pannud mitte pauk vaid Looja. Arvaku teised mis tahavad.

Küllap ka Edwards kunagi taas südame kaudu asju vaatama hakkab!

Võtkem rahulikult, uut buumi ei tule!

Nägin üle pika aja tuttavat, kes ostis paari aasta eest buumi harjal Lasnamäel endale 1-toalise remontimata korteri. Soodsalt, 780 000 krooniga. Kuna tegu on Valgevene kodaniku, elupõlise töötuga, kel polnud hinge taga sentigi, aitas maakler vahendada Swedpanga laenu, teenides ise 60 000 krooni vaheltkasu ja õnnelik uusomanik sai endale soodsa intressiga laenuikke 30 aastaks. Igakuiselt maksab ta pangale tagasi 4400 krooni, teekonna lõpuni jääb veel 27 aastat. Müüa seda korterit pole mõtet, sest turuhind on kukkunud 270 000 krooni peale ja ka välja rentida ei saaks täna enam kui 1000 krooni eest kuus. Kuid tööd polnud siis ega pole ka täna, üksikud juhutööd toovad kokku pangale mineva natukese ja paar tuhat jääb veel elamisekski. «Millal need hinnad jälle tõusma hakkavad, küsis ta minult ahastades pärast seda, kui olin talle paar õlut välja teinud. See mõte tundus mõlgutamiseks põnev ka mulle.

Erinevaid riigi majandusolukorda puudutavaid sõnumeid kokku kuhjates kipub meie vaene aju kahes suunas rebenema. Kõiki uskudes tuleb leppida skisofreeniaga.Ühte tüüpi teated, mida võib nimetada nende genereerijate järgi ka «läbikukkujate rindeteadeteks», saabuvad meile valitsuselt, osadelt suurpankadelt, kinnisvaraarendajatelt ja maakleritelt. Nende teadete sisu edastab jätkuvalt optimistlikul toonil informatsiooni, mille kohaselt majanduslanguse põhi on käes ja alanud on juba väike tõus, kohe-kohe oleme sisenemas päästvasse euroraha tsooni ning hetkel kiratsevad kinnisvarahinnad asenduvad peagi (loe: veel lähikuudel) uue tõusulainega. «Arvestage, et kui te praegu seda maja ei osta, siis kevadel läheb ta juba kolmandiku võrra kallimalt,» on mind hiljuti ähvardanud paar maaklerit.Justkui oma jutu kinnituseks toovad nad näite, et millalgi hiljuti oli korterite keskmine ostuhind tõusnud ligi 1 protsendi. Pankurid teevad juba reklaami ja kutsuvad nagu ennegi võtma eluasemelaenu - justkui seisaks uus laenuraha laev juba Muuga sadamas.

Teine sõnumitevoog lähtub reaalsest elust ja selle monitoorijatelt. Ettevõtjad kurdavad, et toodavad iga kuu mõne miljoni miinust, sest müügid on vähenenud 30-70 protsenti naabrid-tuttavad on kaotanud töö ja elavad abirahast, mõni üksik maakler julgeb omavahel piuksatada, et tuhanded kinnisvara müügikuulutused on omanike poolt ajutiselt aktiivsest müügist maha võetud, sest hinnad on langenud nii madalala, et müüb vaid see, kel hädavajadus. Pole ju saladus, et tänastes kinnisvaratehingutest suurem osa on nn vahetustehingud, kus väiksemaid pindasid müüakse, et osta suuremaid ja vastupidi. Kui kõik soovijad müügiturule tuleks, võiks oodata hinnalanguse kiiret süvenemist. Meenuvad ettevõtjad, kes alles hiljuti võisid iga kuu osta uue mersu, kuid kes nüüd elavad vaid krediitkaardi najal, makstes krediite tagasi sms-laenuga.

Kusagil taustal kumavad põrandaalused teated sellest, et mitmed arenenud riigid on kriisi leevendamiseks trükkinud raha juurde ja jaganud seda riigi tellimuste läbi oma riigi ettevõtjaile - ajutiselt saadigi langustrend kontrolli alla. Kümmekond head tuttavat pangandusringkondadest teavad rääkida, et rahalaeva pole ja panga kahjumid kasvavad igapäevaselt. Selles olukorras antakse laenu küll, kui vaid neile, kelle kuupalk Eesti Energias ületab 100 000 krooni piiri ning kel on miljonile laenu tagatiseks panna minimaalselt kolmekordse väärtusega tagatis.Kvartalis teeb see umbes viis üle miljoni kroonist laenu ühe panga kohta! Ah jaa, soodsast intressist pole mõtet unistadagi.

Keda siis uskuda? Kas tõesti on tegu hetkelise peataolekuga maailma finantsturgudel, mis möödub peagi kui halb uni. Tarvitseb vaid silmad avada ja oh imet, kinnisvara hinnad tõusevad taas!

Mina sellist optimismi ei jaga ja rindeteateid ei usalda. Kui ma siinsamas Postimehes 3 aastat tagasi kirjutasin loo sellest, millest tõusid kinnisvara hinnad ja näitasin ära pankade ja arendajate kokkumängu, siis kinnisvaraäri ninamehed naersid mu üle ja soovitasid koolipinki naasta. Kuid küsigem täna, millest võiks alata hinnatõus, mis paneks liikuma uued rahavood ja kust need pärinevad?

Kas ettevõtjailt? Ilmselt on täna valdav osa ettevõtjaid seisus, kus likviidsus on nullilähedane ja müügikahjumid aina paisuvad. Neist ettevõtetest miljoni kroonigi välja võtmine võib tähendada täielikku kollapsit. Äkki lükkavad ettevõtjate vanad säästud meie turu ülespoole liikuma? No kui üldse, siis kindlasti mitte magalakorteri või põllupealse uusarenduse ostmiseks.

Äkki ikkagi hakkavad pangad andma soodsamaid laene? Vaevalt - raha mida välja laenata, lihtsalt pole. Seda jagub vaid tuttavatele ja neile, kel vastu pakkuda hiigeltagatis ja kõrge stabiilne palk. Isegi vanu laenu ei refinantseerita, pigem lastakse ettevõtted pankrotti. Miks siis anda noorele peagi töötule perele laenu uue eluaseme soetamiseks!? Ja Euroopast pole meie sadamasse saabunud ega ka saabumas ühtegi rahalaeva, mida näljastele eestlastele vahendada. Euroopa trükib esialgu raha vaid oma tarbeks, ülejäägini jõutakse ehk 5-10 aasta pärast, kui siiski. Ning kas siis enam peaaegu pärismaalaste mainega rahalõhnast juba korrakshulluks pööranud baltlastele seda usaldatakse, on iseküsimus.

Lootus, et Eesti üleminekul eurole hakkavad välismaalased siin kinnisvara kokku ostma, on muidugi ilus, kuid tark oleks arvestada, et siiakanti on läbi aegade sattunud vaid peamiselt õnneotsijaist-spekulandid ja oportunistid, mitte aga tõsised tegijad.

Meie turu väiksus, madal likviidsus ja kidur usaldusväärsus on argumendid, mis hoiavad ka edasipidi siit eemal suured, rikkad ja pikaajaliselt mõtlevad investorid. Kui nad isegi eestlannadesse armuma peaks, viivad nad oma südamedaamid pigem Londonisse, Vegasesse või Monacosse, mitte ei soeta kuue-toalist kokkuehitatud Lasnamäe korterit.

Järele jäävad eestimaalased ise, kelle seas ametlikult töötuid üle 10 protsendi, mitteametlikult kuni 20 protsenti, ülejäänud 500 000st saavad üle 20 000 kroonist kuupalka (mis kannataks välja minimaalse laenuvõtu) umbes 50 000. Viimaste kahjuks räägib aga asjaolu, et neist enamikul on juba buumi ajal soetatud korter või maja, mille ostuväärtus oli märksa kallim tänasest turuväärtusest. Laenu tagasi maksta on aga veel keskmiselt paarkümmend aastat.

Vaata, kus servast tahad, kuidagi ei saa ma aru, kust võiks alata uus rahavoog, mis päästaks meie kinnisvaraturu madalseisust. Pigem on ette näha, et talvekuud toovad turule veel uusi ja üha odavamaid kinnisvaratükikesi, mis hinnad veel ca 20 protsenti all viivad.

Uus tõus, kui see ka lähiaastatel tulema peaks, ei saa aga enam kindlasti tugineda kontrollimatule laenurahale, mida suruti kurgust alla igaühel, kes kahel jalal liikus. Kasv saab tugineda vaid Eesti ekspordi olulisele kasvule, mis omakorda kingiks uusi kohti ja looks eeldused palgatõusuks.

Olen olude sunnil viimasel paaril aastal tegelenud erinevate korterite ja majade üürilevõtmisega ja tean, et kinnisvaraportaalis pakutud hinna võib üldjuhul kohe kolmandiku või isegi poole võrra vähendada ja oma pakkumise esitada. Nagu võluväel on 80 protsenti rendileandjaist koheselt nõus ka sellest hinnast haarama, sest sa olid juba teine pakkuja kolme kuu jooksul. Paljud müügitehingud tehakse samuti soovitavast hinnast 30 protsenti ja enam allpool.

Minu soovitus neile, kellel huvi soetada uut kinnisvara isiklikuks tarbeks, oleks seega lühike: võtke aega, valige ja oodake ning kindlasti tehke oma madalam pakkumine. Kindlasti ei tasu uskuda maaklerite mesijuttu. Uut buumi ei tule, ideaalis võivad hinnad 2007. aasta tasemele tagasi tõusta aastaks 2020.

Kõigi nende rahustuseks aga, kes laenude all ägavad ning üksisilmi uut hinnatõusu igatsevad, tahan öelda: mina ei ole õnneks ekspert üheski neis küsimuses. Tavalise majanduskõrgharidusega inimese talupojatarkusega ei pruugi tõele pihta saada.

Võib-olla on rahalaev siiski olemas ja tema ülesleidmine on vaid päevade küsimus!

Pedofiilindus – uus lahe trend!

Lugesin just head kaasaegset kõnekäändu: mis vahe on pedofiilil ja pedagoogil? Vastus: Pedofiil armastab lapsi.

Sirvides viimase aja meediat, jääb paratamatult mulje, et pedofiilia on kaasaegsete trendiinimeste uus hobi. Nagu alles hiljuti oli pedeks olemine või vähemasti sellisena enda eksponeerimine või poliitikasse minek ja nõunikuks hakkamine. Veelgi hullem – mulle kipub vägisi pähe mõte, et pedofiilia kui haigus pärineb samast puus, kust ka homoseksualism. Mingi perversne huvi omasooliste järele oleks nagu haiguse kergem vorm, laste ahistamine aga juba järgmine, palju tõsisem vorm. Kusjuures, nagu olen meediast aru saanud, on väga suur osa pedofiile ka homod.

Tekib küsimus, kas ikka oli meil siin maarjamaal mõistlik seda homokraami nii agaralt avasüli emmata, isegi vastavad baarid avada ja neid “veidrikke” seltskonnameedias eksponeerida. Need baarid on pedofiile ilmselgelt täis, pole vahet, kas internetipiiluritest kapi-pedofiile või suisa lastevägistajaid. Ilmselt saavad nad sealt ametivendade ja hobikaaslastega jagada kogemusi, leida uusi sõpru ja miks mitte ka avardada oma tegevusvälja.

Huvitav, et just minu kolleegide – ajakirjanike, turundajate ja reklaamiguurude seas tundub pedede ja pedode kontsentratsioon eriti kõrge. Ja kuigi Inno ja Irja kohvik on neid perverte leidnud peamiselt IRList, erakonnast, mis propageerib rahast sõltumatut õnne, pole sugugi kindel, et ka Reformi ja Keskerakond sellest patust puhtad oleks.

Mäletan, et üks Eesti tuntuimaid pedemainega poliitikuid ja reklaamikonsultante Linnar Priimägi, kes on oodatud külaline nii Angelis kui Talinna Linnavalitsuses, armastab endaga “reklaamimise” eesmärgil kaasas kanda “modell-õpilaste” fotosid, millelt vaatavad vastu umbes 17-22 aastased rõõsad ja nägusad mehepojad. Linnar pakub ehk vahendab neid noorukeid “modellidena” erinevatele firmadele, pakub reklaamnägudeks, jne. Mis põhjusel ta neid üles on pildistanud ja kas tal on ka nooremate poiste pilte, ei oska ma öelda.

Pede ja pedo on ilmselt ka Joel Steinfeldt, mees nagu orkester. Mäletan, et 1980 teisel poolel ansambliga Prohvet mööda Eestit ringi sõites (olin seal transamees), oli Joelil ikka üks kena poiss kaasas, keda ta mulle oma pojana tutvustas, bändimehed aga teadsid rääkida, et too tollal ca 12-14 aastane nooruk sootuks muude ihade rahuldamiseks meiega ringi tuuritas. Kui Joel Itaalias mustaahalise poisi ahistamise tõttu kinni läks, ei tulnud see siin Eestis ju kellelegi suure uudisena.

OK. Olgem siis rahul sellega, et samm homotsemisest lastepilastuseni on suht väike. Hoopis võikam on asjaolu, et kuidagi saavad need kodanikud rahulikult elada ja töötada hoopis teiste, sageli vastupidiste ideaaline nimel. Kui joodiku tunneme kaugelt ära punase nina, kasimatuse, haisu või pideva baaris konutamise järgi, siis pedot on väliste tundemärkide järgi raske eristada normaalsest kodanikust. Pedod on ilmselt nagu ka sado-maso aktivistid, naiste riietesse riietuvad mehed, jpt, tavaliselt keskmisest rikkamad, edukamad ja oskavad endast jätta väga hea mulje. Tavaline ehitustöölisest kapipedo ei suuda ilmselt kunagi endale hankide sedavõrd head klientuuri kui Toomas H-Liiv või Kaur Hanson on suutnud. Neil oli raha ja nad olid suhtlustalendid.

Palju on räägitud, et pedod hoiavad end laste lähedale. Mingi arusaamatu tõmme, armastus, jne, suunab neid vargsi tööle sinna, kus palju lapsi. Koolidesse, lasteasutustesse. Michael Jackson armastas lapsi sama palju kui Joel Steinfeldtki, mõlemad muusikud paistsid silma (Joeli puhul minu isiklik pikaaegne kogemus) erilise oskusega lastega suhelda, neid milleks iganes nõusse rääkida. On imekspandav kui kergesti leiab üks pedo lapsega ühise keele, saab tema jaoks autoriteediks, samal ajal kui lapsevanem on sama eesmärgi nimel aastaid tulemuseta vaeva näinud.

Tagasi selle kahestumise teema juurde – ilmselt on pedofiilia selline haigus, mille praktiseerimine eeldab isikuse kahestumist. See tähendab, et pedofiilis elab kaks erinevat isiksust: üks armastab lapsi ja tahab neile ainult head (kaitsta kõige kurja eest) ja kuulutab seda sageli valjuhäälselt. Sama isiku teine mina aga igatseb lapsega füüsilist seksuaalset lähedust, kogub laste pilte ja püüab leida võimalusi neid igatsusi sammhaaval realiseeerida. Kusjuures esimene mina vihkab oma teist mina üle kõige ja on valmis halastamatult risti lööma kõik sellised pedofiilsete kalduvustega tegelased. Ses mõttes on tegu eriti ohtliku ja ennast peitva haigusega, palju hullemaga kui alkoholism, narkomaania või omasooiha leebemad vormid.

Mida siis kokkuvõtteks konstanteerida – eks ikka seda, et maailm areneb edasi ja meie suurenev tolerantsus erinevate varem taunitud nähtuste vastu on vaid näide meie kaasaegsusest ja trenditeadlikkusest. Anname homodele õiguse oma abilelud ka seaduslikult registreerida, saame vastukaubaks palju toredaid punapõskseid seaduslikult pedofiliseeritud eestlastesi.

Pedoliiliat võiks aga hakata selle pioneeride lemmikelukutse - turunduse – eeskujul nimetama hellalt ja tabavalt pedofiilinduseks. Leksikonides seisaks siis selle sõna taga kiri: armastusega lastele mahamüüdud ja realiseeritud ideed, millest lastel peaks hakkama palju parem, teo tegijal hakkab aga kindlasti kohe väga hea.

Isaks olemisest

Et täna on isadepäev, siis otsustasin mõne sõnaga kiita seda imelist positsiooni, protsessi ja eesmärki. Vähemasti minu elus on kõige tähtsamaks olla maailma parim isa, kuigi mul pole õrna aimugi, kuidas see välja peaks nägema. Mul on esimesest ja seni aisnast (kahjuks lahutatud) abielust kaks varasesse puberteeti jõudnud vahavat poega, kes on suhteliset ärahellitatud, kuid vähemasti mitte lollid. Siis on mul praegusest kooselust veel tütar, kuigi alles napilt aastane, siiski tubli ja arukas. Just mõne hetke eest sikutas ta lahti köögisahtlid ja kummutas sealsed kuivainete pakid põrandale! Tema toimetamisi, arengut ja kelmikaid poose vaadates panen imeks, kuivõrd on lapseks olemine ikka mõnusam kui täikskasvanuks saamine. Ja siis on mul veel au kasvatada minu elukaaslase poega, hoopis teistsugust, palju õrnemat kui minu poisid, kellega iga koosviibitud päev ja tund on mulle kõvaks katsumuseks! Kuid see kõik on palju põnevam kui poliitika, töö või maailmas rändamine.

Olen alati arvanud, et hea pereõnne tagamiseks peab iga mehe jaoks kõige kõrgemal kohal tema prioriteetides olema abikaasa, alles siis tulevad lapsed. Sest armastus, kui ta ei lähtu vanemate omavahelisest lugupidamisest ja armastusest, kipub ülepingutatud kujul lastele jõudnudna tegema ka palju kurja. Seepärast ei poolda ma sugugi laste kasvatamist ühe vanemaga peres - kuigi lapsed võivad kasvada tublid ja töökad, on väga tõenäoline, et nende tervest elupildist jääb puudu just eeskuju. Samuti olen pidanud alati vääraks, kui koos elavad vanemad ei kuluta piisavalt palju aega kahekesi olemiseks vaid kipuvad iga vaba hetke ainult laste seltsis viibima. Usun, et minu esimene abielu just selle probleemi taha koperdaski.

Mis mulle mulle meeldib isaks olemises? Kõigepealt vist uhkus selle üle, et olen suutnud ennast paljundada. Teiseks, et mul on võimalus ilma CVd kuhugi saatmata asuda tööle vägagi vastutusrikkas valdkonnas – nende poolkoopiate kujundamises minust paremateks ühiskonnaliikmeteks, inimesteks suure algustähega. Kolmandaks on mul suur au nii lähedalt vaadata Suure Looja arengutööd minu kasvandikega! Veel on mulle tähtis aspekt, et lastega saan arutada kõike – nad mõtlevad kaasa ja õpivad neist vestlustest, kuigi teevad sageli omad järeldused. Kui lapsed mõtleksid 100% nii nagu mina, võiks kasvatust pidada läbikukkunuks, kuid kui nad mõtlevad vähem kui 50% nii nagu mina, siis on vist olukord veel hullem)).

Olen olnud kodune (kodust töötaja) juba ligi 10 aastat. See tähendab, et olen saanud lastega tegeleda iga päev, saata nad kooli, oodata neid koolist, saata nad trenni, jälgida nende õppetööd,reisida nendega regulaarselt minu tööreisidel (valdavalt Venemaal) jne. Mulle pole midagi huvitavamat, asusõna. Ükski täiskasvanu ei küüni lähedalegi sellele rõõmule, mida saan lastest. Mis ei tähenda, et ma ei suudaks neid nädalaks-paariks kuhugi üksi saata!!

Vaatan sageli sügava kurbusega neid mehi, kes oma peret väärtustada ei mõista. Neid on mu tuttavategi ringis. Nende jaoks on naised vaid koduperenaised, lapsed aga vaid kasvandikud, kellega tegeletakse vaid pühapäeviti. Justkui oleks lapsed tüütud kohustused, millel oma koht elus, kuid kindlasti mitte liiga suur. Nende jaoks on emade töö laste kasvatamine, isade rõõmudeks jäägu töö, sõbrad ja televiisor. Kuid lapse igapäevases arengus nad hea meelega osaleda ei taha. Kurb, kuid sellises peres kasvavad lapsed omavad isarollist just samagust väärat ettekujutust.

Emadel, vähemasti neil kahel, keda on olnud võimalus lähedalt näha, kipuvad aga pidevast lastega olemisest ja muudest kohustustest närvid sageli üles ütlema. Just seepärast ongi vaja isasid, kes suudavad rahulikult kodukorra taas paika loksutada. Isadele pole ni oluline, kas lapsel on särk püksit vlja või kas kinnas või sokk on käes-jalas või sootuks kadunud. Meile, isadele,on palju olulisem, et lapsel oleks hea tuju!

Lõpetuseks paar mõtet ka emadest. Minu arvates on emade roll ühiskonnas selgelt ületähtsustatud. Kuigi emade roll on kogu ajaloo vältel olnud oma laste eest võitlemine (vaatamata sõdadele, näljale, hülgamisele, jne) ning see kajastub ka nende geenides, pole seda tänapäeva enam sellisel kujul vaja. Minu esimene armastus, Jaanika, kes hakates juristiks, asus võitlema naiste õiguste eest ja meeste õiguste vastu, näitas mulle oma töö ja suhtumisega, milline ei tohiks olla ühiskonna suhtumine isadesse ja lastesse. Naised on harjunud lapsi võtma kui oma eraomanit ning arvavad, et mehed ei saa nende kasvatamisega hakkama. See on müüt, kuid kahjuks jagavad seda ka seni palju kohtunikud ning seadusekirjutajad. Siiski – ka emadel on suur roll laste erinevas eas, nagu ka isal, kus laps neid just rohkem vajab. Seega ei toimi ega pea ka toimima süsteem, mis annab lahutuse korral ühele vanemale lapse üle suuremad õigused, sundides teise vanema ja lapse suhted kindlatesse raamidesse. Mõistagi on need seadused ja otsused tehtud mitte laste vaid vanemate mugavuse nimel.

Iga normaalne laps peaks saama nii emaga kui isagi suhelda igal päeval. Ning ükskõik, kas vanemad on lahutatud või elavad koos, nende vaheline lugupidamine on ikkagi laste kasvatamise nurgakiviks. Just sellest suhtumisest õpivad lapsed palju enam kui me arvata oskaksime. Jõudu meile selles maailma kõige vastutusrikkamas ametis!