Ilusate valede vabariik (aprillimasu meenutades)

I episood

„Kuidas te julgete selliseid valesid lehes avalda, ma nõuame teilt avalikku vabandamist“, riidles kuri naishääl minuga esimes aprillirahutuste öö järgsel keskpäeval. Olin nõrk ja väsinud, sest olin terve öö istunud Linnakohtu all kaheinimese kongis koos veel seitsme eestlasega ja saanud hommikul välja vaid seetõttu, et ütlesin end Postimehe kaasautori olevat. Pärast õuduste ööd, mil kogesin Eesti riigi kõige alatumat teerulli oma enda rahumeelsete kodanike kallal, politseinike rõvedat alandamist ja mõnitamist minu kaaskannatajate kallal, olin vabanemise järgselt jõudnud juba kirjutada oma üleelamistest Postimees Onlinele, kus muuhulgas mainisin, et minu hinnangul oli kõigist kinnipeetutest vähemalt pooled eestlased. Just see „mitte poliitkorrektne“ väide politseiameti pressijuhti mulle helistama sundiski. Minu küsimusele, palju siis eestlasi oli, ei osanud ta vastata. Ütlesin, et kui teada saab, palun informeerigu ka mind, et saaksin vabandada. Ta ei helistanud enam kunagi tagasi, mõni päev hiljem ilmus ajakirjanduses nupuke, kus kirjas, et kinnipeetud eestlaste osakaal oli minu pakutust isegi suurem.

Ka siilile oli selge, et politseijõud noppisid tol ööl ära ja karistasid juhuslikke ettejääjaid, mitte aga pätte, kes olid oma noosiga juba tundide eest tulipunktist vehkat teinud. Minule ei tundunud hetkekski, et tegu olnuks organiseeritud rahutusega, pigem jäi mulje siiki kui ühe rahva rahvussümboli kaitseks rahumeelselt kogunenud inimestest, kelle seas tekitasid pingeid üksikud joobnud tegelased. Rahutus ise kasvas aga mässuks ja vandaalitsemiseks vaid politsei tundidepikkuse tegevusetuse tõttu, kusjuures ka siin nägin paljusid vene inimesi oma joobnud noori kaasmaalasi tagasi hoidmas.

Mõistagi ei vabandanud Eesti Vabariigi valitsus kunagi juhtunus süütult kannatanute ees, samuti eitatakse tänapäevani inimõiguste rikkumist, mida isiklikult kogesin vähemasti 4-5 episoodis. Rääkimata sellest, et minu järelpärimise peale Kapo maja ees toimunu turvalintide saamiseks vastati kirjalikult ja konkreetselt: kahjuks pole lindid säilinud (kuigi mu hea tuttava tuttav kapo arvutimeeste tiimist väidab muidugi mitteametlikult vastupidist)

Taaskord on ka 2011 aasta aprillis arutluse all aastatetagused aprillirahutused. Valitsus üritas siis ja üritab ka nüüd endiselt jätta muljet suurest ja ohtlikust organiseeritud riigikorra vastu suunatud ettevõtmisest. Paet peab Venemaa suursaatkonna avaldust, milles rõhutatakse tollaste rahutuste rahulikku iseloomu, ohtlikuks. Tegu on tavapärase Eesti riigi propagandaga, mille osas väärib märkimist, et ka kohtud leidsid Klenski &Kompanii, Õise vahtkonna, jt tegusid uurides, et nemad igatahes rahutusi ei korraldanud. Kes siis korraldas? Vastan nii nagu siiralt usun: Eesti Vabariigi valitsus. Võib-olla kogemata, võib-olla plaanitult, pole vahet.

II Episood
Veidi hiljem saime meedias lugeda mastaapsest kübersõjast Eesti ametkondade serverite aadressil. Eesti propagandameistrid Paet ja Aaviksoo tõstsid teema kiiresti Ameerika valitsuse tasemele, sest meile tehakse liiga. Ju siis keegi otsustas, et Eesti vajab märtri ja kannataja imagot, mille abil välispoliitikas Venmaa vastu liitlasi leida. Hiljem selgus, et polnud ei sõda ega ka mingit organiseeritud aktsiooni, heal juhul paar pettunud Venemaa häkkerit. Kuid valitsus sai vajaliku tähelepanu ja üritab nüüd kübersõjast luua Eesti uut edulugu küberkaitse keskuse näol.

III Episood
Venemaa ja Saksamaa vahelise gaasitrassi rajamine oli ettearvatult paratamatu. Ometigi õnnestus Eesti valitsusel aktiveerida riigi helgemad pead meie huvide kaitseks ja gaasitrassi rajamise vastu. Ikka poliitilise sõltumatuse ettekäändel ja keskonnaohtlikkkuse ajendil. Taaskord läksid ka meedia ja massid õnge, igas endast lugupidavas peres arutati õhtuti laua taga, kuidas küll venelaste gaasitrassile „ära teha“. Aga olenemata kõvast siseriiklikust propagandast ei leidnud me rahvusvahelisi kaasamõtlejaid. Rootsi ja Soome tänasid meie juhte aumärkidega ja võtsid lahkelt vastu võimaluse trass läbi enda vete juhtida. Samal ajal kui täielikult ämbrisse astunud Eesti valitsus nautis valijate poolehoidu oma sirgeselgsele poliitikale, noppis Soome riik ja majandus Venemaa käest pealt miljardi euro toetusi.
Eesti valitsejate viimases koalitsioonilepingus seisab, et Eesti kavandab energeetika juleolekuriskide maandamiseks ennast lülitada Soome gaasivõrku. Ne ploho, muiatakse nii Helsingis kui Moskvas. Aga meie mõistagi endi tegevuses vigu ei näe.

V Episood

Andrus Veerpalu jäi vahele dopingutarvitamisega. Loomulikult ei suutnud me seda uskuda, olime pettunud. Kuid ei Suusaliit ega arvamusliidrid rutanud üheski väljaütlemises rõhutama vajadust tõde välja selgitada, vaid teavitasid vaid kuni lõpuni oma tõe kaitsmise soovist. Ja nendegi tõde oli vaid see, mis kõige mugavam. Avalikkuses ja kommentaariumides võis lugeda inetusi ja solvanguid nende üksikute „reeturite“ aadressil, kes rahvusvahelise dopinguagetuuri väiteid meie peatreeneri omadest usaldusväärsemaks pidasid. Üks kommentaator teatas otse, et „me oleme eestlased ja täiesti lubamatu peaks olema, et lööme oma rahvuskangelase ise risti“. Kuigi risti olid kangelase siiski löönud dopinguspetsid.

Kõiki neid ja veel mitmeid vähemvärvikaid lugusid analüüsides tundub mulle, et Eesti pole veel saanud vabaks riigiks. Sest vabadus eeldab ka vastutustunnet, suutlikkust oma endi vigu ja eksimusi näha, tunnistada ja neist õppida. Meil on aga otsustajate seas jätkuvalt moes ilusate valedega oma eksimusi välja vabandada. See polekski ehk nii kurb kui sellega ei kaasneks rahvamasside pimedat toetust „rahvuslikule poliitikale“, „poliitkorrektsusele“, jms. Siit selat kostub mure, et peaasi, et ei kannataks meie rahvuslik identiteet, ei langeks kahtluse alla meie välispoliitika, jms. Kuid kas siis tõesti saab identiteeti rajada valedele, olgugi nad ilusad?

Nagu öeldakse, iga rahvas väärib oma valitsust. Ja nii pole meil ka mõtet hellitata lootust, et oleme enamat kui ilusate valede vabariik. Kindlasti aga mitte veel vaba riik.