Mida arvata: kas Eestis on stalinism?

Vähemasti väidavad juba mõnda aega nii meie esimõtlejad Inno ja Irja. Ma ei julgeks siiski nii radikaalne olla, sest ometigi on meil ju olemas sõnavabadus ja valimisvabadus – kaks peamist demokraatias olulist tegurit, mida stalinismil polnud.

Kuid mida siis arvata neist kümnetest inimestest, kes on Eestis sattunud KAPO ja muude politiseeritud represseerimisasutuste hammasrataste alla? Kas nad on tõesti süütud teisitimõtlejad või on nad ehk ka läinud milleski ise üle piiri? Või kust see piir siis demokraatlike isikuvabaduste ja ühiskonna kahjustamise vahelt siiski läheb? Või mida arvata neist keskerakondlastest, kes pistiseskandaalidega meediat rõõmustavad – kas on see tõesti vaid valitseva klanni domineerimine oma vastaste üle?

Mulle tundub, et teisitimõtlemine ja valitsusvastasus on eestlastel palju enam veres kui riigikuulelikkus, seda on tinginud meie ajalugu. Ja seda kasutatakse ka ära poliitpropagandas. See võiks tähendada, et neid, kes näevad Reformierakonnas, Savisaares, Kapos, Kripos jne endale vaenulikku elementi, jagub tõenäoliselt igasse perre. Mõistagi on hirmud, põlgus jm sellega kaasnev, suunatud veidi abstraktsemalt ja ehk vaid ühe asutuse või isiku suhtes korraga.

Sestap pole imestada, et üha sagedamini kostavad riigivaenulikud avaldused ka üle ühiskonna. Nende väljahõikajateks siiski enamasti elu hammasrataste vahele jäänud inimesed või lihtsalt intrigandid. Nimesid täna isegi nimetada ei tahaks.

Kuid kas saame panna siis diagnoosi, et Eestis on kõik korras teisitimõtlejatesse suhtumisega? Ei usu, kuid ma ei usu kas seda, et siin palju teistmoodi oleks kui mujal arenenud riikides. Sageli ajavad teisitimõtlejad ka sassi poliitilised repressioonid ja isikliku antipaatia või seadustest üleastumise, millest lähtuvalt neid nahutatakse.

Paistab, et kõik on siiski lihtsamast lihtsam – mõelda teisiti ja oma arvamust avaldada võib igaüks, kuid kutsuda inimesi kellegi vaenamisele või vihkamisele, olgu see siis isik või partei või riik, pole sünnis ega ka normaalsele inimesele kohane. Kuid enamus teisitimõtlejaid on kahjuks kas skisofreenikud või psühhopaadid või koguni mõlemat, see annabki neile enneolematu julguse ja kisub neid samas ka muudesse pahandustesse.

Seega – kuniks Inno ja Irja pole veel vangis, võib öelda, et Eestis on igasuguseid piiride ületamisi tolereeriv sõnavabadus. Kui nad aga juba mõne paragrahviga trellide taha peaks minema, siis tõenäoliselt käsitseks rahvahulgad seda stalinismi jõhkra pealetungina! Ning vähemasti üks suurpartei näeks selles magusat propagandavõimalust. Ja polegi ju tegelikult oluline, milline paragrahv leitaks.

Nii juhtus Madissoniga, nii on juhtunud Öise Vahtkonnaga, nii on juhtunud ka minuga ja ilmselt juhtub varem või hiljem ka Tähismaadega. Siiski on oluline näha erinevaid põhjusi: Madisson oli ohtlik poliitilistele oponentidele; Öine Vahtkond mängis endale ise süü, kui kutsus kokku rahvahulki ja kinkis oma lollusest valitsusele võimaluse lavastada kähmlus; Juhan Saul Grossi kimbutavad võlad ja oskamatus oma eksi üle mängida. Tähismaade lõksuks paistab saavat samuti Ingrid ja tema advokaadid ehk soovimatus eluga edasi minna.

Neil kõigil on kindlasti olemas oma poliitiline dimensioon ja sõnum, mis valitsevatele peadele ei pruugi passida, kuid vangi minnakse siiski oma TEISTE SEADUSERIKKUMISTE või lolluse tõttu.

Mul on seda hea kirjutada, sest olen ka ise patoloogiline võimuvihkaja ja tean, et seda enam on mul põhjust hoiduda kiiruseületamisest ja kellegi avalikust mõnitamisest. Kuigi ka mina seda vaid vahetevahel suudan)). Minu eriliseks nõrkuseks on politsei närvidel mängimine, sest mulle lihtsalt see juhmidest käsutäitjatest ametkond ei meeldi. Nagu ka mina neile. Ja see on toonud mulle massiliselt probleeme, nii väärteolisi kui kriminaalseid. Kuid poliitilisteks repressioonideks ma neid küll ei peaks, lihtsalt poliitikud ja politseiülemused peavad oma alamaid pärast kaitsma minusuguste provokaatorite eest.

Vaadeldes eestlase kui rahvuse identiteeti ja ajalugu, peaks olema ilmselge, et suur hulk rahvast on passiivsed valitsusvastased, olgu võim missugune tahes. Kuid meile on omane argus ja oma naha hoidmine, seetõttu me karjume vaid siis kui püss kuklas või präänik käeulatuses. Muul ajal elame avalikele teisitimõtlejatele kaasa vaid oma mõtetes ja hoiame neile pöialt, et nad kaua kestaksid. Et oleks tsirkust ja leiba.

Mäletan, et 1988 aastal, mil ma 15 aastasena kuus kuud iga päev draamateatri ees piketeerisin, Nõukogude Liidu kodakondsusest loobusin, sõjaväest kõrvale hoidsin, KGBlastest jälitajate eest põgenesin ja ka teistelt eestlastelt n-liidu kodakondsusest lahtiütlemiseks allkirju kogusin, oli enamus inimeste hinnang järgmine: ütle sina jah lahti, pojuke, aga meie enam teist korda Siberisse sõita ei taha, püüame vaikselt oma meelt avaldada, südames. Muide, need olid inimesed, kes olid tulnud Laulvale Revolutsioonile…..

Jah, juba siis sai mulle selgeks see, et eestlased on ja jäävad oma südames võimu vastasteks ja etendavad kuni surmani seejuures rahulolija rolli. Sest nii on pragmaatilisem. Kes seda aga ei suuda, need varem või hiljem siiski ära kurnatakse. Eriti kui nad ise oma käitumises vigu lubavad.

Seega, ei mingit stalinismi, tavaline võimudele vastuhakkamise ja oma lolluse sümbioos, mis meid, provokaatoreid, kraavi kisub. Või vangi! Kaasaitajaks meie alalhoidlikud kaasmaalased, kel oma elunatuke tähtsam kui pidev teisitimõtlemine ja provokatsioonid ja kes mitte kunagi teisitimõtlejate eest avalikult välja ei astu.