Huvitav-huvitav, et Eesti meedia on ka 2,5 aastase hilinemisega leidnud uudise kuulsa kolmikhüppaja Jonathan Edwardsi hakkamisest ateistiks. Teatavasti tegi Edawards selliseid avaldusi juba 2007 aasta suvel, esinedes nii teles kui andes lehtedele intervjuusid. Viimased 2,5 aastat on Edwardsi käekäik olnud paljude kristlaste ja ateistide jututeemaks eri veebifoorumites. Aga see selleks, uue aasta alul ju vaja uudiseid leida.
Palju põnevam tundub taaskord küsida, miks ikkagi sai paduusklikust Edwardsist, kes kõik oma kullad saanud tänu usule ja kes loobus olümpiafinaalist vaid seetõttu, et see toimus hingamispäeval, pärast spordiga lõppearve tegemist jumalaeitaja.
Nagu teame kolmikmehe intervjuudest, polnud tal sporti tehes lihtsalt aega mõelda eksistentsiaalsetele küsimustele ning ta uskus seda, mida talle lapsest peale oli õpetatud. Suurbritannia kõige prominentsem kristlane sai enda sõnul ateistiks, kuna tal tekkis palju aega elu ja oma spordisaavutuste üle järele mõelda ja neid loogikaga seletada. Selgus, et Jumalat olla ei sa jaa tema enda usk oli vaid psühholoogiline abi, usk millessegi endast võimsamasse, mis asendas ideaalselt spordipsühholoogi.
Minu hinnangul on Edwards väärt austust, sest julges esitada küsimusi asjade kohta, mida varem pidas enesest mõistetavaks. Ometigi ei anna mulle rahu maast madalast hangitud teadmine, et Piibli kohaselt ei ole võimalik mõistuse ja loogikaga Jumalat mõista ega tabada, sest meie mõistus on poolik, nagu tajugi, pealegi patuse loomuse osa. Kas meie elul on eesmärk ja kas me elame edasi ka pärast maist surma, sellele küsimusele ei oska Edward siiani vastata. Kuid kas pole ka see loogiline – seda saab vaid südamega uskuda, sest meie mõistus lihtsalt keeldub vastuvõtmast kõike seda, mida ei paku talle viis meelt!
Pean enesesse vaadates siiski tunnistama, et usun Jumala olemasolusse ja Kristuse lunastustöösse, sest kuigi mul pole mingeid tõendeid selle kohta, tundub mulle elu ilma selle usuta hoopis mõttetu ja ka mu süda kaotab rahu. Ma tean, et südant saab petta ja treenida uskuma mida iganes, kuid veelgi ebetõenäolisem tundub mulle, et maakera juhusliku plahvatuse ja evolutsiooni tahtel vaid tekkis. Pole ju saladus, et ka Darwin ise oma evolutsiooniteooriast vanaduses lahti ütles. See ei tähenda veel, et evolutsiooni pole olemas, kuid see ei tähenda ka seda, et me puhtalt juhuste kokkulangevuse tõttu siia ilma oleks tekkinud.
Nagu vastavad loogikutele omakorda kristlased: kui me ahvidest arenesime, kes tasapisi tööd tegema õppisid, siis miks ei näe me praegu tööd tegevaid ahve? Ikkagi kipun arvama, et evolutsioon toimub siiski vaid ühe liigi piires ja iga liigi piirid on paika pannud mitte pauk vaid Looja. Arvaku teised mis tahavad.
Küllap ka Edwards kunagi taas südame kaudu asju vaatama hakkab!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment